09 september 2009

Autoga prantsusmaal 6.-19.06.2009

Et nüüd tagantjärele mingi lühiülevaade anda, siis ega see lihtne pole, aga püüan oma parima anda.
Algselt pidi meie start olema reede õhtul peale tööpäeva lõppu ja pidime sõitma kuni leedu – poola piirini ja seal siis ankrusse st öömajale jääma … viimasel hetkel muutsime plaani ja otsustasime välja sõita puhanud peaga laupäeva varahommikul.
Meie all pean edaspidi silmas mind ennast, ja tädipoega oma perega (2 täiskasvanut + 3 last).

Seega olime me hommikul vara üks hakkamisttäis kuuene seltskond ühe Nissan Primastar väikebussiga. Koti (kohanimi läänemaal) – Pärnu – Läti – Leedu (söögipeatus enim eestlaste poolt pildistatud leedu parklas) – Poola … see möödus kõik üksluiselt ja üsna uimaselt. Ainsat elevust tekitas reisi algpunktist lahkudes see, et kadunud oli korralik euroopa teede atlas, mis spetsiaalselt selle reisi jaoks oli muretsetud. Jäi üle loota vaid GPS-le ning püüda osta uus kaart kusagilt teepealt. Saime poolakeelse kaardi ühest bensukast.
Augustow juurest pidime pöörama Saksamaa peale, kus pidime sattuma Poola ainsatele tasulistele teedele a’ 11 zlotti kord. Suutsime aga GPS juhendamisel segaduses pöörata ära mingil valel hetkel ja sattusime seetõttu kohaliku tähtusega kiirteele, mis meid suurele kiirteele ei viinud.
Tee kohta ei saa midagi halba öelda peale selle, et selleks kohaliku tähtsusega kiirteeks osutus kitsas külavahetee, mis oli enamuses küll korralikult asfalteeritud, ainult tee laius jättis kohati väga soovida. Eriti õudsaks muutus olukord siis, kui tee ääres juhtus jalutama mõni jalakäija (ja seda tuli ette ikka) ning vastu vuras mõni suurem masin …. vat siis pold muud teha kui silmad sulgeda ja valjuhäälselt kiljuda (loe tee serva tõmmata ning seisma jääda). Eks me mõned korrad suutsime ka ise neil kitsastel teedel liiklusohtlikke olukordi tekitada. Näiteks seda allolevat moonipõllu pilti tehes tõmbasime auto ilusti teeserva (tegelikkuses ju see ei õnnestunud, tee kitsuse tõttu hõivasime ühe sõidusuuna, olles enne sisse lülitanud ohutuled). Üks-kaks klõpsu fotokaga tehtud, märkasime, kuidas muidu tühja maantee olid vallutanud autod, …. Ja kõigil oli vaja kohtuda just meie auto juures … see nägi siis välja sedasi, et üks sõidusuund võttis meie auto taha ootele, kuniks vastutulijad mööda läksid ja seejärel said oma teed jätkata. Üllatuseks ei mingeid pasundamisi … küllap oldi harjunud flegmaatiliste eestlastega, kes seda tsirkust põllu pealt jälgisid … ja kõike seda paari ilusa pildi nimel :P

