28 jaanuar 2013

Põhja Norra 8.-15.08.2012

Need, keda mu pikad jutustused ja reisikirjeldused väga ei huvita, võivad liikuda kohe otse siia. Sinna olen üles riputanud ~15 minutise videoklipi sellest reisist. Sel juhul jäävad vaid nägemata Soome ja Rootsi pildid ning nii mõnedki Norra kaadrid, mis lühikesse videoklippi lihtsalt ära ei mahtnud. lisaks sellele, on videos kajastatu ilmselgelt viletsama pildikvaliteediga kui siin nähtav. Kui aga on aega mõni õhtupoolik reisikirja süvenemiseks, siis nõjatuge end mugavasti tooli seljatoele ... ning läheb lahti .... ;)
Miks just Põhja-Norra? Algselt pidi selle suve reis olema hoopistükkis Malagasse ning Sierra Nevada rahvusparki. Siis aga selgus, et Ain seekord reisule ei tule ja teised võimalikud reisikaaslased hakkasid otsima alternatiive. Mõttes liikus veel Lissabon, kuhu olen tükil ajal juba tahtnud minna või Pariis, kus olen varem vaid ühe päeva viibinud. Kaalusime nii ja naapidi kuni keegi käis välja idee, et miks mitte minna hoopistükkis Norra, eriti kuna kõik meist on avaldanud kunagi soovi sinna minna. Mõeldud-tehtud ja nii asusimegi ühel augustikuu hommikul minu autoga teele üle lahe Soome poole, et siis juba mööda maismaad liikuda Nordkappi. Miks aga nimelt Põhja-Norra ... küllap on süü siin selles, et kui olime vaadanud Norras paikasid, mida kõike tahaks näha (Preikestolen, Trollitee, Fjordid, Lofoodid, Nordkapp jne), selgus et Norra on siiski pisut suurem kui Eesti ;) ja vahemaasid arvestades ei oleks kuigi reaalne kokkulepitud aja - 10 päeva - jooksul seda kõike näha ja nii otsustasime seekord siis põhja kasuks ...

Peale Helsingis laevalt lahkumist tegime ühe peatuse veel Idakeskuses, kus oma fotovarustust olin otsustanud täiendada. Otsus ei tulnud kergelt, kuid peale poekülastust, olin juba uue kaamera Canon 5D Mark II õnnelik omanik. :) Esimene kaader (ülemine pilt) uue kaameraga Tornio kämpingus, kuhu esimese päeva õhtuks maabusime. Siis saingi aru, et iga uus asi vajab harjumist ja püüdsin isegi korra süveneda manuaali, kuna ei suutnud kuidagi sotti saada videoklippide tegemise protsessist ... aga noh, mul oli ka aega nüüd reisil seda kõike katsetada ;)

Järgmisel hommikul suundusime oma neljase seltskonnaga (Sirli, Kadri, Raido ja mina) otse Rovaniemi, kuna minu sooviks oli kindlasti põigata sisse ka jõuluvana juurde :P
Rovaniemi linnas tegime veel ühe peatuse, et turismiinfost veidi oma teadmisi täiendada ning ka linnas veidi jalga sirutada. Üsna turismiinfo punkti ligi leidsime ühe pisema väljaku koos mingi "jublakaga" ... Selle jublaka küljest avastasime plaadid Lordi tegelaste käpajälgedega.























Ja mõni kilomeeter jõudsime Santapargi juurde. Polaarjoone juures asuvat "päris jõuluvana" mõtlesime külastada kohe peale Santaparki.

Santapark ise on üks paras "turistide lüpsimasin". 16 eurone sissepääsu pilet - sellest saan aru. Ikkagi atraktsioonid ja lisaks veel suvine hinnasula ;) ... talvel küsitakse täiskasvanult selle eest 29€ ja lapselt 24€ !!!!! (no paneb ikka hulgi skisofreenilisi hüümärke joonistama) .... :)







Pargi sissepääs on uhke - pikk valgustatud tunnel, mis lõppeb piletikassade juures, kus päkapikuneiu pileteid müüb ning kus on ka esimene suurem kuusepuu.
Peale pileti lunastamist ja veel ühe tunneli läbimist sattusime suure klaaskuuli juurde, kus sai soovi korral kunstlumes mängida (noh teate küll neid klaaskuule, mida saab raputada, et lumi seal sees lendleks ;) Kõikjal toredad ja vadistavad päkapikud, kes valmis sinuga lobisema ja nõu andma. Kõrval jääskulptuurid jäägaleriist ja -baarist, kuhu sisenemiseks pakuti valgeid kapuutsidega mantleid selga, kuhu ma mingil hetkel suutsin oma mobiili taskusse sokutada ja ühtlasi unustada ja hiljem käisin seda siis sealt otsimas. Õnneks nende sadade mantlite hulgast minu oma polnud teisele ringile veel välja jagatud ning nii seime telefonile helistades kiirelt selle asukoha tuvastatud :)


Käisime kohtumas ka jõuluvanaga, kellest võis koos endaga pilti teha ning muidugi tegi ka tema ise kamina kohale peidetud kaameraga meist jõuluvanaga-pildi, mida siis hirmkalli raha eest meile maha taheti müüa. Seekord leppisime vaid enda tehtud kaadritega. Jõuluvana ise aga oli tore, andis igaühele kaardi tervitusega ja saime koos seal laua taga istudes juttu puhuda. Minu poole pöördus ta veel eriliselt väites, et mäletab kui ma väike laps olin ja lubas mulle ühtlasi mõne kuu pärast taas külla tulla ... noh, saab siis näha, kas ta lubadust peab ;)

Käisime ka päkapikkude koolis, kus õpetati päkapikkude saladusi ning kooli lõpetamise järel (~20 min) sai igaüks endale tunnistuse koolis käimise kohta koos kolme salasõnaga, millega aega peatada saab ... noh muidugi lisaraha 5 € eest. Meie sellest tunnistusest loobusime. Üleüldse jäi mulle mulje, et liialt palju oli kohti, kus said soovi korral lisaraha välja käia. See mõiste "soovi korral" on muidugi tinglik, kuna kujutan ette, et kui talvel lastega sinna minna, siis ei hakka ju vanemad lastele seletama, et vanematel pole raha, et seda või teist juurde osta jne, seega tegelikult pannakse vanemad vastu tahtmist sundoste tegama. Saan aru, et lisaraha võib maksta kohvikus või poekestes, aga peale päkapiku kooli läbimist tunnistuse eest veel lisaraha küsida ... no hallooo! ... kas pilet ei kata siis tõesti selle tunnistuse trükkimise kulusid? ...
Seal oli veel üks interaktiivne nurgake, kus sai endast lühikese videoklipi salvestada ja selle siis otse kas facebooki oma seinale üles riputada lasta või e-posti aadressile saata. Saatsin minagi igaks juhuks e-postile ... ja ootan tänagi veel ... noh, ma ei tea, võimalik et soomest e-posti saatmine võtab tõesti nii palju  aega, et tänaseni ei ole ma seda kätte veel saanud või sai neil äkisti internet täis ... hmmm ... ei tea ... selle kohta polnud kusagil viidet, et e-post viibib ... :) Lisan siia veel videoklipi ühest saanisõidust seal Santapargis.

Põhjapolaarjoon ... napapiiri ... arctic circle ... kuidas iganes seda eri maades nimetatakse, on nüüd see joon, millest põhja poole esineb polaaröö ja polaarpäev ... noh ja kus elab ka see PÄRIS JÕULUVANA. Võtsime end siis ka korralikult ritta, et jõuluvanaga veidi juttu puhuda. Oli tore mees, keda küll pildistada ei tohtinud  ... noh bisnes ... aga kes lobises meiega meelsasti, et kuhu me läheme ja andis omad soovitused norra minekuks, et me peaksime tee ääres kohtuma tema põhjapõtradega ning soovitas kindasti ka proovida suuri krabisid, mille jalad pidid olema mitme sõrme paksused ... Noh ja grupipilt tehtud jätsime hüvasti. Hiljem sealt väljudes pakuti meile taas osta pilt, millel koos jõuluvanaga oleme. Pisike pilt 15€, veidi suurem juba 25€ ja sealt ikka ülespoole ... ostsime kamba peale selle kõige väiksema ja odavama ... ;)

Olles ära näinud selle põhjapolaarjoone, käinud ära postkontoris kaarte saatmas, avastasime korraga ühe maja katuse pealt kirja - Santa is here. 
Tohoh ... kelle juures siis meie käisime? ... juba kolmas jõuluvana ühe Rovaniemi kohta ... tekitas siiski niipalju huvi, et läksime ka seda taati vaatama. Enne jõuluvana juurde pääsemist vestlesime veel päkapikuneiuga, kes uuris kust pärit oleme ja esitasime oma kahtlused jõuluvana tõelisuse osas ... et juba kolmas taat ja et kes neist siis see päris TÕELINE on ... noh, et asi oleks meile ikka üheselt selge. ... too ehmatas esimese hooga ära ja siis veidi end kogunud esitas teooria, et see ongi üks ja sama jõuluvana, kes liigub mööda tunneleid. Leppisime teooriaga, ehkki pisike kahtluseuss jäi kriipima, et kuidas see jõuluvana poole tunni pärast, mis eelmise taadi juurest tulime, sai nõnda muutuda ... oli selline veidi torssis olekuga ... ja püüdis meist üsna kiiresti lahti saada .. aga ju talle siis ei antud vahepeal küpsiseid piimaga või oli ta tujust ära seetõttu, et taas meie otsa juba kolmas kord pidi sattuma. Asutasime end siis minekule ja üks lõbus päkapikk tuli meid ära saatma. Peale soomekeelset hüvastijättu lisas ta korraga eesti keeles kerge soome aktsendiga lause - ... ja tervisi vanaemale! ... see oli selline ootamatu hüüatus, et tekitas lõbusa tuju ning võtsime selle fraasi käibele omavahelises suhtluses korduvalt meie reisi jooksul.
Nii ja nüüd edasi sajad kilomeetrid sõitu otse Nordkapi suunas. Kui kodus viibides hoiatati meid korduvalt, et põhjas ei pääse me kusagil põhjapõtradest, kes mööda teid kappavad, siis kuni Rovaniemini ei olnud me seni näinud veel ühtegi elus põtra ja nii otsustasin esimese põdrapildi teha, kui seda maja nägin ... noh, kartuses, et äkki jäävadki need ainsateks põtradeks. ;)




