21 oktoober 2017

Sügis Sutlemas

 Eelmise nädala pühapäeval aknast välja vaadates sain aru, et on ilus sügisilm ja vaja seetõttu ka pildistama minna. 
 Olin kevadel lapsepõlveradadel Sutlemas liikudes mõelnud, et vaja naasta sügisel
 kui värvid särama löövad
 ja nii ma ühel hetkel seda vana väravatorni iga külje pealt piidlesin... :)
 Ilm oli päikeseline 
 ja seetõttu liikusin väravatorni juurest edasi mõisa parki tiikide vahele jalutama. 
 See park väärib külastamist ... 
 Kevadel, esimeste lehtede ilmudes, on park kirgas-roheline ...
 sügisel aga on park aga kuldsetest lehtedest kirju ...
 Ühest tiigist leidsin ka sügise südame üles. ;)
 Ja muidugi need vetepeeglid ... 
 iga piltniku unistus ...
 Tagasi linna sõites põikasin korra ka Kohilasse jõe äärde sügisest vetepeeglit vaatama. 
Olgugi, et minu lemmikaastaajaks on suvi, on ka sügises palju köitvat, ... ainsaks agaks on see, et ilma peab ka jaguma ... :)

08 oktoober 2017

Sügis Kohilas

 Laupäeva õhtul kiskus ilm vihmaseks ja oli juba hämar, kui Kohilast kodu poole liikusin.
 Sellegipoolest ei saanud ma jätta peatust tegemata, kui nägin jõe ääres sügisvärve.
 Tegin mõned klõpsud käes pildistades ...Kas ma  just nendega päris 100% rahul olen ... 
aga ma lihtsalt ei ole selle aasta sügist veel pildistanud. Loodan et ehk läheb ilm ka veidi ilusamaks enne kui kogu see värvidemäng puudelt maha pudeneb ...

04 oktoober 2017

Oandu matkarajal

 Nädala eest, kui nädalavahetusel oli ilus ilm, siis käidi mulle välja idee, et läheme kusagile loodusesse. No kuhu minna? Olin just eelmisel päeval autole kalli pesu teinud ... ei hakka ju kohe kruusateedele minema autot määrima ;) ... nii pakkusingi välja idee minna Oandu Looduskeskuse matkarajale. Sinna on hea juurdepääs mööda asfaltteed ja viimasest sealkäigust jäi mulle mällu mõte, et tahan sinna kunagi tagasi minna. 
Matkarada oli mõnus ... kohtasime ka teisi loodussõpru ... karu ja põtra ei kohanud ... ;)
Selgus, et mu matkakaaslased ei ole kunagi käinud ei Oandul ega ka Altja kalurikülas. Nii võtsimegi suuna paadikuuride juurde .. noh, et lihtsalt see paik ära näha. Keha mõtlesime kinnitada peale pisikest arutelu Vergi sadamas. Kohale jõudes selgus, et see paik on juba talveunne vajunud. Nii olimegi varsti tagasi Altja kõrtsis. Minu viimne külastus aastaid tagasi oli mind selle koha osas umbusklikuks muutnud ... ja ega ma pettuma ei pidanud. Minu mulje sellest paigast ei paranenud ... ruum ise on muidugi ilus ja hubane, .. toidu kvaliteedi osas peaks aga midagi ette võtma ... niivõrd kõikuv on see. Kui kukeseenesupp oli hea maitsnud, siis minu valitud kana rosmariini ja küüslauguga oli täiesti vale valik. Mitte, et selline praad ei võiks nauditav olla ... selles kõrtsis ei olnud kana mitte maitsestatud rosmariini ja muude vürtsidega, vaid kana maitse oli täielikult tapetud rosmariiniga .. mulje oli, nagu sööks tärpentiini ja lõhnaõliga maitsestatud "mingit asja" ... ühesõnaga ma sundisin end vägisi seda sööma ... ja mitte et ma oleksin taas pirtsutanud ... andsin ka teistele seda hõrgutist maitsta ... tulemuseks olid vaid grimmassid ... Loodus on aga sealkandis ilus ja väärib külastamist. :)

