kevadine ringreis Leedus

Ma ei ole seni saanud mahti oma Leedureisist lühikest ülevaadet siia panna, parandan nüüd selle vea.
Plaaniks oli mõned päevad Leedus ringi tuuritada ning pildistada koos Jaanusega. Meie peamiseks ööbimiskohaks sai hotell Vilniuses otse vanalinna servas, kus peatusime 3 ööd. Hommikul asusime teele ning pisikeste vahepeatustega jõudsimegi õhtuks Vilniusesse. Olles hotelli end sisse möllinud, läksime väikesele õhtusele vanalinna tuurile. Leedus annab suveniiripoodides tooni merevaigu rohkus. Õhtustasime otse raekojaplatsi servas (üleval panoraampildil otse paremal selle auto taga söögikohas) ning tegime mõned õhtuse, valgustatud linna kaadrid, kuniks hakkas vihma tibama.

Hotell (ei ole see hoone paremal)suutis meid üllatada üsna korraliku sisuga. Toad olid puhtad, ruumikad, kõik hädavajalik oli olemas aga netti pääsemise küsimuse peale infolauast öeldi,et wifi võrku ei ole ning ulatati rullikeeratud võrgukaabel ;)

Kogu see 4 päeva mis ringi tuuritasime, sai tehtud palju panoraamfotosid. Võibki vist lugeda seda pildistamisretke rohkem nagu panoraampiltide harjutamiseks. Eks nende pildistamist peabki veidi harjutama, sest ega alati needki ei õnnestu nii nagu tahaks. Samas saab nendega rohkem muljeid edasi anda kui vaid ühe kaadriga.
Hommikul plaanisime minna ringi sõitma Vilniuse ümbrusse. Esiteks otsisime Leedu kõrgeimat tippu Aukštojas mäge, mis asub Valgevene piiri läheda, 24 km Vilniusest. GPS sisestasime küll koordinaadid Wikipediast, kuid kuna autoga otse tippu ei pääse, siis ringitades päris tipu juurde me ei jõudnudki. Küll aga nägime mitme kilomeetrist veokite järjekorda, mis Valgevene piiri ääres piiriületusjärjekorras ootasid.

Pildil asuva küla juures ühe kohaliku käest teed küsides vangutas too pead ja teatas, et too tipp on ikka väga kaugel. Kui täpsustasin, et mida tähendab kaugel, siis ta vaid ohkas ja ütles et oma kolm kilomeetrit tuleb ära sinna minek ja autoga ligi üldse ei pääse ja kuna tema seletus oli üsna segases leedu-vene segakeeles, otsustasime seekord sellest tipust loobuda ning võtsime suuna Vilniusele, et teiselpool Vilniust asuvat Euroopa keskpunkti külastada.

Liikusime teadlikult väiksematel külavaheteedel ning nautisime külaelu vaateid. Surnuaiad küla servades, kohalikud "pärismaalased" Maxima kilekottidega.

Kui üldiselt oli Leedus kevad kätte jõudnud ning maa oli lumevaba, siis Euroopa geograafilises keskpunktis polnud lumi kõik veel ära sulanud.

Seal oleks saanud korraliku lumesõja maha pidada.

Sealt liikusime edasi Trakaisse, kus kunagi sai kooli ajal klassiekskursiooniga järve ääres telgitud. Lossi me minna seekord ei saanud, kuna kogu linna parkimisplatsid tundusid olevat maksu all st tasulised, meil aga puudus sularaha ja ühtegi pangaaparaati vastu ei jalutanud.

Õhtul käisime ka Vilniuse uues veekeskuses, mis oli kerge pettumus mu jaoks. Oli küll üritatud kopeerida paljuski Jurmala veeparki kuid jäi siiski Jurmalale alla. Minu soovitus, et kui ei satu juhuslikult muus asjus Vilniusesse, siis paljalt veekeskuse pärast see sõit end ära ei tasu. Siis on mõistlikum käia Jurmalas.

Hiljem sai veel mõned pimedapildid linnas tehtud tehtud.

Järgmise päeva pühendasime Vilniuse vaatamisväärsustega tutvumiseks.
Hommikune värske saia lõhn saiapoest möödudes pani jälle taskuid kobama ja sularahale mõtlema. Esimene pangaaparaat mida märkasime, oli hommikuks "kuivaks lüpstud". Väikseim kupüür, mida ta meile pakkus oli 20 litine, mis eesti rahas teeb umbes 800 krooni. Nii suurt hulka sularaha meile vaja ei olnud ja seetõttu jäime lootma, et kusagil on ka aparaat, milles leidub väiksemaid rahatähti.

Vilniuse katedraal oli oma kergelt roosakas-kreemjas toonis päris nägus. Õhtul, kui tahtsime teha ka mõned kaadrid valgustatud katedraalist ja kellatornist, selgus et selle väljaku olid vallutanud noored ratturid ja rulatajad. Sellest oli saanud noorte kokkusaamise paik.

Seadsime sammud katedraali taga künkal asuva Gediminase torni suunas, endal kripeldamas, et huvitav, kas torni pääsu eest saab maksta kaardiga nagu Eestis panga-siil soovitab või peab omama siiski vaid sularaha, mida me senini polnud veel hankinud.

