20 jaanuar 2010

Firenze ja Pisa

Möödunud aastal novembri lõpus käisin Firenzes. Õigemini käisime, sest meid oli neljane reisiseltskond. Reisi eesmärgiks oli Firenze maraton, millel Ain osales jooksjana, meie teised aga olime lihtsalt toetusgrupp.
Lisaks maratonile püüdsime oma aega sisustada ka kohalike vaatamisväärsustega tutvudes ning lihtsalt Itaalia elu-olu nautides.


Hommikul seadsime sammud staadioni suunas, kuna seal toimus maratoni mess, kust jooksul osalejad said oma jooksunumbrid ja muu nänni kätte. Peatuses oma bussi oodates peatus seal üks tore väike buss, millega oleks tahtnud ka ise sõita. Seekord ei olnud see meile.... Hotelli vastuvõtuleti töötaja andis meile abivalmilt infot bussidest, mis peaksid meid viima staadioni juurde, ... nagu mõne aja pärast selgus, viis buss meid küll algul staadioni poole, kuid hiljem pöördus staadionist eemale mägede suunas.
Valesti kätteosutatud bussil olid omad plussid, avastasime enda jaoks äärelinna oma võludega.

Akende ääres askeldavad kohalikud, kõikjale kuivama riputatud pesu ... kohalik turg ja müügiletid ...





Ehkki kodus varem ilmateadet uurides lubati meile peaaegu kõik need päevad tugevaid vihmahooge ja kohati isegi tormi, siis meie esimene päev osutus küll sügise kohta üsnagi päikesepaisteliseks ning soojaks. Motorollerid ja ka jalgrattad on Itaalias üsna populaarsed liikumisvahendid, küllap eelkõige oma väiksuse tõttu. On ju nendega hea manööverdada ning mugav ka parkida.
Firenze on üsna väike ja kompaktne linn, mida läbib Arno jõgi. Just eelkõige tänu sellele kompaktsusele sattusime oma hulkumistes ja rännakutes korduvalt ühtedesse ja samaesse kohtadesse, nähes neid mitmeid kordi.


Arno jõe tase kõigub üsna tugevasti. Nii nägime me esimesel oma sealviibimise päeval üsna madalat veetaset, nagu juuresoleval pildil. Meie sealviibimise viimasel päeval sadas vihma ja nii oli järgmiseks päevaks, Aini sõnul kes sinna veel paariks päevaks jäi, jõe veetase märgatavalt tõusnud ja vett voolas üle pildil nähtava betoontakistuse suurel hulgal.
Arno jõgi ontekitanud Firenze linnas korduvalt üleujutusi.

Santa Croce kiriku juures Püha Risti (Santa Croce) väljakul oli ka Firenze maratoni finish. Maratoni päevaks püstitati siia tribüün pealtvaatajatele, rulliti lahti helesinine vaip jne. Kirik on üsna tuntud turistide seas ka paigana, kus asuvad Michelangelo Buonarotti, Galileo Galilei, Niccoli Machiavelli, ja Rossini hauakambrid. Seal on ka Dante Alighieri mälestusmärk, kuid tema sarkofaag on tühi.
Püha risti väljaku nurgas on ühele majale märgitud ära Arno jõe üleujutuse aegse veetaseme piir 13. septembril 1557 (kõrvaloleval pildil vasem pikem silt ukse kõrval).



Palazzo Vecchio’s (Vana palee) asub Firenze raekoda.





Sattusime palee juurde korduvalt, ... ka õhtul, mil palee oli valgustatud ja sellisena mõjus ta tumeda taeva taustal eriti efektselt.











Senjooride väljakul (Piazza della Signoria), mille ääres asub ka Palazzo Vecchio, on välja pandud maailmakuulsad skulptuurid nagu Michelangelo David, Giambologna Ratto delle Sabine ja mitmed teised. Skulptuuride näol on tegemist koopiatega originaalidest mis ise asuvad Accademia di belle arti di Firenze galeriis. Kui sa ei ole just heas mõttes kunstihull, kelle eesmärgiks on näha kuulsate skulptuuride originaaleksemplare, siis on siin hea võimalus rahaliseks kokkuhoiuks, kuna skulptuuride koopiad on välja pandud avalikult väljaku servale ja nende vaatamise eest, vastupidiselt muuseumile, raha ei nõuta ...
Mõni samm edasi asub maailmakuulus ja Itaalias üks enim külastatud kunstimuuseume Uffizi galerii. Muuseumi külastamise otsustasime jätta mõneks teiseks päevaks ja nii suundusime PonteVeccio sillale.








