13 veebruar 2012

Prantsusmaa - Tour de France 17-26.07.2011

Seekordse reisi eesmärgiks oli raja ääres kaasa elada Rein Taaramäe'le Tour de France Alpide etapil. Valisime selleks kohaks Alpe-d’Huez'i ja järgmisel päeval plaanisime siis olla Grenoble's raja ääres. Mõeldud-tehtud! Teele asusime 4 liikmelise seltskonnaga minu üsna värske Kia Cee'd'ga.
Järgides juba tuttavat marsuuti läbi Poola tegime tee ääres vaid kiireid jalasirutuspeatusi. Ühes väiksemas asulas jalutasime ka kohalikul surnuaial, nagu oleksime kalleid sugulasi külastamas ... seekord küll ilma lilledeta ;)
Tegime mõned pildid ning luusisime veidi seal ringi. Poola surnuaiad avaldavad mulle seni oma ristide rohkusega muljet...
Ööbisime Varssavi äärelinnas ühes hostelis (alumisel pildil), mis osutus üsna korralikuks öömajaks.
Poola läbimine maadmööda esimest ja ka teist korda võib olla tore ja huvitav ... need ummikud, rohkelt eriilmelisi kirikuid, puuviljamüüjad tee ääres, linnad ja asulad, mis näevad välja kui mustlaslaagrid jne ... aga iga järgmine kord tundub see järjest tüütum ettevõtmine lihtsalt nürilt see lahmakas maad läbi sõita. Seekordseks värskeks kogemuseks minu jaoks oli see, et esimest korda kõikide nende sõitude kohta sõitsin mööda tasulist kiirteed. Lõpuks ei jõudnudki kokku lugeda, mitu korda ( 5? 6?) maksime teemaksu, aga noh õnneks võrreldes prantsusmaa teemaksudega on see siiski vaid kopikad ja tänu nendele kiirteedele õnnestus meil seda vahemaad kiiremini läbida.

Saksamaale jõudes tegime vahepeatuse Leipzigi linnas. Kõrvalolev pilt tehtud ühes kaubanduskeskuses, alumisel pildil aga on vana raekojahoone, mille esise väljaku all toimus metroojaama ehitus, seetõttu oli sealt ehituskola vahelt raekoja hoonet raske pildile püüda.

See vasakpoolsel pildil olev mees toksis seal pangahoone ees pingil istudes õnnetu olekuga midagi mobiili ... tahtmatult tekkis mõte, et ... piiks- piiks ja raha tuleb ... :)
Saksamaa on tuuleenergia kasutamise poolest üks juhtivaid riike ... neid tuulikuid on igal pool tee äärtes tõesti piisavalt.
Õhtu leidis meid teel Frankfurti külje all, kus  meil oli broneeritud öömaja 4**** hotellis, mis õnnestus viimase hetke pakkumisena soodsalt saada.
Hotell oli mugav, vastas 4**** nõuetele, kuid sellegipoolest me seal hommikul pikalt aega ei raisanud. Teel Trier'i, Saksamaa vanimasse linna Moseli jõe ääres, möödusime Frankfurdist ja lennujaamast, mille ligi asus ka kõrvaloleval pildil nähtud laevakujuline Hiltoni hotell.
Ei teagi mis lugu nende Saksamaa naisautojuhtidega on, igatahes Trier linna parklas leidsime väljapääsu ligidalt terve rea parkimiskohti, mis oli märgistatud kirjadega FRAUEN. Ei ole nüüd kindel, kas tegemist on soolise diskrimineerimisega või tuleb neile naisautojuhtidele pigem kaasa tunda ... :)
Olles parkinud, uurisime ühe kohaliku käest, kuhu suunda jääb linna süda. Isik kellelt teed küsisime, osutus kidakeelseks, seevastu tuli meile ligi üks teine meesterahvas, kes oli lahkesti nõus meid igati abistama. Meie suunaküsimise peale selgitas, et kindasti tahame ka näha Karl Marx'i sünnikodu. Loomulikult oli see meeldiv üllatus, kuna selle linna külastamine lisandus meie plaanidesse viimasel hetkel ja nii ei olnud me linna kohta mingit eeltööd teinud ja seetõttu ei teadnud me ka linna olulist seost Karl Marx'iga. Maja oli raske pildistada, kuna kogu tänavaääre maja vastas oli enda alla hõlmanud sagiv asiaatide parv, kes sähvis pilte teha ja vahetas poseerijaid maja ees. Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja seadsin end mõnusalt nende vahele pildistama. Nii me siis kõik koos seal klõpsutasime pilte teha, kes välguga ja kes ilma ...  ;) 
Vasemal pildil on purskkaev, mis on sellel asuva sildi järgi (alumisel pildil) kingitus linna käsitöölistelt 1984. aastal, tähistamaks linna 2000. aastapäeva ... kui ma just tõlkest õieti aru sain.
Jalutasime veidi ringi ka Moseli jõe ääres.
Sel vasemal pildil jõe ääres on tähistatud seinal 1993. aasta Moseli jõe üleujutuse kõrgus.
Üldiselt kasutati seda jõe äärt üpris palju tervisesportlaste poolt, kes seal jooksid ning ratastega sõitsid.
Jõudsime ringiga teiselt sillalt tagasi linna, kui saime mõned piisad vihmagi tunda.
Mulle meeldivad Saksamaa väikelinnade linnasüdamed. Sarnaseid majasid olen muidugi varem korduvalt näinud, sellegipoolest on iga linnasüda omanäoline ja tuksub omas rütmis.
Venelased teenisid vanalinnas laulmisega taskuraha. Peab mainima, et päris hästi laulsid ... jäime isegi hetkeks kuulatama. Alumisel pildil aga on Trier üks sümboleid, vana liivakivist ehitatud linnavärav Porta Nigra.
Mis ma kokkuvõttes võingi selle linna kohta öelda ... usun et sel linnal on palju rohkem näidata kui meie oma 3-4 tunniga suutsime vaadata, mõtlen et paar päeva selles linnas veel veeta ei teeks paha :)


Edasi liikusime Luxembourgi.
Luxembourg on linn, kus ma oma eelmisel Prantusmaa reisil möödaminnes käisin, sellegipoolest meeldis mulle sinna tagasi minna.
Alumisel pildil on Euroopa Parlamendi sekretariaat, kus väidetavalt töötab ~4000 ametnikku ... hmmm, mis kuradi pärast peab ülal pidama sellist masinavärki ... puhas bürokraatia ...


Need värvilised anumad olid väga efektsed ühe hoone (oli vist mingi muuseum või pank või mis iganes) ees.

Kolistasime taaskord kasemattides, mis oli ühe silla juurde ehitatud, moodustades silla osa.

