kaamera remont

Minu kaamera väsis ühel päeval ära, ehkki ta pole ju nii vana. Peeglisüsteemist kukkus lihtsat heast peast välja mattklaas (ei murdunud ega midagi, lihtsalt pudenes kinnituse vahet). Overall leidis, et ehkki Eestis ostetud kaubale kehtib 2 aastane garantii, siis minu Soomest muretsetud kaamerale see ei laiene, kuna poe poolt antud garantii on vaid 12 kuud. Milline ebaõiglus, oleme ju ometi euroopa liidus, aga näed sellist vahet siiski tehakse. Mis muutus mattklaasi ära kukkumisega? Eriti ei miskit, kui mitte arvestada seda, et äbi kaamerasilma kadreerimisel nägin ma ülemisele pildie sarnast vaatepilti. Iseenesest pildistas kaamera korralikult edasi, aga ikka jama küll, kui kadreerimiseks peab korduvaid kaadreid tegema, kuna ei arvestanud kaadrit õigesti ...

 Peale remonti, mis õnneks ei läinud väga kulukaks, lasin ühtlasi ka sensori ära puhastada, kuna selle puhtusega oli viimasel ajal probleeme ... nüüd on kaamera taas nagu uus ja töökorras. 

Nagu tundes kohe seda, andis Ringa õhtul virmalistehäiret ja nii otsustasime veidi hilisõhtul mere ääres luusida. Virmalised kahjuks end meile ei ilmutanud, kuid oli niisamagi tore veidi seadetega mängida ning pimedusest kaadreid leida ... selline siis oli minu tulemus ... oli 18 kraadi külma ...  ;)

1. septembri virmalised

 Tarkusepäeva õhtuks olid virmaliste nägemise eeldused taas tekkinud ning veelkord, juba teist korda selle nädala jooksul, tekkis mõte Meremõisa randa minna virmalisi püüdma. 

 Et jõudsime randa ajal, mil päike oli juba loojunud, ei jäänud üle muud kui tutvuda veidi ümbrusega st ranna äärega, valides enda jaoks juba parimaid paiku juhuks, kui virmalised tõesti end näitavad.

Ilm oli väga tuuline, pilved ähvardasid pidevalt taevast katta, tegemaks virmaliste nägemise võimatuks, samas oli valgus omamoodi põnev.

 Heidutasime korduvalt ühte partide seltskonda, kes siin kaldaservas end õhtuks sisse sättisid.

 Vaadeldes mobiilist virmaliste kohta andmeid, oli vahepeal tunne, et näitajad üha nõrgenevad ja meie rannas passimine on asjatu ... kui ühel hetkel poole üheteist paiku õhtul testpilt näitas taevas nõrkasid virmalisi. 

 Noh, siis läks tulistamiseks. Mingil hetkel kolmveerand üheteist paiku seletas ka silm juba taevas virmaliste sambaid.

 Silm ei petnud ja mitmed sambad jäid ka kaadrisse.

 See aktiivne aeg möödus sama kiirelt kui ta ka ilmus,

 seetõttu, kui jõudsime nende puudeni alumisel pildil, olid virmalised peaegu olematuks muutunud, vaid kerge lillakas kuma taevas andis veel aimu nende kohalolust. Tegime Ringaga, kellega seekord virmalistejahil koos olime, mõningaid nn. kunstfotosid. Sel alumisel pildil valgustasime taskulambiga esiplaanil olevat paati ja puid. :)

 Lõpuks oli aeg kodupoole liikuda. Vahetult enne Keila-Joa'd ilmusid pimedusest autotulede vihku kaks rebasepoissi/tüdrukut, kes julgelt teel patseerisid. Jäime autoga seisma, kuid tulesid ära ei kustutanud. Korraks rebasekutsikad hüppasid küll kraavi peitu, kuid hetk hiljem piilusid meid uuesti, et kas me tõesti ära juba ei läinud . ;)  Viimane kaader on tehtud enne rauteeülesõitu, kus ootasime kaubarongu taga ...