Nii hullusti tegelikult asi ei läinud ja varsti saime põhjapõtrasid kohe hulgi näha. Esimene  kohtumine oli ehmatav, sest polnud ju meist keegi varem vabalt looduses põhjapõtru näinud. Teadsime vaid, et meie metsa põdrad on ohtlikud ja sageli ettearvamatuid liigutusi tegevad isendid, seetõttu surusimegi esimese ehmatuse peale pidurid põhja ja nii me siis jõllitasime neid, teadmata mida ette võtta. 

Noh, üsna pea oli selge, et need põdrad seal on ühed parajalt uimased tegelased, kui neile just liiga suure kiirusega ei lähene ... jalutavad teised flegmaatiliselt keset teed justkui mõeldes, et kas viitsin eest ära minna või ei viitsi kah ... ühesõnaga neile tuli ligineda aeglaselt sõites ja nii nad ilma probleemideta vaikselt meid mööda lasid .


Eks igakord, nähes järjest suuremate ja uhkemate sarvedega isendeid, tekkis väike ärevus sisse küll, kuid siiski tundusid nad meile olevat ohutumad kui meie metsas leiduvad põdrad, eriti kui sõita mõistliku kiirusega. Iseenesest  ma muidugi ei tahaks ennast ette kujutada seal autoroolis lumisel talvel ... ;) 
Lisan siia veel ühe klipi tee peal filmitud põtradest ... sorry värina pärast filmiklipis, mis tekkis auto liikumisest. :)
Ja nüüd ... kes tahab jutustuse lugemist jätkata meeleolukamalt, võib lükata tööle oma kõlarid ning panna taustaks mängima muusika, mis minu kõrvadele seostub väga Norraga. Muusikalisti saate käivitada siit.





Selline laineline tee juhataski sisse meie saabumise Norra Kuningriiki. Kusjuures, olgugi et Norra ei kuulu Euroopa Liitu, on piirid avatud ning meid ei takistanud ükski tollitöötaja ega piirivalvur riiki sisenemast.






Ühes jala-sirutamise peatuspaigas nägime kentsakat hotelli. Esimese hooga mõtlesime, et rekka furgoonile on kleebitud aknapildid, kuid veidi pikemalt piideldes neid selgus, et osa aknaid on avatud ja tegemist ongi ratastel hotelliga. Hiljem kodus internetis lapates leidsin ka nende kodulehe üles. Kui kedagi peaks rohkem huvitama, saab uurida lisainfot siit


Esimesed mäed panevad meid, lauskmaa elanikke, muidugi igat vaadet hindama ning kaameraid klõpsutama .
Veidi hiljem sattusime mere äärde,  kus õhtupäike kuldas mõõna poolt kuivaks jäänud merepõhja. 







Ka meile nii kodused puravikud näisid seal kuidagi ilusamad ja ahvatlevamad. Meie eesmärgiks oli siiski jõuda õhtuks Nordkappi, nii pidime üsna väheste ja kiirete peatustega läbima suuri vahemaid.


Siin pildil on näha, kuidas kelgukoerad ka suvel peavad end treenima, et talveks valmis olla. Nii  vedasid nad seekord enda järel  ATV-d.
Ja kui siis mingil hetkel kadusid silmapiirilt need põhjapõdrad ... õigem oleks vist öelda, et nendega kohtumised jäid harvemaks ... siis edasi nägime juba silte - ettevaatust lambad ... noh ja seal nad siis lidusid vabalt mööda teed.  Sel norras tunduski, et loomad on kuidagi vabakasvatusel st peremees võtab loomad, paneb neile numbrid külge ja laseb siis lahti, et küll nad nälja tekkides kodutee ise üles leiavad . :)







Mida põhja poole, seda põnevamaks meie silmale muutus loodus. Puud jäid harvemaks, ilmusid tunnelid, ja autoteed, mis järgisid maismaapiiri.
Kivipindasid kattis madal taimestik, millest suurem osa on igasugused samblikud.
Siin alumisel pildil jäid silma need kaks autot seal vasemal mäeküljel, kes justkui loodust nautima (või miks mitte ka kurameerima) olid sinna sõitnud. ;) Vaatepilt oli kummaline eelkõige ka seetõttu, et meie poolt vaadatuna ei paistnud sinna üles ühtegi sõidurada viivat. Igatahes mitmeid tunde hiljem, kui osaliselt sama teed mööda naasime, olid need autod oma kohal alles.

Ja oligi käes aeg, mil läbisime Nordkapi 6,9 km pikkunst mere põhja alla kaevatud tunnelit. Kui pool teed liikusime ikka muudkui allapoole nii, et kiirest kõrgusekaotusest kõrvad korduvalt lukku läksid, siis teise poole tõusime ülespoole.


Alumisel pildil peakski näha see koht, kus langusest taas tõus saab.
Kui varem oli peale tunnelit olnud kohe putka, kus tuli tasuda tunnelimaksu, mis oli üks kallimaid läbipääsutee maksusid Põhja-Norras, siis praegu olid putkad koos ülestõstetud tõkkepuudega alles, teemaksu aga enam seal ei korjatud.
Valgus muutus iga hetkega üha kummalisemaks, võttes sinakaid ja roosakaid toone. See on nii harjumatu meie silmale, et mul pilte korrastades tekkis korduvalt mõte, et kas need värvid ikka on ka saanud sellised nagu nad tegelikkuses olid ... aga nii see oli. Ülemisel pildil peaks olema üks LNG tanker, mis ka meil väga aktuaalne teema, seoses riigipoolse gaasitorude ärastamisega, on.
Õhtul möödusime ka üsna tuulevaiksetest kohtadest, kus veepeegledused eriti efektselt silma hakkasid.








See peaks siin olema vist üks huviliste  grupp, kõik ühtemoodi tunkedes,  valmistumas vaalavaatlusretkele minekuks.
Ja veel vaateid, mis silma paitasid ja südame kiiremini põksuma panid ... :)
Kui ma enne reisi, ei teagi miks, teadmatusest mõtlesin, et Nordkapp on üsna lauge saare peal üks põhjapoolseim tipp, siis siin tõusul üllatusin tõega, kui palju me enne kohalejõudmist mäkke pidime tõusma. Kui tagantjärele mõelda, siis, olles varem pilte netist näinud,  tundub see ju täiesti loogiline olema, tol hetkel aga tuli see mulle üllatuda. ;)

Ja seal ta siis oli - Nordkapp. Olgugi et viimased kilomeetrid surusime vaid gaasi, nähes kui kiirelt päike loojub, jõudsime kohale kella 23 paiku vahetult peale seda, kui päike oli silmapiiri taha laskunud.Väravad, kust varem peale tunnelit tunnelimaksu koguti, olid siis nüüdseks toodud vahetult enne Nordkapi parklat, seega jäi üle kas maksta või ots ümber pöörata. See piletiraha, mis autoga väravatest läbimise eest küsiti, oli muidugi ka selle reisi kalleim piletihind, mis tegi arvestades transporti + 4 inimese maksumust, ühe inimese kuluks 83 NOK kopikatega (eurodes ~33€). Positiivne asja jurues oli see, et selle pileti eest oli meil piiramatu liikumisvõimalus kõigis muuseumides ja muudes ruumides. Väidetavalt pidi pilet soovi korral kehtima ka järgmisel päeval.
Olgugi, et päike oli vahetult enne me saabumist loojunud, siis päris pimedaks seal ei läinudki (kuu aja eest oli olnud päris polaarpäev, kus päike silmapiiri taha ei laskugi), nüüd aga kadus päike öösel vaid tunniks-poolteiseks, et siis uuesti tõusta.
Nautisime vaateid piltidelt tuttava gloobuse juures.
Tegime ka ise pilte ning kuna öine tuul oli vilu, siis liikusime seejärel siseruumidesse, et päikese tõusuni seal aega veeta.

  Olles oma suveniirivajadused seal poes rahuldanud, liikusime mööda maaalust laskuvat kaldteed  mere poole. Tee ääres kiikasime ühte omanäolisse kabelisse ning heitsime pilgu peale ka ühe Tai tegelase muuseumile, mis oli täis viirukihaisu. Tee ääres oli mitmeid väljapanekuid.

