10 juuni 2013

Köln, Bonn ja Düsseldorf 12.-17.10.2012

Saabusime Saksamaale odavaima transpordivõimalusega (otselend Tallinnast Düsseldorf Weeze'sse) ning mõte oli siis liikuda mööda varemkogetud marsuuti rongiga Kevelaer'st Kölni. Saatusel olid aga oma plaanid ja kuna Kevelaeri bussi oli vaja veidi aega oodata, avastasime bussi, mis pidi viima meid otse Kölni. Hind oli sobiv ja nii me bussis olimegi ... õigel ajal kusjuures, kuna varsti peale meid saabus bussi niipalju reisijaid, et üks itaalia reisiseltskond pidi istet võtma otse tualeti ees trepiastmetel ... noh, lihtsalt ei jagunud enam istekohti... Läbi Düsseldorfi Kölni saabudes võttis linn meid vastu veidi süngelt, säbrutades kergelt vihma sadada ...
See kuulus katerdaal, mis paljudele esimese asjana meenub, kui Kölni peale mõelda, paistis eemalt imposantne ses vihmaga segunevad õhtupäikeses ...

Raudtee- ja jalakäijate sild, mis katedraali vastast kohe üle jõe tuli, oli kaetud tabalukkudega. Olen küll enne näinud neid lukkusid erinevatel sildadel, kuid see mis seal sillal toimus, oli midagi sellist, mida enne näinud ei ole... ja just oma lukkude rohkuse tõttu. See traatvõrgust sein oli kohati nii lukke täis pikitud, et sinna vahele enam vist ühtegi uut lukku lisaks ei mahuks. Oli nii graveeritud noorpaaride poolt paigaldatud kui ka niisama tõenäoliselt turistide poolt sinna riputatud lukke. Alumisel pildil üks selline lukkude kolmik. Kohalikud lukumüüjad haistsid sellest vast head teenimisvõimalust, nii nägime silla alguses ka ühte lukumüüjat.


Jalgsi üle silla ... raudteejaam ja kohe olimegi Kölni katedraali juures.

Katedraal, mida ehitati aastasadu (ehitati aastatel 1248-1437 ja 1842-1880), ning mille ehitamist legendi järgi kunagi ei lõpetata, tundus lähedalt vaadates veel võimsam kui kaugelt nähtuna. 
Hoone on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Et vihma parasjagu tibas, oli see heaks ettekäändeks kohe ka kirikusse põigata, ehkki ees oli veel mitu päeva linnaga tutvumiseks :)


Süütasin ka traditsioonilise küünla ning uurisime kirikut seestpoolt.

Edasi jalutasime läbi Schildergasse, jalakäijatele mõeldud ostutänava, kuni leidsime trammipeatuse, kust siis linnatransporti kasutades oma hotelli jõudsime.







Trammiks on seda vast liig nimetada, sest olgugi, et välimus trammi oma, võttis ta linna serva jõudes sisse kiiruse 60-70 km/h ... noh tiba palju vist trammi kohta. Samas oli piletiostmine seal mugavaks tehtud trammis leiduvate automaatide näol. Ehkki algul tundus see süsteem tõenäoliselt puudulikust keeleoskusest veidi segane ning tundus, et ostsime peale pikka arutelu ja venitamist lõpuks ikka valed piletid, läks kõik siiski õnnelikult ning saime sõidetud.

Meie hotell asus küll kaardi järgi linna servas, kuid vaatepilt aknast oli uhke -  Maserati ;) ... noh ja hinna ning kvaliteedi osas ei oska sellele hotelliketile eriti kunagi miskit ette heita ...


Et taas oli tegemist reisiga, mis hõlmas endas ühe osana maratoni, siis järgmisel hommikul võtsime suuna messile, kust jooksjatele stardinumbrid kätte jagati.
Messihoone jäi hoonekompleksi kõrvale, kus pidi asuma Saksamaa suurima eraõigusliku meediakontserni RTL peakontor.

Messil muu tüüpilise reklaami ja nänni vahel jäi silma kasutatud jalatsite hunnik ... väidetavalt saavad soovijad oma vanad jalavarjud peale uute soodsalt soetamist sinna jätta ... noh, kes teab milleks see hea on, aga efektne igatahes.

Kuniks jooksjad seal "pastapidu" pidasid, siis jälgisin mina niikaua seal osavaid rulluisutajaid.

