Hiiumaa

Varasel hommikutunnil lahkusime Rohuküla sadamast Hiiumaa suunal (laevaga, millel nimeks samuti Hiiumaa), et viia täide mitu aastat keerelnud mõte veidi saarte peal omal käel autoga ringelda. Ilm oli nagu ta oli, ... hommikupoole lubas kergeid vihmahoogusid kuid peale lõunat lubas juba selginemist ning päikestki. 

Võtsimegi siis suuna Pühalepa kirku juurde, enne põikasime korra läbi ka vanapagana kivi juurest, mis iseenesest ei ole teab mis uhke vaatamisväärsus aga temaga seotud legend on tore ;)  

Kirik ise on oma nime poolest üsnagi tuntud, seetõttu ei saanud ka sealt mööduda niisama ilma peatust tegemata. Kirik ise oma välimuselt mulle väga muljet ei avaldanud ... selline tavaline luteri kirik ... ma olen selles osas vist liialt valiv ... mulle meeldib kirikutes sees käia, et neid seestpoolt vaadelda, nende vaimsust omal nahal tunnetada ... kui aga kirikusse sisse piiluda ei saa; siis väljast igavate vormide või välimusega kirikud tüütavad mind kiirelt ... teen mõned kaadrid ja edasi minek. Sellegipoolest tegime ühe ringi ka kirku ümber olevas surnuaias ...  Edasi liikusime juba Kassari poole, kus peatuse tegime Vaemla villavabriku juures. Villavabrikus on vanad masinad, mis aegajalt pidid ka töötama, ning siis oleks võimalik lõnga valmistamise protsessi ka oma silmaga jälgida. 

Meie sealviibimise ajal vabrik ei töötanud, sellegipooelest saime neid masinaid uudistada, ning tutvuda ka valmistoodanguga seal kohalikus poes. Sissepääs villavabrikusse oli tasuta.

Otse villavabriku kõrval nägime kaskede alla laotud pilkuköitvaid puuriitasid. :)

Edasi jõudsime Kassari saarele ... saar nime poolest, tegelikkuses eraldas seda Hiiumaast vaid üks kitsas kraav. Kassari kabel osutus väga mõnusaks pillirookatusega ehitiseks, ning mida ümbritses ajalooline surnuaed.

Teel Kassari saarel asuvasse sääretirpi möödusime ühel ristteel sellest kujust alumisel pildil. Suur Tõll ... Kalevipoeg ... käisid nimed kiirelt läbi pea ... tegelikult ei kumbki ... hoopis Hiiumaa vägilane Leiger oli see (Suure Tõllu vend), kes juhatas kätte teeotsa sääretirpile ... 

Parklast sai sääretirpi lõppu jalutada ligi 2-3 km pikkust rada mööda, maitstes tee ääres metsmaasikaid ning nautides vaateid kadakate vahelt.

Leiger oli see vennike, kes otsustas Hiiumaa ja Saaremaa vahele poegadega silla ehitada ja nii vedasid nad hulga kive kokku, kuid päris valmis silda neil saada ei õnnestunud. Silla alguseks see sääretirp ongi. Võtsime ka meie taskus kaasa kaks kivi sinna sääretirpile nagu kombeks pidi olema.

Ühe poetasin sinna hunnikusse, mis seal lõpu eel on, teise aga viisin silla pikenduseks säääretirpi kõige kaugemasse otsa, ... noh et aidata lõpuks see sild valmis saada ;)

Ilm oli veidi sompus, taevast tuli ka mingit uduvihma moodi asja alla, kuid kuna tuul oli tugev, siis või see samahästi olla ka merelt puhutud veepiisad. Igatahes kaamerat olin sunnitud põues varjama ning tagasitulles oli selg ikka veidi märjaks saanud. 

Kui jõudsime tagasi kadakate vahele, muutus ilm tuulevaikuse tekkides hoobilt kaunimaks. ;)

Orjaku sadamast möödudes märkasime Käina kandis ka Kormoranidesaart (alumisel pildil). 

Käinas asuval Rudolf Tobiase majamuuseumi seinal uhkeldas endiselt kakskeelne tänavasilt.

Tee ääres veel pilt ühel heinamaal asuvast tuulikust ...

... ning nii jõudsimegi Kärdlasse.

