kena pühapäev

Et ilm oli ilus ning olime seoses paraadiga vanalinnas mõnusasti aega veetmas, siis käisime hetkeks ka hõõgveini koos põdralihapirukatega nautimas kolmandas draakonis, millest olen ka oma varasemates kannetes kirjutanud.  

 Lisan siia veel mõned kaadrid, mida linnas liikudes tegin.

 Paraad läbi ja Eesti minuti piltki tehtud, liikusime mere äärde, kuna patt oli sellise ilmaga kohe koju minna. 

 Nii käisime Kakumäel Merirahu silla juures luikesid pildistamas. 

 Kummaline ja mitte just igapäevane oli vaadata, kuidas luiged vee asemel jääle maandusid.

Saaremaa

Hommikul olime omadega Sõru sadamas, et sealt Saaremaale sõita. Saaremaal olen ma rohkem kordi käinud kui Hiiumaal ning seetõttu ei olnud mul selle saarega suuremaid plaane ... Mis mulle nende praamide puhul meeldis, siis kõigil praamidel, millega vett ületasime, sai kohvi kõrvale osta värskeid kiluvõileibasid munaga ... nämma :)

Kaarti vaadates tundub see saartevaheline veepind olevat nii kitsas riba, et praam peaks selle ületama vaid mõnekümne minutiga, tegelikkuses liikusime  diagonaalis mitte kõige otsesemat teed ja sestap ületasime seda vahemaad veidi üle tunni aja. Kindla maa peal Angla tuulikute poole liikudes tallusin vahetult enne tuulikuid taas piduripedaali, sest see sinetav põld köitis mu pilku.

Põllutäis hariliku ussikeele taimi oli see, mis seal kasvas. Kuna ma ei ole spets, siis ei oska eriti pakkudagi, miks seda terve põld täis on külvatud ... ehk on tegemist miskit sorti haljasmassi taimega või oli siis mesilaste jaoks külvatud ... 

Angla tuulikutega oli see nukker lugu, et kui varem sai mööda sõites seal peatuse teha ning tuulikute vahel vabalt jalutada, siis nüüd oli kogu see ala piiratud aiaga ning tuulikute juurde minekuks küsiti 2 eurot. Muidugi ei ole see iseenesest suur summa mida küsitakse, samas teisest küljest kroonidesse teisendades ei tundunudkui see summa enam nii pisike ... Mäletan veel oma viimast Angla tuulikute külastust, aastaid tagasi, kui  seal kõige suurema tuuliku all oli pood kus sai ka värskeid äsjaküpsetatud saiakesi osta. See oleks võinud nii ka säilida, et tuulikute juurde pääsemise piletiraha asemel oleks võinud nad oma sissetulekuid kasvatada  suveniiride ning saiakeste ja kohvi müügiga ... aga noh, see on vaid minu subjektiivne arvamus. Pildistasime siis väljastpool aeda mõned kaadrid mälestuseks ning liikusime edasi Sõrve sääre suunas.

Paistab, et Saaremaa oligi see saar, kus rohkelt oli põlde täis lilli, mis lausa kutsusid end jäädvustama.

Sõrve säärele jõudes oli ilm ilus ja päikeseline, samas jooksid mööda merd madalad udupilved, mis aegajalt paate ning hooneid endasse mässisid.

Sõrve sääre tuletorn on koht, kuhu tahaks ka üles ronida, kuid mis mul kunagi õnnestunud ei ole. Vanemad ja teadjamad inimesed räägivad, et kunagi on olnud juhuseid, kui inimesi on ka üles lastud ...

Siin all taas üks pilt, kus hetkeline udupilv inimesed endasse mässis ja mõned minutid hiljem oli tuulest viidud pilv kadunud ja ilm taas selge nagu poleks midagi juhtunud. 

Kui võrrelda nüüd Sõrve sääre tippu Hiiumaal, Kassaris asuva sääretirpiga, siis Sõrve sääre tipp, olgugi et tuntum, jääb minu silmis Hiiumaa omale alla.

Ja muidugi ei saanud ma vastu panna kiusatusele üks panoraamvõte teha, eriti kui vasemalt poolt liikus tuletorni poole taas järjekordne udupilv, mis tuletorni vahepeal osaliselt endasse mässis ...

Noh ja küll küllale liiga ei tee ... veel üks kaader selle kolletava umbrohuga, mis minu silmis pildile värve ja sära lisas.

Tagasiteel Kuressaarde tegime peatuse Tehumardil.