Õhtu edenedes hakkas üha enam selguma, et Poolat me sama õhtuga ei läbi, ja samas ettevaadatud hotelli ööbima ei jõua, st oleksime jõudnud öösel kella 2 paiku. Ja siis otsustasime, et selleks mõneks tunniks ööbima sinna ei lähe. Sõitsime vaheldumisi tädipojaga end piisavalt rihmaks, kui kella 2-3 paiku (kes seda täpselt enam mäletab) otsustasime enne saksamaa piiri poola poolele tanklasse ööbima jääda. Enamus meie seltskonnast oli selleks ajaks juba unerüppe suikunud ja nii tõmbasime ennastki bussi esiistmetele kringliks ning algasid mummulised unenäod... . Olgu veel mainitud, et poola teed pole mitte nii hullud kui ootasime, enam häirisid meid kiiruskaamerad, millega meid iga natukese aja pärast sildil hirmutati. Nii mööduski sõit enamuses tempol - mõni km 90-ga siis 70 ja siis kordus kõik taas ja nii kogu tee …
Hommikul vara, olles maganud autos, tundsime end piisavalt värsketena, et teed jätkata. Enne üks kerge eine bensukas (omlett ja kruus kohvi, mis osutus “pätikaks”) ning seejärel üsna kiirelt ületasime saksamaa piiri …
Teed muutusid laiemaks, kiirused suurenesid ja nii läbisime hoogsalt saksamaad. Saksamaal tegime vahepeatuse Gardelegen linnas, kus vanasti oli Nõukogude Liidu sõjaväe osas aega teeninud tädipoeg, kes tahtis linnale taas pilgu peale heita. Kuna tuttavaid hooneid ta ei leidnud, küsisime teed kohaliku muuseumi juures kohalikelt. Sakslased ei avaldanud erilist vaimustust vene sõjaväeosade kätte juhatamisel st selgitasime käte ja oma olemasoleva sõnavara abil, mida tahame ning saime infot. Mulje jäi siiski, et see ajaetapp ei olnud selle linna jaoks mingi õnneaeg. Vanad sõjaväe hooned olid täielikult maha lammutatud. Olles linna peal natuke jalutanud, ning hiina söögikohas söönud, jätkasime teed Hollandi ja Heerlen linna suunas. Olgu vahemärkusena öeldud, et hiina söögikohas saime peale söömist õnneküpsiste omanikuks. Minu õnneküpsis sisaldas neljas keeles kirjutist:
(GB) Long life is in store for you
(D) Dir Steht ein langes Leben bevor
(F) Une longue vie vous attend
(NL) Er Staat u een lang leven te wachten
Seega sain aru, et mind on ootamas kusagil pikk eluke ;)
Saksamaa kiirteed on toredad … saab kiiresti edasi ja näeb igast põnevat … milleks muuks saab seda nimetada kui, sõites 130 km/h kiirusega kiirteel, möödus meist nagu postist külgkorviga mootorratas … isegi vaadata oli õudne :P
Üldse tundus neil kiirteedel saksamaal, nagu oleksime keset teed piknikuplatsi lahti löönud ja takistame oma sealviibimisega liiklust …


Saksamaa – Hollandi piirile lähenedes võttis meid ilmataat vastu ühe korraliku äikesetormi ja vihmahooga … kohati oli tunne, et peab auto keset kiirteed seisma jätma ja ootama vihmahoogude raugemist. Pääsesime sajust ning jõudsime ilusas õhtupäikeses uinunud Heerlen linna, kus ootas meid öömaja ning magamine korralikus sängis. Pererahvas oli me saabumisest teadlik ja seetõttu meie saabudes algas üks kena grillimine koos õhtusöögi ning muljete vahetamisega.
Järgmisel päeval tehti meile pisike ekskursioon Nato avax luurelennukite sõjaväebaasis,väikese saksamaa aleviku Geilenkircheni kõrval hollandi piiri ääres. Sellest ei taha ma eriti palju rääkida … hoopis sellest, et sealt baasist sain osta ameerika dollaripoest omale ehtsa NATO viinapitsi (kogun nimelt reisidelt erinevatest paikadest viinapitse).
Päevakavas oli veel Luksemburgi linn ja õhtul jõudmine Pariisi hotelli, kus meil oli öömaja broneeritud.
Luxembourg võttis meid vastu (või oli see linnast väljudes, mitte ei mäleta) keerlevate kiirteedega, mis meenutaid ralliradasid …Linnas tankisime oma
sõiduvahendit. Eelneva info alusel, kui olime uurinud, kus on soodsam kütust tankida (Saksamaa, Holland, Prantsusmaa, Luxembourg, Belgia), siis soovitati tingimata seda teha Luxembourgis, … ja oli tõesti soodsam kui mujal.
Luxembourgi linn oli ise väga nauditavate vaadetega, … hertsogiloss valvega … oli neil ka oma “Toompeavaade” alla linnale … muuseum vanade käikudega kunagises kindluses … mingit eredat juhtumit otseselt ei meenu, kuid see on linn mida võiks kindlasti oma reisi lülitada, kui on plaan kellegil sealt mööda sõita.