Mina olin seal juba varasemal korral viibinud, teiste jaoks oli see aga esmakordne külastus.


Said ka mõned tüüpilised turistikad tehtud, aga mis reis see ikka on kui vaateid ja muljeid ei jäädvusta.
Selles mõttes meenutas vaade Luxembourgis veidi meie vanalinna, et nagu meie Toompea vaateplatvormilt oleks alla majakatustele vaadanud, vaid selle vahega, et meie vanalinna katused on enamuses punased, seal aga olid katused musta värvi.


See kuldne kuju on mingi Luxembourgi Rahvusliku Ühtsuse monumendi tipukuju. Tõenäoliselt mingi vabadussamba tüüpi monument, kuna seal lehvisid ka riigilipud.




Edasi liikusime Schengenisse, kuid kuna otsetee oli remondis, püüdsime GPS-i suunata järgmisele võimalikule teele, mis õiges suunas viib. Sattusime aga vahelduseks Prantsusmaale. See on selge näide Schengeni piirileppest, kus saab ületada riigipiire ilma, et ise sellest aru saad. Ühel hetkel oled Luxembourgis, järgmisel juba Prantsusmaal. :)
Õnneks kaasnesid selle ekslemisega positiivsed elamused fotode näol. Taevas oli just vihma ootel tumesiniseks tõmbumas, päikesekiired aga valgustasid kuldkollaseid heinapõlde ... hetk mida ma nautisin ning mille jäädvustamiseks peatuse tegime.
Taamal paistsid tuumajaama efektselt suitsevad korstnad.

Lõpuks olime Schengenis, asulas Moseli jõe kaldal, mis on saanud tuntuks ennekõike lepingu tõttu viie riigi (Belgia, Luksemburg, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hollandi) vahel, millega lepiti kokku viisavabas piiriületuses nende riikide sisepiiridel. Tänaseks on see võimalus laienenud ka meie riigile.


Selle päeva õhtuks jäime öömajale Nancy linna, kus kohalik pitsapoiss meid ristteel rõõmustas sellega, et rohelise tule süttides tõstis rolleri "nokka", riskides sellega, et pitsad ühte kasti nurka kokku jooksevad. :)
Hommikul olime tunnistajad sellele kuidas kohalik munitsipaalpolitsei valesti pargitud autosid teisaldab.
Hommikuvihma saatel lahkusime sellest linnas. Üldse juhtus kogu reisi jooksul sageli seda, et hommikul sõitmise ajal saime veidi vihma tunda, samas ülejäänud päev oli kena, kuiv.

Prantusmaa on minu seniste autoga reisimiste jooksul osutunud üheks enim teemaksudega maksustatavaks riigiks. Iga veidigi pikem teelõik kahe linna vahel võis tähendada seda, et sattusid kiirteele, mille alguses tuli võtta pilet, mille eest tasusid teelt mahasõites. Aga noh, eks sellega harjud ka lõpuks ära ja siis võtad seda juba kui paratamatust...

Vaated prantusmaal on mõnusad, kõik need kivist vanemad hooned, maastik ... kui ma kunagi seal mitte käinuna kehitasin Prantsusmaa peale vaid õlgu, kuna see riik ei tõmmanud mind eriti, siis nüüd on mulle seal juba meeldima hakanud.


Dijon,  linn mis rohkem on eestlastele tuntud vast samanimelise sinepi järgi, osutus toredaks väikelinnaks, milles veidi aega veetsime ning muidugi ka sinepit kaasa varusime ;)

Linna sissesõidul olid üleskaevatud tänavad ümbritsetud lillade tõketega ... sooh ... Elion ... käis esimene mõte peast läbi :)
Mulle meeldis, kuidas seal turistidele vaatamisväärsustega tutvumine oli mugavaks tehtud. Selleks olid linna sümboli - öökulli - piltidega kolmnurksed, noolekujulised metallplaadid ühtlaste vahedega kõnniteele paigaldatud, mida mööda kõndides turist sai siis osa kõigist olulisematest vaatamisväärsustest. Olulisemate hoonete juurde oli siis veel tee peale suurem plaat pandud mille järgi sai selgeks, et selle juures asuva hoonega võiks enam tutvust teha.

Ülemisel pildil linna sümbol - öökull, kiriku nurga küljes, mis vasaku käega hõõrudes pidi aitama täita hõõruja salasoove. Meie seltskonnas osutusid ülejäänud tegelased parajateks mämmideks, kes keeldusid seda kuju hõõrumast põhjusel, et sajad ja sajad turistid enne neid on seda hõõrunud. Noh, mind see ei heidutanud ja andsin oma soovidele võimaluse täitumiseks ...
Dijoni linna tänavatel jalutades oli piisavalt tunda linna ajaloo hõngu ...






Käisime ära ka vabaduse väljakul, kus asub Burgundia hertsogipalee raekojaga. Seal väljaku serval käisime postkontoris sooviga kirjamark osta. Kuigi prantsusmaal sattusime reeglina umbkeelsete teenindajate peale, kes valdasid vaid prantsuse keelt, suutsime siiski selgeks teha oma soovi osta mark postkaardi Eestisse saatmiseks. Selleks oli seal eraldi aparaat, kuhu sisestati kõigepealt summa, ning kui vajalik raha oli aparaati pandud, andis masin välja valgel paberil kleepsu, millele trükitud margi maksumus. See kleeps tundus nii kummaline, et me algul kahtlesime, kas sellise margiga kiri ikka jõuab kohale (kontrollitud, jõudis).


See mees seal purskkaevu serva peal tundus koomiliselt õnnetu, istus seal üksi ja tõenäoliselt ootas kedagi.

Kui turuhoonesse jõudsime, oli turg juba oma päeva lõpetanud ja viimased kaupmehed sulgesid oma müügilette ... kentsakas, oli ju alles lõuna ...

Lahkusime linnast ja liikusime edasi Lyon linna suunas.


Traditsiooniliselt saime tee peal veidi vihma tunda. Hotelli jõudes otsustasime kohe minna linnaga tutvuma. Lyon linna kohta ei olegi ma nüüd täpselt aru saanud, kas see on Prantsumaal Pariisi järgi suuruselt teine või kolmas linn. Erinevad allikad räägivad eri juttu, igatahes on kindel et see on üks suurematest linnadest Prantsusmaal.

Metroopiletiga oli võimalik sõita ka selle trammiga, mis toimetas meid mäele Fourvière jumalaema kiriku juurde vaateplatvormile vaatama panoraamvaadet alla linnale.

Kirik ise oli minu jaoks omanäoline seetõttu, et ma ei olnud varem kohanud kirikut, kus on kaks teenistussaali kahel korrusel. Kui kirikusse trepist veidi üles minnes sisened suurde saali, mis on siin kõrval pildil näha, siis sealt trepist alla minnes sattusid hoopis teise saali, mida näeb alumistel piltidel. Igatahes kummaline mu jaoks.