Kuna vahepeal selgus, et kõik meist on varem ka Kuressaares viibinud ning meid hakkas kimbutama ajaline piirang, siis otsustasime Kuressaare linnas vaid süüa  ning edasi liikuda siis juba Kaali kraatri juurde.
See tuulik-trahter on küll varem silma jäänud, kuid söömas seal ma käinud ei ole.
Seekord oli siis võimalus.
Nägus sisustus, ja täiesti arvestatav söögikoht ... kui vaid külastajaid oleks. Toidud maitsvad, teenindajad sõbralikud, kuid inimesi seal ei liikunud, ei tea kas oli põhjus siis mõnevõrra kallimates hindades või tööpäevas ... ei oska arvata, kuidas nad ots-otsaga sedasi kokku tulevad.

Mõned kaadrid Kuressaarest ...

... ja edasi liikusime juba Kaali meteoriidi kraatri juurde. Sel korral oli seal isegi vett veidi. Ei olnudki väga ära kuivanud.

Teel Muhu saarele sattusime taas ühe punetava põllu juurde.

Edasine oli juba minu jaoks rutiinne tegevus. Pidurid põhja, haarasin kaamera ning tuiskasin põllu poole ;)

Väikese väina tammil olevas taskus tegime ühe peatuse ... seal oli parasjagu merele minemas üks purjelauaga tegelane. 

Samal hetkel kui autost väljusin, et seda mööduvat luike pildistada,

ründas mind tiirupaar. Nad tegid pea kohal suure kisa saatel ringe ning sööstsid aegajalt ähvardavalt kiiresti allapoole. Igatahes sama ruttu kui autost väljusin, olin ma autos ka tagasi ... kui mitte kiiremini veel ;)

Hetk hiljem saabus sinna üks pulmaautode kolonn, kus pulmalised väljusid autodest pildistamiseks.

Ootasime, et tiirud hakkavad ka neid ründama, kuid neid oli vist liialt palju koos ning tiirudel ei jäänud üle muud kui vaid nende kohal karjudes lennelda.

Enne äraminekut liikusime vaikselt autoga sinnapoole, kus tiirud kõige raevukamad olid, ning siis selguski see mida arvasin.

Tiirud olid seal mune välja haudumas ja sellest ka nende raevukas käitumine.

Ja meie viimaseks vaatamisväärsuseks sel reisil oli Muhu kirik.

Ilma tornita, astmeline kirik, mida olen samuti palju piltidel näinud, kuid mida vaatama ei ole ise kunagi sattunud. Seekord oli siis see võimalus. Väidetavalt vanimate puitustega kirik Eestis. Kiriku ümber jalutades tekkis mingil hetkel mõte, et huvitav, kui kiriku peasissepääsu pool ei ole kirikuaias väravat, siis kas sinna kirikusse käiakse siis tõesti ümber kiriku jalutades mööda murule tallutud jalgrada? Igatahes selline mulje jäi. 

Mida lõpetuseks öelda. Olid toredad kaks puhkusepäeva Eestimaa saartel. Usun, et need saared on populaarsed nii turistide kui ka eestlaste seas ilma soovitamatagi. Peab kunagi plaani võtma ka teiste saarte külastamise. :)

Hiiumaa

Varasel hommikutunnil lahkusime Rohuküla sadamast Hiiumaa suunal (laevaga, millel nimeks samuti Hiiumaa), et viia täide mitu aastat keerelnud mõte veidi saarte peal omal käel autoga ringelda. Ilm oli nagu ta oli, ... hommikupoole lubas kergeid vihmahoogusid kuid peale lõunat lubas juba selginemist ning päikestki. 

Võtsimegi siis suuna Pühalepa kirku juurde, enne põikasime korra läbi ka vanapagana kivi juurest, mis iseenesest ei ole teab mis uhke vaatamisväärsus aga temaga seotud legend on tore ;)  

Kirik ise on oma nime poolest üsnagi tuntud, seetõttu ei saanud ka sealt mööduda niisama ilma peatust tegemata. Kirik ise oma välimuselt mulle väga muljet ei avaldanud ... selline tavaline luteri kirik ... ma olen selles osas vist liialt valiv ... mulle meeldib kirikutes sees käia, et neid seestpoolt vaadelda, nende vaimsust omal nahal tunnetada ... kui aga kirikusse sisse piiluda ei saa; siis väljast igavate vormide või välimusega kirikud tüütavad mind kiirelt ... teen mõned kaadrid ja edasi minek. Sellegipoolest tegime ühe ringi ka kirku ümber olevas surnuaias ...  Edasi liikusime juba Kassari poole, kus peatuse tegime Vaemla villavabriku juures. Villavabrikus on vanad masinad, mis aegajalt pidid ka töötama, ning siis oleks võimalik lõnga valmistamise protsessi ka oma silmaga jälgida. 

