Baierimaal 8.08.2010 - 15.08.2010

Selle suve reisiplaanidesse kuulus siis sedapuhku Baierimaa. Olime juba läbinud Läti, Leedu ja suurema osa Poolast, kui vahetult enne Wroclawi linna tabas meid ootamatus. Autol hakkas põlema akutuli, mis vahelduva eduga kustus ja uuesti süttis. Sellest saime isegi aru, et ilma voolu tootva generaatorita me edasi liikuda ei saa. Appi tuli autole kehtiv kaskokindlustus, mis aitas trantsportida me auto koos meiega tasuta Wroclawi linna autoteenindusse.

Positiivne üllatus oli see, et Wroclawi linna autoteenindus töötab kuni kella 22-ni. Ebameeldivamaks uudiseks oli see, et generaator töölesaamiseks (õigemini vahetamiseks) tuli välja käia "väga palju raha". Suutsime selle "väga suure rahasumma" kaubelda "lihtsalt suureks rahasummaks" ja nii saimegi auto juba enne tööpäeva lõppu sõidukorras olekus tagasi.

Ootamatu takistus Poolas sundis meid veelkord kasutama kohalike öömajade teenuseid, ehkki planeerisime esialgselt ööbida juba Baierimaal. Õnneks ei olnud öömajade hinnad seal üle-mõistuse-suured :) Järgmisel hommikul saime juba tervitada Saksamaad ja sõit Baierimaa suunal jätkus. Kuna oli augustikuu, siis lootsin tee ääres pildistada suuri päevalillepõldusid. Minu pettumuseks aga ei jäänud meie marsuudile ühtegi suuremat päevalillepõldu. Baierimaal olid küll mitmes kohas päevalillepõllu-siilud, mida võis pigem peenardeks pidada, seda enam et reeglina olid päevalillede kõrval koha sisse võtnud mõned vaod gladioolidega ... juures silt, millelt järeldasime et tegemist oli müügiks mõeldud lilledega.
Teeäärsed põllud olid vallutanud hoopiski maisi poolt. Uurisin ka kohalikult Baieri perekonnalt kes meid võõrustas, et kas baierlased on tõesti nii maisi armastav rahvas. Sain vastuseks, et tegemist on siiski pigem loomasöödaga. Lihtne ja loogiline ju .... :)

Peale lõunat jõudsime oma esialgsesse peatuspaika Hainsfarth alevis.

Kinnitasime keha, vestlesime pererahvaga, pildistasime nende koduloomi, lillesid jne ... ja tundsime end niisama hästi.

Õhtul otsustas pererahva kass Figo oma osavust näidata, poseerides meile plankaial balansseerides ...

Hommikuks olime end välja puhanud eelmiste päevade üksluisest vahemaade läbimisest ja leidsime, et on aeg hakata tutvuma Baierimaaga. Hainsfarth, mis asub ligi 150 km kaugusel Münchenist oli iseenesest kena, künka otsas asetev väike alevik.

Võtsime suuna otse lõunasse -sihtpunktiks Neuschwansteini loss.

Mida lähemale jõudsime Alpidele, seda maalilisemaks muutus ka maastik. Looklevad teed, väikesed külad - kõik see oli just seesama, mida olles varem kord juba seal suurema grupiga viibinud, sellelt reisilt ka ootasin.

Tee ääres võtsime hetkeks aja maha väikeses maalilises Trauchgau alevikus.

Käisime kohalikus turismiinfo punktis ja jalutasime niisama tänavatel, nautides neid vaateid ... Selles alevikus selgus ka üks tõsiasi mida kogesime kogu reisi vältel mitmeid kordi. Igas alevis, külas ja linnakeses on olemas keset seda ilu loomalaut, mis levitab oma aroome kaugele ... :)

See asjaolu iseenesest ei varjutanud nende kohtade võlu, kuid esimest korda keset seda ilu neid lautasid ja sõnnikuhunnikuid nähes üllatas ikka küll ;)
Teel enne Neuschwansteini lossi tegime veel ühe peatuse, et jäädvustada seda vaadet ülal pildil.

Saksamaal oli kätte jõudnud puhkuste kõrghooaeg, seetõttu oli teedel liikumas üsna palju jalgrattureid.

Enne Hohenschwangaud, kus asus lossidesse pääsu piletikeskus ja parkla, olime sunnitud ligi tund aega veetma parkla järjekorras, mis liikus teosammul, kuna uus auto lasti parklasse alles peale seda, kui mõni sõiduvahend sealt lahkus.