Lõpuks jõudsime mere äärde kaljul asuvale kuninglikule terrassile (rõdu oleks selle kohta vist inetu sõna). Vaade, mis kuningaid pidi rõõmustama, oli minu, kes ma piisavalt palju mere ääres olen viibinud, jaoks üsna tavaline merevaade. Meie õnneks oli ilm selge ja vaade merele täiesti olemas, kuid ei midagi erilist.


Olen kuulnud jutte sellest, kuidas paljud Nordkapis käijad saavad pettumuse osaliseks, kuna satuvad sinna tugeva uduga või on meri pilvedesse mattunud ja sellest oleks, peale sellise kalli sissepääsuraha maksmist, tõesti kahju. Meie võtsime aga jackpoti selles mõttes, et ilma jagus piisavalt, nägime päikese loojangut, hiljem ka päikese tõusu. Ma ei kujuta ette, kas oleksin tahtnud sinna ka südapäeval sattuda, kui taevas on päikesest valgeks põlenud ... praegu usun, et see ei oleks mind vast niivõrd vaimustanud, kui see öine seal viibimine. 


Veidi eemal peahoonest oli keset tühja välja üks skulptuurikompositsioon - Kogu maailma lapsed, mis koosnes mitmest osast. Seal oli üks naine lapsega, ning mitu ümmargust servale püsti tõstetud ketast joonistega. Selle projekti kohta saavad huvilised rohkem lugeda siit. 
Üldiselt kogu see hetk, mil seal viibisime ja paik ise oli minu jaoks selline nõiduslik, veidi maagiline ... kogu see valgus ... seda peab ise kogema, ei saa sedasi isegi mitte piltidega edasi anda. Sel hektel, kui ma püüdsin kuidagigi pilti saada seda valgust, kõledat taimedeta kivipinda jne., märkasin eemalt kaugusest jalutades tulemas ühte tumedat kogu, kes osutus hiljem naisterahvaks ... tõenäoliselt käis temagi seal üksinda  jalutamas ja ennast leidmas ... või mida ma luuletan ... ei tea ma ju temast midagi, lihtsalt mulle avaldas kogu see paik sedavõrd tugevat mõju.









Olles ära näinud päikesetõusu, vaadanud seal kohalikus kinos ära Nordkappi tutvustava filmi leidsime, et aeg on edasi liikuda.


Lisan siia veel ühe hüvastijätu ülevaate-videoklipi sellest paigast...

Edasi jäi meil pikki kilomeetreid naasta mööda tuldud teed, et leida omale ööbimispaik. 
Olles veel Nordkapis nähtu mõju all nautisin vaateid, mis meid saatsid, kuni pidin peaaegu et röögatama. ;) ... Vaatepilt mis me ees avanes, üksik põder keset teed valgusekumas seismas ja meid jälgimas ... seda ei näe just sageli kuid just selliste vaatepiltide pärast ma Norra läksingi. 
Tüüpiline Murphy seadus - ikka on ju alati kaameral ees vale objektiiv. Seetõttu ei lubanud ma autojuhil  edasi liikuda, kuniks objektiiv vahetatud, et looma mitte minema peletada. Vaid ühe kiire kaadri saingi, kuniks loom väärikalt üle tee putkas ning siis nägin juba ka teisi põtru, kes tee ääres olid oma korda oodanud ning keda ma algul tähele ei pannudki.

Hiline kellaaeg mis kiskus juba hommikuks, udu veepindade kohal ja lõpuks 0 kraadi auto termomeetril olid kõike muud kui julgustavad, et kusagil sel hetkel telki püsti panna. Kämpingusse polnud samuti mõtet minna, kuna selle mõne unetunni eest tasumisel ei näinud me suuremat mõtet. 
Nii sõitsime edasi järgmise sihtkoha suunas, kuniks uni meid murrab. Sõita ei olnud kerge, kuid vaated olid kohati kõike muud kui igavad ja seetõttu ma üldsegi ei kahetse seda ärkvel olekut.



Õnneks oli Raido see tore inimene, kes seal kohapeal liigeldes enamuse meie reisist oli nõus vabatahtlikult roolis olema, ... ei pidanud me sõrmi kusagile sahtli vahele panema ... nojah mulle selline variant sobis, kuna sain vabamalt oma kaameraga tegeleda. Eks ma pikematel sõitudel püüdsin teda vahest ka roolist päästa, kuid seda rohkem pikematel sõitudel. Siinkohal minu kirjalikud tänusõnad talle. :)

















Varahommikused põdrakarjad udus, ... päikesetõus ... ja imeilusad peegeldused. Eks võite vaid aimata, mida sel hetkel tundsin unest hoolimata. ;)



Üks meie hulgast, kes ei olnud mina (nimesid nimetamata), avastas alles hommikul kaamerast, milliseid oivalisi vaateid ta öösel oli pildistanud, ise seda pildistamisehetke mäletamata ;)


Hommik leidis meid Alta külje all ühes parklas, kõik pead-jalad koos, autos tukkumas. Saime sedasi end ~4 tunni jooksul värskeks puhata, kuniks muuseum avatakse.

Alta muuseum oli plaanis just eelkõige seal asuvate kaljujooniste pärast, mis UNESCO maailmapärandi nimekirja on kantud. Muuseum sisaldas endas matkarada mere ääres, kus puidust teeraja peal kaljujooniseid sai imetleda. Esialgu tundus kummaline, et need joonised kõik punased on, et kuidas see ilmastikule vastu sedasi värvilisena on pidanud, siis aga saime üsna pea aru, et see punane värvus on neile joonistele hiljem antud, et joonised paremini välja paistaks


Sellisel rajal liikudes oli keelatud rajalt kõrvale kivi peale, kus joonised on, astuda ... mõnes kohas oli eraldi plate pandud giidi jaoks ... ma ei mäleta kuidas see konkreetselt tähistatud oli, aga selgeks sai, et vaid giidi poolt juhitud ekskursioonil võib muuseumitöötaja sinna astuda.

Üldiselt oli sedasi sealt rajalt muidugi üsna vilets häid kaadreid saada ... niiväga oleks tahtnud astuda keelatud pinnale ... aga noh, ei hakanud oma õigusi ületama ;)
Alumisel pildil on näha üks töötaja, kes kaameraga fikseerib veel avastamata jooniseid, tõenäoliselt katalogiseerib (popi sõna sain kirja) :P
Noh ja siis need kaljujoonised ehedal, ilma värvimata, kujul.






Punetav põdrakanep on samuti see, mis sellest jalutuskäigust seal meenub. Seda oli kõikjal. Kõrval pildil vaade tagumiste kaljujooniste juurest muuseumihoonele (kraana kõrval). 

Ja vaevalt olime muusemist lahkunud ning veidi maad sõitnud, kui sattusime taas sellisele hetkele, mida olin oodanud st mitte küll teadlikult, kuid mida ootab iga piltnik ... põhjapõrdad madalas lahevees. Taas minupoolne hüüatus, et mul on neid pilte ikka VÄGA VAJA ja sedasi me auto keset teed ohutuledega peatus. Keset teed seetõttu, et seal puudusid tee ääres peatumistaskud või teeperv, kus peatuda.  See oli ka vist esimene ja ainus kord, kui Raido on nõus peatuma keset teed ohutuledega. Õnneks meie peatumise ajal keegi meist ei möödunud ning ka vastu ei tulnud, seega ei kujutanud me endast otsest ohtu liiklusele ;)
Aga olgem ausad, sellised vaatepildid panevad taas Norra tagasi tahtma ... :)
Üks tuttav avaldas küll arvamust, et ma oleksin võinud madalamalt kadreerida, ... jah, oleks ... oleks on see paha poiss ... sellist võimalust lihtsalt ei olnud, ning ma olen ka sel hetkel nähtuga väga rahul ... ise loen seda hetke taas üheks kõrghetkeks.
Edasi tuleb taas peotäis vaateid, mida me seal nautisime.


Selliste vaadete juures on muidugi see oht, et me harjume selliste vaadetega kiiresti, ning mingi aja järel loobume juba igavamate vaadete jäädvustamisest ....nii arutlesime ka ise juba tagasisõidul selle üle, et uhked mäed on mandunud mingiteks küngasteks ;) ... selleks hetkeks mind need vaatepildid aga veel tüüdanud ei olnud.











Taas peatus mägede ja muidugi ka  põdrade pärast teel.









Mingil hetkel lendast meist mööda, mitte eriti palju meist kõrgemalt,  mägedevahelises orus üks transpordilennuk.

















Ja siis peatus ühe esimese joa juures. Mägedest laskuv veenire, mis kaugelt paistis tõesti vaid triibuna, oli ligidalt vaadates päris uhke ning võimas, rajades endale teed seal mägedes.
Meil küll selle joa külastamine otseselt plaanis ei olnud ... planeerisime veidi hiljem kolme teist juga külastada ... aga kus sa saad, ... kui ikka on miskit uut näha, ning peatumine võimalik, siis me eriti ei kõhelnud peatuspausi tegemisega
Mõned peegeldused ...

Esimese hooga mõtlesin neid pilte niipalju siia mitte riputada, kuid kus saa saad, olen teinud suure sõelumise niigi piltide hulgas ja palju pilte vaid endale sahtlisse jätnud. See mis siia riputatud, arvasin, et väärib vaatamist, et tunda mingit murdosagi neist emotsioonidest, mida me seal kohapeal ise tundsime ...