Esimene mõte Kärdlas oli leida söögikoht, kust saab ka sooja süüa.

Sellise koha me kesklinnas ka leidsime - Arteesia kohvik - selline nõukaaja söökla stiilis kohvik või mis iganes söögikoht see oli. Esmamulje oli sümpaatne, toiduvalik oli ka nagu olemas. Tellisime praed ning magusaks ampsuks soovisime vahvleid vahukoorega, millest seal üks näidis välja oli pandud. Sooviks see osadele meist jäi, sest teenindaja sõnul oli vahvleid alles vaid 2 tükki, olgugi et kellaaeg ei olnud nii hiline, et sulgemisaeg oleks kätte jõudmas . Ju see on siis väikese koha "võlu", et üle paari vahvli korraga valmis ei tehta, ehkki samas on küsitav, et kas tasub kahe vahvli pärast tainast teha ning vahukoort vahtu lüüa? Toidud toodi kiirelt lauda, praad ise oli maitsev, kui mitte arvestada salateid, mis olid minu jaoks veidi kummaliselt ja üldsegi mittte maitsvalt maitsestatud... aga noh, ega ma ei virise ka eriti ... nagu ütlesin, väikese koha võlud ja lõppude lõpuks saime ju kõhud täis ning isegi kaardiga oli võimalik maksta. :)

Peale lõunasööki mõtlesime veidi end liigutada jalutamisega kesklinnas. Selleks küsisime ühelt kohalikult, et kust me leiame selle kuulsa laululava, mida Eesti Laulupealinna saates võidetud rahade eest taastati. Meile näidati ilusasti suund kätte, kuid lisati ka kohe juurde, et laululava taastamine pole veel lõppenud, et juuli keskel avatakse see alles ametlikult.
Lava on täitsa olemas, ka silt oli seal olemas viitega laulupealinnale.
Mina oleksin muidugi valinud lava värviks mõne rohkem loodusesse sulanduva värvi, .. aga saan aru, et tegemist on vist Kärdla lipuvärvidega ...
Kust otsast aga see remont pooleli on, sellest me aru ei saanud ...

Kärdlast Kõrgessaare poole sõites jäi meie teele ka Ristimägi. Ma ei tea ... ootasin vist midagi enamat ... eriti pärast Leedus Siauliais nähtud võimast ristimäge ... mäge ennast seal ei olnudki, olid kõikjal nikerdatud, isoleerpaeltega kokkuköidetud, puude külge naelutatud jne. ristid. Ei jätnud kahjuks minule see paik sellist võimast muljet kui ootanuksin. Ristid olid nii käepäraste vahenditega kokku köidetud, et osad neist juba lagunesid, tõenäoliselt käisid osa ristide pulkasid ka korduvkasutuses. Kindlasti on paigaga seotud legendid ning nii mõnigi võib leida enda jaoks selle paiga maagilise olevad, minu jaoks see koht seekord end ei avanud ...

Sõitsime just metsavaheteel Tahkuna tuletorni suunas, kui korraga käis autos karjatus. Selgus, et üks meie seltskonnast oli metsas märganud pisikest puust kiriku moodi torniga hoonet mida ümbritses surnuaed. 

Eemalt vaadates tundus see kirik/kabel nii omanäoline, et otsustasime korraks jalgu sirutada ning seda paika lähemalt uurida. Tegemist oli Malvaste kabeliga.

Üleni puidust torniga kabelil oli pealegi rookatus. Kabelisse me sisse ei pääsenud, küll aga õnnestus mul mõni klõps läbi akna teha. 

Tahkuna tuletorn on oma sisu poolest efektsemaid, mida mul sel reisil õnnestus külastada. Arvamus on muidugi subjektiivne. Kui väljast tuletorne võrreldes on efektsem Kõpu tuletorn, siis sisult meeldis mulle see Tahkuna oma rohkem.

Efektne lai kaares trepp, mis üles viis ... vaateavade klaasid olid üle kleebitud värviliste vitraazhi meenutavate kiledega, mis päikese särades heitsid torni rõõmsaid värvilaike ... 