Kahest lossist, mis seal üsna ligistikku asetsesid, otsutasime meie minna Neuschwansteini lossi ja Marienbrücke juurde. Et vihma hakkas kergelt tibama, pidasime targemaks mäkke silla juurde sõita bussiga, et sealt siis lossi juurde ja seejärel alla tagasi jalutada.
Silla juurest (Marienbrücke), kust avaneb kaunis vaade lossile, kuid mille olid vallutanud turistidehordid, läks üles mäkke veel väike matkarada, mille täielik läbimine pidi võtma aega oma 3 tundi. Meie tervet rada ei läbinud, kuid siiski piisavalt, et näha mägede vahel asetsevat kaunist järve ning tõusime mäkke veidi kõrgemale sillast, kust saime parema panoraamvaate lossile. Kuna siia ei saa suurema mahuga videosid laadida siis videoklipi sellest vaatest laadisin siia .

Neuschwansteini loss lasti ehitada Baieri "hullu kuninga" Ludwig II poolt ja väidetavalt on ta lossis ise ööbinud vaid ühe öö. Peale tema surma avati loss külastajatele.
Loss on olnud ka inspiratsiooniallikaks Disneylandi Uinuva Kaunitari lossi ehitamisel.
Olen ise 2003 a. käinud Ludwig II Lindehof lossis, mis on mulle meelde jäänud eelkõige oma luksusliku ja pillava interjööri poolest. Neuschwansteini lossis ma käinud ei ole ning see ei osutunud võimalikuks ka seekord. Lossi pääsemiseks sel kohelike puhkuse ajal oleks pidanud pileti ostma varem internetist või minema piletisappa vara hommikul.
Sellegipoolest õnnestus meil käia lossihoovis, saada mingigi mulje lossist ning nautida lossihoovist avanevat vaadet eemal mägedes asuvale Marie sillale (Marienbrücke). Eks see lossiga seestpidine tutvumine saab toimuma siis kunagi tulevikus ...

Lisasin siia ka klipi lossihoovi sisenemisest ja vaatest lossihoovil.

Lossi juurde minevalt teelt avanes ka kaunis vaade Hohenschwangau alevikule, kus asub ka piletikeskus ning kuhu parkisime oma auto. Paremal (ülal pildil) on näha Hohenschwangau loss, milles kuningas Ludwig II oma lapsepõlve veetis.

Ajaks mil laskusime mägedest lossi juurest, olid vihmapilved laiali läinud ning päikegi välja tulnud.

Sõitsime ligidal asuvasse Schwangau asulasse, kus asuvad Kuninglikud Kristalltermid, mida plaanisime külastada. Aastal 2003, kui eelmine kord Baierimaad külastasin ja termidesse ujuma plaanisime minna selgus, et meie kohalejõudmise ajaks oli alanud just tekstiilivaba õhtu st ujumine oli vaid ilma riieteta nudistidele. Seetõttu oli ka minu soov seekord kindasti need termid siiski seestpoolt oma silmaga ära vaadata.

Aga oli ikka mõnus küll ujuda 2,5-5% soojas soolases vees, õuebasseinist avanemas all pildil nähtav panoraam lossiga mägedes ....

Tegin Kristalltermide eest ka väikese videoklipi.

Edasi viis tee meid mööda Wieskirchest, mis 1983. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse lisati. Kuna oli juba õhtupooli, ei käinud me kirikus sees, küll aga tegime väikese pildistamispeatuse.

Õhtuks olime plaaninud jõuda Oberammergau linna, kus kämpingus ka öömaja lootsime leida.

Linnake ise oli nagu munasjutust, mäed seda ilu ääristamas. Tegin õhtul ka ühe videoklipi tänavalt. Ehkki hakkas hämarduma, olid pljud poed, kohvikud ja kauplused ikka veel avatud.

