Rukkililled 2020

 Nagu igal aastal, käisin ka sel aastal Mahtra külje all oma rukkililli pildistamas ... 

 Moonide õitsemise aja magasin ma ju maha ... õigemini ei teadnud ühtegi moonipõldu, kus neid pildistada.

 Oma rukkililled leidsin ma aga üles. 

 Igal aastal on nad omale uued põllud kasvamiseks saanud ... 

 aga nad on olemas... mõnel põllul vähem ... 

 mõnel ei ühtegi 

 ja siis on neid taas nii rohkelt, 

 et põld sinetab.

Värskes õhus

 Pühapäeval oli ilus päikeseline ilm ja nii otsustasin vastavalt soovitustele samuti loodusesse liikuma minna ...

 paikadesse, kus ma teiste inimestega väga kokku ei puutu. 

 Nii otsustasin seekord otsida uusi leidmata geopeituse aardeid Kohila vallas.

 Et ma ei ole ammu kaamerat kätte saanud, siis ühendasin oma aardejahi pildistamisega.

 Kõige muu hulgas tegin ka  kaks panoraamvõtet Kohila gümnaasiumist

 uue, möödunud aastal valminud juurdeehitusega. 

Õnneks ei sattunud ma nii rahvarohketesse kohtadesse, kui ajakirjanduses nähtud Viru raba ja Pääsküla raba. Minu valik oli õige ja nii lõpetasingi oma pisikese tripi rahulolevana.

Sügist otsimas Kohilas

 Septembri  lõpus käisin Kohilas sügist otsimas. 

 Liikusin seekord jõe ääres discgolf raja ääres.

 Ei ole sinna kohta juba aastaid sattunud. 

 Esimesed sügise kuulutajad olid need värvilised põdrakanepi taimed.

 Kui puud olid veel üsna rohelised ja värve oli vähe näha, 

 siis taevas nägi välja juba üsna sügisene.

 Pole ime, et sel päeval palju geomeetriat pildile jäi, .. ikkagi jõe ääres ... ja peegeldused.  

 Teel koju põikasin sisse ka Kurtnasse, kust samuti Keila jõgi läbi voolab.

Varahommik Mukri rabas

 Puhkuse viimasel nädalal mõtlesin ühel varahommikul veel ära käia rabas päikesetõusu jäädvustamas. Neljapäev lubas ilusat hommikut ja nii ärkasingi kell 4 üles, et Mukri rabasse sõita. 

 Kell pool kuus rabasse jõudes olin seal ainus unetu... vahetult enne kuut, mis päike tõusis, liitus minuga veel üks unetu noorpaar, kes tuli lihtsalt tornist päikesetõusu nautima. Väike pettumus oli vähene udu, aga öö oli ka soe, mis ei soodusta udu tekkimist.

 Olles tornis päikesetõusu ära vaadanud ja aktiivselt pilte klõpsinud avastasin mingil hetkel, et kõik tehtud kaadrid on udused ja kuuluvad kustutamisele. ;) See on see, kui harva pildistad ... objektiivil jäi üks pisike nupp ümber lülitamata ... aga hea et vähemasti siis selle avastasin, mitte koju jõudes ...  

 lootust oli mõnigi kaader maapinnalt saada. 

 Ämblikuvõrgud  ja päike läbi puuvõrade ... 

 kõik see varahommikune ilu on see, 

 mille nimel tasub varahommikul üles ärgata.

 Vehkisin seal veidi aega kaameraga ringi, 

 kuniks leidsin, et aeg on kodu poole teele asuda.

 Autos veel kaamerast ja telefonist pilte lapates

 jõudsin järeldusele, et 

selle hommiku lemmikaader õnnestus mul püüda hoopis telefoniga, mitte kaameraga... :)

Kohila vallas uitamas

 Pühapäeval oli ilus ilm ja mul oli üle mitme kuu taas tahtmine üksi kaameraga looduses uidata, 

 et kogu seda lund ja talveilu kaamerasse püüda. 

 Valisin seekordseks tiirutamiseks oma koduvalla - Kohila.

 Sutlema karjääride juurest läbi Hageri

 liikusin Adila suunas.

 Talvel on üldiselt autoga üsna ebamugav tee ääres pildistamispeatusi teha ... 

 Peab kogu aeg arvestama, et teised autod sinust ikka mööduda saaksid. Nii möllasin nii mitmeski kohas põlvini lumes, et oma kaader kätte saada.

Adilasse ma pikalt pidama ei jäänud, kuna tundus et sealtpoolt kisub taevas pilve

 Nii liikusin Rabivere mõusa juurde.

 Taevas vahetas vahepeal värve ja päike laskus järjest madalamale ... 

 Minu plaanidesse mahtus siiski veel Aandu küla.

 kus puud olid mõnusasti härmas.

 Lõpetasin oma seekordse ringsõidu Kohilas Tohisoo mõisa pargis Keila jõe ääres ...