Panoraam alla linnale meenutas mulle millegipärast esmapilgul Firenzet, ehkki nad tegelikkuses ei ole väga sarnased, aga võibolla see jõgi ja lihtsalt kõrgem vaateplatvorm tekitas selle mulje ...

Peale kiriku külastust ning panoraami nautimist otsustasime sõita veel teisegi mäetrammiga, mis viis meid veel kõrgemale mäe peale, kust saime siis allamäge lonkida ning tee peal tutvuda ka säilinud amfiteatriga, mida tänapäeval kasutatakse kontserdipaigana.



Tänavad laskusid allamäge nii järsult, et kohati tekkis mõte, et kuidas nad küll oma autosid nendel tänavatel pargivad ilma, et kasutaks tõkiskingasid ;)

Vaated jõe ääres olid ilusad.

Ühel keskväljakul oli ka päikesekuningas Louis IV-le püstitatud sammas.


Metroos tagasi hotelli liikudes tekkis alumist pilti nähes tahtmatult mulje, nagu vaataks peeglisse, ehkki seal ei olnud mitte minu peegelpilti. Aga küllap see ovaalne vorm ja ma ei tea mis veel tekitas sellise mulje ...

Nende alumiste metrooväravatega oli see lugu, et kui me sealt väljusime, siis üks noormees sibas seal väravate juures ja esialgu tekkis mul mõte, et ta tahab sealt peale meie tulekut sisse silgata.Siis aga sain aru, et ta otsis seal väravate servale pandud piletite hulgast endale sobivat piletit (tõenäoliselt tunnipiletit) ja pileti leidnuna kiirustas järgmisest väravast sisse. Hiljem järgmises metroojaamas nägin nende väravate juures juba ka vormis ametnikku, kes pidi siis välistama sellise piletite korduvkasutamise.
Edasi mõtlesime kaeda traboule-sid, mis kujutavad endast läbikäikusid läbi majade ja sisehoovide. Need läbipääsud on päeval turistidele avatud uudistamiseks, kuid kella 19 paiku nad suletakse ööseks ja just seetõttu hakkas meil üsna kiire, et enne sulgemist mõndagi neist ligi kolme-neljasajast läbipääsust Lyon linnas oma silmaga näha.
Siin vasakul on üks näide. Kui muidu öeldakse turismisoovitustes, et Lyon on linn, kus ühtegi konkreetset turismimangetit ei olegi ja soovitatakse niisama linnas jalutamist nautida, siis need traboule'd on kohad, mida siiski korduvalt ära mainitakse kui sellele linnale omast vaatamisväärsust. Need läbipääsud on enamuses märgitud ka linna turismikaardile ära.





Eks see linn oligi tõepoolest mõnus paik niisama lonkimiseks, eriti veel seetõttu, et õhtuks tuli välja päike, mis aitas kaasa linna nautimisele.

Oli aeg õhtusöögiks ja sedapuhku valisime ühes välirestoranis prantsusepärase toidu - konnakoivad. Kelner kiitis meie valiku ka kohe heaks kinnitades, et see on ju nende - spécial. No jäime ootusärevalt seda rooga ootama, panustades oma lootused sellele, et kodus seda niikuinii ei lähe eraldi kusagile sööma ja kus seda siis veel proovida kui mitte prantsusmaal :)

Praad mis toodi, oli üllatavalt söödava välimusega. Kui poleks teadnud, siis olek neid konnakoibasid võinud pidada kanatiibadeks. Maitse oli ka sarnane, ja peab tõdema, et toit oli väga hästi ning maitsvalt valmistatud. Minult küsiti peale reisi ka seda, et kas sööksin neid konnakoibasid veel kunagi. Võisin rahuliku südamega kinnitada, et kui nad nii kallid ei oleks, siis sööksin küll. Maitsel polnud ju tegelikult viga.

Lyonis nägin esimest korda ära ka metroo, kus metroorong sõidab kummiratastel!!! ning millel polnud juhti!!!  Saime ise rongis juhi kohal seista ning jälgida, kuhu meie rong liigub ...


Hommikul sõitsime Grenoble külje alla väikesesse asulasse kust pidi liikuma rong - La Mure-sse.
Sellest tõotas tulla tore päev, kuna see turistidele orienteeritud rong pidi sõitma 30 km (ligikaudu 2 tundi) läbides kümneid viadukte, sildasid ja tunneleid. Reisi kirjeldusse oli märgitud ka et rong aeglustab kaunite vaadete juures kiirust ja mõnes kohas suisa teeb pildistamispeatusi. Mingi valiku piltidega, mis kahjuks ei ole minu tehtud, saate tutvuda siin.
Kui raudteejaama õigeks ajaks kohale jõudsime, valitses seal tühjus ... ei turiste, ei rongi ega ka infopunkti. Kohalikust poekesest püüdsime selgusele saada, mis rongiga lahti on ja kas see siis ei sõida. Vehiti vaid kätega ja seletati midagi meile arusaamatut ... ainus mida taipasime et need reisid on hetkel lõpetatud  ... põhjus selgusetu.

Pidasime plaani, mida oma poole päevaga siis ette võtta. Võtsime kohalikust pattisseriest mõned koogid kaasa ja otsustasime sõita parallelselt rongi marsuudiga lõpppeatusesse La Mure-sse, et äkki seal selgub siis mis juhtunud on. Ja pean nentima et me otsus oli õige.
Tee peal läbisime mitmeid väikeseid külakesi, sirutasime jalga, vaatasime neid pisikesi kivikirikuid väljast poolt, ...


... tegime peatuse ühe küla juures asuva päevalillepõllu serval. Mul on korduvalt olnud lõuna pool reisides soov näha oma silmaga mõnda ääretut päevalillepõldu nagu olen seda senini näinud vaid võõrastel piltidel. Seekord oli siis minu jaoks ütleme jackpot ;)



Tee peal klõpsisin ikka veel ja veel pilte mägedest, niivõrd suudavad nad esimese hooga sind haarata. Isegi kui piltimise võimalused on nigelad, klõpsid ikka ennastunustavalt, sest kes teab, mis edasi tuleb ja kas üldse tuleb ... ;)

Eemal oli kuulda vaid kellade kolinat,  ja nii  avastasime eemal mäe otsas lehmakarja.