Oberammergau on laiemalt tuntud ka oma Passionsspiele poolest. See on etendus, mis haarab kogu linna terveks suveks. Etendus algab Jeesuse sisenemisega Jeruusalemma, jätkub tema ristisurmaga ja lõpeb ülestõusmisega.Etendust mängitakse vaid iga 10 aasta järel ja seetõttu on sinna piletid raske saada. 15.05.2010 - 3.10.2010 toimuvad taas üle kümne aasta etendused. Etendused hakkavad iga päev kell 14.30 ja kolme-tunniste intervallidega lõpevad kell 22.30, etendused ei toimu vaid kolmapäeviti. Etendus algab teatrist (pildil) ja haarab kogu linna. Selles osaleb üle 2000 näitleja, laulja, instrumentalisti ja tehniku. Näitlejateks tohivad olla vaid selle linna elanikud, kes on linnas elanud vähemalt 10 aastat. Perele on see suureks auks, kui nende pere liige või koduloom valitakse etendusele näitlema. Sel aasal kui etendust mängitakse, kaovad linnast kõik juuksurid kuna neid pole lihtsalt vaja, sest terve aasta jooksul ei lõigata ei juukseid ega aeta habemeid, kõik selle etenduse nimel. Lootsin ka ise mõne kohaliku "karvase" pildile püüda, kahjuks see ei õnnestunud.

Öö veetsime telgis vihmasajus, seevastu hommik tervitas meid udulaadsete pilvedega, mis üsna maadligi kiiresti ringi liikusid.

Käisime veel hommikuvalguses pildistamas majasid, mis olid kaetud freskomaalingutega. Need maalingud kajastavad traditsioonilisi Baierimaa teemasid, muinasjutte, või religioosseid stseene. Kuna tegemist on väga kuluka ettevõtmisega, et neid maju selliselt korras ja maalituna hoida ning ka turistidele vaatamiseks säilitada, siis väidetavalt toetatakse seda ettevõtmist riigi rahadega. Sellel ülemisel pildil saab näha, et alati ei peagi kodus koera pidama, selle võib ka kuudiga lihtsalt maja seinale maalida ;)

Bremeni linna moosekandid ja punamütsikese teemad ... kõike võib sellest linnast leida ...

Meie hommikune jalutuskäik lõppes jõe ääres, kus hommikuste pilvede liikumist veel mägede vahel võis jälgida.
Edasi võtsime sihi Ettali kloostrile, mille kirik oma heleda sisustuse ja avara sisemusega avaldas mulle juba esimesel korral seal käies muljet.

Kiriku kuppellae laemaaling on vist kohe esimene asi, mis pilku püüab. Lisaks muidugi kogu kiriku hele, roosa marmoriga kaunistatud interjöör. Reeglina mulle meeldivad enam sellised avarad ja heledad kirikud. Kreekas ja Itaalias nähtud sünged kirikud küll sisendavad mingit ajalugu ja vast ka väärikust, kuid emotsionaalselt on nad siiki üsna rusuvad ...

Lisasin siia ka väikese videoklipi, mille salvestasin kirikus.

Turistile kohaselt ostsin suveniiriks sealt erineva maitsega ürdilikööre. ;)

Edasi liikusime Garmish-Partenkircheni alevikku/linna, kus asus minu jaoks üks olulisi vaatamisväärsusi- Partnachklamm kaljulõhe.

Parkisime auto Olümpiastaadioni juurde, kus 1936. aastal toimusid taliolümpiamängud.

Olümpiastaadioni juurest viis umbes ligi kilomeetrine korralikult asfalteeritud jalgrada meid Partnachklamm kaljulõhe juurde.

Selle paiga külastamise hind on üsna tühine võrreldes nende vaadete ja elamusega, mida see koht pakub.

700 meetri ulatuses on kaljulõhes voolava kärestikulise jõe äärde raiutud jalgrada, mida mööda liikudes tuli kohati läbida kaljusse rajatud lühikesi tunneleid.

Lisan siia ühe lingi videoklipile mille seal tegin. See ei anna küll edasi kogu muljet, mida peab ise kogema, kuid annab ehk mingitki aimu nendest vaadetest.

Seal rajal liikumiseks on kasulik riietada end vihmakindlatesse rõivastesse, kuna igalt poolt seintelt tilkuv pisikestest jugadest ja veepritsmestest tekitatud vihm kastab sind muidu raja lõpuks parasjagu märjaks ;)
Siin veel üks klipp kaljulõhest, kus võib aimata vee voolamise jõudu.



Ka selles paigas viibisin ise juba teist korda, kuid see looduse ilu, voolava vee jõud ... see müra, millest on sageli raske üle rääkida ... seda võin siiski üheks oma reisi kõrghetkeks pidada.

Kaljulõhest väljudes tagasi autoparkla poole liikudes võib peatusi teha tee ääres söögikohtades ja suveniiri-poekestes. Meie proovisime seal seda filmidest tuntud weisswursti.