Vahepeal viis tee meid üle mägede nõnda, et tõusime nii kõrgele, et võis seda kõrgust selgelt ise tunnetada. Tee ääres oli sageli mägede nõlvadel peaaegu käe ulatuses lumelaike, nii et tekkis tahtmine peatus teha ning neid katsuma minna. Tegelikkuses olid need lumelaigud siiski nii kaugel ja kõrgel, et nendeni pääsemiseks oleks kulunud vast terve päev ... Jändrikud kasesalud tee ääres, nagu meie rabakased, kõverad, ja kängus ... Vahepeal saime kogeda ka kohalikku teedeehitust, kus remondilõigul sõitis edasi-tagasi auto, katusel plafoon plinkiva kirjaga - Follow me. Noh ja sedasi ta autokolonne enda sappa haakis ja saatis kuni teisele poole remondiala lõpuni, kust uue kolonni siis sappa taas haakis. :)

Paadikuurid, kämpingumajad ... kõik uhkeldasid lahesoppide ääres selle nn. rootsipunase värviga. Oli ka kummalisi erandeid - tumehallid või suisa mustad majad punaste servadega  ... ühesõnaga värvikombinatsioonid, mis meile harjumatud ... kuid sinna loodusesse sobitusid nagu iseenesest ...

Üks suvaline oja tee ääres, kuid pani sellele vaatamata peatust tegma. Sel öhtul otsustasime ööbida tee ääres puhkeala parklas, kus oli ka vaba parkimine. Silma jäi, et sellistes tähistatud parklates oli reeglina korralik laud pinkidega ning korralikud kuivkäimlad ... siinjuures tahan eraldi ära märkida, et need käimlad nägid küll välja tavalised puidust ja rootsipunased, kuid reeglina oli neid käimlaid kaks st üks tavaline, teine mõeldud ratastooli kasutajatele koos kerge laudadest kaldteega, laiema uksega ning muude inva abivahenditega. Esialgu oli kummastav näha sellist invatualetti keset metsa. Meil on heal juhul rmk-aladel vaid üks käimla ja sellega asi piirdub ... sagedamini aga puudub käimla üldsegi  ...
Sel õhtul tegime ka kerge matka öömaja ligidal metsas, püüdes leida jõge mäe ääres, mis kaardil küll asus ning mille kohinat samuti kuulsime, kuid milleni läbi võsa tungimine nõudis tükk tegemist ... seetõttu rahuldusime rohkem nende peenemate harudega (alumisel pildil), kus ka jalad korra märjaks sain kivil libastudes ... vesi oli külm, kuid mitte nii krampikiskuvalt külm kui oodanud olin. ;)


Järgmisel hommikul oli plaanis üles leida Rovijokfossen juga, mis internetipiltide järgi päris uhke välja nägi. Kui GPS järgi joa asukohta jõudsime, siis esimese hooga mingit võimsamat juga küll silma ei hakanud, nägime vaid mingit niret.
Veidi allapoole liikudes, muutus nähtud nire juba uhkemaks, 
kuniks lõpuks nägime ka seda juga ennast, mida olime tulnud vaatama. Joa juurde jõudes suutsin reisikaaslaste hulgas ka veidi ärevust tekitada. ;) Kuna kohmitsesin seal auto juures statiivi kättesaamiseks, siis olid teised juba ees allapoole joa juurde liikunud. Mina seda kohta ei märganud, kust nad otse järsemat laskumist mööda läksid ning laskusin ise veidi suurema kaarega. Kui ma neid peaaegu alla jõudes hüüdsin siis, et kus te olete ... siis selsamal  hetkel komistasin ühe puujuurika taha ning käisin pikali ... haarates eelkõige kaamerast, et seda põrutuse eest kaitsta ... see mul ka õnnestus, kuid kuna minu püsti tõusmine võttis veidi rohkem aega kui ilma statiivi ja kaamerata see oleks olnud (püüdes samaaegselt säilitada mingisugustki väärikust), siis olid teised senikaua juba veidi hirmul .. jagades omavahel minust mahajäävat maist vara ;)  
Hiljem jutustasid nad, et kuulsid mind hüüatamas ning korraga ma olin silmapiirilt kadunud ... ja nemad siis arvates, et tulin nende järel mööda seda järsku laskumist, olin koos oma uue kalli kaameraga sealt kusagilt alla sadanud ning valmistusid mu kontide lappimiseks :P ...noh õnneks läks kõik kergemini ja palju ohutumalt ... tagasi üles läksin ma juba koos nendega mööda seda järsemat tõusu ;) Lisan siia ka ühe seal joast tehtud videoklipi.
   
Üks peatus kauni vaatega bensukas, kust kohvi sai harjumuspäraselt 20 kohaliku raha eest (2,8€) ja liikusimegi edasi Põhja Norra pealinna Tromso poole. Olgu öeldud, et kohvi ei tundunudki bensiinijaamades nii eriti kallis olevat, küll selle vahega, et kohvitopsid olid meil harjumuspärastest topsidest pea poole väiksemad. Isegi Statoili kohvitopsid olid visuaalselt sarnased meie kohvitopsidega, kuid välja nägid nad, nagu meie Statoili kohvitopside nooremad vennad .... ;)







Tromso, nimetatud ka Põhja-Norra pealinnaks (olnud kunagi ka lühiajaliselt Norra pealinnaks), oli üks linnadest, mida plaanisime lisaks loodusele veidi uurida.
Kui algul mõtlesime köistõstukiga tõusta linna kohale mäe otsa, et kõrvalolevast vaatepildist osa saada, siis selle  plaani matsime kiirelt, kuna mägi oli parasjagu pilvedes, mis kerget uduvihma levitas. Jugade ja voolava vee  pildistamiseks oli ilm just väga mõnus, aga mida sa sinna mäkke tõused kui midagi sealt näha ei ole. :)

Seetõttu käisime hoopis ära sealsamas ligi asuvas Arctic katedraalis.
Pean tunnistama, et netist infot lugedes ja pilte vaadates tundus mulle see kirik uhkem ja suurejoonelisem. 



Tegelikkuses osutus kirik väljast küll pilkupüüdvaks kuid seespidiselt üsna askeetlikuks ning tagasihoidlikuks, ... lisaks küsiti sinna sisenemise eest veel piletiraha.

Olles silda mööda linna keskuse poole sõitnud (ülla- ülla, Tromso kesklinn asub saarel), tegime peatuse Polar muuseumi juures. 
Imetlesime seda muuseumi väljast ning piilusime ka korra sisse st vaid kuni suveniiriletini, kuna meie  hulgas puudusid süvakultuuri huvilised. ;)
Selle rohelise hoone juurde oli välja pandud Amundseni peakuju. Tuntud polaaruurijad Nansen ja
Amundsen olid need tegelased, kes Tromso sadamas omal ajal polaaruurimisretkede tarbeks laeva meeskondasid värbasid.
Rohkem köitsid mu huvi need vanad puithooned seal linnas. 
Nii suutsin kogu me seltskonda uskuma panna, et nägin seal mitte kaugel raudteejaama puithoonet. Lugesin eelnevalt, et Tromsos on Raudteejaam, ehkki selles linnas pole kunagi raudteed olnud. Noh, tegin suisa panoraampildi sellest hoonest (alumisel pildil), ehkki ühtegi silti väljas ei viidanud raudteejaamale. Hiljem autos pilti võrreldes kaasatrükitud hoone pildiga selgus, et olin siiski pildistanud ühte suvalist hoonet ning see polnud isegi ligilähedaselt sarnane ... aga noh, pildil on hooned toredad siiski ;)
Kesklinnas jalakäijate peatänaval oli poode igasuguseid, nii burksi söögi kohtasid, kui ka spordipoode ... 

Isegi vaalapüüdjatele oli seal uhke kuju üles pandud.
Tüüpilised turuvaated, kuidas mammid proovivad kõik ühesuguseid potimütse pähe ... ;)


... täpiline, vihmavarju kandev naine täpilise kajakapojaga teineteist jõllitamas ... tüüpiline Norra rahvussuveniir - matrjoškad. ;)



Linnas oli hooneid igasuguseid - oli modernseid hooneid nagu see raamatukogu, kuid oli ka veidi kobedamate majade vahel täiesti korralikult üles vuntsitud vanu puithooneid.

Turistile oli seal vaatamist küll, nii märkasin peale meie veel kahte rohelist "trolli" seal liikumas ja linnavaateid jäädvustamas. :)


Ka kirikuid oli seal väga eriilmelisi, paar pilti ülespoole on  meile küllalt  tavapärase kujuga kirik, see siin kõrval aga on üks babtistide kirik väga omanäolise torniga.



Meie otsustasime vaadata kirikusse alumisel pildil.
Mind üllatasid kiriku lakke joonistatud mereteemalised pildid - kalad, ankrud jne. Hiljem selgitati mulle ühe teadjama poolt, et tegemist pidi olema rannarahvale hingelähedase kristliku sümboolikaga: ankur - lootus, kala - kristus ... vaat mida kõike teada ei saa ...
Lahkusime Tromsost, et sel päeval veel ühe lõherohke joastiku juurde jõuda.


Ilm oli ... hmmm ... ei saa kiita aga samas ei saa ka kurta, kui paremat ei olnud lihtsalt kusagilt võtta  ... meile jäi lootus, et ilmajaama andmetel muutub lähipäevil ilm paremaks ;)

Selliseid poole uduse näoga tüdruku pilte oli teede äärtes rohkesti, mis panid enda silmi hõõruma, tekstist ju aru ei saanud. Hiljem kodus tõlkides veerisin välja, et see küsimus pidi manitsema kiirust jälgima, et seda ei ületataks ... noh, sellistel mägiteedel on see ju mõistetav.
Malselvfossen oli see kärestikuline juga, kus lõhed pidid joastikus ülesvoolu hüppama.