Peale messi külastust edasi läksime juba niisama linnaga tutvuma ning vaateid nautima. Jõe ääres olid kaldapiiretesse treppide juurde mitmes kohas jäetud imelikud avad, nagu oleks sealt vahelt üks betoonblokk välja võetud. Meenus, et lugesin selle kohta, kuidas Kölni linn on Reini jõe poolt korduvalt üle ujutatud ja et selle kaitseks rajati kaldapiirded ... sellised nad siis olid :)

Kummalised puud, mis meenutasid viljade poolest ebaküdooniaid (ehk ongi lõuna pool need põõsad puu mõõtu?) ning lillade marjadega puud, mida ma samuti varem pole näinud ning seetõttu ei oska ka "koju ajada" ;)
Taas üle silla ...
... ning siis liginesime katedraalile juba teist teed mööda.
Uhked laiad trepid olid sinna rajatud, kust tulid alla sinka-vonka ka ratturite teed.
See gäng möödus meist "geto-muusika" mürtsudes. Püüdsin ka kaadrit teha sellest "sangast", mis ühel kaelas rippus ning seda valju häält tegi, kuid kahjuks jäi ta pildile teiste varju ja teist kaadrit avalikult lihtsalt ei tihanud teha ;) 
Vaatamata jalgrattaradadele sealt trepist alla, otsustasid kaks noort möödujate tähelepanu köita sellega, et sõitsid nii trepi käsipuud mööda kui ka lihtsalt mööda trepiastmeid oma sõidukitega alla.









Siin ka väike videojäädvustus sellest.

Taas katedraali juures seda uuest küljest jäädvustades märkasime ühte pruunlast, kes seal serval istudes suitsu kimus. 
Vaatepilt oli tore ja üks me seltskonnast tahtis end temaga pildile sättida. Aga et mitte lihtsalt kõrvale istuda, siis toetas ta end veidi kaugemale äärest. Kui olin soovitud kaadri saanud, siis seadsid ka teised end me seltskonnast sinna ritta. Pruunlane mõistis, miks need itsitavad mehed end piltida lasid ja nii istus ta natukese aja pärast ise neile ligemale ja poseeris lõbusasti ... :) 
Reiside juures on nauditavad ka need hetked, kui saad lihtsalt kusagil tänavakohvikus istuda oma kohviga ning inimesi jälgida. Nii sain Starbucksi kohviku juures selle kaadri.
Liikusime vanalinnas mööda teist jalakäijatele mõeldud ostutänavat. Kui muidu on need ostutänavad üsna rahvastatud, siis sellele tänavale sattumine tundus kui kiirteele eksimine ... selline rahvavool jalakäijate ostutänaval liikumas oli samuti mu jaoks esmakordne, ehkki ma ei ole ka nüüd väga vähe euroopas liikunud. 

Ühest poekesest siin raekoja ligi sai ostetud ka endale suveniiriks ehtne Kölni vesi.
Pudeli avamine tõi ehedalt mällu tagasi nõukaaja juuksurid, kui seda vett sai peale juukselõikust eraldi tasu eest endale lasta piserdada ... ;)
Raekoja ees sattusime ka hetkeks ehtsasse lesbi-pulma ... igatahes mingi hetk ümbritses meid väga uhkelt ehitud suur ja värvikas seltskond, kes šampusepokaalid käes seal pruutpaarile õnne soovisid.


Püüdsime madalat profiiti hoida ja peale oma kaadrite tegemist lahkusime edasi linna avastama ...
Kölni vanalinnas oli tore, ... selline ehtne korralik saksa vanalinn, ... piisavalt puhas ning euroopalik ...
Ja siis me seda nägimegi! ... kui Frankfurtis nägime kella, mis maksis 130290€, siis Köln tõi uue hinnarekordi 156800€ ja ja kell ei näinud midagi sedavõrd kallim välja ... pigem vastupidi ... aga noh, mida ma ka tean sellistest kelladest ... kindlasti on inimesi, kelle jaoks sellised kellad on mingiks staatusesümboliks...
Suurlinn, jalakäijate piirkond ja tänavamuusikud, see käib kokku.

See parempoolne sipsik (trummimees) avaldas eriti muljet ... seda enam, et ma ei olnud selliseid trumme ka varem kohanud ...




Pastor Könn Platz nurgal köitis mu tähelepanu fotopood, kus akendel olid veel säilinud väljapanekud Photokinast, ühest maailma suurimast fotoalasest kaubandusmessist, kus eksponeeritakse selle valdkonna uudistooteid ning kust on siis messi ajal võimalik omale soetada soodsat tehnikat. Kahjuks meie sealviibimise ajaks oli mess nädal-kaks varem läbi saanud ...