Nägime tee ääres ka efektseid sildasid, mida mööda me algselt pidime rongiga sõitma.
La Mure rongijaamas selgus tõsiasi, et see oli sama välja surnud kui eelmine jaam. Seal oli vähemasti mingi prantsuskeelne silt, millest küll pildi tegin endale, et kodus täpsemalt ära tõlkida kuid millest saime aru, et 2011 aastal rong tõepoolest ei sõida. Põhjus selgus samal päeval hiljem ...
Tee peal leidsime ka ühes asulas turismiinfo punkti, kust lootsime oma teadmistepagasit täiendada ümberkaudsete vaatamisväärsuste kohta. Infot oli meile lahkesti nõus jagama suure hundikoera moodi krantsiga  meesterahvas, ainult et prantsuse keeles, sest üks korralik turist oskab seda ju vabalt ja ega tegelikult teenindav töötaja euroopa liidus ei peagi ju valdama ühtegi teist keelt peale oma emakeele... :) Meie kahjuks ei olnud need korralikud kõikeoskajad turistid, aga kuna meie viipekeel ning prantsuse keel arenesid iga uue kohtumisega, siis suutsime end piisavalt arusaadavaks teha ning meile jagati lahkesti igasugust reklaammaterjali. Võtsime suuna rippsillale, mis piltide järgi efektselt ületas jõge mägede vahel.

Lõuna paiku jõudsime ühte külasse, kus silt restaurant pani mõtlema söögi peale. Taas padulollid turistid ja muhelev, enesega rahulolev kodust restorani pidav prantuse madame...
Seekord nägime kurja vaeva sellega, et tellida omale ehtsaid prantsuse friikartuleid.
No häälda kuidas tahad, ikka ei saada meist aru. Lõpuks päästsid olukorra kaks sealsamas söövat prantslast, kes arvasid end teadvat, mida me soovime ja püüdsid siis meie soovi perenaisele edastada. Olukord oli meie jaoks põnev, et mida siis lõpuks söögiks tuuakse. Seekord tuli õige tellimus, kuid minu pettumuseks olid need friikartulid tõenäoliselt sügavkülmast võetud ja need polnud üldsegi need õiged prantsuse friikartulid, mida ma oma eelmisel Prantsusmaa reisil sain maitsta. Veini tellimisega läks juba lihsamalt, kuna meenusid  juba lihtsamad prantsusekeelsed väljendid, nagu - vin, rouge, petite, grande ehk vein, punane, väike, suur ... :)
Veidi niru see toit oli, õnneks ei olnud see meie  peamine toidukord, pigem nagu kerge eine.



Lõpuks ometi jõgi ja rippsild. Parklast sillani tuli veel teha üks väike kerge jalgsimatk.

Jalakäijate rippsild (passerelle) üle Drac'i jõe Lac De Monteynard-Avignonet lähedal ehitati aastal 2007. Sild on 220 m pikk, ning kõrgus vee pinnast on 45-85 meetrit.



Selline ta oligi, üsna turvalise moega, ei õõtsunud eriti, ehkki silla peal oli üsna vali tuul. otse jalge alla vaadates paistis ta muidugi läbi, kuid sellest hoolimata ei tekkinud seal seda kõrgusekartust.
Kuna ilm oli soe ja päikeseline, siis korraks tekkis ka mõte all rannas ujuma minna, kuid kuna keegi teine seal rannas vees ei sulistanud ja vesi ei tundunud ka ülearu supp olevat, siis leidsime, et ära hüppa vette tundmatus kohas ...



Edasi liikusime sillani, kust kaardi järgi sai sõita üle jõe autoga. Tee viimane jupp kuni sillani viis järsult mööda mäekülge siksakitades allapoole. Autoga sõites tekkis korduvalt mõte, et mis siis saab kui keegi vastu sõidab, kuna möödusmise võimalust me kusagil ei näinud. Õnneks ka kedagi enne silda meile vastu ei tulnud.

Sild ise tundus autoaknast vaadates nii kitsas, et kõrvalistujana  ootasin kogu aeg, millal ma kuulen silla kivist käsipuid auto külgi kraapimas. Õnneks (auto omanikuna kergemalt ohates) seda häält ma seal kuulama ei pidanud.

Edasi mägedes üles-alla sõites avastasime 5-6 autost koosneva õppesõiduautode kolonni, kes tuiskas mööda mägiteid sellise tempoga, et meil kui vähemkogenud mägisõitjatel tekkis aegajalt raskusi neil sabas püsimisega ;)

Veel üks rippsild oli plaanis üle vaadata, kuid sinna autoga ligipääsu leidmine osutus keeruliseks ja nii loobusime.

Tankisime autot ning liikusime edasi tammi poole, mis teiseltpoolt jõge eemalt nähtuna tundus omaette elamus olevat.
Siin tammi juures märkasime eemal mägedes rauteesildasid, millest üks oli varingu alla jäänud. Nüüd sai vastuse ka meie mõistatus - miks La Mure rong ei sõida .:)

Tamm siin alumisel pildil tundus nii võimas, et selle kaadrisse saamiseks pidin tegema panoraampildi 13. kaadrist.

Prantslased olid mõlenud ka vaegnägijate peale. Infostend selle paisu ja suurejoonelise vaatepildi juures oli kirjutatud ka pimedatele mõeldud kombatavas kirjas. 
Ilm oli ilus ja nii otsustasime seal pidada väikese kehakinnitamise pikniku. Valge hallitusega kaetud suitsuvorst, värske kurk, juust - see oli meie tüüpiline näljapeletamise menüü. See hallitusega kaetud vorst sai meie lemmikuks juba peale esimest proovimist, kuid juustuvalik sai tehtud eelmisel päeval poes, kus palusime soovitada mõnda head juustu. Müüja soovitas meile cheep'i juustu ning meil kulus tükk aega mõistmaks et cheep (odav) tähendas tänu halvale hääldusele tegelikult sheep (lamba) juustu. ;) Peale sulamist oli see kaotanud oma kaubandusliku välimuse, sellegipoolest oli ta säilitanud oma  mõnusa maitse.

Õhtul viimaste päiksesekiirte paistel otsisime omale ööbimispaika mägedes. Kuna järgmisel päeval plaanisime olla L'Alpe d'Huez mägedes Tour de France raja ääres meie mehele Rein Taaramäele kaasa elamas, siis mõtlesime telkida raja ligidal mägedes mõnes telkimiskohas.



Telkimiskoha leidsime, lõime ka oma telgi püsti teiste kõrvale ning otsustasime veidi loojangu eel ronida mägedes, mis laagriplatsi kõrvale jäid.

Veidi kõrgemal oma laagriplatsist leidsime väikese veesilma, kuhu mägiojadest puhast, joogikõlbulikku vett kogunes. Igatahes janu sai seal kustutatud ilma igausuguste ebameeldivate tagajärgedeta.

Vaated mägedes tasusid sinna ronimist. Sellest sildist läksid meie matkarajad lahku. Osa meist, täpsemalt kõik teised peale minu, liikusid edasi L'Alpe d'Huezi poole, mina jäin veidiks pildistama ja vaateid nautima.