Meie sealviibimise ajal vabrik ei töötanud, sellegipooelest saime neid masinaid uudistada, ning tutvuda ka valmistoodanguga seal kohalikus poes. Sissepääs villavabrikusse oli tasuta.

Otse villavabriku kõrval nägime kaskede alla laotud pilkuköitvaid puuriitasid. :)

Edasi jõudsime Kassari saarele ... saar nime poolest, tegelikkuses eraldas seda Hiiumaast vaid üks kitsas kraav. Kassari kabel osutus väga mõnusaks pillirookatusega ehitiseks, ning mida ümbritses ajalooline surnuaed.

Teel Kassari saarel asuvasse sääretirpi möödusime ühel ristteel sellest kujust alumisel pildil. Suur Tõll ... Kalevipoeg ... käisid nimed kiirelt läbi pea ... tegelikult ei kumbki ... hoopis Hiiumaa vägilane Leiger oli see (Suure Tõllu vend), kes juhatas kätte teeotsa sääretirpile ... 

Parklast sai sääretirpi lõppu jalutada ligi 2-3 km pikkust rada mööda, maitstes tee ääres metsmaasikaid ning nautides vaateid kadakate vahelt.

Leiger oli see vennike, kes otsustas Hiiumaa ja Saaremaa vahele poegadega silla ehitada ja nii vedasid nad hulga kive kokku, kuid päris valmis silda neil saada ei õnnestunud. Silla alguseks see sääretirp ongi. Võtsime ka meie taskus kaasa kaks kivi sinna sääretirpile nagu kombeks pidi olema.

Ühe poetasin sinna hunnikusse, mis seal lõpu eel on, teise aga viisin silla pikenduseks säääretirpi kõige kaugemasse otsa, ... noh et aidata lõpuks see sild valmis saada ;)

Ilm oli veidi sompus, taevast tuli ka mingit uduvihma moodi asja alla, kuid kuna tuul oli tugev, siis või see samahästi olla ka merelt puhutud veepiisad. Igatahes kaamerat olin sunnitud põues varjama ning tagasitulles oli selg ikka veidi märjaks saanud. 

Kui jõudsime tagasi kadakate vahele, muutus ilm tuulevaikuse tekkides hoobilt kaunimaks. ;)

Orjaku sadamast möödudes märkasime Käina kandis ka Kormoranidesaart (alumisel pildil). 

Käinas asuval Rudolf Tobiase majamuuseumi seinal uhkeldas endiselt kakskeelne tänavasilt.

Tee ääres veel pilt ühel heinamaal asuvast tuulikust ...

... ning nii jõudsimegi Kärdlasse.

Esimene mõte Kärdlas oli leida söögikoht, kust saab ka sooja süüa.

Sellise koha me kesklinnas ka leidsime - Arteesia kohvik - selline nõukaaja söökla stiilis kohvik või mis iganes söögikoht see oli. Esmamulje oli sümpaatne, toiduvalik oli ka nagu olemas. Tellisime praed ning magusaks ampsuks soovisime vahvleid vahukoorega, millest seal üks näidis välja oli pandud. Sooviks see osadele meist jäi, sest teenindaja sõnul oli vahvleid alles vaid 2 tükki, olgugi et kellaaeg ei olnud nii hiline, et sulgemisaeg oleks kätte jõudmas . Ju see on siis väikese koha "võlu", et üle paari vahvli korraga valmis ei tehta, ehkki samas on küsitav, et kas tasub kahe vahvli pärast tainast teha ning vahukoort vahtu lüüa? Toidud toodi kiirelt lauda, praad ise oli maitsev, kui mitte arvestada salateid, mis olid minu jaoks veidi kummaliselt ja üldsegi mittte maitsvalt maitsestatud... aga noh, ega ma ei virise ka eriti ... nagu ütlesin, väikese koha võlud ja lõppude lõpuks saime ju kõhud täis ning isegi kaardiga oli võimalik maksta. :)

Peale lõunasööki mõtlesime veidi end liigutada jalutamisega kesklinnas. Selleks küsisime ühelt kohalikult, et kust me leiame selle kuulsa laululava, mida Eesti Laulupealinna saates võidetud rahade eest taastati. Meile näidati ilusasti suund kätte, kuid lisati ka kohe juurde, et laululava taastamine pole veel lõppenud, et juuli keskel avatakse see alles ametlikult.
Lava on täitsa olemas, ka silt oli seal olemas viitega laulupealinnale.
Mina oleksin muidugi valinud lava värviks mõne rohkem loodusesse sulanduva värvi, .. aga saan aru, et tegemist on vist Kärdla lipuvärvidega ...
Kust otsast aga see remont pooleli on, sellest me aru ei saanud ...