Poodi sisse kiikasime hetkeks siiski, et võrrelda kohalikke hindasid meie hindadega ... no oli ikka odavam küll. :) Lisan siia ühe mobiilipildi kuldsest kaamerast, mis seal vitriinis müügiks välja oli pandud. 

Veidi edasi oli puud kust omale nunnu roosa kraanikausiga külmiku oleks saanud muretseda ;)






See alumine pilt fotona ei omagi mingit erilist väärtust, küll aga jäi silma kohviku nimi ;)
Järgnes üks maratonipäeva eelne pastaroogade manustamine Itaalia restoranis. Söögikoht oli uhke - peeglid, küünlajalad, lühtrid .. .kõik tundus selline suurejooneline ja väärikas, ... ka koha peremees oli sõbralik vana itaallane, ... kohale lisas vürtsi üks kass, kes meie laua juurde jalanõude paeladega mängima tuli ... elevuse tekitaja, samas tekkis ka väike arutelu, et kas see on õige koht kassile ... peremees küll algul üritas kassi sealt ära meelitada, aga saades aru, et me otseselt kasse ei vihka ning ei tee suuremat numbrit tema kohalviibimisest, jättis ta kassi sinna meie juurde mängima ... noh, õnneks ei soovinud kass kellegile sülle ronida ;)  ... aga toit oli hea :) 

Mõned niisama kaadrid tänavapildist ja detailidest.


















Taas koju ehk meie hotelli sõit.
Mingil hetkel öeldi trammis kõigile midagi läbi kõlarite, mis jäi meie jaoks mõistetamatuks. Ühel hetkel saime aru, et olime trammi jäänud üksi ja tramm liikus ... kuhu, seda ei tea. Ühel hetkel jäi tramm lihtsalt pöörangu peale seisma ja mitte keegi ei tundnud huvi meie sealviibimise vastu. Õnneks on neil trammidel nupud, kust reisijad saavad ise soovi korral uksi avada ja nii leidsime hea hetke olevat trammist pageda otse üle muru ;)


Järgmist trammi oodates sain veidi ringi vaadata. Taevas tõmbus ähvardavaks ja karta oli, et ühe vihmalingu osaliseks varsti saame.

Saimegi ühe korraliku paduka, aga seda õnneks alles üsna hotelli ligi kaubanduskeskusesse liikudes.
Järgmine päev oli siis see maratonipäev. Saatsin jooksjad ära stardipaika ja kui nad minu toetust seal enam ei vajanud, liikusin edasi linna üksi avastama. 
Üksi liikumisel on see eelis, et saan tegeleda pildistamise ning endale meeldiva vaatamisega ilma, et teised mittepiltnikud minu järgi kogu aeg ootama peaksid . Köln Triangle -  nn. pilvelõhkuja, mille kautselt sai vaadata panoraamvaadet linnale ... ja mulle oli seda väga vaja ... :)

Asus ta ka otse maratoni stardi-finishi paikade kõrval.



Väike pilk ka linnulennult maratoni stardialale, kuhu maratonijooksjad kogunema juba hakkasid, ning millest ka 10 km jooksjad, kes varem rajal olid, finishikoridori läbides möödusid. Lisan siia ka väikese videoklipi sellest.










Edasi liikusin juba mööda kalda äärt, et heita pilk peale vanale sadama-alale.

Jalutuskäik kaldaäärsel puiesteel oli nauding, ehkki vahepeal oli tunne, et mind jälitatakse ... üks sportlane jooksis minust korduvalt mööda järgmise pingini, kus ta kätekõverdusi siis tegi, kuniks ma jõudsin tast mööduda ja siis kordus kõik taas ;)
Need kaks vaadet (ülemine ja alumine pilt) olid need, mille pärast ma sinna jalutama tegelikult läksin - Rheinauhafen. Alumisel vanad ülesvuntsitud sadamahooned ja ülemisel pildil sealsamas kõrval uued hooned, mis on pilkupüüdva välimusega linnaruumi rikastamas ... oleks tahtnud neid hooneid veel pimedas valgustatuna näha ... aga see ei õnnestunud sedapuhku ... :)
Mingil hetkel sain aru, et maratoni start on kõlanud ja pidin hakkama sammu kiirendama, et oma plaanitud kohas 11. kilomeetril ilusti kohal olla :) Üks kiire panoraam veel silda ületades.