Päris kärestikuliselt see jõgi seal kaljunukkide vahel kobrutas ... uurisin mis uurisin, lõhesid ma muidugi hüppamas ei näinud, aga ju ei pidanudki nägema ... ei ole ma kalamees ning küllap silmad ei suutnud neid lihtsalt haarata.  Seetõttu läksin kergema vastupanu teed. 50 NOK-ga sai minna joale ligemale platvormile, kus allpool ühes kuuris oli terve suur klaasist sein, kust läbi nägi siis kalasid vees uimerdamas ... küllap nad sinna kuidagi kammitsetud olid, ... miks muidu nad seal nii rahulikult uimerdasid. ;)


Seevastu vaade kärestikule, mida sinna raha eest vaatama läksin, ei olnudki päris see mida tahtnuksin st joastik ise oli tibens-tobens, vaid selle raha eest oli seda nigelasti eksponeeritud. Panoraamvõtet segas tegemast üks puu otse tee peal ees ... samas nagu ei olnud see vaade ka 50 raha võrra parem kui sealt eemalt klõpsides ... Aini väitel, kes seal mõned aastad varem käis, oli sinna pääs tol ajal tasuta ... noh ju leiti, et nüüd on paras aeg selle mehe töötasu tagasi teenima hakata, kes seal putkas mulle piletit müüs. ;)

Teel tagasi auto ja teiste reisikaaslaste juurde, kes selle atraktsiooni eest raha välja käia ei tahtnud, kiikasin korra ka alla jõe äärde vaatama seda puuhunnikut, mis koorituna kaldasse oli kogunenud,





Kärestikulisel jõel on ikka üllatav jõud ning oskus koorida ära üks sinna sattunud puu nii puhtalt, et vaid hele puit järgi jääb ... allpool jões nägin solberdamas kalamehi, kes vööni vees mässates seal lõhe püüdsid ... igatahes paistis, et kaldal oodati juba tulega kala saabumist ;)

Edasi liikusime juba Lofootide poole, mis oli meie reisi järgmiseks suuremaks sihiks.


Ühel hetkel, kui uduvihmast piilus välja päikesekiir, siis nägime tee ääres ka ühe pisikese vikerkaarejupi ära.


See järgmine pilt ei ole pildina suurem asi kaader, kuid tegin selle sõidu pealt läbi autoakna just näitamaks ära, millised teed seal väiksematel metsavahelõikudel olid ... mulje oli nagu oleks keegi purjuspeaga asfaldi maha laotanud ja see polnud veel piisav, et tee servad ei olnud sirgeks veetud nagu meie siin harjunud oleme, vaid looklesid nii nagu see pinnasekate sinna parasjagu sattus. Lisaks asfaldi paigaldamisele olid palgapäevajärgselt oma tööd teinud vist ka tee joonijad, kes järgisid täpselt maha pandud tee serva ;) ... ühesõnaga teetööde tulemus nägi kentsakas välja. Kui tõsiselt rääkida, siis küllap oli jäetud tee äärde tasku moodi moodustisi, kuhu autot saaks peatada ilma, et liiklust segada ... aga see on vaid oletus ...
Sild maismaa ja Lofootide vahel (varem oli saarestikule saanud vaid veetransporti kasutades),  
ning nii me oma järgmisse öömajja Harstadi asulas jõudsime. Esialgu uurisime ka kämpingu majakesi, et end mugavamalt tunda, kuid tundes seda kopitanud haisu seal, otsustasime telgi kasuks.

Norras on kämpingus mõnus ööbida just seetõttu, et alati pakuti enne öömaja eest maksmist sellega tutvumise võimalust ... kas ulatati lihtsalt võti, et minge vaadake või ühes kohas hiljem näidati ka pilte ruumidest, seega oli hea aimu saada sellest, mida ostad. Kämpingu plats asus kuningliku vaatega kohas, parkisime end vaid oma 10-15 m kaugusele merest, kus õhtul nägime ühte meritähte läbi kristallselge vee. Vesi on üldse Norras imeliselt puhas ja läbipaistev ... paistis  mitmete meetrite sügavusele läbi.


Õhtusöök priimusel, Raido õngitses ka veidi meres oma kaasa võetud õngega, püüdes kaladega kokkuleppele jõuda, kummas õnge otsas see ullike siis on ... seekord jäi tühjade pihudega kalamees. :P
Meil oli kombeks, et hommikul esimene ärkaja lööb veekannu priimusele, et siis teiste ärkamise ajaks teekann puhuks juba vilet.
Proovisime ära ka müntidega töötavad sooja vee dushid ... toimib küll see raha süsteem, ehkki ajakulu loevad need aparaadid mingi oma x-ajaarvestuse järgi  ...
Hommikul oli päike välja tulnud,  ja õhk  värske ... lõi kohe parema meeleolu reisi jätkamiseks.













Veidi ekslemist Harstadi asulas, vaatasime ka  kõrgemaltelt tänavatelt üle majade all laiuvale asustusele 
ning seadsime sammud edasi (õigem oleks vist öelda et rattad pöörlema).
Hiljem kodus pilte korrastades mõtlesin nagu alati, et kas ikka oli vaja niipalju kaadreid teha ... aga ei sa ju sellistele vaadetele vastu panna ... sõrm tõmbub iseenesest päästikule.
Sageli, kui hommikul liikuma asusime, sattusime mere äärde mõõna ajal, mis andis vetikatele võimaluse lisada vee sinakasrohelistele toonidele omalt poolt juurde kollakas-punakad-pruunid toonid, muutes vaatepildi eriti värvikaks.

Meriskipaar, kes meie kohalviibimisest ilmselgelt häiritud oli ja röökis kividel keksides, ei lasknud meil seal väga kaua viibida. Noppisime mõned kivid ning teokarbid ning tegime vehkat. :)



Ühest bensukast leidsime reklaami vaatamisväärsuste kohta ja jäi silma üks Lodingeni külje all asuv taies - Silm kivis (The Eye in Stone) - üks kiviskulptuur mere ääres, mille see põles mõnusasti tuli. Ei teagi, miks mul selline mulje oli, et see lõke meid seal mõnusasti praksudes ootab ... igatahes kohalejõudes läbisime karjamaa, sisenesime läbi elektrikarjuse lehmade vahele mere äärde seda taisest siis vaatama,



milles otseloomulikult ei põlenud mingit tuld, oli pigem selline poleeritud sisuga. ;)
Tegemist oli  ühe kunstiprojektiga, mis koosnes  33 taiesest. Täpsemalt saavad huvilised selle kohta infot siit.


Väike jalasirutus looduses, ...lehmad-pullid ...  roos-sitt, nagu ma mõttes selle kivil laiutava junni ristisin ... ja ilus liivarand ...  


Viimane altkulmu meile heidetud pilk noore vasika poolt, ... et kas nad tõesti lõpuks lahkuvad ... 


Ühes bensukas proovisime ära ka selle pizza, mida norrakad pidavat armastama süüa. Oli täitsa kabe neljakandiline pitsatükk, keeratud papitüki vahele, mis lõiku alt toetas ning jättis ka üles serva piisava riba, et seda lõiku saaks kinni hoida ilma suuremalt plödistamata. :)







Teel sattusime veel ühe taiese juurde sellest eelpoolnimetatud kunstiprojektist. Kõverpeegel, mis eemalt vaadates näitas loodust imeilusana peegeldumas, kui aga seisid peegli ette betoonribale, siis nägid ennast väga laiaks venitatuna. Me lustisime seal esimese hooga üsna kaua ... noh, oli lihtsalt lõbus ... :)




Veel hakkasid meile silma Norras sillad. Mõned neist nagu siin pildilgi, tundusid esmapilgul väga järsud, pannes mõtlema sellele, et kuidas seda talvel libedaga ületatakse ...
Möllisime end sisse alumisel pildil olevasse kämpingumajakesse, kus saime enese käsutusse 4-se narivooditega toa. Dushiruum ja wc olid kahe toa peale üks ühine (õnneks meil naabrid puudusid), köök aga oli lausa nelja toa peale ühine. Saime kenasti hakkama, piilusime silmanurgast telekast ka olümpiamängude lõpetamist, mida just sel päeval üle kanti ... aga kõik see toimus õhtul hiljem.

Enne käisime veidi autoga ümbruses ringi tiirutamas. Ilm oli endiselt selline sombus ja aegajalt sadas kerget vihma  ... meie õnneks mitte siis, kui me peatuse tegime ja jalgu väljas sirutasime. :)
Leidsime ühe uhke valge liivaga ranna ... valgus oli viimase peal põnev ... meid ümbritsemas tumedad vihmapilved ja seal mererannas muutus valgus selliseks huvitavaks ... taas hetk mida nautisin ... tegime endist suisa ühe fotosessiooni seal kivide juures ... oleks aga klõpsima tahtnud jäädagi ... magus hetk :)

Meretaimed liival meenutaid kulmukaart ;)



Lisan siia järgi ühe lühikese videoklipi ka sellest üldmuljest.