Kärdlast Kõrgessaare poole sõites jäi meie teele ka Ristimägi. Ma ei tea ... ootasin vist midagi enamat ... eriti pärast Leedus Siauliais nähtud võimast ristimäge ... mäge ennast seal ei olnudki, olid kõikjal nikerdatud, isoleerpaeltega kokkuköidetud, puude külge naelutatud jne. ristid. Ei jätnud kahjuks minule see paik sellist võimast muljet kui ootanuksin. Ristid olid nii käepäraste vahenditega kokku köidetud, et osad neist juba lagunesid, tõenäoliselt käisid osa ristide pulkasid ka korduvkasutuses. Kindlasti on paigaga seotud legendid ning nii mõnigi võib leida enda jaoks selle paiga maagilise olevad, minu jaoks see koht seekord end ei avanud ...

Sõitsime just metsavaheteel Tahkuna tuletorni suunas, kui korraga käis autos karjatus. Selgus, et üks meie seltskonnast oli metsas märganud pisikest puust kiriku moodi torniga hoonet mida ümbritses surnuaed. 

Eemalt vaadates tundus see kirik/kabel nii omanäoline, et otsustasime korraks jalgu sirutada ning seda paika lähemalt uurida. Tegemist oli Malvaste kabeliga.

Üleni puidust torniga kabelil oli pealegi rookatus. Kabelisse me sisse ei pääsenud, küll aga õnnestus mul mõni klõps läbi akna teha. 

Tahkuna tuletorn on oma sisu poolest efektsemaid, mida mul sel reisil õnnestus külastada. Arvamus on muidugi subjektiivne. Kui väljast tuletorne võrreldes on efektsem Kõpu tuletorn, siis sisult meeldis mulle see Tahkuna oma rohkem.

Efektne lai kaares trepp, mis üles viis ... vaateavade klaasid olid üle kleebitud värviliste vitraazhi meenutavate kiledega, mis päikese särades heitsid torni rõõmsaid värvilaike ... 

Üles jõudes selgus, et välisterrassile viiv uks oli kinni st mitte lukus, vaid ust kinni hoidvad sulgurid olid kergelt kinni kruvitud . Kuna mingit keeldu polnud ja lukku lahti me murdma ei pidanud, otsustasime siiski ukse avada ja väljas tornis ka ühe tiiru teha. Tugeva tuule käes oli meil raskusi ukse avamisega, et see tagaselja lahti ei prõmataks, ... vaatamata kõigele see meil õnnestus ning nii saime vaadata ümbrusele ka linnulennult. Et tuul oli tugev, käsipuud aga üsna peenikesed, lisaks paistis vaateplatvormi põrand läbi (võrkpõrand), siis ei tekkinud soovi seal väljas väga kaua viibida. Olime rahul seninähtuga ning liikusime juba alla tagasi.

Sealsamas Tahkuna tuletorni juures rannas oli ka mälestusmärk Estonia laeval hukkunutele... 

Teel Kõpu tuletorni poole põikasime sisse ka kohaliku Hiiumaa Eiffeli torni looja hoovi. Juba eemal parkimiskoha juures oli värav, mille juures purk raha jaoks, naela otsa torgatud piletid  1€ ja õpilased 0,50€, kohalikud tasuta ning hoiatus, et piletite pistelist kontrolli teostab dr.Serif isiklikult. Veidi edasi läinud, nägime meile vastu lontsimas ka seriffi ennast ;)

Seal hoovil oli mida vaadata. Plastpudelitest tuulerattad, kadakaokstest, juurikatest ja muust kättesaadavatest looduslikest vahenditest istepingid, kiiged jne. Ka müügiks oli pakkuda kadakast valmistatud pinke.