24 september 2017

Koduvarblased

 Olen ammu mõelnud nende varblaste pildistamisele kui "maale" satun, kuid alati on sada põhjust olnud,
 miks see tegemata on jäänud. Kord on kaamera kodus, siis pole jällegi ilm soodne või pole tahtmist pildistada. 
Kui aias liikuda, siis istuvad nad hulgakesi hariliku kukerpuu otsas, mida mina nimetan ka paburitskiks, mõni teine nimetab neid ka kommide järgi barbarissiks ... heal lapsel mitu nime. :) 
 Puhastavad sulestikku ja naudivad päikeselist ilma.
 Niipea kui liikusin nende poole kaameraga, olid nad kiirelt kadunud ... võta näpust, pirtsakad modellid ... pole raha - ei ole ka poseerimist. ;)
 Eks ma siis hiilisin nii siin kui sealpool põõsaid, et midagigi püüda.
  Kuna ma eelmise nädadala tulemusega väga rahule ei jäänud, luurasin neid ka sel laupäeval uuesti ...
ega varblane loll ei ole .. niisama aias viibimine .. liigu palju tahad ... tahad aga kaameraga liikuda ... pead leidma modellidega ühise keele. :)

19 september 2017

Peipsi ääres

Nädalavahetusel plaanisime Peipsi äärde põrutada ... noh, et vaadata üle Vasknarva, kuhu meist kellegi jalg polnud sattunud, ja külastada Jõgevamaal maisilabürinti. No ja kuna me juba Peipsi ääres oleme, siis tahtsin ka Varnja külast möödaminnes sibulat kaasa haarata. Vahepeal pidi juba minek ära jääma, kuna ilmateadustaja osutus pessimistiks. Noh, kõik läks hästi ja laupäeva lõuna eel me end Vasknarva kloostrimüüride ümber patseerimas leidsimegi. 
 Jõe äärde Venemaad vaatama meid ei lastud ... kõik eramaad ja tarastatud ... kuhu jääb see veekogu äärne kaitsevöönd vabaks liikumiseks? ... kes seda teab, ei tahtnud kellegiga seal maadlema ka hakata ...   Kloostriaed tundus ka selline murdmatu müür olema .. ei kedagi liikumas. Küsisin siis memmedelt, kes ühe maja ees pingil tšaid rüüpasid, et kas tegemist on üldse avaliku paigaga, või ongi see eraomandus, kuhu ligipääs keelatud. Ei ole midagi .. memme sõnul on üks väravatest inimjõul täiesti avatav ja nii me nagu vargad kloostrihoovi hiilisime. :)
 Kloostrihoov on ilus ... tasub käimist ja vaatamist  ... lilled, põõsad ja ristid igal pool. Kiikasime siis ka kirikusse. Tahtsin ühe küünla süüdata, kuid puudus lahtine tuli, ... nii ma ühe nunna käest, kes seal askeldas, tuld siis küsisin ... mitte suitsule vaid ikka küünla süütamiseks ... oli teine selline torssis nunn ... ju ta oli liiga vara üles aetud ja tööle sunnitud ... ;)  Seal kirikus olid ühes kohas klaasi all nööbi moodi asjandused, kõigil mingi praht või mustus peal, nimesildid juures ... ei saanudki aru, millega tegu oli, kas oli nööbi õmblemise niit või mingi muu prügi ja nii tegin südame julgeks ja taas nunna juurde pärima, et millega seal tegu. Olin nunna vist juba täiega ära tüüdanud ja nii sain vastuseks üsnagi upsaka vastuse, et nööpe saab poest, need on "moštši" (no kogu vestlus käis meil vene keeles). Püüdsin veel asjast huvitatud isik olla ja pärisin taas, et mis asi see moštši on ja seepeale ta teatas, et kui püha isaga vestlen, siis tema seletab, millega tegu. Ühesõnaga mulle tõmmati vesi peale. Olles kirikust väljunud, tegin kohe kiire kõne tuttavale, kes veidi sellistest asjadest teada võib ... no ja ta selgitaski, et tegelikult on tegemist pühakuteks tunnistatud isikute säilmetega ehk seal nööbikujulise aluse peal on pisikesed tükid nende ihust, luust või millest iganes ... meil nimetatakse seda maakeeli reliikviaks. :) Noh lihtsalt teile teadmiseks, et te sama viga ei teeks, et pärima hakkate.  