All külades toimus korralik melu. Tourile kaasaelajad olid kogunenud varakult järgmise päeva etappi tähistama. Tänasime mõttes õnne, et meie laagriplats tundus rahulikum olevat ja nii oli meil lootust ehk öösel veidi magadagi.
Kui mägedest alla laskusin ja mõtlesin parasjagu, et sai piisavalt mägedes turnida, siis teised me seltskonnast tulid tagasi teatega, et oleme telkinud veidi kaugele vale haru peale ning järgmine päev tuleb meil seetõttu  jalutada taas otseteed üle mägede :). Õnneks pidime raja ääres olema alles peale lõunat ja sedasi jäi meile piisavalt varuaega mägedes jalutamiseks. Ega see magamaminek kerge ei olnud, sest olgugi et arvasime end olevat rahulikumal laagriplatsil, sattus meie ligidale üks suurem prantsuse noorte seltskond, kes üritas seal kõrval tuju üleval hoidmiseks kooris kõiksuguseid populaarseid prantsuse laulukesi jõurata. Palju sellest meelde ei jäänud, kuid nende üks lemmikutest oli see laul, mida kuulsime ikka piisavalt palju kordi. ...   Järgmiste päevadel kippusime isegi vahel seda autos ümisema ... ;)

 Hommik võttis meid vastu kuningliku vaatepildiga  - meist allpool asuv org oli kaetud valge pilvevaibaga, mis päikese tõustes kiirelt hääbuma hakkas.


Veidi kulus aega asjade kokku korjamisele ning seejärel seadsimegi sammud taas mägede suunas. Hommikune mägede kargus, ülalt kostvad karjakellad, kõik see pani sammu lisama.

Vahepeal viis meie jalutuskäik otse läbi lambakarja. Üks sellistest hetkedest on Aini poolt talletatud ka videoklippi siin.
Iga samm edasi tõi meie vaatevälja aina uusi ja uusi võrratuid vaateid, mida kõiki oli soov kaamerasse jäädvustada. Siin mõned neist siis... 


Siin all org, kust algas selle rattasõiduetapi lõputõus.

Sedasi me mööda mäeserva liikudes kohale jõudsimegi. All pildil siksakiline tõus, mida mööda ratturid selles lauspäikeses sõitma pidid ning alumisel pildil ülal L'Alpe d'Huez asula, kus asus Tour de France  mägedeetapi finishijoon.

Et meil oli aega ratturite saabumiseni mitu tundi, siis tutvusime veidi selle suusakuurordiga, jõime kohvi ning püüdsime osa saada pealtvaatajate melust.

Vasakpoolsel pildil on näha finishikoridori. Alumisel aga uisuväljakut mis vaatamata lauspäikesele ja soojale oli sinna rajatud.

Jõime kohvi ja nautisime kohalikke kondiitritooteid. Otsustasime laskuda teed mööda allapoole, et leida ka endale koht raja ääres.

Kokku oli sinna tulnud "karvaseid ka sulelisi" igalt poolt üle maailma. Siin kõrval luksemburgi fännid, kes olid oma kogunemiskohas korraliku tümakaga  meeleolu loomas. Alumisel pildil hollandi fännid, kellest üks rõõmsalt meid tervitas kui nägi, et ma teda kaameraga sihin.




Tegelikult oli üsna uhke tunne seal oma sinimustvalgete riigilippudega liikuda. Oli muidugi neid kes tulid küsima, mis riigi lipuga tegemist, kuid enam oli neid, kes meid lipuga liikumas nähes lihtsalt Estonia või Taaramäe hüüdsid. Niivõrd tuntud tegija on ta siiski maailmas.
Kogu see mäkketõusu rada oli ümbritsetud tuhandete kaasaelajate poolt. Omaette vaatepilt oli tee, mis oli pealtvaatajate poolt täis kritseldatud. Alumisel pildil on tee telgjoonest joonistatud okastraat innustamaks ühte Hollandi jalgratturit Johnny Hoogerland'i, kes paar etappi tagasi ühe telemeeste auto poolt põhjustatud kokkupõrke tagajärjel teelt välja okastraataeda sõideti ning kes vigastustele vaatamata jätkas võistlemist. Lisan siia huvilistele lingi kukkumise videoklipile.


Siin siis mõned pealtvaatajate stiilinäited ;)



Meie seadsime end sisse 5 km enne finishit, kuhu paistis kätte ka hollandlaste kogunemispaik kiriku juures (ülemisel pildil), mille pastor pidi ise ka hollandlane olema. Olime end varustanud ka fänniatribuutikaga - lipud, sallid, värvid, millega tee peale sodida ... ühesõnaga olima ratturite saabumiseks valmis.  ;)



Kõigepealt tulid soojendajad - sponsorid oma autodega, kes tee ääres seisvatele pealtvaatajatele nii särke, mütse, komme kui ka niisama reklaami loopisid. Lõpuks oli rahvas nii üles köetud, et iga uut autot võeti vastu röökides ja kätega vehkides, püüdes nänni loopijatele märku anda, et nad soovivad lisa ;)


Korraga oli taevas täis koptereid ja lennukeid (oma 10 tk vähemalt loendasime neid kokku) ja selge oli see, et ratturid on kohe silmapiiril.

Hispaania jalgrattur Alberto Contador, kellele allasuunatud pöidlaga oma suhtumist näidati. 2010 a jäi ta vahele dopingu kasutamisega, mille ta vaidlustas, kuid tänavu tunnistas Rahvusvahelise Spordiarbitraazhi kohus ta lõplikult süüdi dopingu kasutamises.


Kõigile ratturitele elati seal aktiivselt kaasa. Kõrvaloleval pildil austraalia fänn oma ratturiga ülesmäge kaasa jooksmas.


Ja siis ta tuli, meie oma Rein Taaramäe.

Norrakad leidsid ka peale ratturite möödumist põhjuseid, mida vahuveinide avamisega  tähistada. :)

Teekond tagasi laagriplatsile, kuhu oma auto jätsime, tundus olevat kui laulupeo rongkäik. Pealtvaatajad liikusid ühtlase katkematu vooluna oma peatumispaikadesse. Päev oli väsitav kuid rahulduspakkuv.


Edasi liikusime juba Grenoble ligidale ööbima. Grenoble oli 1968. aastal taliolümpiamängude linn ning seal plaanisime järgmisel päeval veelkord kaasa elada Tour de France linnaetapile.

Hommikul tõusime Grenoble's tõstukiga linna kohal kõrguvasse kindlusesse, mille juurest avanes panoraamvaade kogu linnale.

Nagu mägede vahel ikka, olid hommikul linna kohal mõned vihmapilved, mis kiirelt taandusid.
Kindluse juurest võtsime suuna alumisel pildil oleva surnuaia poole.