Kui algul möödusid minust vaid rulluisutajad kes varem rajale lasti, siis nüüd tulid ka esimesed jooksjad.
Rada oli õnneks sedavõrd hea selle koha peal (pealtvaatajate jaoks), et nägi jooksjaid kaks korda möödumas ... sealsamas kõrval oli teine tee, kust nad mingi aja pärast naasesid :)

Nagu arvata võiski, oli juhtgrupp mustanahaline.
Mulle meeldis minu valitud asukoht nii pildistamise mõttes kui ka musikaalses.

Sattusin ühe trummimängijate seltskonna ligi ... kohe lõbusamalt möödus aeg ;) Siin kõrval ka üks stiilinäide.


Lisaks tuttavate ponnistustele kaasaelamisele on maratonid ka kohad, kus võib näha jooksmas igasuguseid kostümeeritud tegelasi. :)
Kui tuttavad nähtud ning pilti püütud, siis oli aeg liikuda tagasi finishi ala juurde. 
Tee ääres nautisin veidi neid sadama uusi hooneid, mis segunesid vanematega.

Tegin küll kaadreid ka hoonetest ja niisama detailidest, kuid kuna seal toimusid ka mingid ehitustööd, siis mulle tundus see ala eemaltvaadatuna efektsem ja mõjuvam ...


Jätnud sadamaala seljataha, liikusin edasi finishi poole.
Ekslesin vahepeal teadlikult suvalistel kitsastel tänavatel. Nii leidsingi selle akna, kus rippuva pildi järvi võib oletada, et lapse vanemad on eri rassist. :)
Ka see susliku paar oli aknal otse mu silme ees ... ;)
Finishi alasse jõudsin peaegu viimasel hetkel, nii nägin ühte tuttavat jooksjat vaid eemalt lõpetamas.
Need ergutustüdrukud finishikoridoris olid algul küll vaid nabapluuside väel, kuid varsti ilmusid nende selga juba pikemad ja soojemad pluusid ;)
Nagu arvata võibki, võitsid nii naiste kui meeste arvestuses jooksu mustanahalised. Auhinnatseremoonia käigus antud intervjuu käigus selgus, et  parima aja jooksnud  naisel on kodus 7 last!   Tahtmata kiskus suurnurga muigvele, et ju käib siis jooksmistega perele toiduraha teenimas ;) ... 
aga see selleks, tublid on nad ikka küll, sest nende tempos suudavad joostes vaid vähesed valgenahalised püsida ...

Järgmine hommik lahkusime Kölnist, et päeva jooksul teha tutvust ka Bonniga ning õhtuks öömajale jõuda Düsseldorfi. Enne veel oli vaid vaja Kölni katedraali tipus ära käia.

Eelmisel õhtul, kui plaanisime torni vallutada, jõudsime kohale alles peale sulgemisaega, seetõttu olime nüüd kohal varakult.

Pean tunnistama, et vaated tornis ei olnud pahad, kuid pildistamisvõimalused olid üsna piiratud tingituna sõlmelistest võrkudest, millega olid kaetud kõik avad, kust linna sai vaaadata. Seetõttu arvan, et linnale ülevaate saamiseks on parem mõte tõusta eelpoolkirjeldatud Köln Triangle otsa.



Samas ma ei arva, et ka katedraali otsa ronimise mõte paha on. Sest eks seal tunnetad siiski rohkem seda katedraali mastaapsust, kõike seda ajalugu.


Hommik oli veidi vihmane ning kartsime, et see võib meie Bonni päeva tuksi keerata, õnneks etteruttavalt öeldes kinnitan, et hullu midagi ei juhtunud. Mida edasi, seda viisakamaks ilm muutus.

Siin on võrdluseks hea kohe näha kahe linna jaamahoonet kõrvuti - üleval siis Kölni raudteejaam, alumisel Bonni oma. Kui Kölni oma tundub selline kaasaegsem, hilisem ehitis, siis Bonni rauteejaam õhkab rohkem sellist ajalugu. Ka Bonni raudteejaamast väljudes sattusime kohe otse vanalinna. 
Bonn, endine Lääne Saksamaa pealinn, on tuntud ka Ludwig van Beethoveni sünnikoduna.