Luxemburgist väljudes läbisime sõidul Belgia serva (peatust ei teinud, seega ei saa ka eriti käidud riikide hulka lisada) ning võtsime suuna Pariisile …. Minu seni reisitud riikide hulgas on Prantsusmaa kindlalt esikohal oma teemaksude kalliduse poolest. Kalleim lõik oligi teel Pariisi kus maksime pisut üle 10 euri. Kokku kogu meie reisi jooksul tasusime teemaksudeks terve paagitäie kütuse raha. Kiiirteid on küll võimalik vältida ja aegajalt seda tegimegi, kuid see tähendab sageli liigset ajakulu ning meie planeeritud ajapiirangust – 2 nädalat – poleks kuidagi välja tulnud.
Pariisi jõudes ootas meid hotelli juures ees sugulane, kelle juures oli planeeritud meil kerge õhtusöök. Kuna jõudsime pisikeste takistustega linna üsna hilja õhtul, ei tulnud sel õhtul külaskäigust midagi välja. Telefoni teel sidet pidades lükkasime õhtusöögi edasi järgmisse õhtusse. Järgides GPS juhendeid sattusime hotelli otsides ühte väikest küla meenutavasse linnaossa, kus oli ehtne külakõrtsu moodi joogipood ja ümbruskonna miljöö avaldas heas mõttes muljet. Jõudsime juba rõõmustada oma asukoha üle, kui selgus et hotelli me sealt ei leidnud ja siis juba koostöös kohalikega püüdsime oma asukoha kaardil määrata, .. olime hotellist üsna kaugel. Üks kohalik härrasmees oli just kodupoole lahkumas ja pakkus lahkelt oma abi meie hotelli juurde juhatamisel, niisiis tema sõitis oma autoga ees, meie oma bussiga järgnesime talle. Viga hotelli asukoha määramisel tekkis tegelikult seetõttu, et netis puudus hotelli broneerimise juures tegelik aadress ja GPS-I sai hotelli asukoha punkt määratud internetis hotelli juures oleva asukohakaardi järgi …. selgus et asukoht oli seal vaid ligikaudne .. aga lõpp hea, kõik hea.
Hotelli juurde jõudes ootas meid ees rõõmus üllatus … sugulane oli oma mehega tulnud hotelli juurde meid vastu võtma, ... olles vahetanud tervitused, aitas ta meid hotelli sisse möllida ning seejärel ulatas meile vastuvõtukingituseks korvitäie puuviljasid ning isetehtud kodukoogi. See oli meeldiv üllatus ... eks ta arvas, et me näljastena õhtul sinna Pariisi saabume ;)
Hotell oli meie koduks 2 ööd.
Järgmine päev pärast hommikueinet läksime linnaga tutvuma. .. liikusime bussi ja metroorongiga kesklinna poole, võttes suuna Triumfikaarele ja Eiffeli tornile. See päev osutus ilma poolest kõige vastikumaks kogu meie reisi jooksul, st kui muidu sattus ka ette vihmasabinaid, mida vaatasime läbi bussiakna sõites edasi järgmisse sihtkohta, siis siin tabas meid vihmahoog otse keset linna.
Olin tige, .. sest fototehnika teadupärast vihma eriti ei talu, seega minu ainsal päeval Pariisis võis juhtuda kurb tõsiasi, et ma ei saagi pilti teha. Kohati muutus vihmahoog nii tugevaks, et võtsin abiks kilekeebi, mida ma reeglina fotokotis kaasas kannan. Õnneks aegajalt vihmahood lakkasid ja nii õnnestus mul siiski ka mõningaid kaadreid meenutuseks Pariisist teha. Kuna olime hotellist lahkunud üsna hilja, leidsime end Eiffeli torni all suures piletisabas inimeste hulgas, kes kõik üles torni tippu tahtsid tõusta. Olles natuke sabas seisnud, talunud kohalikke kerjavaid ja abi paluvaid kodanikke ja mittekodanikke, hinnanud olukorda, avaldas üks reisikaaslane, kes oli Eiffeli torni juures ka varem viibinud, et kuna aega kulub piletisabale palju ja palju veel nägemata, siis ehk me loobume torni otsa minemisest. NO MIDA KURADIT! Ega ma selleks Pariisi ei tulnud, et ilma mõjuva põhjuseta Eiffeli torni alt ära minna torni otsas käimata. Ühesõnaga andsin vaikselt ilma suurte väliste emotsioonideta mõista, et mind on pisut raske sealt ära vedada ja vabatahtlikult ma seda ei tee ;)
Seejärel avastasime lühema saba, kust oli võimalik pea kohe saada torni otsa ja seda jalgsi treppe mööda kuni teise platvormini (korruseni). Seal jagasime oma soovid eri gruppidesse, … üks meist, kes oli Eiffeli torni otsas varem käinud ning kelle elu suurimaks rõõmuks ei ole kõrgustes turnimine, läks esimesele korrusele, teised kõik ronisid teisele korrusele ja mina siis otsustasin veel liftiga tippu tõusta. Otseloomulikult tabas mind teisel korrusel üllatus, kus selgus et peab taas oma liftijärjekorda ootama pikas looklevas sabas.