 Oli tuuline, kuid väga mõnus õhtu ....

minu esimesed virmalised

 27. augusti virmalistest jäin taas ilma ... noh iseenda lollusest ... nüüd olin küll valmis. Õhtul sadas vihma ja pilvitas, sestap olin kaotanud lootuse mingeidki virmalisi, vaatamata lubavatele andmetele, näha. Ringa oli see tubli inimene, kes kella 1 paiku öösel mind arvuti vahendusel ärgitas ikkagi pildistama minema. Ma ise võtsin asja algul üsna leigelt, kuna pilved  katsid aknast vaadates taeva ... 

/panoraam 4 kaadrist/

 Kui Ringa teatas, et proovipilt näitab virmalisi, siis sain lõpuks toa mugavustsoonist välja ning hakkas kibekiire askeldamine, fotokott kokku ja minekut .. .muidugi oli kaamera aku peaaegu tühi, pealambi unustasin koju, kaugpäästiku patarei tühi ... noh nagu ikka .... paha siga, sada viga ...

 Esimene mõte oli minna Türisalu panga juurde kuid kuna see on siiski tükk maad sõitu, siis korra kaalusin, et kui ikka väga pilves, lähen Viimsi kanti mere äärde ... lõpuks kui kodust välja sõitsin veidi peale ühte, siis võtsin algul suuna Saku poole, lootes siin tee ääres mõnes pimedamas teelõigus proovipilti teha ... 

 Olles juba paraja hoo sisse saanud, ei olnud mul mahti enam proovipilte teha, ... sõltumata kaugusest võtsin suuna automaatselt siiski Meremõisa-le, mis jääb sinna Keila-Joa külje alla.

 Tee peal hoidsin telefoni teel korduvalt sidet Ringaga, kes oli ka juba väljas pildistamas.

 Jõudsin end vahepeal ka kiruda, et mis ma seal õues öösel teen, kui tähti ei paistnud, kuna kogu tee, mis ma Keila-Joa'ni sõitsin, olin mattunud paksu udu sisse ... aga sõitsin kangekaelselt edasi, kuna lootsin siiski oma esimesed virmalised sel ööl kinni püüda ...

 Olles mere äärde jõudnud, arvasin, et seal on rahvamurrud koos nagu laulupeol ... üllatusin kui avastasin, et olen seal ainus elushing, ... peale lindude, keda ma seal mitu korda lendu ehmatasin.

 Auto seisma jätnud, avastasin end korraga kottpimedusest .. pealambi jätsin ju koju ... mobiili taskulamp aitas siis hädast välja. 

 Rand lehkas mädaneva vetika järele kuid mul polnud aega sellega tegeleda ... määrasin põhjasuuna ning suure vankri asukoha, kuna omasin Ringa käest eelinfot, kus virmalised suure vankri suhtes asetesevad , ning asusin tulistama ... juba esimene testkaader tõi rõõmusõnumi, ... see helendus seal vankri all olidki virmalised nagu olin kahtlustanud. Tegime mitmeid telefonikõnesid ja vahetasime infot, samal ajal pildistades. Tegin kiiruga ka ühe panormaavõtte ära (teine pilt siin alguses). Kui poole kolme paiku kippus valgus tuhmuma ja tunda oli, et selleks ööks on pidu läbi, tekkisid taevasse veel viimased erksavärvilised sambad ... justkui hüvastijätuks....

 Tegin enda jaoks veel mõned kaadrid kuust, mis pilvedesse peitus ning tähistaevast. 