õi samm edasi kohe asub maailmakuulus Ponte Vecchio sild, mille kunagi olid oma kasutusse võtnud müügikohana nahaparkalid, kalakaupmehed, lihunikud ja teised. Kuid kuna nad reostasid oma jäätmetega jõge, mis selle tulemusena haises, siis aeti kõik teised sillalt minema ja sillale jäid kauplema vaid kullassepad ja nii ongi ka täna silla kauplemispindade asustajad kullassepad ja kalliskivimüüjad. Igatahes vaatepilt, mis sillal avaneb on rikkalik.






Nautisime vaateid sillalt ning käitusime kui tüüpilised turistid.


Edasi leidsime paiga, kust saime seda ehtsat kohapeal valmistatud Itaalia jäätist osta. Teatavasti loetakse itaallaste poolt valmistatud jäätist üheks parimaks maailmas ... hea on ta tõesti, kas just maailma parim, seda ma ei tea...ei ole ju kõiki jäätiseid ise maitsnud ;)
Jäätist kohapeal valmistatud vahvli pealt limpsides märkasime kahte jaapanlannat, kes rõõmsalt vadistades liikusid samuti ühe Gelateria juurest teise juurde, otsides seda parimat ....


Olen teiste Firenze piltidelt korduvalt näinud seda metssiga, mis tundub olema üks populaarne pildistamise objekt, kuid minu eelmiselt Firenze reisilt seda meelde ei jäänud ... nüüd siis selgus miks, .. tookord ei olnud meil mahti turu juurde minna. Siga aga asus just turu juures. Miks ta kärss selliselt ära nühitud on, seda ma ka ei tea, ja ei lugenud ka kusagilt kirjandusest välja ... aga mis muud, eks nühksime ka igaks juhuks seda ... küll see õnn kord ka meie õuele tuleb :P


Sedasi linna tänavatel lihtsalt hulkudes nägime erinevaid rahateenimise viise ... kes mängis viiulit, teised jällegi lõid kriitidega tee peale suuri joonistusi ... kustunud jälgede järgi oletades oli seal tagapool eelmine joonis olnud Mona Lisa ... seekord siis juuresoleval pildil asuv joonistus.


Piazza della Repubblica juurest jõudsime ka tänaseni Firenze kõrgeima ehitise Santa Maria del Fiore katedraali juurde. Katedraal ise on oma mõõtmetelt tõesti võimas. Pildistades on üsna raske korraga kaadrisse saada nii katedraal, babtisteerium kui ka kellatorn.




Babtisteeriumi idaportaali uksed said Michelangelo käest hüüdnime "Paradiisiväravad"






Katedraal ise on aga seest üsna askeetlik ning tühi, väidetavalt on see taotluslik. Seevastu katedraali kupli laemaaling on kaunis ja avaldas muljet.





Kuna sattusime sinna just esimesel advendil, siis panime ka ka meie oma advendiküünlad sinna põlema.



Kodu poole liikudes põikasime läbi ka Santa Maria Novella kiriku juurest. Õigemini ei põiganud mitte teadlikult, vaid lihtsalt meie tee viis juhuslikult selle kiriku juurest mööda.
Siin meenubki kohe, et soovitan kirjatüki juurde kuulata Itaalia laulja Pupo laulu Firenze Santa Maria Novella.




Kui olime oma ööbimispaigas Hotel Crocinis ** natuke jalga puhanud, siis otsustasime head ilma ära kasutada ning minna veel öist linna pildistama Michelangelo väljakule.

Hotell ise asus heas vaikses kõrvaltänavas, üsna Ameerika saatkonna ligidal. Kesklinna jalutamiseks kulus vaid 15-20 minutit, seetõttu leidsime, et oma hinna kohta oli tal igate hea asukoht (5 ööd kaheses toas vaid 100 euri nägu).


Mõned kaadrid jõe ääres valgustatud hoonetest ning Ponte Vecchio sillast ja nii jõudsimegi künka äärde, mille otsas asus Michelangelo väljak.






Künka otsa ronimine oli paras katsumus, kuid samas mitte midagi võimatut. Ehkki sinna viib mitu teed, nii mõnigi neist laugem, valisime meie juhuse tõttu selle kõige järsema otsetrepi üles, mis pani kogu selle ronimise peale korduvalt kiruma, et miks sinna ei ole paigaldatud tõstukeid või eskalaatoreid. ;) Samas, ega keegi ei sundinud meid ju, sest sinna oleks sama hästi saanud sõita ka liinibussiga. Igatahes kerge füüsiline koormus südamele ja üleval me olime.
Ja see panoraamvaade, mis sealt ülevalt kogu linnale avanes tasus igate selle ronimise ära ja siis tekkiski trotslik mõte, et miks ei viida sinna üles bussiga vaadet nautima siis, kui reisid turismigrupiga ... et see ei tohiks ju nii palju ka aega röövida ... igatahes meie arust peaks iga turismigrupp kindlasti oma kavasse mõne muuseumi või vaatamisväärsuse asemele võtma Michelangelo väljaku külastamise, just eelkõige oma vaate pärast.













