Salevere Salumäe matkarada

 Karantiini tingimustes ei ole hea väljas kooserdada, eriti veel väga rahvarohketes. 

 Kuna ilm oli pühapäeaval vaatamata külmale tuulele ilus, siis valisimegi tuttavatega Läänemaal välja vähekäidava Salevere Salumäe matkaraja. Et kõik vastaks korralikult 2+2 reeglitele, liikusime matkarajale Tallinnast kahe autoga, kummagis 2 inimest ... ka looduses liikudes püüdsime piisavat vahet hoida. 

 Metsaalune rada viis meid treppe mööda alla Silmaallika juurde. 

 Ehkki mul on siin pildile püütud vaid kollased ülased, kirendas metsaalune praegu kevadlilledest ... sinililled, valged ja kollased ülased .. ka mingid käpalised ... 

 Peale matkarada läksime läbi ka mere ääres olevate Näärikivide juurest.

 Mingit nääritunnet ei olnud ... 

 kui mitte arvestada seda külma tuult.

 Enne koduteed põikasime sisse tere ütlema  ka sugulase juurde, kes seal ligidal elab.

Ja sisse põikamise all ei pidanud ma silmas mitte tuppa ronimist vaid olime ikka ontlikult õues parajate vahedega ja lobisesime paar sõna juttu :)

Oli mõnus pühapäev!

Värskes õhus

 Pühapäeval oli ilus päikeseline ilm ja nii otsustasin vastavalt soovitustele samuti loodusesse liikuma minna ...

 paikadesse, kus ma teiste inimestega väga kokku ei puutu. 

 Nii otsustasin seekord otsida uusi leidmata geopeituse aardeid Kohila vallas.

 Et ma ei ole ammu kaamerat kätte saanud, siis ühendasin oma aardejahi pildistamisega.

 Kõige muu hulgas tegin ka  kaks panoraamvõtet Kohila gümnaasiumist

 uue, möödunud aastal valminud juurdeehitusega. 

Õnneks ei sattunud ma nii rahvarohketesse kohtadesse, kui ajakirjanduses nähtud Viru raba ja Pääsküla raba. Minu valik oli õige ja nii lõpetasingi oma pisikese tripi rahulolevana.

kevad Seli rabas

 Ühel päeval, kui Raido ja Sirli taas tahtsid kusagile loodusesse minna

 st paika, kus nad varem pole käinud, siis meenus mulle ühe mõttena Seli raba. 

 Olin selles rabas mõned korrad viibinud, kuid tahtsin näha seda raba ka jääkattega

 Raba oli tõepoolest osaliselt veel jääkatte all. Meiega kaasas olnud koerale meeldis jääkattel ringi lipata .. seda selle hetkeni, kui ta korraga rabalauka serval õrnemal jääl laukasse sulpsatas. Esimesele ehmatusele järgnes koera päästmine. 

 Kõik lõppes õnnelikult, koer oli veidi aega peale kuivatamist sama julge kui enne suplust.

 Seekord mõtlesime liikuda mööda lagunevat laudteed raja lõpuni, kus saab näha ka Seli järve. 

 Tee peal püüdsid rabalaukad oma peegeldusega kogu tähelepanu endale.

 Raja lõpus paistiski läbi puude Seli järv. 

 Järv ise on üsna kinni kasvanud. Suvel ei pidavat läbi kõrkjate järv eriti välja paistma (vähemasti sellist juttu olen kuulnud). :)

 Ega tagasitee vaated ei erinenud eriti eelnevalt nähtust ...

 vaid see vahe, et nüüd nägid kõike teise nurga alt, 

 teise valgusega ... 

 Mina muidugi olin nagu alati viimane, püüdes kõike talletada.

 Õnneks olid mul kaasas mõistlikud matkakaaslased, 

 kes mind järele ootasid. 

 Tagasiteel tegime ka väikese peatuse Matsimäe Pühajärve telkimisalal. Olen seda paika möödasõidul korduvalt näinud, kuid kunagi ei ole saanud peatust teha. Seekord vaatasime ka selle koha üle.

Oli tore päev looduses mõnusas seltskonnas ... 

WWPW 2015

Worldwide Photo Walk 2015 ... see on üks ülemaailmne üritus, kus saab koos teiste fotograafidega teha ühe 2 tunnise jalutuskäigu grupijuhi poolt välja mõeldud marsuudil ning tavaliselt lõppeb see jalutuskäik vestlusega mõnes kohvikus või söögikohas. Käisin samal üritusel 2013. aastal ja juba siis jäin sellega väga rahule ... aga kõigest sellest siis järgemööda.

