19 september 2017

Peipsi ääres

Nädalavahetusel plaanisime Peipsi äärde põrutada ... noh, et vaadata üle Vasknarva, kuhu meist kellegi jalg polnud sattunud, ja külastada Jõgevamaal maisilabürinti. No ja kuna me juba Peipsi ääres oleme, siis tahtsin ka Varnja külast möödaminnes sibulat kaasa haarata. Vahepeal pidi juba minek ära jääma, kuna ilmateadustaja osutus pessimistiks. Noh, kõik läks hästi ja laupäeva lõuna eel me end Vasknarva kloostrimüüride ümber patseerimas leidsimegi. 
 Jõe äärde Venemaad vaatama meid ei lastud ... kõik eramaad ja tarastatud ... kuhu jääb see veekogu äärne kaitsevöönd vabaks liikumiseks? ... kes seda teab, ei tahtnud kellegiga seal maadlema ka hakata ...   Kloostriaed tundus ka selline murdmatu müür olema .. ei kedagi liikumas. Küsisin siis memmedelt, kes ühe maja ees pingil tšaid rüüpasid, et kas tegemist on üldse avaliku paigaga, või ongi see eraomandus, kuhu ligipääs keelatud. Ei ole midagi .. memme sõnul on üks väravatest inimjõul täiesti avatav ja nii me nagu vargad kloostrihoovi hiilisime. :)
 Kloostrihoov on ilus ... tasub käimist ja vaatamist  ... lilled, põõsad ja ristid igal pool. Kiikasime siis ka kirikusse. Tahtsin ühe küünla süüdata, kuid puudus lahtine tuli, ... nii ma ühe nunna käest, kes seal askeldas, tuld siis küsisin ... mitte suitsule vaid ikka küünla süütamiseks ... oli teine selline torssis nunn ... ju ta oli liiga vara üles aetud ja tööle sunnitud ... ;)  Seal kirikus olid ühes kohas klaasi all nööbi moodi asjandused, kõigil mingi praht või mustus peal, nimesildid juures ... ei saanudki aru, millega tegu oli, kas oli nööbi õmblemise niit või mingi muu prügi ja nii tegin südame julgeks ja taas nunna juurde pärima, et millega seal tegu. Olin nunna vist juba täiega ära tüüdanud ja nii sain vastuseks üsnagi upsaka vastuse, et nööpe saab poest, need on "moštši" (no kogu vestlus käis meil vene keeles). Püüdsin veel asjast huvitatud isik olla ja pärisin taas, et mis asi see moštši on ja seepeale ta teatas, et kui püha isaga vestlen, siis tema seletab, millega tegu. Ühesõnaga mulle tõmmati vesi peale. Olles kirikust väljunud, tegin kohe kiire kõne tuttavale, kes veidi sellistest asjadest teada võib ... no ja ta selgitaski, et tegelikult on tegemist pühakuteks tunnistatud isikute säilmetega ehk seal nööbikujulise aluse peal on pisikesed tükid nende ihust, luust või millest iganes ... meil nimetatakse seda maakeeli reliikviaks. :) Noh lihtsalt teile teadmiseks, et te sama viga ei teeks, et pärima hakkate.  
 Kloosti hoovil oli üks ülimalt sõbralik oranž kass, kes meile igas poosis poseerida tahtis ning sõprust püüdis sobitada. :) 
 Vasknarvast lahkudes hakkas meie igati tubli auto veidi perutama ... ei olnud kasu ka kirikusse pandud küünlast, ega annetuskasti jäetud remondirahast. Auto jahutusvedelik kadus kusagile sellele vaatamata. Nii pidime tegema sisse põike Iisakule, kus asus lähib Olerexi bensiinijaam. Kerge näks ja kiire auto hooldamine. Ostsin bensukast ka õnneküpsise - no täielik jackpot! Õnneküpsise sisu lubas mulle, et - Käesolev aasta toob sulle palju õnne. Ega seda aastat nüüd ülearu palju järgi jäänud ei olegi aga mis saab mul õnne vastu olla ... pean vaid hoolega ringi vaatama, et ta õigel hetkel ära tunda ..:)
 Tee äärest ostsime ka sooja suitsukala koju kaasa ning siis tegime väikese peatuse Musvees, et korra Peipsi järvele pilk heita ning selles kolllase NG raamiga mõned pildid teha. 
 Varnja oli ülerahvastatud. Parasjagu oli käimas mingi sibulalaada moodi asi .. ikkagi sügis ja sibulatee. Lisaks oli seal ka mingi kohvikute päev.
Ostsin omale kiiresti sibulavanikud koju kaasa võtmiseks ära, et pärast ei juhtuks nii nagu alati ... ;)
 Kuulasime mingite memmede venekeelset rahvalaulu ja läksime kohvikut otsima, kus midagi sooja juua ja miskit head näksida. 
 Leidsime sellise paiga Voronja Galerii maja juurest, kuhu seinale oli Edward von Lõngus oma Kivikuninga jäädvustanud.  
 Soe mustsõstra-ingverijook ploomikoogiga aitas ilusasti veidi aega veeta, kuniks ootamatult saabunud vihmasabin möödus.
 Jalutasime veel veidi Varnja peatänaval, ... noh, et seda Peipsiääre küla hingust paremini tajuda.
 Nägin ära ka surnuaia värava,
 kui meie auto mind peale korjas.
 Teel maisilabürindi juurde tegime peatuse Lähte vaatetorni juures. Olin sellest vaatetornist ja selle juures asuvast kiigest varem pilte näinud, ise ei ole sinna varem sattunud. Pildid tehtud ja vaated vaadatud, olimegi varsti meie viimases peatuspunktis. Soovitan Tore Talu maisilabürinti külastada neil, kes sinna kanti satuvad ja seal veidi aega tahavad veeta. Olime ise seal juba teist aastat ja kinnitan, et tegevust seal hoovil jagub ka lisaks maisilabürindi läbimisele.
Kokkuvõttes oli tore päev. Sai avastatud uusi paikasid ja ka vihma saime põhimõtteliselt vaid sõidu ajal.