Kui filmidest nähtuna on mulle jäänud neist vorstidest mulje kui koledast ja pahast rahvustoidust, siis minule üllatuseks osutus see üsna maitsvaks eineks. Sinna vorstidesse on lisandiks sisse pandud mingeid rohelisi maitsetaimi ja neid serveeritakse koos vürtsika, magusa moosi moodi kastmega, mille sisse vorsti siis süües kastetakse. Igatahes mulle see maitses. :)

Meile soovitati Zugspitze mäe tippu minna alles peale lõunat, kuna hommikuti pidi mägedes palju pilvi olema mis vaateid segavad, kuid mis pärastlõunaks pidid tavaliselt taanduma.
Tegime siis nii, kuid ilmaga siiski meil päriselt ei vedanudki, kuna ilmateade lubas vihma ja meie tippu tõusmise ajaks hakkas vihmapilvi kogunema, seetõttu päris tipus me väga head vaadet nautida ei saanud.

Vaade Eibsee järvele ülalt pilvede vahelt oli päris mõnus.

Kui algul vedas köisraudtee meid mööda mäekülge üles tipu poole, siis viimane lõpp hiivati meid peaaegu otsejoones üles ;)
Lisan siia alla ka ühe videklipi tõusust mäkke.

Zugspitze mäetipp oma 2962 m kõrgusega üle merepinna on Saksamaa kõrgeim tipp.
Kui all Eibsee järve juures oli temperatuur midagi 20 kraadi ligi, siis ülal mäe otsas jäi see 0 ja -1 piiridesse ... õhk oli karge.

Mäe tipus oli platvorm, kus turistid said nautida vaateid ümbrusele. Kahjuks oli meie vaateväli tänu pilvedele üsna vilets.
Sellegipoolest oli inimesi üleval mäe otsas palju. Platvormi pealt oli võimalik soovijatel liikuda veel päris mäe tippu, mis ülalpool pildil on tähistatud kuldse ristiga. Nägime neid, kes ka koos väikeste lastega ronisid mööda üsnagi ebakindlana tunduvat teed tipu poole ja sealt alla. Rada ei olnud küll pikk, aga kuna pilvede tõttu ei tunnetanud eriti mäekülgede ohutust ja ka redelid, trossid ja üksikud pilla-palla näivad redelipulgad, mis olid kinnitatud otse kaljusse, ei tundunud eriti julgustavalt, siis meie poolt jäi see ronimine igatahes ära.
Siin ka üks klipp sellest kuidas roniti ja milline nägi välja see rada ... esmapilgul JÕHKER!

Vaade ümbrusele oli üldiselt piiratud, vaid mäe Austria poolne külg paistis osaliselt pilvedest.

Seevastu oli seal 3 km kõrgusel sadu musträstaid, kes lendasid udus ringi või konutasid niisama kusagil serval. Päris julged olid ja poseerisid kannatlikult. :)

Mäe otsast alla laskudes jõudis kohale vihmapilv ja nii jätkasime kerges vihmasajus on teed Münchenisse. Miljonilinna Münchenisse saabusime õhtupoolikul.

Käisime ära Marienplatzil, kus uue raekoja õhtuse kellademängu jaoks olime hiljaks jäänud, kuid sellegipoolest saime tunda seal seda turistide sagimist ja trügimist.

Astusime läbi Frauenkirchest, kus parasjagu käis jumalateenistus. Väepealike halli ligidal silitasime pronksist lõvi nina, mis pidi tagama Münchenisse naasmise. Avastasin endale üllatuseks seal ühe lõvi asemel neli lõvi, kelle nina hõõruda ... mis muud kui nühkisin kõigi ninad ära ... nüüd vist jäängi ainult Müncheni vahet käima ;)

Lõpuks maandusime Hofbräuhausis, Müncheni ühes kuulsaimas õllekas, mille kohta öeldakse vahel ka, et kes pole selles õllekas käinud, ei ole ka Münchenis viibinud. Õllekas oli sellele kohale omane melu, külastajate ja ettekandjate sagin, elav muusika, mis täitis ruumid saksa õllelauludega. Vaba lauda oli raske saada. Suure otsimise peale õnnestus meil ka lõpuks laud saada. Sõime bratwursti ja proovisime alkoholivaba nisuõlut ... isegi mina, kes ma muidu õlut üldse ei tarbi ...
Ära tulles õpetasime äsja sinna saabuvaid eestlasi, kuidas oleks parim viis ettekandja tähelepanu enesele saada ja ühtlasi endale kiire teenindus tagada ;)

Kuna ettenägematute asjaolude tõttu jäi meil nägemata Berchtesgaden kotkapesaga ning soolakaevandustega, siis veetsime päeva Hainsfarthile ligemal ... külastasime Stuttgarti ja tee peale jäävaid väikelinnu ning aleveid.