Vahepeal õnnestus saba pea poole võrra lühendada, kui korraga hakkasid mingid signaalid korraks lärmama ja puhtas prantsuse keeles meesterahvas rääkis midagi evakueerimisest. Kuna kuuldavus ei olnud seal eriti hea ja minu prantsuse keele sõnavara ei ole just parematelt aadliperedelt õpitud, siis otseloomulikult ei jaganud ma mitte muffigi peale sõna evakueišion ja nii jälgisin ma ülejäänud rahvamassi, et nende poolt tehtavaid liigutusi kopeerida. Ligi pool järjekorrast tilkus vaikselt eri suundades laiali trepist alla, kuid ma otsustasin järgida neid, kes raudselt edasi seisma jäid. Kuna liftid jätkasid liikumist ja saba vaikselt lühenes, ei näinud ma ka enda elule suurt ohtu.
Kokku kulus sabas ootamiseks ligi kolmveerand tundi. Vaade, mis ülevalt linnale avanes, oli muidugi seda üles minemist väärt. Kuna linnast olid äsja üle käinud vihmahood, siis ei olnud linna kohal suurlinnadele tüüpilist sudu ja nii sain mõned üsnagi viisakad kaadrid fotokaameraga tehtud. Tagasi alla jõudes kuulsin reisikaaslastelt, et häire oli vahepeal välja kuulutatud seoses tugevnenud tuulega.
Pärast Eiffeli torni külastamist, mis muide on tõesti kaugelt kaunis kuid lähedalt suisa kole, liikusime edasi Pariisi Jumalaema kiriku poole. Tee ääres jõime tänavakohvikus kohvi ja nautisime värsket croissant saiakest, jälgides mööduvaid pariislasi …
Tutvusime selle kirjanduse kaudu nii tuntud kirikuga ja ostsime omale meenemündid (seal kirikus ukse kõrval on aparaadid, mis vastutasuks 2 euro vastu sülitavad välja meenemündi, mida turistid saavad endale suveniiriks osta).
Õhtul tellisime omale ajapuuduse tõttu sugulase juurde minekuks taksod, ... taksod seepärast, et meid oli 6 ja ühte autosse me poleks ära mahtunud.Sõit autotäie kohta maksis pisut üle 20 euri. Taksondus aga oli seal üsna arenenud ja suurlinnale omaselt (vist) olid igas taksos GPS-d, millele määras taksojuht sihtpunkti aadressi ja nii ei olnud meil erilist tüssamist just eelkõige tänu GPS-dele kartaTeenindus oli igate viisakas ja korralik.
Jõudes sihtkohta, tekkis meil pererahvaga pisuke sagin esikus, kuna meie asusime jalanõusid ära võtma, nemad aga palusid meid jalatsitega edasi astuda ja nii me vaidlesime, kuniks meie tahe peale jäi ja nii lippasime edasi juba sokkides. Ise nad käivad korteris ringi jalanõudega. :)
Kingituste jagamine meie poolt, kerge aperatiiv söögiisu tõstmiseks pererahvalt ja võisime asuda õhtusööki nautima. Kergeks eelroaks (meie meelest üsna tugevaks) olid kaks suurt taldrikutäit tomativiilusid mozarella juustuga, sellele järgnes kana karris riisi ja salatiga. Igatahes väga korrlik õhtusöök oli see ja nälja üle me kurta ei saanud. Toidu kõrvale pakuti meile VÄGA HEAD prantsuse veini. Arutlesime peremehega veidi prantsuse veinide teemal, et kuidas määrata kindlaks head veini selles suures veiniriigis. Prantsuse veinid on minus alati segadust külvanud, huupi ostes ei ole sageli vein teab kui heaks osutunud. Seepeale trükiti meile terve nimekiri (20 paremat) heade veinidega, mida peremees ise eelistab. Lisan siinkohal selle nimekirja ka ära, et ei peaks alati vajadusel seda nimekirja taga otsima ;) - Latour, Pichon-Lalande (Pauillac) Margaux, Rauzan Segla (Margaux) - Gruaud-Larose, Lagrange (Saint Julien) - Haut Marbuzet (Saint Estephe)- Chevalier, Fieuzal, Haut Bailly, La Louviere (Pessac Leognan, rouge) - Chevalier, Malartic - Lagraviere (Pessac Leognan, rouge)- Chevalier, Malartic - Lagraviere (Pessac Leognan, Blanc) - Certan de May, Vieux Chateau Certan (Pomerol) - Canon, Figeac, Larmande (Saint Emillion)Yquem, Lafaurie-Peyraguet (Sauternes).
Sellise südamliku vastuvõtu järel jätkasime järgmise hommikul oma reisi marsuudil - Rouen – Mont Saint Michel – Les Sables d’Olonne. Pariisist välja saime üsna kergelt ja kiiresti.