Hommikut on tore alustada ühe hea kohviga mõnes väikeses kohvikus ... noh ja üks värskelt küpsetatud saiake sinna kõrvele on muidugi kirss tordi peal ;)
Ehkki algul tundus, et kõik nõustusid, et lähme kohvi jooma, ...lõpuks olin aga mina ainus, kes seal hetke nautis. Teised kaaslased ootasid kannatlikult, kuniks ma oma kohvilarpimise lõpetan ;)















Linnasüdame poole liikudes nägime  kiriku kõrval ühte põnevat hanekarjuse purskkaevu.

Lisan siia ka ühe lühikese videoklipi sellest purskkaevust.
Das Bonner Münster (Bonni katerdraal) on üks suur kirik otse linnasüdames, kuhu turist tahes või tahtmata satub ... sellest ei saa niisama märkamata mööda minna. 
Kirukus toimus parasjagu mingi rituaal või ma ei oskagi öelda, kuidas seda nimetada. Päris tavaline palvus see ei olnud. Olles kiriku üle vaadanud, avastasin seal altari pool ühe trepi, mis laskus veel kuhugile allapoole.
Kuna ma ei olnud ainus, kes seda märkas, st seal oli veel turiste, siis läksin ka nende eeskujul sinna alla. Kust omakorda veel paar trepiastet viisid väga madala võlvlaega ruumi, kus kellegi krüpt oli. Samal ajal kui ma seal all olin uurimas, valjenes seal ülemises ruumis palvepobin ja kui ma siis välja sealt august ronisin, siis oleksin ma nagu tõusnud maa peale mingi usurituaali keskpunkti. Seal selle ruumi seina ääres kaarega oli kogunenud see usklike grupp, ning luges kooris mingeid palveid ... noh ja siis tõusin sealt alt otse nende keskele mina ... :) Olin veidi segaduses, kuidas käituda, kuid kogusin end ja nii ma vaikselt sealt eemaldusin ;)
Otse kiriku kõrval suure väljaku servas oli ka Ludwig van Beethoveni kuju.
Käisime ka tema majamuuseumi juures. Neile kes muusikaga eriti kursis ei ole, peaks Beethoven olema tuntud eelkõige oma Kuupaiste sonaadi poolest ja muidugi 9. sümfoonia poolest, mille osa - Ood rõõmule kirjutas Beethoven peaaegu täielikult kurdina ning mis on täna ka ühtlasi Euroopa liidu hümniks.
Ehkki Bonn oli lääne Saksamaa pealinnaks, tundus ta selline pisike ja üsna kompaktne linnake. Kõik oluline oli koondunud üsna linna keskele. Vaatasime üle vana raekoja hoone (ülemisel pildil), kui käisime vaatamas ka silla peal jõe ääres. 
Jõe ääres oli üks kummaline hoone, eemalt nagu kirik, samas puudus suurejooneline kirikutorn. Käisime seda ka kaemas siis sissepääsu poolt. Selgus, et tegemist oli mingi teoloogiaõpingute instituudiga. Kui püüdsime hoovil veidi ringi vaadata, paluti meid väga viisakalt edasi enam mitte minna ning lahkuda nende territooriumilt. Ju siis igaüks seal ikka kolama ei pea. ;)





Allee, mis viis kahelt poolt muruplatsi Bonni ülikoolihoone juurde ning alumisel pildil ülikoolihoone ise (endine Kölni peapiiskopi ja kuurvürsti palee).
Siinkohal mainin kohe ära, et Köln ja Bonn on väga ligistikku asuvad kaksiklinnad.



Purskkaevud kastaniallee ühes otsas, mis on mõnus ja väidetavalt kohalike poolt üsna armastatud pargi moodi allee, kus meiegi pingil istet võttes oma kaasaostetud hiinakat sõime ;)
Allee serva jäid üsna kalli moega elamud.  Allee ühes otsas oli ülikoolihoone-palee.
Teise otsa jäi Poppelsdorfer loss, mis on täna Bonni ülikooli osaks ning kus täna asub ka botaanikaed. 



Lossi juures olid toredate kirjadega prügikastid. Ühtesid neist nimetati Sita west'ideks, teised olid lihtsalt remondis ;)



Pargi serval oli ka üks kummalise moega raamatukapp. Jäi mulje, et tegemist on kohaliku raamatukoguga, kust pargis aja veetmiseks sai raamatuid laenutada. Puud olid aga täis pikitud nummerdatud plastist pesakaste lindudele.