Seal oli väike Kõpu tuletorni koopia, kuhu sai sisse ronides tuletorni tipust välja vaadata ning muidugi peamine atraktsioon, mille pärast sinna läksime - kohalik Eiffeli torn. Torni jalamil oli tabalukuga suletud värav, millest torni pääseb. Kui peremehelt, kes seal askeldas, küsima läksin, et kas torn on nii ohtlik kui kirjutatakse, et on seetõttu värvaga suletud ning üles minna ei saa, sain vastuseks, et mis ta ikka ohtlikum on kui 5 aastat tagasi. Et torni kannatab minna küll, värav on suletud rohkem laste pärat. Ja nii avas ta meile värava üles ronimiseks. Esmapilgul tundus see torn lähedalt vaadates üsna nadi ja kipakas, mida peab köitega kinni hoidma. Torni ronides kadus aga kohe see mõte. Üllatavalt stabiilne ja püsiv oli see tee sinna üles. Meie ülesronimise peale ei löönudki torn vibama ... ausalt öeldes ei saanud arugi, et peale sinu keegi veel sinna samal ajal ronib. Ehkki neid roikaid ja laudu, mida seal kasutatud oli ehitusel, vaadates  kippus mõistus pidevalt tõrkuma,  oli ülesminek siiski turvaline ja nii käisin minagi seal ülemisel platvormil ära. Soovitan soojalt. 

Tagasiteel nägime tee ääres üleujutatud alal ühte sookurge askeldamas.

Kõpu tuletorn - väljast üks efektsemaid, üles ronides aga üks vastikumaid, kuna trepiastmed olid väga kõrged st astuda tuli väga kõrgete sammudega, samas oli üles ronimise käik nii madal, et pead tuli pidevalt all hoida ... ja nii me küürus kõrgete sammudega ülespoole liikusime. Kuid kõik see on ületatav ;)
Üleval on sellel tuletornil väga avar ning turvaline vaateplatvorm. Kahju ainult, et vaatepilt sellest tuletornist ei ole minu jaoks eriti nauditav ... vaid metsad laiumas ümberringi ... ühesõnaga vaatepilt oli veidi igav. ;)

 Edasi järgmiseks  ja ühtlasi viimaseks tuletorniks oli meie jaoks Ristna tuletorn. See on tuletorn, milles ma ei mäleta, et oleksin varem käinud.

Sellesse tuletorni oli üsna mugav üles ronida, ka vaated mis tornist rannaaladele avanesid, olid mõnusad. 

Sinna samasse, mitte kuigi kaugele jääb surfiparadiis - Eesti surfarite poolt parimaks tunnistatud surfamiseks sobilik rand. 

Käisime rannas ka auguga kive korjamas. :)

See oligi meie kahepäevase tripi esimene päev. Edasi pühendusime juba öömaja laagriplatsi leidmisele.

Selleks olime varem RMK kodulehelt välja valinud Metsapere metsaonni. Meie vaist ei petnud meid. Paik keset metsa oli ilus - veesilmaga metsaonn, söögilaud, grillimiskoht koos puudega ning kuivkäimla ... kõik see  kinnitas meie soovi sinna jääda ja õnneks olime seal esimesed. Ehkki nendes metsaonnides kehtivad igameheõiguse põhimõtted, ei tahtnud sinna sel ööl enam keegi tulla. Üks auto küll piilus tee otsast veel, kuid nähes seal meid, sõitis see edasi.

Lõime telgi püsti, mina ainsana ööbisin metsaonnis oma sääsevõrgust baldahhiini kaitsvas varjus. ;) 

Hommikul esimene ärkaja oli endale sääsetõrjeks väikese lõkke üles teinud, mis levitas metsa alla suitsu, milles hommikused esimesed päikesekiired mänglema hakkasid ning varje tekitasid. Mina, seda märgates, kasutasin muidugi olukorra kiirelt ära, ehkki kahetsesin, et see metsaalune nii võsas oli ... oleks muidugi tahtnud puhast metsaalust koos sirguvate mändidega ... aga noh, kust sa seda võtad kui ei ole, ... tuleb leppida olemasolevaga ;)

Laager kokku kogutud, liikusime Sõru sadama poole, kust hommikuse praamiga üle Saaremaale pidime sõitma. Tee peal nautisime veel hiiumaa huumorit  (kõrval pildil)  ;)

Olen varem kunagi aastaid tagasi Hiiumaal käinud kuid siis ka ühe suurema grupiga, seetõttu on mul aastaid olnud sooviks sinna naasta just omal käel, kuna Hiiumaa on õnneks siiski veel omanäoline. Seda ei ole turistid ja mandrirahvas nii oma näo järgi kujundama veel hakanud, nagu Saaremaaga see on juhtumas.
Nautisin seda heas seltskonnas veedetud päeva sel saarel ning olen kindel et naasen sinna kunagi taas  ...