Üles jõudes selgus, et välisterrassile viiv uks oli kinni st mitte lukus, vaid ust kinni hoidvad sulgurid olid kergelt kinni kruvitud . Kuna mingit keeldu polnud ja lukku lahti me murdma ei pidanud, otsustasime siiski ukse avada ja väljas tornis ka ühe tiiru teha. Tugeva tuule käes oli meil raskusi ukse avamisega, et see tagaselja lahti ei prõmataks, ... vaatamata kõigele see meil õnnestus ning nii saime vaadata ümbrusele ka linnulennult. Et tuul oli tugev, käsipuud aga üsna peenikesed, lisaks paistis vaateplatvormi põrand läbi (võrkpõrand), siis ei tekkinud soovi seal väljas väga kaua viibida. Olime rahul seninähtuga ning liikusime juba alla tagasi.

Sealsamas Tahkuna tuletorni juures rannas oli ka mälestusmärk Estonia laeval hukkunutele... 

Teel Kõpu tuletorni poole põikasime sisse ka kohaliku Hiiumaa Eiffeli torni looja hoovi. Juba eemal parkimiskoha juures oli värav, mille juures purk raha jaoks, naela otsa torgatud piletid  1€ ja õpilased 0,50€, kohalikud tasuta ning hoiatus, et piletite pistelist kontrolli teostab dr.Serif isiklikult. Veidi edasi läinud, nägime meile vastu lontsimas ka seriffi ennast ;)

Seal hoovil oli mida vaadata. Plastpudelitest tuulerattad, kadakaokstest, juurikatest ja muust kättesaadavatest looduslikest vahenditest istepingid, kiiged jne. Ka müügiks oli pakkuda kadakast valmistatud pinke.

Seal oli väike Kõpu tuletorni koopia, kuhu sai sisse ronides tuletorni tipust välja vaadata ning muidugi peamine atraktsioon, mille pärast sinna läksime - kohalik Eiffeli torn. Torni jalamil oli tabalukuga suletud värav, millest torni pääseb. Kui peremehelt, kes seal askeldas, küsima läksin, et kas torn on nii ohtlik kui kirjutatakse, et on seetõttu värvaga suletud ning üles minna ei saa, sain vastuseks, et mis ta ikka ohtlikum on kui 5 aastat tagasi. Et torni kannatab minna küll, värav on suletud rohkem laste pärat. Ja nii avas ta meile värava üles ronimiseks. Esmapilgul tundus see torn lähedalt vaadates üsna nadi ja kipakas, mida peab köitega kinni hoidma. Torni ronides kadus aga kohe see mõte. Üllatavalt stabiilne ja püsiv oli see tee sinna üles. Meie ülesronimise peale ei löönudki torn vibama ... ausalt öeldes ei saanud arugi, et peale sinu keegi veel sinna samal ajal ronib. Ehkki neid roikaid ja laudu, mida seal kasutatud oli ehitusel, vaadates  kippus mõistus pidevalt tõrkuma,  oli ülesminek siiski turvaline ja nii käisin minagi seal ülemisel platvormil ära. Soovitan soojalt. 

Tagasiteel nägime tee ääres üleujutatud alal ühte sookurge askeldamas.

Kõpu tuletorn - väljast üks efektsemaid, üles ronides aga üks vastikumaid, kuna trepiastmed olid väga kõrged st astuda tuli väga kõrgete sammudega, samas oli üles ronimise käik nii madal, et pead tuli pidevalt all hoida ... ja nii me küürus kõrgete sammudega ülespoole liikusime. Kuid kõik see on ületatav ;)
Üleval on sellel tuletornil väga avar ning turvaline vaateplatvorm. Kahju ainult, et vaatepilt sellest tuletornist ei ole minu jaoks eriti nauditav ... vaid metsad laiumas ümberringi ... ühesõnaga vaatepilt oli veidi igav. ;)

 Edasi järgmiseks  ja ühtlasi viimaseks tuletorniks oli meie jaoks Ristna tuletorn. See on tuletorn, milles ma ei mäleta, et oleksin varem käinud.

Sellesse tuletorni oli üsna mugav üles ronida, ka vaated mis tornist rannaaladele avanesid, olid mõnusad. 

Sinna samasse, mitte kuigi kaugele jääb surfiparadiis - Eesti surfarite poolt parimaks tunnistatud surfamiseks sobilik rand. 