Rouen, linn kus põletati 1431 aastal tuleriidal Jeanne d’Arc, oli minu jaoks reisi üks ilusamaid prantsuse väikelinnu, mis võttis meid vastu väga kauneid akordioniviise mängiva tänavamoosekandiga, ning hommikuste värskete saiakestega. Seda peab ise proovima, .. need keedukreemi sisaldavad prantsuse soojad saiakesed viivad keele alla.

Tutvusime kirikutega – Roueni jumalaema kirikuga ja Jeanne d’Arc – auks ehitatud kaasaegse kirikuga, mis mõlemad avaldasid omal moel muljet, jalutasime vanalinna tänavatel ja siis liikusime edasi juba Mont Saint Michel’i suunas, mis oli üks vaatamisväärsus millega reisil kindlalt tutvuda soovisime.

Mont Saint Michel’i saarel asub kirik ja tegutsev klooster … ajalugu ma siin ümber jutustama ei hakka. Miks see saar just meile huvi pakkus, seda võid aimata siin kõrval seda pilti vaadates.uurides. Tõusime mööda turismipoodidest, kohvikutest ja hotellidest ääristatud tänavaid (meenutas mulle väga varemnähtud San Marinot) ülespoole saare tipu poole, kus asus kirik ja klooster, mida sai natuke üle 8 euri eest külastada ja mööda erinevaid ruume hulkuda. Paik ise mõjub võimsalt kogu oma oma auraga, seda peab ise kogema … vaated kloostrist mäe otsas olid muidugi vinged. Seda kohta loetakse Pariisi ja Eiffeli järel prantsusmaal turistide poolt külastatavuselt 2 kohal olevaks vaatamisväärsuseks.

Õhtul jõudsime juba Château-d'Olonne oma sugulaste juurde,
mis sai meie koduks-ööbimispaigaks 4 järgnevaks ööks.

Kuna perenaine on kassisõber, kellega ta näitustel käib ning kes on nii mõnegi maineka võistuse tiiliomanikud,
siis oli seal hulganisti kasse(kokku 10).
Hommikul tutvusime sugulastega ning seejärel tehti meile kerge ringsõit Château-d'Olonne – s (tõlkes Olonne kindlus), Les Sables-d'Olonne’s (tõlkes Olonne liivad) ja Olonne Sur Mer’s (tõlkes Olonne mere ääres). Kui Les Sables-d'Olonne on kuurortlinn mere ääres, siis Château-d'Olonne ja Olonne Sur Mer on rohkem nagu Nõmme ja Pirita linnaosad Tallinnas.
Pärastlõunal hulkusime juba omal käel ringi, ujusime Atlandi ookeani lainetes ja tundsime mõnu kuurortlinna võludest. Õhtul koju (meie ööbimiskohta) jõudes ootas meid ees kohalik prantsusepärane õhtusöök (lihahautis). Pikemalt kulinaarsetel üksikasjadel ma ei peatu, küll aga tahan ära märkida, et mulle meeldisid väga hommikusöögilauas suurel vaagnal pakutavad aromaatsed prantsuse juustud (4 sorti) koos värskeltküpsetatud pika saiaga. Järgmisel õhtul ootas meid õhtusöögiks – prantsusepärane, kerges veinis maitseainetega kupatataud terve potitäis rannakarpe! Perenaine päeval uuris meilt, kuidas me suhtume tigudesse ja teistesse sedasorti delikatessidesse, me võtsime asja rahulikult, arvates et meile pakutakse maitsta mõnda tigu, aga kui meile toodi potitäis rannakarpe koos saiaga ja see pidigi kogu õhtusöök olema, siis see oli üllatus, mis ajas veidi segadusse ja nooremaid reisikaaslasi kergelt paanikasse. Igatahes peale esimest ehmatust ja saginat asusime usinasti süllekukkunud võimalust kasutama ning nautisime õhtusööki, mida kerge veiniga alla loputasime.
Teine üllatus meie jaoks oli seotud veiniga. Kuna meie poolt õhtuks ostetud vein osutus natuke hapukaks, võttis peremees välja külmikust kannikesesiirupi pudeli ja magustas sellega veini. Kogu see toiming viidi läbi isenesestmõistetava moega, justkui selles ei oleks midagi taunitavat ja nii otsustasime ka ise seda varianti proovida. Tulemus oli huvitav ja üldsegi mitte paha. Ootamatu oli vaid see, et meie silmis nii toidu kui veini osas gurmaanid prantslased magustavad veini siirupiga!!! Järgmine päev kaubandusvõrku sattudes ostsin kohe ka endale koju pudeli kannikesesiirupit … eks ta kodus kulub ära ;)