Edasi liikudes märkasin korraga seda pisikest maismaariba koos pisikese majakaga ... otseloomulikult oli mul seda panoraami vaja ... tuiskasin mere poole üle samblase pinna, kuniks astusin samblapadjale, mis varjas endas veesilma. Kummaline, kuidas kaljune pind võib endas hoida veesilmasid, mille katab täielikult samblavaip, ning millele astudes võid end korraga leida jalgupidi veest ... taas märjad jalad :P

Samblal märkasin taguripidi merisiile. Kui esimest korda neid kohates ei saanud me aru mis koorikutega tegemist, siis hiljem ühes kohas nägime neid koorikuid koos krabikestade ning tühjaks söödud teokarpidega. Selgus, et tõenäoliselt veavad linnud neid kõvemale kuivale pinnasele, kus nad siis nendega majustavad, jättes maha tühjad kestad.


Veel üks  kohtumine lambaga, kes meie peale häält tõstis ja selleks päevaks me siis ka lõpetasime.
Hommikul küsisime lahkudes kämpingu segavereliselt asjapulgalt soovitusi, mida turist nautida võiks.
Soovitaski ta meile ühte kohta mere ääres.
Vaated tee ääres olid kaunid, ...kohale jõudes Eggum'sse leidsime end kõigepealt mädamunalõhna seest ... meri kandis sel hommikul vetikate roiskuvat lehka otse meie peale.

Väike jalutuskäik paadikuuride juures, möödumine juurviljaaiast, kus üks kohalik käis oma "kapsamaal" asjatamas ja jõudsimegi Eggum kindluse juurde.
Olgugi et vaated sinna minnes olid ilusad, oli kindlus minu jaoks väike pettumus ... küllap me oleme nii erineval arvamusel kohalikega, mis puudutab vaatamisväärsusi.  Tegemist oli  mingi II MS aegse kindluse jäänukiga ... kindlasti väga oluline koht kohalikele aga ...
 mis seal ikka nuriseda ... jalutuskäik ise oli ju tore. 


Bostadis asuvat Vikingite muuseumit oli meil mõte algul ka veidi ligemalt kaeda, kuid kui kohapeal selgus, et algselt teadaolevast 50 kohaliku raha hinnast oli saanud korraga 150NOK, siis pidasime seda sellise ilmaga liiga kalliks ning vaatasime muuseumit vaid väljastpoolt.
Ei teagi, mis piletihinna sellise kallinemise oli tinginud, kas siis parasjagu lõppevad viikingite päevad või miskit muud ... mine tea ....


Leknes väikelinnas käisime ühes kohvikus kohvitamas ja saiakesi söömas, samuti külastasime kohalikku RIMI poodi..

Ühe maja eest leidsime sildi - advokat Tore Haug ja siis tekkis tahtmatult mõte, et kui advokaat on Tore Haug, kas siis prokuröriks on Vahva Säga? ;)

Veel veidi sõitu ja taas loodus muutus. Vihm oli selleks hommikuks lõppenud ning ilmad tõotasid paremaks muutuda.

Lõpuks nägime ära ka need kuulsad tursa kuivatamise puud ... kuivatatud tursk on üks tähtsamaid kultuuripärandeid lofootidel.
Kahjuks oli tursa kuivatamise hooaeg juba läbi, seetõttu olid ka puud ilma kaladeta, kuid mingi mulje ikkagi saime...
Veel sillad ...

Ega edasi polnudki muud teha, kui pilkudega maastikku ahmida.
Ehkki hakkasime vaikselt selle iluga juba ka harjuma, tõi iga järgmine kurv välja uued maalilised vaated ja nii ei hakanud sõites igav.









Järjekordses kurvis paistsid majade vahelt täpselt sellised vaiadel majad, mida kogu aeg ootasin, ehkki ka varem märkasime neid, ei olnud ma neist veel küllastunud.

Jalasirutuspeatuse nõudmine oli õige käik, kuna lisaks nendele vaiadel majadele, paelus mu tähelepanu rohkem see maaliline vaade kristallselge veega. Eelmise vihmase päeva pilveribad polnud veel täielikult hajunud, keereldes mäetippude vahel.

 Keegi, ma täpselt ei mäleta - kas Silvia või Ingrid -  nimetas seda mäetippu seal üleval pildil viljapeatipuks ... ju neile oli seda ütelnud nende reisijuht, kes nende vaatamisväärsustega rohkem kursis oli ... 

Siin kõrval on aga pilt - kajaka viimne lend ...
Sealt lahkudes ei saanud me sõita kaugemale kui pööata vaid ümber ühe väikese mäenuki, kui me minu tungival soovil veel ühe korra peatusime.
Nägin just seda vaadet, mida ma sinna Norrasse otsima olin läinud kõigi muude vaadete kõrval, - efektsed vaiadel majad koos peaaegu ideaalse peegeldusega, mida täiendasid pilveribad ... igatahes ma ise olen selle panoraamvõttega väga rahul.
Järgmine peatus oligi Reine's, kohas kus oleks võinud lõpmatuseni pildistama jääda, sest sealt ülevalt avanev vaatepilti oli selline, kus oleks tahtnud iga peegeldust eraldi üles pildistada ... noh, selleks ajaks oli muidugi ka ilm ilusaks muutunud. 


Olles end vaatepildist lahti rebinud, liikusime edasi Tursa kala muuseumi juurde, kus tahtsime veidi enam tutvuda selle kala kuivatamise protseduuriga. 


Nagu oodata oli, haises muuseumi juures sõna otseses mõttes tugevasti sellise kuivatatud kala järgi.


Nähes muuseumi kõrval kuurialust, mis oli maast laeni täis laotud kuivatatud turska, ei olnud selles haisus ka midagi imelikku ...

Kuna need kala kuivatamise puud tee ääres olid kõik kalast puhtad (kuivatamise hooaeg oli juba lõppenud), siis õnnestus meil läbi kuuriseina ja ukse võrede ka neid kalakuhilaid oma silmaga piiluda.
Muuseumi pidas üks lõbus vanem mees, kes võttis seda tööd pigem hobina, lõõpides nii meie kui ka teiste külastajatega lõbusalt ning oli muidu ka heas tujus. Muuseumi piletihinna sees oli topsik kohvi koos küpsistega (küpsisevaagnad alumisel pildil)   ;)  
Vaatasime erinevaid eksponaate ning nosisime küpsiseid kohviga, kuniks üks prantsusekeelne seltskond seal filmi vaatamise lõpetas. Seejärel saime ka ise vaadata lühikest ülevaatlikku filmiklippi kala püüdmisest, puhastamisest ning ka kuivatamisest ... kuniks kalad viimaks pressidega nagu makulatuuri pressides sellisteks kalakuupideks pressiti, mis siis köidetuna mööda maailma müügiks laiali saadetakse. 

Uurisime muuseumipidajalt, kust saaksime kuivatatud turska endale ka koju kaasa osta. Ta juhatas, kuidas peame tükk maad tagasi sõitma, läbi Reine ja siis jõuame ühte külasse, kus on spetsiaalsed putka-poed, kus siis oma kalasoove rahuldada saame.
Selleks käisime siiski enne ära  peaegu Lofootide lõpus, kummalise nimega külas Å ehk teisisõnu ka A i Lofoten'skus viimase tunneli järel lõpus oli üks suur parkimisplats suveniiripoekestega. Sinna kõrvale kõrguvatele kaljudele me seekord ronima ei läinud, kuna meid ootas samal päeval veel Trollfjord.
Teeäärsed vinesse kaduvad mäesakid olid taas efektsed vaated, mida silm püüdis.
Veel mõned vaated enne kalapoeni jõudmist...





Kalapoest ostime kodustele ning ka endale kaasa nii kuivatatud turska kui ka suitsetatud vaalaliha, mis maitses kui suitsuheeringas. ...;)


Teel Digermulenisse läbisime taas võrratute vaadetega maastikke. 

Kasutasime tagasisõiduks teadlikult teist teed kui tulime, et oleks mingi vaheldus, ehkki seal saarestikus palju neid saari läbivaid teid ka ei ole. Tee ääres ühel poepeatusel tegin ka pildi Okserullist - singist, millel eestlaste jaoks nii paljutähendusluk nimi ... Küllap seda on pildistanud vast iga Norras käinud eestlane. Meil ei õnnestunudki seda ise proovida, kuna ostsime küll ühe paki tee peal näksimiseks, kuna väidetavalt pidi see päris hea sink olema, kuid meil seisis see pakk ööpäeva soojas autos enne kui nälg pitsitama hakkas. Peale pakendi avamist lõhnas see okserull nimevääriliselt  ja seetõttu ei leidunud meie hulgas ühtegi vabatahtlikku, kes peale paki sisu nuusutamist seda maitsma oleks nõustunud ... ja nii me ei saanudki teada, kuidas ta tegelikult siis ka maitseb ... :) 

Norrakad on väga patriootlikud ... väga palju on igal pool majadel ja majade juures väljas nii riigilippe, viire kui vimpleid. Meil riputatakse sageli need suure hädaga vaid mõnel suuremal pühal välja, seal võeti seda kuidagi loomulikumalt, et on maja ja siis on olemas ka lipp või viir ...


Lofootidel oli liikumas palju turiste. Oli kämpinguautosid, oli ratastel matkajaid kui ka lihtsalt jalgsimatkajaid kes, suured matkakotid seljas, liikusid mööda tee ääri ... aga noh, on ka maa millega tasub tutvuda.
Sattusime taas vaadetele, mis on samas nii sarnased, 
kuid olles veidi edasi liikunud, avastad pidevalt midagi uut enda jaoks.