Käisime rannas ka auguga kive korjamas. :)

See oligi meie kahepäevase tripi esimene päev. Edasi pühendusime juba öömaja laagriplatsi leidmisele.

Selleks olime varem RMK kodulehelt välja valinud Metsapere metsaonni. Meie vaist ei petnud meid. Paik keset metsa oli ilus - veesilmaga metsaonn, söögilaud, grillimiskoht koos puudega ning kuivkäimla ... kõik see  kinnitas meie soovi sinna jääda ja õnneks olime seal esimesed. Ehkki nendes metsaonnides kehtivad igameheõiguse põhimõtted, ei tahtnud sinna sel ööl enam keegi tulla. Üks auto küll piilus tee otsast veel, kuid nähes seal meid, sõitis see edasi.

Lõime telgi püsti, mina ainsana ööbisin metsaonnis oma sääsevõrgust baldahhiini kaitsvas varjus. ;) 

Hommikul esimene ärkaja oli endale sääsetõrjeks väikese lõkke üles teinud, mis levitas metsa alla suitsu, milles hommikused esimesed päikesekiired mänglema hakkasid ning varje tekitasid. Mina, seda märgates, kasutasin muidugi olukorra kiirelt ära, ehkki kahetsesin, et see metsaalune nii võsas oli ... oleks muidugi tahtnud puhast metsaalust koos sirguvate mändidega ... aga noh, kust sa seda võtad kui ei ole, ... tuleb leppida olemasolevaga ;)

Laager kokku kogutud, liikusime Sõru sadama poole, kust hommikuse praamiga üle Saaremaale pidime sõitma. Tee peal nautisime veel hiiumaa huumorit  (kõrval pildil)  ;)

Olen varem kunagi aastaid tagasi Hiiumaal käinud kuid siis ka ühe suurema grupiga, seetõttu on mul aastaid olnud sooviks sinna naasta just omal käel, kuna Hiiumaa on õnneks siiski veel omanäoline. Seda ei ole turistid ja mandrirahvas nii oma näo järgi kujundama veel hakanud, nagu Saaremaaga see on juhtumas.
Nautisin seda heas seltskonnas veedetud päeva sel saarel ning olen kindel et naasen sinna kunagi taas  ...

kevadine ringreis Leedus

Ma ei ole seni saanud mahti oma Leedureisist lühikest ülevaadet siia panna, parandan nüüd selle vea.
Plaaniks oli mõned päevad Leedus ringi tuuritada ning pildistada koos Jaanusega. Meie peamiseks ööbimiskohaks sai hotell Vilniuses otse vanalinna servas, kus peatusime 3 ööd. Hommikul asusime teele ning pisikeste vahepeatustega jõudsimegi õhtuks Vilniusesse. Olles hotelli end sisse möllinud, läksime väikesele õhtusele vanalinna tuurile. Leedus annab suveniiripoodides tooni merevaigu rohkus. Õhtustasime otse raekojaplatsi servas (üleval panoraampildil otse paremal selle auto taga söögikohas) ning tegime mõned õhtuse, valgustatud linna kaadrid, kuniks hakkas vihma tibama.

Hotell (ei ole see hoone paremal)suutis meid üllatada üsna korraliku sisuga. Toad olid puhtad, ruumikad, kõik hädavajalik oli olemas aga netti pääsemise küsimuse peale infolauast öeldi,et wifi võrku ei ole ning ulatati rullikeeratud võrgukaabel ;)

Kogu see 4 päeva mis ringi tuuritasime, sai tehtud palju panoraamfotosid. Võibki vist lugeda seda pildistamisretke rohkem nagu panoraampiltide harjutamiseks. Eks nende pildistamist peabki veidi harjutama, sest ega alati needki ei õnnestu nii nagu tahaks. Samas saab nendega rohkem muljeid edasi anda kui vaid ühe kaadriga.
Hommikul plaanisime minna ringi sõitma Vilniuse ümbrusse. Esiteks otsisime Leedu kõrgeimat tippu Aukštojas mäge, mis asub Valgevene piiri läheda, 24 km Vilniusest. GPS sisestasime küll koordinaadid Wikipediast, kuid kuna autoga otse tippu ei pääse, siis ringitades päris tipu juurde me ei jõudnudki. Küll aga nägime mitme kilomeetrist veokite järjekorda, mis Valgevene piiri ääres piiriületusjärjekorras ootasid.