Minu sooviks oli vaadata ka üle Bonni surnuaed, kuhu on maetud tuntumatest tegelastest Beethoven'i ema ja Schumanni pere.  Ajal mil Beethoveni ema hauakivi otsisime, pidin ma kuulma pikalt tänitamist, et miks ma  mitte Beethoveni enda hauda, vaid just ema oma  otsin ... no olen siis mina süüdi, et  Beethoven Viini maeti ja ainult ema haud endiselt Bonnis on ;)

Surnuaiad on toredad kohad ajaveetimiseks. Nii palju erinevaid põnevaid hauatähiseid ...



Robert Schumanni nimi ehk paljudele nii tuttav ei ole.
Aga selle perekonna hauatähis oli põnev, nii palju erinevaid detaile... 

Otse Schumanni haua vastas oli Schilleri pink, ärge küsige miks ... ei tea ...

Veidi kummastav oli seal kohata ka hauatähist, millel asus keldi rist ... aga teisalt, miks ka mitte ...                                        Edasi liikusime juba Rongiga Düsseldrorfi, et selle reisi jooksul ka sellele linnale pilk peale visata. Oleme ju korduvalt Saksamaad väisates lennanud Düsseldorf Weeze lennujaama, kust siis edasi liigume ... aeg heita ka pilk peale linnale endale. ...


Ostes Düsseldorfi rongipiletid, saime jälile ka ühe lahke kassapidaja kaasabil saladusele, millele pole kunagi ükski kassapidaja viidanud, et me saame sama päeva rongipiletiga veel sihtkohas sõita tasuta nii trammide kui bussidega (juhul kui see jääb sama maakonna piiresse). Tsill ... oleks  seda eelmised korrad teadnud, jõudsime vaid mõelda ... ;)  Otse raudteejaama juures oli mitmeid põnevaid skulptuure. :) Meie seekordne hotell asus mitte kaugel raudteejaamast.



Sellegipoolest pidime veidi maad sinnani sammuma.

Olles asjad hotelli pannud, läksime kohe ka linna peale seiklema.

Eemalt paistis naljakas torn-maja kukega katusel, mille otstarbest ei saanudki nii kaugelt kohe aru.





























Hiljem ligemale jõudes selgus, et see on üks kummalise
vormiga kirik, oli eraldi kellatorn ja siis eraldi ümara kupliga kirikuhoone ... oleks tahtnud sisse piiluda, kuid kahjuks oli see suletud.
Siia üks trammipilt ka ... noh, lihtsalt et jäädvustada, millised nad olid.        
Selle paviljoni juurde sattusime selle 1,5 päeva jooksul, mil selles linnas viibisime, korduvalt. See oli hea koht vanalinna pääsemiseks.

Gaasilaternad pakkusid mulle huvi. ;) Düsseldorf pidi olema Berliini järgi teine linn Saksamaal gaasilaternate rohkuse poolest. Kui hämaruse saabudes nad algul vaid näitasid väikest sinist leeki ja veidi nagu helendasid, siis hiljem pimeduse saabudes lõid nad rohkem särama ja valgustasid üsna korralikult ... ju nad vajavad siis tööle hakkamiseks veidi enam aega...



Raekoja plats (ülemisel pildil) koos metallpoisi kujuga seal servas.
























Õhtune jalutuskäik läbi linna, põikasime korraks ka Reini jõe äärde, ning oligi aeg selleks päevaks hakata otsi kokku tõmbama.
See poiss mängis moblaga ühe baari ees pingil, kuhu vanemad vist õlut jooma läksid :)

Raudteejaama juures nägime ära ka elektriautode laadimiskoha.

Järgmine hommik oli veidi sombune, tibas peent uduvihma. 
Käisime ujumas hotelli ligidal ujulas ning peale seda, kui olime end hotellist välja möllinud, võtsime suuna trammiga teletornile. 


Kusagil toimus tõrge kaardi lugemisel ning mingil hetkel olime lõpppeatuses, kus mingit teletorni näha ei olnud. Samas on ju teletorn siiski nii suur ehitus, et ei saanud lihtsalt ära kaududa. Päris tükk aega võttis meil, kuniks keegi lõpuks taipas, et liikusime trammiga vales suunas st jõudsime hoopis linna teise serva. ;)

Egas midagi, olukord tuli ära kasutada ja nii jalutasime viitade järgi sealsamas ligi asuva Eller lossi juurde.



Kuna ilm oli niru, siis ega seal palju miskit teha ei olnud, vaatasime ära lossihoovi ning kõrvalhooned mis sügisvärvides päris köitev oli ning liikusime tagasi linna, teletorniga tutvuma.