 Ja oligi aeg koju magama sõita. Siinkohal tahan veel Ringat tänada, et ta ikka mind piisavalt torkis ja suutis mu kodunt välja keelitada  ...  :)

Virmalisi jahtimas

 Esialgse info järgi pidid neljapäeval olema silmaga-nähtavad virmalised. Nii võtsingi plaani nende pilti püüdmise. Ühendasime väed Ringaga, kel samad plaanid olid, ... kuid mida lähemale õhtule, seda enam sai meile selgeks, et seal kõrgemal, kust need päikesetuuled meieni peaksid saabuma, on plaanitud "peo" osas korrektuurid tehtud ning virmalisi me sel õhtul/ööl ei näe. Sellele vaatamata mõtlesime veidi öös ringi hulkuda ning pöörasime auto nina Põõsaspea neeme poole. Kaldad olid küll jääs, kuid kuulda oli tugevat laine loksumise häält mida, veidi hiljem kui silmad pimedusega harjusid, kuuvalguses ka oma silmaga tunnistasime. Meile ootamatult plinkis seal neeme tipu tornis majakas.... hmmm ... lootsin torni just ära kasutada taeva pöörlema panemise pildis ... sellega läks siis nihu ... nii plinkiv torn kui tugev kuuvalgus jätsid mulle vaid ühe suuna kuhu objektiiv suunata. Õnneks sattus see õige suund olema üsna täpselt põhjas. Kui muidu on põhjanaela leidmine taevas üsna lihtne tegevus, siis seekord osaliste pilveribadega kaetud taevas pilguga põhjanaela otsides ei suutnud ma seda üles leida ... ka Ringa ei suutnud siin mind aidata :) Lõpuks kaamera paika saanud panin ta tiksuma st säritama ja nii liikusime seal ligi ringi ja püüdsin Ringale pildisamisel toeks ja abiks olla ... küllap ma teda rohkem vast segasin kui aitasin aga see selleks ;)

Tulemuseks oli ülemine pilt, mille lörtsisid ära küll pilved, kuid kuna suutsin siiski kaamera suuna üsna õige leida ja eriti kuna tegemist on minu esimese nii pika säriga pildiga (31,55 minutit, f11, ISO100), püüdes taevast pöörlema saada, siis võin tulemusega rahule jääda. See andis julgust tulevikus uuesti katsetada, et paremaid tulemusi saavutada.  Et öö tundus päris soe, siis mõtlesime veel veidi ringi hulkuda ja nii me veidi peale südaööd Haapsalu poole liikusime. Väike sissepõige Dirhami sadama juurde ning siis peatus enne Haapsalut mingi oja juures, mille nime ma muidugi ei mäleta. Seal saime korraga tunda ka öist külma. Mingi hetkega ja sõtluvalt asukohast oli temperatuur langenud pea 15 miinuskraadile.

Käisime ära ... ülla, ülla ... Ungru lossi varemete juures. Tundub et elul on omadus korduda eri episoodides. Nii Haapsalusse kui ka Ungru varemete juurde on saatus mind toonud viimastel aastatel korduvalt. Mitte et see paik ei vääriks korduvat külastmaist, mitte seda ... lihtsalt ennastki paneb muigama, kui taas hiljuti nähtud paiku uuesti ja uuesti külastan. :)

Kella poole nelja paiku öösel Haapsalu linnas sõites arutlesime omavahel, et me vist ikka päris normaalsed ei ole selles osas, mis puudutab pildistamist. Et miks peaks nimesed öösel külmas talves (no olgu, kevades) kaameratega ringi jõlkuma selle asemel, et soojas kodus teist külge keerata ... :)

Mingil hetkel Ristil raba servas liikudes avastasin, et kaamera mu käes on saanud päästikult impulsi ja säritama hakanud ... mida konkreetselt, seda ma ei teadnud, kuna kaamera kõikus mu käes liikumise rütmis ... noh tulemus kaamerast pilti vaadates üllatas mind positiivselt. Pildil on nii liikuvust kui rütmi ;)

Oligi aeg otsad kokku tõmmata. Et me virmalisi ei näinud, siis tegin viimaseks ühe kaadri lihtsalt tähistaevast. Võid enda teadmisi testida Suure vankri leidmisega. :) Kella viie paiku, mis mõne jaoks on ärkamise aeg, sain mina siis alles magama ... :)