Kõik need värvid, mäed ja veepeegeldused ...



Siin on lihtsalt reas mõningaid vaateid, mida tee ääres nägime ning mida pidasin vajalikuks ka teiega jagada ...


Kui alla päikest olid vaated kaunilt värvilised, siis kontravalgusega muutus kõik tinaseks, tuues esile kihilisi varjundeid. Tunnen tagantjärele veidi süümekaid ka, kuna seal sõites püüdsin Kadrile, kes seda kõike pildistas, selgeks teha, et ta ei saa eriti midagi head neist kaadritest. Ise aga käitusin oma targutamisele vastupidiselt ja tegin siiski paar kaadrit ka kontravalgusega ja olen rahul ... vat nii võib juhtuda ...  ;)
Veel üks pilt kõverpeegli juures, kus varem kord selle vihmase ilmaga käisime. Nüüd päikese käes olid kõik mäed kenasti peegeldumas ning värvid säramas ...







Ei saa me üle ega ümber ka kirikutest. Kui enamus kauneid puukirikuid asuvad Lõuna-Norras, siis pidime leppima pakutavaga. Vågan kiriku näol, mida kutsutakse ka Lofootide katedraaliks, on tegemist siiski ühe veidi olulisema kirikuga enne Digermulenit, kuna sissepääs sinna oli tasuline.


Ja olemegi Digermulenis, külas mille kohviku seinal oleva kontakti kaudu soovitasid Ingrid ja Silvia ühendust võtta paadimehega, kes meid tasu eest on nõus Trollfjordi sõidutama.
Kell oli just viis läbi saanud ja kohvik vahetult enne meie saabumist suletud, sellegipoolest andis paadimehele helistamine tulemust ning leppisime kokkusaamise sadamas kella poole kuueks.
Peale paadimehe saabumist anti meile selga korralikud päästevestid ning sõit Trollfjordi võis alata. 
Tore oli see, et me ei kihutanud mitte niisama fjordi ja tagasi, vaid tegime aegajalt peatusi, kus meile selgitusi jagati ... näidati nii krabisid, kui ka makrelliparvesid, mille kohalolu võis tajuda vee pinna virvendustest ning pritsmetest, mis nad oma siplemisega vee kohale tõstsid. Otseloomulikult me silmad kõike kohe esimese korraga ei haaranud, sellegipoolest mulle meeldis selline korraldus ...
Siin kaljude vahele jääva koridori alguses tegi me reisijuht taas peatuse ning pakkus isegi välja, et teeb me neljasest grupist jäädvustuseks pildi. Võttis natuke aega kuni taipasime, et olemegi jõudnud Trollfjordi sissepääsu juurde. 

Meie paadimehe - Hilmar Madsen selgituste saatel liikusime vaikselt fjordis ringi.
Ühel hetkel andis ta meile märku, et oleksime vaikselt, et fjordis on meid uudistamas üks noor vaalapoeg. Pidasime seda esimese hooga turistide arvel naljatamiseks ... et mis vaalapoeg ... siin ...?
Mingi aja möödudes märkasime ka ise aegajalt vee kohale tõusvat seljauime ning hingamise kohinat.
Väidetavalt pidid nad käima 5-6 korda järjest mingi vahega vee pinnal õhku hingamas, et siis taas vahet pidada. Tegin ka ise mitmeid kaadreid, mis enamus tulid välja udused, kuna nende hingamishetked olid nii lühiaajalised ning enamasti ootamatud, ilmudes iga järgmise korraga uues ettearvamatus kohas vaid sekunditeks välja ;) Sellegipoolest loen seda ka üheks kõrghetkeks seal Trollfjordis.


Trollfjord on ise üsna eraldatud fjord, mis on ümbritsetud kõrgetest järskude seintega mägedest, kuhu maismaatranspordiga ei pidavatki juurde pääsema. Sinna saab vaid paatidega. Seda erilisem tundus see meile.

Sellel siin kõrval pildil on nüüd üks trollipaar, mis sinna pea püstloodis kaljule tõenäoliselt turistidele vaatamiseks oli välja pandud. ;)


Enne lahkumist Trollfjordist kohtas Hilmar veel kohalikke kalamehi, kes sealsamas parve peal kalasid puhastasid . Tema ajas mõned sõnad juttu, mina kasutasin seda aega aga enda jaoks kasulikult, jäädvustades mõnede kaadrite näol seda protseduuri ;)
Lisaks sain ka mõned kaadrid neist suurtest krabidest, keda seal fjordi kaldaseinte küljes massiliselt rippus.
Teel tagasi sadama poole tegime veel mitmeid kõrvalepõikeid seal asuvate saarte juurde. Alumisel pildil oleva maja koos saarega olid Hilmari jutu järgi ära ostnud 5 miljoni NOK eest kolm ärimeest, kes ise on, kui õieti mäletan, siis 15 aasta jooksul vist vaid 3 korda käinud ... noh, ... rikkurite asi ... :)

Siin selle saare juures juhtus siis lõpuks see, mida olime oodanud ... Hilmar rääkis meile ühest perekonnast, kes seal saarel oli pikka aega elanud ning loo lõpetamiseks küsis meilt sõidu eest kokkulepitud raha või muidu paneb ta meid samuti sinna saarele maha.  ;)
Tegemist oli lõbusa müügitehnikaga ... mis kuulujutuna suust-suhu liikudes kindlasti uusi huvilisi neile sõitudele meelitab ...noh praegu levitasin minagi siin sõna ja loodan siiralt, et tal ikka neid kliente jaguks ...
Üks teine mulle räägitud lugu räägib ka sellest, et Hilmar ei saa sadamas oma sõidu eest raha küsida, muidu naine aknast näeb (tema maja asub sadama ligi künka peal) ... olgu sellega kuidas on, meie seltskond jäi igatahes selle enam kui tunniajase sõiduga väga rahule. :)
Ehkki kellaaeg oli hiline, otsustasime veel samal õhtul päikeseloojangu ajaks seal samas sadama juures asuva Keiservarden mäe otsa ronida. Selleks tuli vaid sõita küla serva, kust mõnus matkarada ülespoole suundus. 
Mõnusa tõusunurga all looklev rada muutus vaid lõpu eel veidi järsemaks, ning ühe kivisema koha peale olid isegi köied pandud, mida mööda end ülespoole saaks sikutada ilma, et kolinal uuesti alla tagasi libiseks ... ;)

Meie mäkke jõudmise ajaks oli päike küll mägede taha laskunud, kuid see maalis taeva siiski mõnusaks. Kõrval pildil vaade otse ülalt alla sadama poole, kust Trollfjordi sõitsime ... alumisel pildil jääb sinna pimedusse Trollfjordi sissesõit (kohas, kus taevas on kõige enam päikesest värvunud) ...




Tegin enda jaoks rõõmsa avastuse mäe otsas kastis olevas külastajate raamatus, kuhu olid sissekande teinud mõni nädal varem seal käinud Ingrid, Lembit, Sirje ja Silvia :)


Tegime väikese pikniku kringliga, mille endaga mäe otsa kaasa vedasime ning nautisime lihtsalt kauneid vaateid, kuniks oli aeg taas laskuda enne, kui alla laskuval  rajal liialt pimedaks läheb.
Lisan siia veel ühe klipi panoraamvaatest seal mäel, mis on küll veidi liialt hakkiv saanud ning silmadele häirivalt mõjuv, kuid filmisin seda kiirustades ning hiljem kodus vähendasin filmi kiirust, mille tulemusena kaadrid selliselt hakkivad said ... loodan vaid, et ehk annab see mingi mulje ümbritsevast vaatepildist, kuidas need suurejoonelised mäed meid ümbritsesid...

Öö veetsime ühes autode parkla-taskus teel teel Svolværi linna/alevisse, kust hommikul lahkus laev, mis pidi meid tooma tagasi mandrile.

Põhjuseks, miks otsustasime just selle laeva kasuks, oli see, et me ei tahtnud korrata kogu seda juba läbitud teed saarestikku mööda, et silla kaudu siis mandrile jõuda. Laevasõit andis meile võimaluse puhata ning ilusa ilma puhul ümbrust nautida.

Laevalaelt tagasi vaadates sadamale tekkis küll korraks selline nukruse tunne, et kas nüüd ongi selle lofootidel käimisega kõik ...

Tee ääres tegi me praam  vahepeatuse veel ühes saarestikus Skrovas.


Nii, puhates päikese käes plasttoolides laeva tekil, kus oli küll veidi tuuline, kuid kõike seda ebamugavust  kompenseerisid vaated taamal kõrguvatest mägedest ning mööda libisevatest saarestikest, saabusimegi lõpuks mandri-norrasse, Skutvik'i.

Kiire pilk kaardile ja saime selgeks, et nii lihtsalt me veel pääsenud ei ole st. pidime sõitma mõned kilomeetrid maadmööda ning seejärel kasutama veel ühte praami, mille sõit kestis 20 min.

Kui meie saarte vahet sõitvatel praamidel on peamiseks tõmbenumbriks kiluvõileivad munaga, siis norra omadel olid võileivad punase kalaga, mida oli siis garneeritud munaga.



Praamil õnnestus meil parkida otse politseimasina kõrval, nii oli meil võimalik neid asjapulki ka üsna ligidalt takseerida ;)

Tagasi mandril, kus meid ei lahutanud enam maismaal sõitmisest ükski praamitee, võtsime suuna Narvikule.