Teletorn (Rheinturm) oli ligidalt päris võimas. Lunastasime piletid üles tippu linna panoraami vaatamiseks. Naljakas oli vaid, teades saksa korda ja täpsust, et piletit ennast meile ei antud, vaid selle asemel piletimüüja lasi meid ise läbi väravate ... tegi vist endale mustalt raha? ...








Üleval olidki välisaknad selliselt kaldu nagu nad ka siin väljast vaadatuna on, seetõttu tekkis mul kohe mitmeid mõtteid, et mis saab siis, kui keegi seal serva taha komistab ja klaasi peale kukub. Ei olnud seal ju mingeid ohutuse käsipuid ees ega midagi ... Tõenäoliselt on need klaasid siiski ette nähtud vastu pidama sadadele kilodele survele kuid noh, kõhklused ikka jäid ju ;)




Lisan siia ritta mõned kaadrid, milline vaatepilt sealt tornist siis linnale avanes ...

Ütleme, et vaatepilt on päris tore ja tasub sinna torni tõusta võimalusel küll.










All torni kõrval tundus olevat üks põnev park, kus ebaühtlasel pinnal on loobitud laiali kive ja hekidki lõigatud ebakorrapäraselt sakilisteks ... käisime vaatasime selle ka ligidalt üle
Veel üks hoonete kompleks, mida nii turismijuhid soovitavad kaeda, kui jäi meile ka sealt ülalt teletornist silma, asus üsna torni kõrval Reini jõe ääres - Media Harbour.
Endine sadam on muudetud kvartaliks baaride, restoranide, kohvikutega, diskoteekide ja hotellidega. Enim avaldasid mulle muljet need nagu volditud pilla-palla majad.
Nägin seal ees ühe posti otsas istumas kormorani, lindu keda ma nii ligidalt oma silmaga ei ole varem näinudki.

Jalutasime ka rannapromenaadil, mida loetakse Saksamaa üheks kauneimaks, kuna see asub jõe õigel poolel kaldal, kuhu paistab pea kogu päeva päike.

Burgplatz - lossiväljak, kus on vanast hertsogilossist säilinud vaid see veetorn, ja Pegeluhr - kellatorn, mis näitab ka Reini jõe veetaset.


Pillar saints - sammaste pühakud oli üks kunstiprojekt, kus 9 skulptuuri (tegelast tavaelust) on tõstetud reklaampostidele, et neid märgataks. Kunstnik: Christoph Pöggeler teosed.


Püha Lambertuse Basiilika, mille kellatorn on keerdunud.
Selle kirikuga käib kaasas üks tore legend, mis ütleb, et peale 1815. aasta tulekahju kasutati rekonstrueerimisel märga puitu. Ka räägitakse, et umbes 100 aastat tagasi olla altari ette tulnud pruut, riietatuna lumivalgesse pulmakleiti, teeseldes neitsit. Häbenedes olla kirikutorn kõrvale pöördunud. Räägitakse ka, et torn muutub taas sirgeks kui tõeline neitsi ilmub altari ette. Nagu tornist näha, on see ikka veel keerdus. ;)











Edasi liikusime ühe pargi poole, läbi tunneli, mille seina katsid sellised pisikesed valgustatud slaidid.





Pargis oli ühele puurondile klaaskasvuhoone ümber ehitatud meile teadmata põhjustel. Küll uurisime, kas seal eksponeeritakse mingeid loomi, putukaid või närilisi, midagi ei täheldanud.

Purskkaevud, monumendid, ja lindude toitmise platsid
 ja olimegi Königsallee juures. See on nüüd piirkond, kus kahele poole allee äärde jäävad kallid brändipoed ning kus võib keskmisest suurema sissetuleku korral tõsiselt shopata :)

Üks tore tahvel seinal, mis maakeeli pidi tähendama umbes midagi sarnast - See muinasjutt ei saa küll kunagi tõeks. Elu õpetab, ole tark ja kokkuhoidlik.
Schneider Wibbelist on ka seal mitmed legendid ja jutud ajaloost, mida ma ei hakka siia kirja kõike panema, keda huvitab rohkem, siis uurige.

Meie käisime seal ja vaatasime selle kellamängu ära, mida 5 korda päevas mängitakse ... ei olnud midagi erilist, samas ei võtnud ka tükki küljest ja oli ju tasuta. :)












Maiustasime raekoja platsi servas ka soojade  vahvlitega, mis meie valikul valati üle vaniljekastmega. :P

See on taas linn, mis on heaks näiteks, kuidas saab väga eriilmelisi skulptuure linnaruumi laiali paigutada.