Tagasiteel hotelli hakkas veidi vihma tibama, sellegipoolest olime rahul, et olime päeva suutnud hästi ära kasutada. Vahepeal põikasime veel korra Ponte Vecchio sillale, kuhu oli kogunenud paras seltskond ühte muusikut kuulama.

Ostsin ka mina ühe plaadi selle laulja - Claudio Spadi originaalloominguga 10 euri eest. Lisan siia ka Aini tehtud videoklipi sellest lauljast seal sillal.

Järgmisel hommikul leidsime end udusest linnast. Hommikuudu maalis kõik siluetid kenasti kihiliseks.

Kajakad jõepaisu tinasel veel, hommikuses linnas parkivad autod sillal (kummaline) ja motorollerite rivid ...





















Boboli aed Pitti palee juures on pigem selline park-aia moodi, kus kujutan ette, et palaval suvepäeval on väga mõnus nende hekkide varjus jalutada ning end jahutada. Kõikjal kohtasime kasse, keda meie juuresolek eriti ei häirinud, seega olid turistidega harjund :)
































Boboli aed ise oli tasuline, kuid kuna meie pileti hinna sisse kuulusid veel keraamikamuuseumi, rõivamuuseumi ja hõbedamuuseumi külastamine, millest kahes viimases me ka käisime, siis oli meil selleks korraks muuseumidest nii kõrini, et otsustasime ära jätta planeeritud Uffizi galerii külastamise ja otsustasime sõita hoopis linnast välja mägedesse Toscana maastikke ja vaateid nautima.

Uffizi galerii juures tegime vaid vahepeatuse, et natuke aega rahulikult jälgida neid turistide rõõmuks kujusid mängivaid tegelasi. Väidetavalt on need tudengid, kes sel viisil omale taskuraha teenivad.

Meie lemmikuks osutus see Cupido kes oma armunoolega möödakäijaid püüdis, miimikaid tehes, ning valjuhäälselt musutades ... ;)
Sealsamas nägime ka, kuidas mustalt äritsejad kõiksugu temaatilisi pilte müüsid, korjates imekähku ja osavalt pildid maast, kui silmapiirile ilmusid politseinikud või karabinjeerid. Need kiired liigutused olid neil igatahes hästi ja osavalt välja lihvitud.

Linna transpordi kaarti uurides avastasime, et üks linnaliin viib ka linnast välja Firenzet ääristavatesse mägedesse ja nii me bussipeatusesse sammud seadsime bussi ootama.

Püüdsin ajaviiteks jäädvustada bussipeatuses viibivaid kohalikke elanikke ja arvan, et küllap neist mõni oli ka turist nagu meie :)















































Olles jõudnud mägedesse valisime hetke, millal bussist väljuda. Esimeses silma järgi sobivas peatuses väljudes avastasime end korraga kummalises olukorras, kus bussist astusime väikesesse vahesse, mis jäi bussi ja betoonseina vahele. Bussi lahkudes ei leidnud me kusagilt jalakäijate jaoks ettenähtud kõnniteed ja me seisime praktiliselt sõiduteel.
Otsustasime liikuda allamäge tagasi mõne peatusevahe, et siis seda ümbritsevat loodust nautida ning siis sobivas kohas bussile taas minna.

Tee äär, mis meile autode kõrvalt käimiseks oli jäänud, oli kohati küll veidi laiem oma murukamaraga tee servas, kuid samas tuli ette, et kõndimiseks jäänud teeriba kitsenes mõnekümne sentimeetrini ja nii pidime me sageli autode möödalaskmiseks seisatama ja end paberilehena tee serva suruma.




Olles sedasi kamikadzesid mänginud, õigustas see ettevõtmine siiski end ja nägime vaateid, mida linnas ei käies ei näe. Jõudsime ka elusate ja tervetena paar bussipeatust mäest allapoole liikudes bussi peale, mis meid linna tagasi sõidutas.
Õhtul sõitsime veidi niisama bussiga linna peal ringi ning hulkusime juba nähtud ja veel avastamata tänavatel.


Taas uus hommik ja maratonipäev. Planeerisime küll seekord bussiga sõita Michelangelo väljakule kus oli maratoni start, et enne jooksu Ainile, kes jooksma läks, lisakoormust mitte anda ... kuid planeerimine ebaõnnestus täielikult ja bussid sel meie valitud liinil enam ei sõitnud. Ei jäänudki muud üle, kui jalad kõhu alt välja ning kiirkõnnil taas mäkke.

Kuniks jooksjad end tühjendasid, soojendust tegid ning muudmoodi maratoniks valmistusid, nautisime meie ka päevavalgel seda linna panoraami.