Kui ülevalt kindluse juurest peale treppide lõppemist laskus allapoole kruusane jalgrada, siis allapoole jõudes ilmusid me ette taas suurejoonelised trepid.


Tee peal põikasime sisse ka ühte muuseumi - Musée dauphinois. Nagu selgus, oli muuseumi külastamine meile täiesti tasuta. Muuseumis oli küll kassa, kust sai osta linna ja selle ajalugu tutvustavat kirjandust, kuid pileti vastu meilt raha ei küsitud, öeldi et see on tasuta.
Ruumid jumalateenistuse ja kontsertide läbiviimiseks muuseumis.

Muuseumi sisehoovis oli pisikene veesilm seal õitsvate vesiroosidega.

Lõvi purskkaev linnas.

Lõpuks jõudsime ka surnuaiani  - Cimetiere Saint Roch. Meie jaoks veidi võõrastav oli  see, et surnuaia väravas (alumisel pildil) lehvisid riigilipud, kuid küllap need olid väljas hoopis sel põhjusel, et selles surnuaias asus ka plats ja monument 1914-1918 hukkunud sõduritele.




Otse surnuaia kõrval kõrgus selline silmatorkav maja - Tour Vercors.

Edasi käisime korra pargis -  Parc Paul Mistral, mille servas olümpiastaadioni juurde olid kogunenud ratturite meeskondade bussid. Lootsime sealt ka meie Taaramäe meeskonna Cofidis'e bussi leida. Kaks ringi tegime staadionile peale, mida polnud, oli meie otsitav buss.
Tour de France Grenoble etapi rajaga tutvudes kohtusime ka ühe teise eestlaste grupiga (alumisel pildil), kes olid kohale tulnud väikebussiga, mille katusele mahtusid ka kaasavõetud jalgrattad. Tore on võõrsil kaasmaalastega kohtuda. :)
Vestluses selgus, et nad olid olnud kohal ka eelmise päeva etapil mägedes, seal me aga ei kohtunud.

Reinu, keda Eesti rattaringkondades pidi kutsutama ka vaderiks, starti oodates kohtasime taas igasuguseid värvikaid tegelasi.
Vasemal sakslasest sarvik, kes pidi pealtvaatajana  kaasas käima kogu tuuriga ja all roosas pluusis meesterahvas ... ei naisterahvas ... või ikka ... ah ei tea ... aga kas peab sedasi linna vahel käies oma rinnanibu paljastama ;)
Keegi kusagil ütles et las käia, keegi ei käsi ju vaadata, aga sellisest värvilisest tegelasest ei olnud võimalik mööda vaadata ;) 


Vahepeal külastasime taas ühte kohalikku boulangerie'd, mis on prantsusmaal liikudes vältimatu tegevus, kuna vaateaknad lihtsalt kutsuvad üht kohvipausi tegema...  Vasemal pildil on näha ansoovise saiad, mida ma meil kohanud ei ole.


Nägime eemal eesti lippusid, see andis meile kohe ka signaali, et meie mees on saabumas.

Ja siis ta tuli- Rein, seljas sinimustvalgete varukaotstega särk, mis pidi tähendama seda, et ta on olnud oma riigi meister.
Linnaetapil saatis igat ratturit saateauto, mille kapotilt võis lugeda suurelt ratturi nime. Osade ratturite möödumist oli koomiline vaadata, kui saateautost ergutati ratturit läbi mögafoni hõigetega, mis meenutas kubjase piitsutamist. Õnneks meie meeskond oli asise suhtumisega.

Raja ääres oli palju pealtvaatajaid koos fotokaameratega sündmust jäädvustamas. Püüdsin siis minagi mõningaid hetki jäädvustada, teada on ju, et reeglina muidu piltnikud ise pildile ei kipu jääma ;)



Alumisel pildil õed - Hilda ja Hulda, nagu ma neid pildistades oma mõtteis nimetasin ...
Finshini on veel ligi 2 km.

Ka sellisest kõrgusest jälgiti Tour de France.
All veel üks kaader Contador'st finishi eel.

Politseinik üritust julgestamas.


Järgmisel hommikul suundusime Annecy linna, mida on kutsutud ka prantsuse veneetsiaks.


Linn avaldas muljet oma rohekas-sinise läbipaistva veega kanalitega ning lilledega kaunistatud majade ning kaldapealsetega.

Pean etteruttavalt ütlema, et pean seda linna selle reisi kaunimaks linnaks, mida soovitan kindasti külastada neil, kes seal kandis liikumas on.


Annecy asub Annecy järve põhjatipus. Kuna viibisime seal linnas pühapäeva hommikul, siis oli sel ajal linna peal vähe rahvast liikvel, mis oli meie jaoks omamoodi hea, polnud vaja teiste turistidega "maadelda".

Kanal, mida eraldas Annecy järvest raudsild -Pont des Amours ehk armastuse sild (alumisel pildil).

Kummaline, et prantsuse meestel pole pühapäeva hommikul kella 9 paiku muud teha, kui teiste meestega raudkuule loopides petanque mängida.
See kirik - Basilique de la Visitation, kõrgus künkal linna kohal ning paistis möödasõitjatele hästi kätte. Kiriku ees juhtus üks koomiline seik, kus üks kohalik kodutu kerjus oli kiriku trepil istudes juba koha sisse võtnud, ootamaks turiste. Seal ta siis sügas end siit ja sealt ning nuusutas korraks ka krae vahelt sisse, et ega odööri liialt palju ei ole peale kogunenud ... unustas vaid selle, et me samal ajal teda eemalt jälgisime ;)
Kirik omab minu jaoks olulisust veel seetõttu, et sealt kirikupoest õnnestus mul lõpuks osta omale reisijate kaitsepühaks Saint Christopher väike medaljon. Olin seda ammu endale soetada soovinud, kuid varem polnud see õnnestunud.
Edasi liikusime Prantsusmaa  tuntuima suusakuurordi Chamonix poole, et oma silmaga ära näha Euroopa kõrgeim mägi Mont Blanc.
Tee viis läbi mäekuru, ning korra õnnestus meil sõidu pealt pilvede vahelt paistvaid lumiseid mäetippusid ka oma silmaga näha.

Chamonix'se jõudes olid kõik mäetipud ümberringi pilvedes, nii et meil tekkis algul isegi segadus, et kuhu poole peaksime vaatama, et õiget mätippu näha.

Otsustasime kõigepealt teha ühe rongisõidu mägedesse, kus rong pidi viima meid mägedesse 1913 m kõrgusele ning tooma hiljem ka tagasi. Samas pidi olema võimalik külastada kristalligaleriid ning saama oma käega katsuda ka liustikku.

