14 juuli 2017

Loosalu rabas

 Loosalu rabas käisin viimati mitu aastat tagasi. 
 Tol korral viis lagunev laudtee Loosalu järveni. Praeguseks on laudtee värskendatud ja matkarada viib suisa ümber järve edasi Paluküla hiiemäe suunas.
 Pean nentima, et minu lemmikute hulka see raba ei kuulu ... üsna igavad rabavaated ... samas matkata on ju tore ... kui vaid need sääsed matkaraja algul metsatukka läbides ei kimbutaks ... mul on lihtsalt nende sääskedega omad suhted ...   ;)
 Järvest me seekord kaugemale ei läinud, kuna taevasse tekkis üks tume vihmapilv ja näha oli, et kusagil eemal niisutas ta ka maapinda. 
Meil õnnestus seekord kuiva nahaga pääseda ... tore pisike matk oli see ... :)

13 juuli 2017

Rukkililled ja moonid


 Sel aastal on õitsevad kõik taimed hiljem kui tavaliselt, 
 nii ka rukkililled ja moonid ... 
 Nädalavahetusel vaatasin üle oma igaaastased põllud, kus neid kohata võib ... ja ega ei tulnud pettuda.
Nii rukkililled kui moonid on õitsele puhkenud.

10 juuli 2017

putukad, mutukad ja teised pisikesed

 Mul oli vaja kaadrisse püüda pisikesi putukaid ja mutukaid ...
 ühesõnaga makropilte nendest.
 Nii ma siis nädalavahetusel neid kaameraga taga ajasin  ... mõne nime isegi teadmata
 Ämbliku saak oli kõige suurem ... neid ikka leidub igal pool ja nad nad ei  jookse eriti eest ära, 
 nagu sipelgad, kel on pidevalt kiire. 
 Sattusin ka ämblikule, 
 kes hiljaaegu oli saagi võrku püüdnud.
 Siklaste lendu oli põnev jälguda ... justkui väikesed propellerid tiirutaksid ringi, 
 kahjuks kaadrisse ma seda ei püüdnud. 
 Makro pildistamise suurim mure ongi see, et vaevalt saad sa kaadri paika ja enam-vähem teravaks ka, 
kui järgmisel hetkel on modell sul plehku pannud ... aga vahelduseks on tore ka neid taga ajada :)

06 juuli 2017

Suveöö Tallinnas

 Ühel õhtul veidi enne südaööd hiilisin välja ... mitte et mul midagi varjata oleks, lihtsalt mul oli vaja pilti suveööst ja ei tahtnud ustega prõmmida, et naabrid saaksid rahulikult edasi magada. ;) Siht oli selge ... olen seda Tammsaare ärikeskust möödasõidul pidevalt vaadanud, eriti uhke ja efektne on see loojangu-eelsete värvidega, aga ka praegune valgus sobis mulle hästi. Tavaliselt jääb see hoone möödasõites kõrgete kuuskede taha, nii parkisin oma auto parklasse ja parklast ma selle kaadri ka jäädvustasin.
 Veel käisin Tammsaare teed ületava jalakäijate sillal ... teadsin ju et sealt on hea pika säriga triipe vedada ... :)
Ega ma sel korral kaua ei kolistanudki ... pildid käes ja koju minek .. järgmine hommik oli vaja ju veel tööle jõuda. 

05 juuli 2017

Metsade kaunitar - Kaunis kuldking

 Ühel hommikul FB vaadates avastasin, et kuldkingad õitsevad ... Helen pani mulle oma piltidega idee pähe  .. .ja enne ei saanud rahu, kui juba metsa poole liikusin. 
 Kuna üks mulle teadaolev kuldkingade kasvamise paik asub Märjamaa külje all, siis põikasin sisse ka Eesti jämedama pärnapuu - Sipa pärna juurde, mida ordukad teavad ühest meie varasemast ühisest fototripist. Keda huvitab, see saab lingist ise selle pärna kohta rohkem uurida.
 Pärna juurest liikusin edasi metsa poole, kus üks kuldkingade kasvukoht on, kasutades Anne poolt antud viiteid ... ise käisin ma seal ju viimati aastaid tagasi .. ja kuna tookord oli koos ühine minek, siis ega väga seda teed ei jälginudki ju ... 
 Ekslesin seal metsa vahel tükk aega ja olin peaaegu valmis juba käega lööma,
 kui märkasin vihjet, mis taas lootust andis paiga leidmiseks.
 Natuke otsimist ja jõudsingi täpselt õigesse kohta.
 Osa õisi oli küll veel pooleldi pungas aga mina sain oma kaadrid kätte 
ja patsutasin end tunnustavalt õlale. On ikka kaunitarid küll  ;)