Hommikul liikusime Nördlingeni, väikelinna, kus ühena vähestest on Saksamaal täielikult säilinud linna välismüür.

Käisime Nördlingeni Püha Jüri kiriku (St. Georgs Kirche)tornis vaadet linnale ja ümbritsevale maastikule nautimas.
Vaadates alla linnale ja majade punastele kivikatustele, tekkis mulje nagu vaataks Tallinna vanalinnale. Niivõrd sarnane oli see pilt sealt ülevalt.

Selle kiriku tornist saigi nautida vaadet linnale.


Linn oli täis sigasid, mis olid erinevalt maalitud. See konkreetne seisis kohaliku parfümeeriapoe ukse ees :)

Kui uurisime Hainsfarthis meie võõrustajatelt nende sigade kohta, siis saime teada, et nende sigadega on seotud üks legend Nördlingeni linna ajaloost.

Edasi liikudes sattusime Aalenisse.

Jalutasime vanalinnas, nautisime linna. Ei oskagi midagi erilist selle linna kohta öelda. Võtsime lihtsalt aja maha, sirutasime jalgu teel Stuttgarti.

Saksamaal on tuuleenergia kõrval väga aktuaalne ka päikeseenergia. Nägime tee ääres põldusid, mis olid kaetud päikesepaneelidega. Samuti nagu siin kõrvaloleval pildil näha, olid päikesepatareid paigutatud paljude majade katustele.

Siin pildil on ainus viinamarjapõld, mida sellel reisin tee ääres nägime. Olime jõudnud Baden-Württemberg liidumaale, mis on üks Saksamaa veinipiirkondi.
Sisenesime tööstuslinna Stuttgarti. Stuttgartist on alguse saanud Daimler, Porsche ja Bosch.

All pildil parempoolne hoone on Mercedes Benz muuseum.

Linnas ja selle lähiümbruses töötavad ka praegu mitmed autotehased. Sõitsime siis linnas ringi, püüdes leida mingit vanalinna moodi linnasüdat. Ei silmanud me midagi sellist, mida oleks tahtnud uurima või vaatama jääda. Seetõttu võtsime suuna linna teletornile, mis linna ääres künkal kõrgus ja kust lootsime saada mingigi ülevaate linnast. Teletorni tippu sai tõepoolest liftiga tõusta ning vaadelda lahtisel terrassil ümbritsevat panoraami.

Asusime kõrgel ja seetõttu oli ka vaade võimas, ehkki oma ilu poolest jäi see alla paljudele seninähtud linnavaadetele, sedavõrd igav tundus see... Stuttgartis käiku kokku võttes pean mainima, et see oli selle reisi üks igavamaid linnu ja suurimaid pettumusi mu jaoks. Usun et paljuski on põhjus ka halvas eeltöös, kuna meil ei olnud plaanis esialgu sellesse linna üldse minna. Juhul kui viia end kurssi ja teha veidike eeltööd, siis võib ka sellest linnasdt kindasti leida midagi vaatamisväärset.

Ja oligi käes meie viimane päev baierimaal. Sõitsime viimane kord läbi Oettingeni linna Hainsfarthi (alumisel pildil)

Tagasitee kodupoole viis meid taas läbi Nürnbergi linna (eelmise aasta reisil Prantsusmaale läbisime samuti tagasiteel seda linna). Kuna osa meie seltskonnast ei olnud seal varem käinud, külastasime taas staadioni, kus Hitler omal ajal suurejoonelisi paraade korraldas. Praegu on see tribüün üsna lohakile jäänud ning kipub lagunema. Asfaltväljakut tribüüni ees kasutatakse noorte poolt aktiivselt vabaaja veetmise kohana. Seal mängitakse maahohit, sõidetakse mudelautodega ...

Võtsime aega ka vanalinnas jalutamiseks.

Nürnbergi vanalinnas on mitu jalakäijate tänavat, mis on ääristatud poodidega. Nii leidub seal tuntud kalleid brändipoode kui ka odavaid 1-euro poode (parempoolsel pildil) ... tegevust jätkub kõigile ;)
Viimane pilt Saksamaa kiirteedelt ja nii me läbi Poola koju naasesime.