Ühe päeva sisustasime veinkasvatuspiirkondadega tutvudes.
Sõitsime Bordeaux’sse, kus jalutasime vanalinnas, püüdsime veinipoodide valikuga tutvuda. Leidsime linnas jõe äärest põneva purskkaevu, mis esialgu ei tundunudki purskkaevuna … lihtsalt mingil peegelsileda veekirmega kaetud väljakul seisid ja jalutasid inimesed justkui "midagi" oodates. See "midagi" hakkas toimuma varsti, kui purskkaevu sadadest maa sees asuvatest pihustitest hakkas pritsima veetolmu, tekitades maapinna lähedale veepilve.
Peale teatud aega lakkas tolmu piserdamine ja basseini põhja oli tekkinud paras hulk vett, mida pritsiti ning milles lustiti, kuniks vesi vaikselt ära voolas, jättes järele taas õhukese peegelpinna.
Bordeaux ümbruses külastasime kahte veinmõisa, kus sai kohapeal valmistatud ja villitud veine degusteerida ning ka kaasa osta … kasutasime meiegi võimalust. Kuna tegemist oli üsna pikkade vahemaadega, võttis Bordeaux sõit ja sealt lahkumine oma aja ja nii jõudsime Cognac väikelinna
alles üsna hilja õhtul päikeseloojangul, kui kõik konjaki-mõisad olid juba oma uksed sulgenud ning degusteerimine ja kaasaostmine jäi seega ära. Küll aga kasutasime taas võimalust ja sisenesime ühte kohalikku baari, kus jõime ühe kokteili ehtsa konjakiga.
Järgmiseks päevaks oli me sugulane pakkunud välja võimalused päeva sisustamieks …
pärast lõunat sõit 60 km kaugusele Noirmoutier saarele ja õhtul kontsert Gregoriaani muusikaga.
Noirmoutier saar oli omaette vaatamisväärsus seetõttu, et saarele viis sild ja lisaks autotee mööda merepõhja, mis tõusu ajal kahel korral ööpäevas merepõhja kadus.
Meie sinna jõudmise ajaks oli just mõõn täies haripunktis ja nii saime 4,5 km tee saarele läbida kuiva jalaga jalutades. Kahel pool teed nägime hulga kohalikke, kes korvid-ämbrid käes käisid ja korjasid merekarpe ning muid söödavaid delikatesse. Arvestades et mõõn on kahel korral ööpäevas ja mereandide korjajaid oli palju, pani see mõtlema, et neid karpe peab ikka väga palju olema ja küllap iga tõusuga juurde tulema, et iga mõõnaga selline hulk rahvast mööda merepõhja jalutas ja karpe korjas. Natuke sõitsime ringi ka saarel ja vaatasime basseine, kus mereveest meresoola välja kuivatatakse, ostsime seda meresoola ka endale suveniiriks koju kaasa (1 kg meresoola = 1 eur).
Tagasi saarelt sõitsime juba tõusu algusega st kui meie sõitsime tagasi mööda kuiva teed, siis teisel kaldal saime jälgida, kuidas viimased autod vett kahte lehte laiali pritsides läbi tõusuvee tuiskasid.

Õhtune kontsert toimus ühes vanas taastatud kirikuhoones, mis oma õhustikuga oli ideaalne paik selliste kontsertite jaoks … Kontsert oli omanäoline meie jaoks eelkõige seetõttu, et dirigent, olles taktikeppi tükil ajal lauljatele vehkinud, pöördus aegajalt umber ja lõi takti siis meile – kontsertikülastajatele, mispeale rahvamass kaasa huilgas laulda … Olgugi et musikaalselt ei olnud see rahva kaasalaulmine kõige nauditavam, anti pealvaatajale võimalus kontsertil osaleda täie raha eest ja see oli põnev. Kontserti lõppedes pakuti välisukse juures veel kõigile külastajatele klaasike veini koos värskete saiakestega. Meie võõrustaja sõnul mitte väga tavaline tegevus seal kontseritidel .. aga meile see meeldis, .. me olime justkui väljavalitud :P
Veini joomise ja saiakestesöömise juures ilmnes lõpuks ka nii mõnegi vanamemme tõeline pale, kus need trügides lisaklaasi veini ja saiakesi rabama hakkasid … vat siis selgus, et pole vahet, ole sa kas eestlane, venelane või prantslane .. tasuta antud asju (tegelikkuses ju ikkagi pileti hinna sees) rabatakse ikka teisi eest lükates ja igasugust eneseväärikust unustades :P