04 juuli 2017

Majakivi matkarada ja Hara sadam

 Maikuu lõpus ühel ilusal nädalavahetusel läksime liikvele ... seekord valisime sihiks Majakivi matkaraja.
Ega see raba seal nüüd mingi eriline raba ei ole ja ka vaatetorn oli suletud ... aga noh, ilm oli ilus tsillimiseks ja värvid looduses paitasid silma. 
 Matkasime niisama .. koer seltsiliseks kaasas ... või mis niiväga koer ta ikka on ... pigem koerakirp ;)
 Sealsamas kohe ka teeots Hara sadamasse. 
 Kui varem olen seal teeotsas ikka näinud eramaa silti, mis on võtnud ära soovi seda paika külastada, siis seekord oli keegi sildile musta koti pähe tõmmanud ja nii sõitsimegi sadamat vaatama. 
 Tegemist on endise Nõukogude sõjaväe allveelaevade sadamaga, mis omal ajal oli suletud territoorium.
 Pean nentima, et tegemist on paigaga mida tasub uurida, kui sinna kanti peaksid sattuma ... vanad võimsad mahajäetud ehitised, 

 palju graffitit ja niisama uudistamist.
Tegemist kohaga, mida olen ammu tahtnud külastada, ... nüüd sai see teoks ja karta on, et ühel päeval külastan seda paika veelgi ... :)

26 juuni 2017

Kohtumine rästikuga

 Ingrid ja Lembit olid Eestis puhkusel ja kuna viimane kord Altjale ma neid kaasa ei kutsunud, otsustasime teha koos veel ühe fototripi. ;) Seekord pakkusin välja Linnamäe elektrijaama, Uitru sääre ja Jägala. Selgus, et nad ei ole neis paikades käinud ja nii saigi plaan pühadeelse lühikese tööpäeva õhtul teoks.
 Linnamäe elektrijaama juures on ilus ... kevadeti õitsevad karukellad, sügisel ja ka kevadel suurvee ajal on elektrijaama juures vete mäng nauditav ... seetõttu soovitangi seda paika ühel neist aastaaegadest külastada.
 Kuna olin seal koos pildistajatega, siis tegevust jagus meile ka praegusel aastaajal.
 Lisaks õitsevatele lilledele leidsin ka ühe sõnajalaõie ... või nii mulle vähemasti tundus ... :)
 Ilm oli ilus, ehkki tuul oli tugev. Neemele jõudes märkasime taevas ühte rulluvat pilve.
 Kulus tükk aega roomamist,  et tuuliselt merelt neid vahutavaid laineid pilti püüda ...
 Uitru säärel on üks vähestest mõnusatest kivistest rannaribadest, mida siinkandis tean.
 Minu poolt korduvalt ära pildistatud, kuid Ingridi ja Lembitu jaoks uus objekt mida pildistada, on see vana lagunev tuletorn. 
 Sääre tipu poole liikudes ajasime lendu 
 noorte kuldnokkade parve, kes rannas vetikaid sõid.
 Tagasi liikudes märkasin korraga
 jalge eest midagi eemalduvat ... palju ei puudunud, et oleksin rästikule astunud ...
 See oli minu jaoks haruldane hetk, kuna olen vaatamata pelgusele ikka neid roomajaid pildistada tahtnud. 
 Seekord oli õnnelik juhus, et mul oli käes kaamera just sobiliku objektiiviga. 
 Nii saingi oma kaadrid.
 Kuna piirasime teda kolmekesi, vaatas rästik meid tükk aega ähvardavalt, et kas meist on temale ohtu ... lõpuks ta tüdines ja roomas vanade kõrkjate kuhila alla ... sellest hetkest edasi jälgisin hoolikalt maapinda, kuhu astuda... ;)
Ja viimane koht, mida vaatasime, oli meie tuntud vaatamisväärsus - Jägala juga ... mis on hetkel küll üsna väikeseks nireks kokku kuivanud ... aga ta on olemas. Tänud Ingrid ja Lembit teile toreda seltskonna ja mõnusa õhtupooliku eest.