10 september 2017

Tulp vihmas


 Kord juuni algul oli mul vaja värsket vihma pilti, aga mida sa hing ikka teed kui vaid loetud tundide jooksul pilti vaja, taevas aga ei vihmapiiskagi ... ega ei jäänudki siis muud üle, kui kastekannuga toimetama asuda ;)
Samal päeval sai veel makrorõngastega ämblikku püütud 
 ja võilille põllul roomatud.
 Kui võilillede õitsemise ajal ei taha ma väga nende põldude ligi minna ... allergia ... you know ;) ... siis selleks ajaks olid nad ära õitsenud ja seega täiesti ohutud. :)

07 september 2017

Õismäe "vallutamine"

Ühel päeval käidi tänavafotograafia grupis välja idee minna koos Õismäele pildistama. Olin minagi siis käpp üritusega liituma. Eile õhtupoolikul olin varakult Õismäe lõpppeatuse juures kokkusaamist ootamas. Kuna jõudsin veidi varem kohale, siis liikusingi veidi üksi kaameraga ringi ja püüdsin mõned kaadrid.  
 Õismäe Rimi juurde oli Keskerakond oma telgi püsti pannud, rakendades oma valimispropaganda vankri taha noori lapsi. Saan aru kui lapsed teenivad taskuraha lehtede müügi või muu sellisega aga poliitikasse ei peaks neid küll sel viisil vedama ... pangu pigem mõni tulihingeline parteilane neid lehti jagama ... aga  see on vaid minu arvamus ... 
 Väike isetekkeline turg, mis õhtuks oma otsad kokku korjas 
 ja peitust mängiv meesterahvas nurga taga sõbraga õlut libistama ... ju on kodus kuri naine ... ;)
 inimesed töölt koju liikumas ...
 mõni ootas bussi, 
 teine oli aga valimispropaganda pakkumisest elevil ...
 Üks naine suutis kaks korda selle ajakirjade pakiga samast uksest väljuda ja trepist laskuda ... ei tea kuidas ja millal ta taas sinna majja tagasi läks, aga sama naine tõepoolest tuli sama sületäiega teist korda ... ;)
 Oli aeg pildistamisseltskonnaga kohtumiseks ... hakk püüdis salaja oksal istudes me näod meelde jätta ja nimed kirja panna ... ;)  tore oli kohtuda ka tuttavate nägudega - Mari oli samuti pildistamise tripile tulnud ... 
 Nii me kaheksakesi liikuma hakkasimegi ... 
 Minu õnneks viis meie rühma juht, kes Õismäed veidi paremini tundis, meid ka Õismäe keskel asuva tiigi juurde ... 
 olin sellest tiigist küll kuulnud, kuid mitte kunagi oma silmaga näinud. See on nüüd nähtud! :)
 Ühe skatepargi juures häirisime oma kohalolekuga noori ... no tunda oli, et see neile ülearu rõõmu ei pakkunud, et kõik neid kaameratega sihivad. :)
 Sealsamas jalutasid juttu ajades vanemad mehed ... nagu keegi märkis, siis venelastel, erinevalt eestlastest, on kombeks jalutamas käia ... kui eestlane läheb peale tööd koju sööma või telekat vaatana ... või siis teine äärmus on see, et läheb hullu trenni tegema ja jooksma, siis vene rahvusest inimesed võtavad elu rõõmsamalt ja jalutavad niisama väljas ...
 Ühed noored lapsed jõlkusid meil tükk aega sabas ja nuiasid, et neid pildistaksime .. noh, eks tuli see siis ära teha .. ei saa ju ka põhjuseta EI öelda.