Pildil asuva küla juures ühe kohaliku käest teed küsides vangutas too pead ja teatas, et too tipp on ikka väga kaugel. Kui täpsustasin, et mida tähendab kaugel, siis ta vaid ohkas ja ütles et oma kolm kilomeetrit tuleb ära sinna minek ja autoga ligi üldse ei pääse ja kuna tema seletus oli üsna segases leedu-vene segakeeles, otsustasime seekord sellest tipust loobuda ning võtsime suuna Vilniusele, et teiselpool Vilniust asuvat Euroopa keskpunkti külastada.

Liikusime teadlikult väiksematel külavaheteedel ning nautisime külaelu vaateid. Surnuaiad küla servades, kohalikud "pärismaalased" Maxima kilekottidega.

Kui üldiselt oli Leedus kevad kätte jõudnud ning maa oli lumevaba, siis Euroopa geograafilises keskpunktis polnud lumi kõik veel ära sulanud.

Seal oleks saanud korraliku lumesõja maha pidada.

Sealt liikusime edasi Trakaisse, kus kunagi sai kooli ajal klassiekskursiooniga järve ääres telgitud. Lossi me minna seekord ei saanud, kuna kogu linna parkimisplatsid tundusid olevat maksu all st tasulised, meil aga puudus sularaha ja ühtegi pangaaparaati vastu ei jalutanud.

Õhtul käisime ka Vilniuse uues veekeskuses, mis oli kerge pettumus mu jaoks. Oli küll üritatud kopeerida paljuski Jurmala veeparki kuid jäi siiski Jurmalale alla. Minu soovitus, et kui ei satu juhuslikult muus asjus Vilniusesse, siis paljalt veekeskuse pärast see sõit end ära ei tasu. Siis on mõistlikum käia Jurmalas.

Hiljem sai veel mõned pimedapildid linnas tehtud tehtud.

Järgmise päeva pühendasime Vilniuse vaatamisväärsustega tutvumiseks.
Hommikune värske saia lõhn saiapoest möödudes pani jälle taskuid kobama ja sularahale mõtlema. Esimene pangaaparaat mida märkasime, oli hommikuks "kuivaks lüpstud". Väikseim kupüür, mida ta meile pakkus oli 20 litine, mis eesti rahas teeb umbes 800 krooni. Nii suurt hulka sularaha meile vaja ei olnud ja seetõttu jäime lootma, et kusagil on ka aparaat, milles leidub väiksemaid rahatähti.

Vilniuse katedraal oli oma kergelt roosakas-kreemjas toonis päris nägus. Õhtul, kui tahtsime teha ka mõned kaadrid valgustatud katedraalist ja kellatornist, selgus et selle väljaku olid vallutanud noored ratturid ja rulatajad. Sellest oli saanud noorte kokkusaamise paik.

Seadsime sammud katedraali taga künkal asuva Gediminase torni suunas, endal kripeldamas, et huvitav, kas torni pääsu eest saab maksta kaardiga nagu Eestis panga-siil soovitab või peab omama siiski vaid sularaha, mida me senini polnud veel hankinud.

Otseloomulikult saime tünga. Tädi kes pileteid müüs tegi näo, et ei saa aru, kuidas mul tekkis üldse selline lollakas mõte soovida kaardiga maksta ja teatas resoluutselt, et õunli käsh.






Egas midagi, kui käshi ei ole ikka, siis pole midagi teha.

Tegime mõned klõpsud ümbrusest, kiusasin noort rongapoega sihtides teda pika aja vältel kaameraga.









Edasi otsustasime hoopis, et tagasi ei viitsi peale raha muretsemist sinna ka ronida, ja otsustasime ronida hoopis seal ligi künkal asuvale kolme ristiga mäele. Olin enne ühes turistipunktis näinud head vaadet kogu linnale kusagilt kaugemalt kui Gediminase torni juurest ja ainus oletus oli, et see oli pildistatud kolme ristiga mäelt.

Nägime kolme kohalikku koristajat, kes olid "kõvas tööhoos" st nad olid pargipingil istudes luuad kõrvale heitnud ning korraliku "mokalaada" korraldanud.