Narviku servas peatusime ühe suveniiride poe juures, kuna olime seni kõik suveniirid ostmata jätnud lootuses, et küll me veel jõuame ;)




Suveniiripoe ümbrus oli täis väga eriilmelisi skulptuure, millest mõned näited siin kollaažina välja toon.

Suveniiripoe müüja soovitas meil tingimata ära käia mäe otsas, mida olime ka ise plaaninud teha. Tema sõnul pidi olema väga hea ilm vaate nautimiseks. 
Kuna Tromsos jäi meil halva ilma tõttu mäe otsa tõus ära, siis tegime siin selle teoks.
Vaade mäe otsast alla oli väga avar.
Linn koos raudteega tundus kui mudelmakett olevat, sedavõrd kõrgel olime.





















Mäe otsas avastasime korraga meist veidi ( ~sadakond meetrit) kõrgemal asuva lumelaigu ja nii tekkiski tahtmine kogu reisi jooksul kummitanud mõte - katsuda lund oma käega - teoks teha. Seda me ka tegime ... 


Narvikuga oligi praktiliselt meie reisiplaan täidetud ning algas tagasisõit kodupoole.










Tee ääres tegime peatuse ühe hiiglauure trolli juures, kelle jalgevahelt mahtusime vabalt ilma kummardumata läbi jalutama ;)
Tegemist oli mingi vana unarusse jäetud peatuspunktiga, kus olid küll säilinud veel hooned kunagistest söögikohtadest, kuid mis praeguseks ajaks olid maha jäetud ning seal valitses inimtühjus.

Allpool veel üks pilt samblakatusega majast, kus oli küll silmatorkavat musta ja punast värvi kasutatud kuid mis taevast vaadatuna harmoneerus hästi maastikuga. :)





Ja nii ületasimegi piiri ning saabusime Rootsi, kus plaanisime läbi põigata Abisko rahvuspargi servast.
Abisko rahvuspargi turismiinfo keskuse  juures oli parasjagu üks matkavahendite messi moodi üritus toimumas, kiirkäigul tutvusime telkide, magamiskottide kui ka muu matkavarustusega, võtsime reklaammaterjali kaasa, et sellega kodus sügavuti tutvuda.
Tegelikult oli meie jaoks Abisko rahvuspargi suurimaks vaatamisväärsuseks Lapi värav ehk Lapporten, mis on üks u-tähe kujuline org kahe mäe vahel.
Sõit läbi Kiruna ning ööbisime kusagil vabas looduses järve äärde jäävas puhke-/telkimiskohas. 
Seal sain ära katsetada ka oma üsna uue putukavõrgu ning magasin magamiskotis otse vabas looduses, tugev sääseparve sumin mind ümbritsemas. Olime sattunud väga putukarohkesse paika. Kui õhtul sõites krabises pidevalt midagi vasta esiklaasi nagu sõitnuks me mingis vihmasabinas, siis hommikune pilk auto numbrimärgile aitas mõista, millises putukasupis me tegelikult kahlasime ;)
Mida ma kogu reisi lõpetuseks kokkuvõtlikult võin öelda. Esiteks muidugi seda, et ehkki mõte põhjapõtradest lapimaal mind enne reisi pisut heidutas selles mõttes, et mul puudusid kogemused, siis tegelikkuses on nad võrreldes meie ettearvamatute põtradega üsna ohutud. Tuleb vaid ise ka tähelepanelik olla ning ettevaatlikult liikuda (ma ei taha muidugi mõelda talvel seal sõitmise peale) ;) Teine tähelepanek oli see, et inimene harjub kõigega. Kui reisi algul meie tasaselt maastikult sinna saabunutena õgisime iga vähegi kõrgemat küngast silmadega ning oli tahtmine kõik künkad üles pildistada, siis Norra mägedest naastes vaatasime neid madalamaid ja laugemaid mägesid juba üsna tuimalt, et ahh jälle mingi küngas ... ;)
Norra loodus on võrratu ning kui vähegi võimalik, soovitan seda maad tingimata külastada. Eriti hea on veel, kui saate olla iseenda peremees, st ise otsustada, kuhu ja millal liikuda, sõltumata reisikorraldajate reisikavast. Kel aga puudub võimalus omal käel reisimiseks või eelistab lihtsalt turvalisemat ette ära korraldatud reisimisviisi, siis ka sellest pole midgi, ... käige tingimata seal ära ning olen kindel, et te ei kahetse.



7 kommentaari:

  1. Tükk aega ohakasin ja mõtlesin blogi lõpus! Oled suure kirjutise koos huvitavate piltide ja videotega kokku pannud - Norrareisi vääriliselt! Pealegi meeldiv üllatus Digermuleni mäe külalisteraamatu sissekanne!!! Kas nüüd hakkame unistama kesk-norra külastamisest???? Minu peas küll keerutab mõtteke.....

    VastaKustuta
  2. Olen vaimustusest tumm! Nii suur ja võrratu töö!
    Erilised tänud muusikavaliku eest!
    Oleme mitu korda Norras olnud ja võiks sinna vist isegi emigreeruda!:D Aga ma ei unusta momenti, kui ühe kauni punase majakese ees valge laua taga istus vana mees ja luges ajalehte, aga ta istus SELJAGA maja tagant langeva imelise kose poole! Ilmselge näide ilu igapäevaseks muutumisest. Parem käime veel ja veel seda lihtsalt imetlemas!
    Suur tänu nende fantastiliste fotode eest.

    VastaKustuta
  3. Ladus jutt ja silmipaitav galerii :) Ma korraga ei raatsinudki kõike läbi lasta, jupphaaval seedides nautlesin pigem :) Aiäth!
    Ise mõtlen, et sellist reisi saabki ette võtta kas samasuguste "fotohulludega" või siis hullust tolereerivate kaaslastega :) Ma olen kohanud pidurdavat kannatamatust ja mõistmatust hetkedes, mida ma sooviks kaalutletult ja aega maha võttes kaadreisse salvestada... Sestap usun, et oled õnneseen oma vandersellide kohalt ;) Aga usun ka, et see polnudki pime juhus, vaid kaalutletud valik ja kindlapeale minek :D
    Imetlen tulemust :) Minu jaoks klõpsutamine on hõlbus, hilisem aga piin ;)
    Keep going!
    Aitäh!

    VastaKustuta
  4. Tänud teile heade sõnade eest. Norra on tõesti maa, mis oli mind tõmmanud pikalt ning kuna lõpuks avanes juhus, siis kasutasin selle ära. Reisimarsuut ja vaatamist väärivad pidepunktid olid muidugi varem paika pandud ja piisava varuga, kuna reisi lõppedes selgus, et olime graafikust 1,5 päeva ees. Noh, eks me planeerisime ka igasugusteks ootamatusteks varuaega ... olen väga rahul, et see reis sai teoks oma transpordiga st meil ei olnud kedagi tagant torkimas, et lähme nüüd edasi järgmisse kohta või teeme nüüd midagi, mida ise sel hetkel just ei ihka ... nii saangi vaid tänada saatust nende ootamatute hetkede eest ... Nordkappi saabumine südaööks (algselt plaanisime sinna minna alles järgmisel hommikul ... päikesetõus enne Alta't ... põdrad lahesopis vees ... vaimustav õhtune tuur Trollfjordi ning ronimine hilisõhtul Keiservardeni otsa... Muidugi võib öelda, et meil vedas jubedalt ilmaga, eriti kui teadsin, et paar nädalat varem lõppes Silvial reis varem just tänu halvale ilmale. Meil õnnestus näha nii vihma, pilvitust, öövalgust, kui ka kaunist päikeselist ilma ... noh ju see pidi siis lihtsalt sedasi meie jaoks õnnelikult minema .. .ja muidugi toredad reisikaaslased, sest nendega algab reis ja lõpeb, ning paljus sõltub just reisikaaslastest hea tuju ning reisi õnnestumine ... :)

    VastaKustuta
  5. Jummmmalast tõsi, poole reisi õnnestumisest määravad ära inimesed, kellega sa selle ette oled võtnud. Nii, et sul on tõeliselt vedanud ;)
    Nagu ütles Merjegi, klõpsutamine on lõbus aga see hilisem.... kujutan ette milline töö sul see kõik oli... sorteerimine, korrastamine ja siis veel siia üles panemine. No mis panemine, ka linkide otsimine, videod ja muusika valik ning siis kõik see tekst... ühesõnaga... oled väga suure töö ära teinud. Kui nüüd endal peaks kunagi avanema võimalus sinna sõiduks, siis on mul kohe mitmest blogist võimalik ideid ammutada :)
    Ja millised imelised vaated, üks uhkem kui teine! Kange tahtmine tuli mõne pildi juures veel lisaks 'laikida' :)
    Aitäh!

    VastaKustuta
  6. Väga palju tuttavaid kohti, sul on õnnestunud kohapeal juures käia. me pildistasime paljusid kohti läbi bussi akna.Ilmaga on sul ka rohkem vedanud.Üldiselt väga toredad pildid.

    VastaKustuta
  7. Bandar Bola Online
    UNTUK INFO LEBIH JELAS SILAHKAN HUBUNGI KONTAK DI BAWAH INI :
    wechat : bolavita
    line : cs_bolavita
    WA : +6281377055002
    BBM: D8DB1C57

    #PialaDunia #BandarPialaDunia #JudiOnlinePialaDunia #TaruhanOnlinePialaDunia

    VastaKustuta