Kui otseülekannet tegev helikopter peakohal tiirutama hakkas, siis oli selge, et XXVI Firenze Marathon oli algamas.

Kõige ees, nagu ikka, saabusid ratastoolisportlased.





Seejärel läks tükk aega, kui saabus juba liidergrupp ...







.. ja siis jubakõik teised.



Erilise publiku poolehoiu pälvis karkudel maratoniraja läbija, keda kohtasime 23. kilomeetril.



Olgugi, et läksime raja äärde kaasa elama Ainile, kes eestlasena sellel maratonil osales, avastasime rajal ka teise eestlase - Margus Pirksaare, kellele püüdsime rahvuskaaslastena samuti aktiivselt kaasa elada.











Järgmiseks päevaks oli meil planeeritud päevane väljasõit rongiga ülikoolilinna Pisasse, mis eelkõige on tuntud oma imedeväljaku ja viltuse Pisa torni tõttu.
Õiget rongi otsides avastasime, et ainus Pisasse sõitev rongi aeg on tühistatud ja rohkem justkui ronge sinna ei sõidakski, ehkki eelnevalt oli meile lubatud, et rongid Pisasse väljuvad iga poole tunni pärast. Ühtegi infopunkti me ka raudteejaamas ei leidnud. Ainus punkt, mis seal oli, teatas resoluutselt, et rongidest ei tea nad midagi ja jagavad infot vaid hotellide kohta. No mida? Kesse läheb raudteejaama hotelli otsima, kui tahaks sealt hoopis rongiinfot saada ... aga ju on siis nõudlust sellise teenuse järgi. Igatahes lõpuks õnnestus meil leida mingi liikuv ratastel infopunkt perroonide vahel ja siis selgus meie lühinägelikkus. Ronge läheb tõesti Pisasse pea iga 30 min järel, kuid kuna Pisa ei ole lõpppunkt vaid vahejaam, siis seepärast me infot ei leidnudki :)
Muidu peame ennast üsna nutikateks reisijateks, aga nii lihtsa asja peale lihtsalt ei tulnud :P

Lõpuks jõudis meile järgi ka lubatud vihm ja nii osutuski päev Pisas meie jaoks kõige halvemaks vihmaseks päevaks.
Olime endid varustanud eelnevalt nii kilekeepidega kui vihmavarjudega, seetõttu ei jäänud meil küll midagi otseselt nägemata, küll aga osutus päev pildistamiseks üsnagi ebamugavaks ja nii ei saanud ka Pisast eriti häid kaadreid, sest pidin hoolikalt jälgima, et kaamera ikka kuiv püsiks.











Kuna eelmine kord, kui turismigrupiga Firenzet külastasin, jäi meil ajapuudusel Pisa torni otsa ronimine ära, siis seekord oli see raudselt mu eesmärgiks.














Mõned kaadrid vihmas ülevalt torni otsast, veendumus, et torn tõepoolest on endiselt viltu ;) , ebaühtlaselt kulunud trepiastmed ja all me olimegi ...

Tornist allatuleku ajaks oli vihmahoog valjenenud ja nii pugesimegi katedraali vihmavarju. Uudistasime katedraali sisemust, laenikerdusi ja külastasime lisaks Babtisteeriumi.





Kui keegi peaks sattuma kunagi Pisa torni külastama, siis minu soovituseks on külastada tingimata ka babtisteeriumi, milles on oivaline kaja. Kord 15-20 min järel piletikontroll, kes uksel seisab, siseneb babtisteeriumi ja toob suuga kuuldavale helisid, mis jäävad ruumi ringlema. Nii suudab tänu heale akustikale ja kajale aegajalt kõrv juba eristada tervet akordi, mis on kuuldavale toodud ühe inimese poolt. Elamus on igatahes garanteeritud.
Lisan siia lõpetuseks ka videoklipi heli tekitamisest babtisteeriumis. Klipp ei ole küll täielik, kuna idee salvestada seda tekkis alles pool esituse pealt. Aga loodan et mingi ettekujutuse siiski saab sellest.



5 kommentaari:

  1. Minu soovitus on leida õhtul vaba aeg, minna Ponte Vecchiole ja loota ,et härra Spadi oma kitarriga kohal oleks.Päris hea viis pisut aega surnuks lüüa.Laulud tal mõned isegi päris head;)

    VastaKustuta
  2. Elan siin Toskaana rannikul ning teie ülevaade on päris hea ettevalmistus Firenze külastuseks. Tänud.

    VastaKustuta
  3. Järjekordselt üks mõnusalt ülevaatlik fotodega illustreeritud reisikiri ;)
    Eriti meeldisid mulle õhtused/öised vaated :)

    VastaKustuta