Kell kaks haarasin Pääsküla bussipeatusest Silvia autole, kes sõitis selle ürituse pärast ekstra Pärnust Tallinna ja kiirustasime koos üritusele, mis algas kell kolm. Kohtumispaigaks oli määratud Tornide väljaku nurk, kus kohtusime grupijuht Andrus Noorhani ja teiste jalutuskäigust osavõtjatega. 

 On kohe kuidagi toekam liikuda linnas koos teiste fotograafidega ... ja püüda hetki ning vaateid. Liikusime Laboratooriumi tänavat mööda GAG juurde. 

 Mulle meeldis see, et mõõduka tempoga jalutuskäigu ning pildistamise kõrvale kuulsime Andruselt kõiksugu põnevaid fakte... noh need, keda see muidugi huvitas... :) 

 Vahepeal hajus me grupp laiali, kus igaüks tegeles pildistamisega,  

 Siis kogusime grupi taas sujuvalt kokku, et edasi liikuda.

 Patkuli treppe mööda liikusime Toompeale.

 Üldse käisime selle jalutuskäigu jooksul läbi vist peaaeegu kõik vaateplatvormid, peale ühe. ;)

 Kuna ilm oli ilus, siis oli ka turiste linnas palju. Nii pidime vahepeal mõnel vaateplatvormil nendega paremate kohtade nimel võitlema ;)

 Välismaal reisides olen täheldanud sageli vaatamisväärsuste juures selliseid QR koode, mille abil turistid siis soovi korral internetist täiendavat infot vaatamisväärsuse kohta saavad uurida. Mind hakkas ühele seinale kleebitud QR kood kohe huvitama, et kuhu nad siin Eestis nendega möödujaid suunavad. Kontrollisin kiirelt järele oma nutitelefoniga ... ja ei suunanudki kusagile, ... see oli hoopis sõnum: Jumal armastab sind! *fidesart@live.com.  Seekord siis selline sõnum ... nojah, ma teadsin seda ju ise ka  ...;)

 Järgmisele vaateplatvormile jõudes 

 õhutasin taas Silviat panoraamfotot pildistama. Tundis ta end selles veidi ebakindlalt ja nii oli mul hea võimalus talle veidi nõu anda ... vaade seda ju võimaldas.

 Vahepeal oli ka naljakaid juhtumisi, kus sihtisime suuremas pundis oma kaametratega mõnda vastutulevat inimest või seltskonda ... aga inimesed olid sõbralikud, ei hakanud keegi meiega kurjustama. :)

 Ühe hoovi peal tegin põneva avastuse .. hoone mis kutsus end pildistama.

 Kanada saatkonna  juures asuv pisike vaateplatvorm oli minu jaoks üllatus ... seda kohta nägin mina esimest korda. Tee ääres möödusime garaazhist, kus nende jaoks, kes kaela langevaid telliseid just ise ei märka, oli suisa silt üles riputatud kinnitusega, et see on tõesti varisemisohtlik. :)

 Möödusime ka riigikogu hoonest, kuid peale mõnda pilku roosale hoonele pöörasime sellele lihtsalt selja ja asusime vastas asuvat  Aleksander Nevski Katedraali pildistama ... Mitte et meie riigikogu hoone inetu oleks, aga see kirik lihtsalt röövib alati tähelepanu, kui sinna olen sattunud ...  

 Lahkusime Toompealt.

 Taani Kuninga aias oli viimane vaateplatvorm, mida jäädvustada.

 Nagu ikka neil vaateplatvormidel, siis alati peab kusagil olema üks kajakas, kes turistidele poseerida tahab. 

Keegi avaldas arvamust, et ootab toidupalukesi, aga välja nägi see pigem poseerimisena. 

 Laskusime selle kunstiteose juurest alla linna.

 Käisime ära ka Dominiiklaste Kloostri hoovil, mis oli minu jaoks taas uus avastus, ehkki ma olen sealt varem korduvalt möödunud. Sinna pean ükskord tagasi minema seda kohta uurima ... 

Kloostri Aita jõudes selgus, et see oli sel päeval reserveeritud ja nii tuligi kiirelt uus koht välja mõelda. Istusime enda rahvusvahelise seltskonnaga maha Dublineri pubi Keldrikorrusel asuvasse Bayern Böhmen Kellerisse. Oli mõnus einestamise kõrvale tutvuda veidi enam teiste fotograafidega ning vahetada muljeid jalutuskäigust. Olin ise sellisel üritusel teist korda ja mõlemal korral olen sellega väga rahule jäänud. Usun, et olen ka tulevikus võimalusel kohal. Minu tänusõnad siinkohal Andrus Noorhani'le ettevõtmise vedamise eest.