Linna asutamise 700. aastapäeva puhul linnale annetatud Linna monument (kõrval).

Ja all pildil hundiratast viskavad lapsed, mis on ühtlasi ka üheks linna sümboliks. Legendi järgi, pärast võitu Worringeni sõjas, krahv Berg ütles poistele, kes ootasid oma isasid koju - Näidake mulle, et olete õnnelikud oma isade tagasituleku üle, mispeale lapsed hakkasid hundirattaid tegema.















Avalik tasuta käimla, mis nägi välja nagu rannas riiete vahetamise kabiin ;)



`
Õhtu edenedes saabusime veelkord Königsalleele, kus me peade kohal hakkas korraga jube sebimine ning väiksemad lindude salgad lendasid ühelt puult teisele. Kui lõpuks vaatepilt selgeks sai, avastasime, et tegemist oli meie jaoks looduses harjumatute tegelastega - papagoidega.
Ma millegipärast ei tahaks Saksamaad nende päris kodumaaks nimetada, sestap kahtlustan, et tegemist on sissetoodud võõrliigiga, kes on omale soodsa paljunemispinna leidnud.
Ega meil polnudki väga palju aega jäänud, kui hakkasime vaikselt liikuma rongijaama poole.
Tuttavad hundirattapoisid, 
Viimased värvilised vaated jõe ääres, 



Korra põikasime sisse ka parki, kus päeval olime käinud. Põhjus ilmselge, ... osadel tekkis soov õlut manustada, teised mingit segukokteili, aga ei olnud kindel, kuidas kohalikud kombed on. Keset tänavat ei julenud ka pudeleid lahti korkida ja nii parki läksimegi. Veidi hiljem kui joogid manustatud, läksin uurima, mis hele valgus seal pargi ühes osas põleb, et ehk saab mõne põnevama kaadri. See mille sealt avastasime, oli efektne ... pargi pingi lauad olid asendatud läbipaistvate plasttorudega, milles põlesid päevavalguslambid ja mis siis uhket valgust enda ümber külvasid. Oli aga mõnus vaatepilt.
Ööseks raudteejaama ja viimase rongiga sõitsime Kevelaeri. 
Et meie lennuk läks alles vastu hommikut, siis otsustasime teha viimase jalgsimatka Kevelaerist Düsseldorf Weeze lennujaama. Üks lõbus matk oli see kottpimedas kergliiklusteel, vaid pisikesed taskulambid teele valgust näitamas. Nii kõndisime oma 8-12 km (ma täpset kilometraazi enam ei mäleta), kuniks lennujaamas lõpuks olime.
Kui lõpetuseks kuidagi võrrelda neid kolme linna, mida sellel reisil vaatasime, siis minu lemmikuks oleks vist siiski Kõln. See köitis veidi oma suurlinlikusega ... aga võimalusel soovitan muidugi neid kõike kolme vaadata. Ei ole vahemaad nende vahel nii suured ...

5 kommentaari:

  1. Mõned märkused veel ühistranspordi suhtes. Seniste kogemuste põhjal on mulle küll olnud saksa ühistranspordi süsteem üsna keeruline.Alustades rongipiletitest mille hinda varem enne ostu mitte kusagilt välja ei loe. See oli muidugi meeldiv uudis ,et rongi piletiga sai päeva sihtpunktis ühistranspordiga sama pileti eest sõita(see ei kehtinud ainult Kölnis kus oli oma transpordisüsteem). ja muidugi me Kölni trammiliiklemine oli lõppkokkuvõttes paras komöödia :)Lõpuks jäi meil üle terve peotäis kasutamata pileteid, ja tõenäoliselt ostsime alati ka vale tsooni omad :)

    VastaKustuta
  2. Ahjaa praegused üleujutused keskeuroopa linnades....mnjahh Kölni omad olid oma kogemustest õppinud ja korraliku barrikaadi võimaluse tekitanud. Liivakoti kuhjajad võiks sealt miskit kõrva taha panna ;)

    VastaKustuta
  3. Nii vahva on sinu kamba sabas jalutada!
    Nagu ikka, pildid on vaimustavad, eriti vaated tornist.

    VastaKustuta
  4. Jetiga nõus, tore jalutuskäik oli ;)

    VastaKustuta
  5. See oli vahva küll! Aga tegelikult piilusin juba Portugali piltide järgi ..... , loodan, et varsti tulemas

    VastaKustuta