Veetsime veel päikeseloojangu rannas, kus osa meist otsustasid end öises meres leotada .. minu eesmärgiks oli seekord mõni loojangupilt teha.
Järgmisel päeval alustasime tagasiteed kodu poole.
Sugulane veel uuris, kas me kauemaks ei tahaks jääda … no oleksime heal meelel veel seal viibinud kui poleks kannatanud meie reisiplaan st koju jõudmise kuupäevad olid üsna rangelt paigas …
Ka uuris ta muu jutu sees, kas me oleme kunagi austreid söönud … see ei tähendanud mitte kõige paremat … arvan et meie kauemal viibimisel oleksime saanud vast ka neid proovida … mulle pakkunuks see võimalus muidugi huvi …. Nooremaid reisikaaslasi see väljavaade ei rõõmustanud ;)
Hommikul peale hommikusööki jätsime pererahvaga hüvasti, tegime meenutuseks ka grupipildid ning otsustasime veel nende tütre juurest läbi sõita, et ka tema perekonnaga tutvuda. Igatahes lahkumine sugulastest oli nukker, nagu kõik hüvastijätud … algas tagasisõit koju …

Teel läbi prantsusmaa liikusime mööda Loire jõe äärt, läbides väikeseid alevikke ning linnasid … igatahes tee ääres nägime nii mõndadgi suurepärast väikelinna, kus oleks tahtnud natuke rohkem aega, et veidike ringi kolistada. Peatus jõe ääres supluseks ning õhtupäikese ajaks olime Orleansis, kus saime end natuke sirutada ning linnas patseerita. Orleansi neitsi ratsamonment keset linna, … vanalinna tänavad, … Püha Risti katedraal ja viimaste päikesekiirte loojumise saatel lahkusime linnast, et natuke maad edasi sõites omale ööbimiseks telkimiseplats leida. Pea pimedas leidsime üles ka ühe kämpingu, kuhu me telgid püsti tahtsime panna. Kuna värav oli suletud tõkkepuuga ning ühtegi valvurit kusagil ei paistnud, võtsime ühendust värava juures leidunud telefoninumbril, kust saime teada, et ega prantsusmaal ei olegi nii lihtne kämpingus ööbida. Poole kaheksaks tuleb olla ööbimisplatsil ja kõik hilinejad jäetakse värava taha. Platsi omanik sulgeb seejärel värvada ning lahkub. Kummaline, sest reeglina vajavad kämpingus öömaja siiski vaid reisilised, kes päevavalges ringi liiguvad ja alles öö saabudes tahavad öömajale jääda .. tundub et olime millestki väga valesti aru saanud st meie mõtlemine vist ei ole “piisavalt euroopalik”, sest tõenäoliselt on kombeks seal vara laagrisse jääda et siis öö saabumiseni juua? … Täiega kummaline igatahes.
Lisaks hakkas meid siis juba huvitama, et mis siis saab kui varem tulen ja pääsen sinna lukustatud laagrisse aga tahan enne hommikut varavalges edasi sõita, et siis on ju ka see võimatu. Kämpingus õõbimine on enda vabatahtlik luku taha vangistamine? :P
Ei jäänudki muud üle, kui leida metsik paik ööbimiseks. Natuke ekseldes leidsime teeäärse parkla sildi, kus nagu parklat ei olnudki, küll aga oli seal pisike metsatukk, kuhu oma bussi nina pöörasime ning sinna oma telgid ka metsa alla pimedas sättisime. Varustasime end vabandustega, et kui keegi tulebki meid ära ajama ehkki puudusid viited eramaale, siis apalleerime suletud kämpingule ning vajadusele une järele. Öö möödus rahulikult ning hommikul võtsime taas suuna Luksemburgile ja Schengeni linnale. Tee ääres püüdsime paaris väikelinnas süüa. Kui ühes saime oma hommikukohvi ja saiakese kätte, siis järgmisse linna lõuna paiku sisenedes saime teada, et prantsusmaal on mingi imelik asi ka selle toitlustamisega. Korralikku toitu alates kella 11-st kuni õhtuni turist ei leia … söögikohad olid küll avatud kuid midagi eriti söödavat peale saia-kohvi ei olnud võimalik neist saada ning korralikumat toitu hakkas saama alles alates kella seitsmest õhtul … seda on hea teada prantsumaale minejatel.
Arvan et suurtes linnades nagu Pariis söömisega probleeme ei teki, küll aga oli see nii kõigis väikelinnades, mida läbisime. Pidime leppima poest ostetud salatitega (salateid nad teha ei oska, kuna ei tunne sellist asja nagu hapukoor ning kõik salatid on äädikase maitsega) ning saiakestega, mida improviseerides tee ääres sõime. Õhtuks jõudsime Schengenisse, linnakesse või pigem alevikku, kus 1985 a kirjutati alla Schengeni piirilepe mis kaotas piirikontrolli sisepiiridel ning mis pani aluse Schengeni viisaruumile, … kehtib tänaseks ka meile.
Olles tankinud, võtsime suuna Saarbrückenisse Saksamaal, kus lootsime saada korraliku öömaja Etap-keti hotellis. Esimese hotelli administraator oli üsna jõhker ja inimesevaenulik frau, kes teatas meile resoluutselt, et tube ei ole ega ei tule ning püüdis meid võimalikult ruttu hotelli fuajeest välja puksida. Leidsime kohe samas linnas teise Etap hotelli, kus olid nii vabad toad, mõistev personal kui ka hea teenindus.
Hommik leidis meid taas kiirteedel saksamaad läbimas, vahepeatuse tegime Nürnbergis. Nürnberg võttis meid vastu vihmahooga, tehes meie jaoks staadioni, kus Hitler paraade vastu võttis, külastamise äärmiselt ebamugavaks. Kilekeepides käisime siiski oma käe-jalaga ka seda poodiumi katsumas ning selle suurust tunnetamas.