 Üks korralik tänavafotograaf ei pea paljuks parema pildi nimel oma käsi ohvriks tuua ...
 Kohati meenutab see keskkond korralikku kividzunglit, samas on majade vahel siiski ka haljastust ... seega vaatamata suurtele kortereid täispikitud majadele tundub see siiski elamiskõlbulik piirkond olema ... 
 Õhtu lõpu poole otsustasime liikuda Harku järve äärde loojangut vaatama.
Loojang ei olnud eriti hingekriipiv aga neid loojangu nautlejaid seal ikka jagus ...
Taas ringiga tagasi alguses ... oli tore mõte seltskonnaga sedasi Õismäel ringi liikuda .. .sain meie "grupijuhilt" ka selle linnaosa kohta palju uut teada ... Tänud kogu meie seltskonnale! 

14 august 2017

Tormieelses Pärnus

 Ühel päeval esitas Silvia OO-katele kutse  Pärnu ja Pärnumaa külastamiseks. Kuna see nädalavahetus, mis enamusele ordukatele sobis, ei olnud mulle sobilik, siis kohtusin ise Silviga Pärnus sel laupäeval, ... veidi peale jäälinnu jahtimist. ;) Algul käisime ära Villa Antropoff juures, kus Silvia tahtis mulle näidata vana Kinomaja ja Spa maja, mis tänaseks on suletud ja nende sürri sisemust me näha ei saanudki. Samuti vaatasime korra ka mere äärde randa, kuid ka sealt ma ei saanud ühtegi pilti, mida siia riputada. Liikusime tagasi Pärnu tagumise muuli juures asuva linnuvaatlustorni juurde. Seal saime väikese vaatemängu osaliseks. Eemal muutus taevas vihmast triibuliseks ja korraga liikus äikesetorm üle taeva, mida oli hea eemalt kuivast paigast jälgida. Selles äikeseelses palavuses püüdsime välgunooli pildile saada, kuid kas siis reageerimise aegluse tõttu või kogenematusest .. no ei õnnestunud seekord välgunooltest pilti saada. 
 Vaatemängu lõppedes käisime ära ka linnuvaatlustorni ja muuli juures. 
 Õhutemperatuur oli endiselt ~30 kraadi ligi, sestap ka rand oli rahvast täis.
 Sõideti paatidel
 ja jalutati mõlemal muulil.
 Tagasiteel linna peatusime korraks ka Sauga jõe ääres, kus hakkasid silma vesiroosid ja paadid väikeste sadamasildade juures. Et Silvial oli vaja minuga lõbutsemise kõrvalt ka teisi olulisi toiminguid korraldada, siis läksime tema aeda veel makro vaherõngaid katsetama. Oli ka see meie kokkusaamise üheks eesmärgiks, et proovime koos makrotada nende vaherõngastega, kuna Silvia viimane kogemus nendega ei olnud kõige meeldivamaid mälestusi jätnud. :)
Kuniks Silvia maas roomas taimi pildistades, tegin ka mina ühe kaadri sellest õiest, mille südamikku ta samuti proovis makrorõngastega jäädvustada. Kodus tabas mind üllatus ... olin seda lille kogu aeg pidanud punaseks päevakübaraks. Internetist infot otsides selgus, et tegemist hoopis punase siilkübaraga ... jälle targem. :)
Tänud Sulle Silvia vastuvõtu eest ... väga maitsva seenepiruka eest ... ja üleüldse mõnusa seltskonna eest. See oli üleüldse üks tore päev ...hommikune jäälind, koos veedetud päev Pärnus ja Pärnumaal .. no ja lõpetasin päeva veel eriti mõnusalt Viiking Spa-s ... mida enamat sellest päevast võiski soovida. :)