Rong ronis mäkke üsna aeglaselt (sõit kestis ~20 min), seetõttu jäi aega, niipalju kui seda puude vahelt teha õnnestus, vaadata ka ümbrust.
Üles jõudnuna esimene asi, mida enda jaoks avastasime oli see, et olime taas sattunud õrna pilve sisse, mis uduvihmana meid kergelt kastis. Samas avastasime ka kohe, et unustasime ära kõrguste vahe mägedes, ning oleks võinud end eelnevalt veidi soojemalt riidesse panna.  Alumisel pildil esimene vaade liustikule, mis mägede vahel lookles.

Kristalligaleriile pilk peale heidetud, liikusime mööda mäekülge looklevat jalgrada allapoole, kust pidi saama liustiku juurde.

Esialgne jalgrada asendus varsti treppide ning platvormidega, kustkaudu sai laskuda sissepääsuni tunnelisse, kus sai jalutada liustiku sees väikeses tunnelis ning liustikujääd katsuda. Tee ääres oli erinevatesse kõrgustesse kalju külge pandud aastaarvud, mis pidid näitama kõrgust, kuhuni kunagi liustik on ulatunud. Neid märke vaadates oli näha, millise kiirusega liustik on sulanud ning kui kõrgele ta kunagi seal mäekurus on ulatunud.

Liustikujää, oligi sissepääsu juures selline sinakas nagu seda varem piltidelt olen näinud.


Tunnelis edasi liikudes asendus sinine jää värvilisega, täpselt sellist värvi, nagu see kunstlik valgus sel paista lasi. Selles mõttes oli sinna pandud üles üks korralik värvimuusika, mis muutis tunneli valgustust sujuvalt ühest toonist teise. Siin mõned kaadrid mis seal sai tehtud.


Ning veel üks kaader liustiku jääst loomulikus päevavalguses.
Liikusime taas üles, kus käisime ka vaatamas näitust, kus kajastati Alpides elavat looma- ja linnuriiki. See mulle ei meeldinud, sest kogu see näitus oli praktiliselt üks väljapanek topistest. Ja kui neid palju koos on, siis tekib selline surnuaia tunne ... ühesõnaga ei olnud minu maitse selline väljapanek. Alumisel pildil on hotell mägedes. See tundus küll selline koht, kus võiks nautida puhkust :)

Osa me seltskonnast otsustas ronida alla liustikule, kus paistis hulganisti inimesi jalutavat. Kui esimese pilguga tundus liustik olevat täis musta kiviprügi, siis suuremalt vaadates selgus, et jää on hoopis täis hulganisti seal jalutavaid/ronivaid inimesi (alumistel piltidel).

Mina otsustasin sellist ohtlikku turnimist oma varustusega ette mitte võtta ning leidsin, et veedan seni aega kohvi juues kohviku väliterrassil, vaatega liustikule. Vahepeal oli välja tulnud päike ja valge lumi mägedes pani silmi kissitama.
 Nii kallist kohvi, kui see tassitäis maksis, ei ole ma vist varem teadlikult joonud. Seetõttu leidsin, et kui juba juua, siis nautida seda koos vaatega kogu raha eest (olgu öeldud, et see tassitäis kohvi maksis mulle 4,60€, kui ma õieti mäletan)

Vahepeal aitasid mu aega sisustada rästad, kes seal terrassi ääre peal friikartuleid nurusid. Õnneks mitte minult, kuna minu jaoks tundus absurd olevat sellise hinnaga, nagu need seal olid, hakata friikaid sööma ... ometi võib ju väita, et sama hull mõte oli sellise hinnaga kohvi joomine ... ;)
Varsti tuli tagasi ka meie liustiku-seltskond, kes siiski päris liustikuni ei jõudnud, sest selleks oleks vaja olnud siiski korralikumat mägironimisvarustust  ja nii otsustasime taas alla linna laskuda.
Chamonix, küla mis on tuntud kui prantsusmaa talispordikeskus Mont Blanc mäe jalamil.
Seal ringi liikudes oli igal sammul tunda, et paiga peamine sissetulekuallikas on siiski turism. Ülemisel pildil on taga hotell, mille aknad on kõik suunatud vaatega Mont Blanc mäele.



Kui me algul linna tulles ei teadnud kuhu poole vaadata, et pilvedesse peitunud Mont Blanc tippu näha, siis see alumisel pildil olev kuju skulptuur andis meile suuna kätte ;)

Edasi liikusime juba mäe kuru mööda Šveitsi suunal. Ehkki Šveitsi läbides tuli meil tasuda üsna kallis teemaks, osutus see siiski odavamaks variandiks kui ringi ümber Šveitsi kodu poole sõita. Ja kuna me seltskonnast keegi ei olnud varem viibinud ka Liechtensteinis, siis otsustasime, et miks mitte ka sinna hetkeks põigata.

Üks pisike peatus Šveitsi õlle ostmiseks. Õlut müüvat poodi seal ei olnud, nautisime hetkeks niisama vaateid ja sirutasime jalgu.

Otse üle mägede tulles, sellesse mäekurusse laskudes said auto pidurid ikka parasjagu vatti. Pisike vahepeatus vaadete jäädvustamiseks andis tunnistust pidurite kärsahaisust.
See oli ka paik, kus nägime enim viinamarjapõldusid, mis asusid otse mäekülgedel.
Šveitsi läbisime risti kiirsõidul, et jõuda enne õhtut näha veel Liechtensteini pealinna Vaduzi ning jõuda ööbima Saksamaale. Seetõttu jätsime vahele ka kõik Šveitsi suuremad ja olulisemad linnad. Eks neid peab kunagi eraldi kaema minema.
Vaduz'i, Liechtensteini pealinna jõudsime õhtuhämaruses.

Jalutasime veidi linnas, vaatasime alumisel pildil olevat lossi, mis osutus riigi valitsuse hooneks.