 Kloosti hoovil oli üks ülimalt sõbralik oranž kass, kes meile igas poosis poseerida tahtis ning sõprust püüdis sobitada. :) 
 Vasknarvast lahkudes hakkas meie igati tubli auto veidi perutama ... ei olnud kasu ka kirikusse pandud küünlast, ega annetuskasti jäetud remondirahast. Auto jahutusvedelik kadus kusagile sellele vaatamata. Nii pidime tegema sisse põike Iisakule, kus asus lähib Olerexi bensiinijaam. Kerge näks ja kiire auto hooldamine. Ostsin bensukast ka õnneküpsise - no täielik jackpot! Õnneküpsise sisu lubas mulle, et - Käesolev aasta toob sulle palju õnne. Ega seda aastat nüüd ülearu palju järgi jäänud ei olegi aga mis saab mul õnne vastu olla ... pean vaid hoolega ringi vaatama, et ta õigel hetkel ära tunda ..:)
 Tee äärest ostsime ka sooja suitsukala koju kaasa ning siis tegime väikese peatuse Musvees, et korra Peipsi järvele pilk heita ning selles kolllase NG raamiga mõned pildid teha. 
 Varnja oli ülerahvastatud. Parasjagu oli käimas mingi sibulalaada moodi asi .. ikkagi sügis ja sibulatee. Lisaks oli seal ka mingi kohvikute päev.
Ostsin omale kiiresti sibulavanikud koju kaasa võtmiseks ära, et pärast ei juhtuks nii nagu alati ... ;)
 Kuulasime mingite memmede venekeelset rahvalaulu ja läksime kohvikut otsima, kus midagi sooja juua ja miskit head näksida. 
 Leidsime sellise paiga Voronja Galerii maja juurest, kuhu seinale oli Edward von Lõngus oma Kivikuninga jäädvustanud.  
 Soe mustsõstra-ingverijook ploomikoogiga aitas ilusasti veidi aega veeta, kuniks ootamatult saabunud vihmasabin möödus.
 Jalutasime veel veidi Varnja peatänaval, ... noh, et seda Peipsiääre küla hingust paremini tajuda.
 Nägin ära ka surnuaia värava,
 kui meie auto mind peale korjas.
 Teel maisilabürindi juurde tegime peatuse Lähte vaatetorni juures. Olin sellest vaatetornist ja selle juures asuvast kiigest varem pilte näinud, ise ei ole sinna varem sattunud. Pildid tehtud ja vaated vaadatud, olimegi varsti meie viimases peatuspunktis. Soovitan Tore Talu maisilabürinti külastada neil, kes sinna kanti satuvad ja seal veidi aega tahavad veeta. Olime ise seal juba teist aastat ja kinnitan, et tegevust seal hoovil jagub ka lisaks maisilabürindi läbimisele.
Kokkuvõttes oli tore päev. Sai avastatud uusi paikasid ja ka vihma saime põhimõtteliselt vaid sõidu ajal.

10 september 2017

Tulp vihmas


 Kord juuni algul oli mul vaja värsket vihma pilti, aga mida sa hing ikka teed kui vaid loetud tundide jooksul pilti vaja, taevas aga ei vihmapiiskagi ... ega ei jäänudki siis muud üle, kui kastekannuga toimetama asuda ;)
Samal päeval sai veel makrorõngastega ämblikku püütud 
 ja võilille põllul roomatud.
 Kui võilillede õitsemise ajal ei taha ma väga nende põldude ligi minna ... allergia ... you know ;) ... siis selleks ajaks olid nad ära õitsenud ja seega täiesti ohutud. :)