13 august 2017

Jäälind - põhjamaa kalliskivi, jõgede pärl

 Vahetult enne minu puhkust pasandati kõige otsesemas mõttes täis minu auto uks ... noh lindude poolt ... midagi pidi see tähendama ... puhkuse esimesel hommikul ärkasin veidi enne kella viite, et sõita Heleni juurde, kes lubas mulle tutvustada seda põhjamaa kalliskivi - jäälindu. Jäälind tunnistati 2014. aastal Eestis aasta linnuks.
 Olen endamisi unistanud temaga kohtumisest juba ajast, mil Helen hakkas temast pilte postitama ... seetõttu haarasin pakkumisest kiiresti kinni. Algul polnud linnukesest jälgegi, meid piirasid vaid pardid, kes lootsid meilt midagi suupisteks saada.  
 Vaikselt istudes, vahest vaid mõne sõna vahetades püüdsin ümbrust uurida ning keskkonda sulanduda. Mingil hetkel andis Helen teada, et kuulda on tema hüüdu .. sellist peenikest piuksumist ... ja seerjärel vaikus ...
 Peale pooletunnist ootamist möödus meist eemal piki jõge üks värvilaik. Oli see tema? - pärisin .. jah, lootust oli, et näeme teda veel sel hommikul ... enne kui "ussileotajad" jõe ääre vallutavad. :)
 Kunagi FB-s Helen küsis, kas teate, mis tunne on, kui jäälind sinust 2 meetri kauguselt mööda lendab? Jah, nüüd ma tean! Korraga möödus nii ligidalt kiirel lennul valjult häälitsedes minust jäälind ja kadus eemal puu okstesse. 
 Veel veidi ootamist ja juba ta sukelduski söögi järele.
 Ta tegi seal mitmeid ringe, kord poseeris niisama eputades kivil, siis jälle läks söögi järele. 
 Nagu sellest vähe oli, et sain teda oma silmaga näha, suutsin ta kuidagi ka kaadrisse püüda, ehkki minu optiline tehnika ei ole piisav selle iluduse püüdmiseks. Sain aga tavalistele poosepiltidele lisaks veel kaadrid linnust kala nokas. Täielik õnnestumine .. 
 Vahepeal oli tükk vaikust, mille jooksul suutis üks naine oma koeraga kõik elava looduse meist eemale peletada, kuid aega ja kannatust meil seekord jagus ... 
 Ta tuli tagasi, et veel veidi poseerida ja trikitada. Nägin ära ka kuidas ta kala püüab, langedes suurel kiirusel pea ees vette ... olin täiega õnnega koos, et selline unistus teoks sai. Täistabamusest jäi puudu vaid lind pillirookõrrel või veel parem kaks lindu kõrrel ... aga ma ei ole ahne ... Mõtlesin vaid hiljem, et ah selleks seda linnusitta sinna auto uksele vaja oligi ... varajane ärkamine tasus end ära ;)
Linnuke tuli veel viimasele ringile hüvasti jätma ja nii ta sel hommikul lahkus ... 
Minu poolt suurimad tänud Helenile, et ta seda peaaegu nagu kodustatud lindu mulle näitas ... eks ma veidi kadestan teda ka :) ... noh, et ta saab sinna korduvalt kasvõi iga päev luurama minna ... aga ma oleks jäänud rahule ka palju vähemaga, kui ma tegelikkuses  sain :)