Silma jäid veel skulptuur "lebava mimmiga", hertsogiloss, mis kõrgus linna kohal mäe serval (alumisel pildil) ning raekojakoone. Isegi suveniiripood oli meie sinnajõudmise ajaks veel avatud.
Öömajale plaanisime jääda Augsburgi Etap hotelli Saksamaal, kuid öösel sinna kohale jõudes selgus, et öömaja me sealt ei saa, vabu kohti ei ole. Nii liikusime veel veidi kodupoole edasi ja leidsime öömaja Ingolstadt hotellis. Olen selles hotellis kunagi varem ööbinud ning teadsin, et Etap hotelli ketid on mõistliku hinna ja kvaliteediga öömajad reisilistele, kes vajavad vaid öömaja. See ei ole reklaam hotelliketile, mulle lihtsalt nende hotellid meeldivad. :)
Aastad on sellele hotelliketile vaid hästi mõjunud, sest kui kunagi oli vaja öömaja saamiseks hotelli jõuda enne kella 23:00, siis nüüd on seal sissepääsu juures automaadid, kus saad vabade kohtade olemasolul end ise sisse registreerida, ning öömaja eest kohe ka tasuda. Aparaat trükib sulle vaid uste koodid. Selleks ei ole enam vaja valvamas hoida personali. Ainsa tõrvatilgana meepotis oli see, et selle hotelli parklas varastati ära meie auto esimeste rataste valguvelgede keskmised ilulätakad. Kummaline oli see eelkõige seetõttu, et Saksamaad ja eelkõige Baierimaad olen seni pidanud üheks turvalisemaks kandiks euroopas. Aga ju siis oli kellegil neid rohkem vaja ...
Hommikune jalutuskäik linnas aitas veidi sellest linnast aimu anda neile, kes seal varem polnud käinud.
Ingolstadt on ühtlasi Mary Shelley kirjutatud raamatu Frankenstein tegevuskohaks.





Ingolstadtis asub Audi autotehase peakorter, seetõttu tegime ka korra ühe tiiru auditehase juurde.
Ja taas kord Nürnberg.

Nürnbergist olen varem juba kahel korral siin blogis kirjutanud kannetes Prantsusmaa 2009 ja Baierimaa 2010 .
Ega mul palju varasemale lisada ei ole, vaid seda, et kuna parkisime auto seekord hoopis teise kohta, siis tänu sellele avastasin Nürnbergis enda jaoks täiesti uusi kohti.




Ja taas tuttava surmapattude purskkaevu juures :)
Purskkaevu tagant edasi liikudes avastasin enda jaoks kena väikese väljaku koos kirikuga.
Ja kiriku tagant pisikese ringiga tagasi tulles leidsimegi end lõbustusasutuste tänavalt :)
Siin järgnevalt veel mõned vaated Nürnbergist.





Ja viimsed kaadrid öömajast Poolas. Öösel valisime tee ääres suvalise hotelli, et uurida kas meile vastuvõetava hinnaga öömaja on saada. Eelnevalt olime otsustanud, et eriti üle 20 euro inimese kohta nagu maksta ei tahaks. Meilt küsiti 4 inimese peresviidi eest inimese kohta vaid 17 eurot ja see hind pidi sisaldama ka hommikusööki.
Midagi paremat me polekski sel hetkel tahtnud kuulda.
Ja nii see reis Prantsusmaale lühidalt jutustades meil toimuski.
Nagu ma ka juba alguses ütlesin, et kui varem kehitasin ma Prantsusmaa peale vaid õlgu, siis iga korraga on need Prantsusmaa väikelinnad ja -külad mulle meeldima hakanud.

4 kommentaari:

  1. Nii ma teen ka kerge lühijutukese oma meenutustest/parandustest siia alla.
    Esimene märge siis Trieri ja Karl Marxi sünnikodu kohta."Nii me siis kõik koos seal klõpsutasime pilte teha, kes välguga ja kes ilma ... ;)" Kolm punkti on omal kohal ja sealt edasi jätkaks nii ...kes Karl Marxi sünnimaja, kes Jürit koos kollastega klõpsimas:D
    Mis puutub pilves ja vihmaseid hommikuid siis segama nad meid väga ei jäänud ainult nancy kesklinnaga tutvumine jäi seetõttu ära ja teine segav koht oli Mount Blank,kus oleks tegelikult tahtnud ikka korralikult tippu näha, aga muidu vihmakeebi tegime ja 3ks minutiks lahti ainult Lyonis.
    Dijoni kohta niipalju ,et lisaks öökullidele ja sinepile jäid mulle meelde kirjud mustrilised katused ja minu öökulli mittenäppimise põhjus oli pigem see ,et kuna igapool kõike hõõrutud siis ma peaks õnnest üle keema ja pangaarvel oleks ka miljonid:D
    Ühe väikse täpsustuse teeks ka ühe kitsa tee kohta mis viis kitsa sillani...tegelikult ma usun et mu mälu mindei peta ja siiski üks auto tuli meile vastu kellest me suutsime puhtalt mööda pääseda.
    Okastraadipoiss Johnnyst on kukkumispäeva autasustamistseremoonia ka toredalt emotsionaalne http://www.youtube.com/watch?v=5WLWmjlRqyE
    Alpe d'huezi lõputõusust veel niipalju lisaks, et tore et me oma asukohaks ei valinud "dutch cornerit" sest seal oli ikka tõesti hullumaja ja enne võistlejate tulekut meeldejäävaim hetk minu jaoks oli see kui väike tüdruk(võis olla mx 10 aastane)koos isaga üles finishipoole sõitis. Rahvas elas neile ikka väga kaasa.Kes tahab tõusu raskusest mingit ettekujutust saada siis eestis ca 8% tõuse leidub, kasvõi nõmmel ainukese vahega et alpe d'huezi jõudmine on mitte mõnisada meetrit vaid 14 km:)
    Nii ja lubasin uuesti lühidalt Taaramäe särkidest kirjutada.See pilt kus sul on kirjutatud sinimustvalgete särgi äärtega..seal tal tegelikult korralik täisvärvides sinimustvalge särk. Seda särki saab kanda vaid käimasoleva aasta Eesti meiser eraldistardiga sõidus(Grenobles oli eraldistardi etapp)Ja grupisõidus on Reinul hetkel sinimustvalged käise ääred näitamaks ,et ta on ka sellel alal olnud mingi hetk Eesti meister.
    Mis puutub aga sveitsi "kallisse" teemaksu, siis kas ca 32 Euri on aasta peale ikka nii meeletu summa.Isegi täisautoga lihtsalt riigist läbi sõites arvan, et see 8 euri ei ole palju küsitud.Sa saad ju selle raha eest pärast ise oma käega veel kleepsu maha kraapida:D
    Ok lõpetuseks selle reisi kohta üldiselt ütleks ,et kõhklemata soovitaks sama marsruuti silmadkinni teistelegi.Piisavalt vaheldusrikas ja peaks olema midagi kõigile. Võibolla andis meile palju juurde see ,et väga palju oli siiski improviseeritud külastused ööbimised. Et ainukesed kindlad öömajad olid esimene öö poolas ja siis touri aegsed ööbimised.Liechtenstein tuli ju paljalt õhtuse veini ja äkkmõttena ja siis veel austria nuki lõikamine ilma et kiirteele satuks(maksu vältimiseks)Lõpp läks meil küll kiireks,aga sellegipoolest oli üleprahi suvepuhkus.

    VastaKustuta
  2. See paistis küll üks igavesti tore reis olevat. Fotosid vaadates tuleb kange tahtmine ka ise kõike seda näha :)

    VastaKustuta