Teel künka otsa möödusime kahest õlut libistavast neiust, või vähemasti selline mulje meile jäi.

Vaade künka otsast linnale on päris hea, ehkki hiljem kogu laia panoraami vaadates tundus see linna panoraam üsnagi igav. Nii kärpisin panoraamist poole ja see siin üleval on see osa mis järgi jäi.

Künka otsast alla tulle põikasime läbi ka Püha Anne (St. Anne) kiriku juurest. Minu mäletamist mööda loetakse seda Vilniuse kaunimaks kirikuks. Kogu see hoonete kompleks oli aga pehmelt öeldes kummaline - kaks kiriku moodi hoonet ja veel mingid hooned olid omavahel imelikult ühendatud ja nii jäigi tegelikkuses arusaamatuks veidi, et kumb neist kirikutest see õige kirik on... arvan ise, et see tagumine.

Sisenesime hooviväravatest. Kirik oli huvitav oma puitsisu ja nikerdustega, ehkki seal paistis olevat remont (tühjad ikooniraamid jne), kuid külastajaid seal leidus ja välja meid ei aetud.

Hotelli tagasi liikudes nägime ühte tõelist kevadekuulutajat. :)

Õhtul läksime veel kohalikku raudtejaama liiklussõlme vaatama. No seda liipriterägastikku seal muidugi jagus.

Rongid on näevad leedus välja uhkemad kui meie omad. Paneb kergelt kadestamagi.

Püüdsin rongi jäädvustades kunsti teha, kuid tulemus ei saanud selline mida ootasin, sellest sai see kummitusrongi pilt.

Olime kolm ööd ööbinud Vilniuses ja aeg oli tagasi liikuda .

Hommikul liikusime Kaunase suunal. Aga seekord ei liikunud mitte mööda kiirteid, vaid pöörasime kõrvalteedele, kus üllatavalt populaarseks sõidukiks osutusid hoburakendid. Ka sellest hobuvankrist sõitsime mööda ja jäime künka peale ootama, et mõnda pilti teha. Kui olime seal juba tükk aega plõksinud, märkas ka mees vankril seda ja kus siis hakkas sajatama. Ega ei olnudki siis muud kui tegime kiirelt vehkat.

Veel üks pilt kohalikust maastikust (ülal), kus paremale künka otsa jääb kohalik küla surnuaed, vasemal all majade juures ei ole mitte järv, vaid lumesulavee järv põllul .... aga ütlemata kena näeb välja see vaade ;)







Kaunas oli mu jaoks pettumus. Võibolla kui seal linnas kunagi paar ööd viibida, paraneb see mulje, kuid esmamulje sundis meid linnast üsna kiiresti jalga laskma.

Teel Kaunasest Siauliaisse, Pašiliai küla juures nägime lõpuks ka esimesi jälgi üleujutusest, mida kohalik leedu televisioon juba mitu päeva oli rääkinud. Tee äärsed niidud ja puud kõik vees. Siin kõrval pilt teest, mis vette kaob ja teiselpool järve veest väljub.

Neile majaomanikele saab vaid kaasa tunda. Paistab et koju minek ei ole kõige parem idee ja need omanikud ei teata õhtul töö juures reipalt, et ma lähen nüüd koju .... ;)

Siin ei kehti lause, et mu kodu on mu kindlus ...kui sellega ei mõelda just järvekindlust.

Siauliai külje alt leidsime ka üles selle üle maailma kuulsa ristimäe, kuhu arvatavalt on üle 50000 risti kokku veetud.
Koht avaldab muljet. Tuules klõbisevad puuristid, vaikus (viivisime seal ajal, kui turistid ei olnud seda paika vallutanud). Igatahes soovitan seda kindasti võimalusel külastada kui keegi sinna kanti peaks sattuma.

Tagasiteel Leedus, vahetult enne Läti piiri võttis meid rajalt maha kohalik migratsiooniamet, kes kontrollis dokumente, nuhkis isegi auto pagasnikus, et ega me illegaale vea.

Lätis oli Riia külje all Jelgava linnas samuti üleujutus majad veevangi jätnud.

Kogu see reis sattuski seekord olema rohkem selline muljete kogumise trip, kus sai ka panoraamvõtetega kätt harjutatud.