Vanalinna jõudes lakkas vihm ning leidsime omale söömiseks kena Itaalia pitsarestorani, mida pidas ülal üks Itaalia perekond. Kogu õhustik oli mõnus ning itaaliapärasne .. avatud köök, lahtise elava tulega ahi, milles meie nägemisulatuses pitsasid küpsetama hakati. Capucino kohv, Sitsiiliapärane magustoit - Canoli (vahvlitoru koos kreemiga), nurgas tukkuv itaalia vanamemm (nimetasime ta omavahelises vestluses kohe maffiapere vanaemaks ;)) , isegi salvrätikutele oli trükitud lühike vestlus-sõnastik saksa ja seejärel kohe itaaliakeelsete viisakusväljenditega, mida külastajad said kasutada … kõik see lõi meeleolu.
Tutvusime vanalinnaga, kohtumajaga (infopunktist saime teada kurikuulsa Nürnbergi kohtumaja aadressi, mille olime unustanud kodunt kaasa võtta) ning seejärel võtsime suuna juba Poola peale. Kuna Saksamaa nagu ka Poola on mõlemad siiski väga suured oma pindalalt, võrreldes Eestiga, on nende läbimine üsna üksluine ja väsitav tegevus. Tuginedes eelnevale meeldivale kogemustele Etap hotelliketis, otsustasime ühe öö ka poolas veeta selles hotelliketi hotellis. Et aga GPS arvestuste järgi pidime jõudma Poola Wroclaw linna öömajale alles kell 1 öösel, tegime väikese vahepeatuse Dresdeni Etap hotelli juures, mille vahendusel broneerisiime öömaja Wroclaw hotellis, et olla kindlad kohalejõudes oma öömaja olemasolus.
Teise öö Poolas ööbisime "metsikult". Pimeduse saabudes leidsime end ühe valgustatud kiriku juures parkimisplatsilt, kus oli olemas telkimiseks vajalik muruplats ning isegi välikäimla. Otsustasime sealsamas ööbida, kuna järgmine päev ei olnud kirikupäev st meid ei ohustanud kirikut vallutavad rahvamassid ning pidime varakult niikuinii kodu poole edasi liikuma. Nii mööduski meie viimane sõidupäev läbides balti riike, tehes peatuse Leedu Kaunase Maximas, Lätis Adazis ja hilisõhtul saigi meie reis oma otsa kodus – Eestis.
Mida ma üldiselt reisi kohta lühidalt öelda oskan … mulle meeldis reisida omal käel bussiga, see andis meile piisava vabaduse oma aega ise planeerida, võimaldades ära unustada igasugused pagasipiirangud. Kui on olemas piisavalt väike seltkond ning head reisikaaslased, siis on selline reisimisviis igati õnnestunud valik. Millest ma aga samuti aru sain … MA EI TAHA reisida koos lastega, olgu nad vanemate arvates nii head kui tahes, kui mu eesmärgiks on reisil puhata ;)

2 kommentaari:

  1. Tänan Teid meeldivate reisimuljete eest. Lugesin huviga ja meeldis.

    Hmm- lõunamaalased ei kasuta hapukoort, sest on kiiresti riknev toiduaine,
    Jah, kõik toidud äädikaga.
    cris.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänud, tore kui mu kirjutis pakkus sedavõrd huvi, et tasus lõpuni lugemist :)

      Kustuta