Otseloomulikult saime tünga. Tädi kes pileteid müüs tegi näo, et ei saa aru, kuidas mul tekkis üldse selline lollakas mõte soovida kaardiga maksta ja teatas resoluutselt, et õunli käsh.






Egas midagi, kui käshi ei ole ikka, siis pole midagi teha.

Tegime mõned klõpsud ümbrusest, kiusasin noort rongapoega sihtides teda pika aja vältel kaameraga.









Edasi otsustasime hoopis, et tagasi ei viitsi peale raha muretsemist sinna ka ronida, ja otsustasime ronida hoopis seal ligi künkal asuvale kolme ristiga mäele. Olin enne ühes turistipunktis näinud head vaadet kogu linnale kusagilt kaugemalt kui Gediminase torni juurest ja ainus oletus oli, et see oli pildistatud kolme ristiga mäelt.

Nägime kolme kohalikku koristajat, kes olid "kõvas tööhoos" st nad olid pargipingil istudes luuad kõrvale heitnud ning korraliku "mokalaada" korraldanud.

Teel künka otsa möödusime kahest õlut libistavast neiust, või vähemasti selline mulje meile jäi.

Vaade künka otsast linnale on päris hea, ehkki hiljem kogu laia panoraami vaadates tundus see linna panoraam üsnagi igav. Nii kärpisin panoraamist poole ja see siin üleval on see osa mis järgi jäi.

Künka otsast alla tulle põikasime läbi ka Püha Anne (St. Anne) kiriku juurest. Minu mäletamist mööda loetakse seda Vilniuse kaunimaks kirikuks. Kogu see hoonete kompleks oli aga pehmelt öeldes kummaline - kaks kiriku moodi hoonet ja veel mingid hooned olid omavahel imelikult ühendatud ja nii jäigi tegelikkuses arusaamatuks veidi, et kumb neist kirikutest see õige kirik on... arvan ise, et see tagumine.

Sisenesime hooviväravatest. Kirik oli huvitav oma puitsisu ja nikerdustega, ehkki seal paistis olevat remont (tühjad ikooniraamid jne), kuid külastajaid seal leidus ja välja meid ei aetud.

Hotelli tagasi liikudes nägime ühte tõelist kevadekuulutajat. :)

Õhtul läksime veel kohalikku raudtejaama liiklussõlme vaatama. No seda liipriterägastikku seal muidugi jagus.

Rongid on näevad leedus välja uhkemad kui meie omad. Paneb kergelt kadestamagi.

Püüdsin rongi jäädvustades kunsti teha, kuid tulemus ei saanud selline mida ootasin, sellest sai see kummitusrongi pilt.

Olime kolm ööd ööbinud Vilniuses ja aeg oli tagasi liikuda .

Hommikul liikusime Kaunase suunal. Aga seekord ei liikunud mitte mööda kiirteid, vaid pöörasime kõrvalteedele, kus üllatavalt populaarseks sõidukiks osutusid hoburakendid. Ka sellest hobuvankrist sõitsime mööda ja jäime künka peale ootama, et mõnda pilti teha. Kui olime seal juba tükk aega plõksinud, märkas ka mees vankril seda ja kus siis hakkas sajatama. Ega ei olnudki siis muud kui tegime kiirelt vehkat.

Veel üks pilt kohalikust maastikust (ülal), kus paremale künka otsa jääb kohalik küla surnuaed, vasemal all majade juures ei ole mitte järv, vaid lumesulavee järv põllul .... aga ütlemata kena näeb välja see vaade ;)







Kaunas oli mu jaoks pettumus. Võibolla kui seal linnas kunagi paar ööd viibida, paraneb see mulje, kuid esmamulje sundis meid linnast üsna kiiresti jalga laskma.

Teel Kaunasest Siauliaisse, Pašiliai küla juures nägime lõpuks ka esimesi jälgi üleujutusest, mida kohalik leedu televisioon juba mitu päeva oli rääkinud. Tee äärsed niidud ja puud kõik vees. Siin kõrval pilt teest, mis vette kaob ja teiselpool järve veest väljub.

Neile majaomanikele saab vaid kaasa tunda. Paistab et koju minek ei ole kõige parem idee ja need omanikud ei teata õhtul töö juures reipalt, et ma lähen nüüd koju .... ;)

Siin ei kehti lause, et mu kodu on mu kindlus ...kui sellega ei mõelda just järvekindlust.

Siauliai külje alt leidsime ka üles selle üle maailma kuulsa ristimäe, kuhu arvatavalt on üle 50000 risti kokku veetud.
Koht avaldab muljet. Tuules klõbisevad puuristid, vaikus (viivisime seal ajal, kui turistid ei olnud seda paika vallutanud). Igatahes soovitan seda kindasti võimalusel külastada kui keegi sinna kanti peaks sattuma.

Tagasiteel Leedus, vahetult enne Läti piiri võttis meid rajalt maha kohalik migratsiooniamet, kes kontrollis dokumente, nuhkis isegi auto pagasnikus, et ega me illegaale vea.

Lätis oli Riia külje all Jelgava linnas samuti üleujutus majad veevangi jätnud.

Kogu see reis sattuski seekord olema rohkem selline muljete kogumise trip, kus sai ka panoraamvõtetega kätt harjutatud.