22 veebruar 2012

Frankfurt 28.10.2011 - 2.11.2011

Frankfurt, õigemini küll Frankfurt am Main oli siis seekordse reisi sihtmärk. Seal toimus Frankfurt Marathon'i juubeliaasta maraton, kus mina olin taaskord niinimetatud "supporting team" rollis. Kohalejõudmiseks kasutasime Ryanairi lendu Weezesse ning sealt edasi juba rongiga ~300 km sõitu  Frankfurti. Rongi kasuks otsustasime seetõttu, et selle piletihind netist otsides tuli näo kohta kusagil veidi üle 40 euri ja seetõtu poleks kulusid kokku arvestades rendiauto end õigustanud. Lennujaamast viis buss meid Kevelaeri, kust rongiga kolme ümberistumisega Frankfurti sõitsime.
Rongipiletit jaama kassast ostes küsisime kõige odavamat varianti ja saime pileti vaid 18 euriga, see teeb rohkem kui poole odavamalt kui internet odavaimaks variandiks pakkus. Ja kui hakkasime siis pileti pealt uurima ümberistumisi, siis selgus, et marsuut oli ka täpselt sama, ainult et hinnavahe oli jõhker. Korra enne  ühte ümberistumise jaama  tekkis meil väike ärevushäire, kui saksa keeles teatati läbi mögafoni midagi, millest me aru ei saanud ja rong mitmel korral lihtsalt põhjuseta seisma jäi. Meil oli siis järgmises jaamas plaani järgi vaid 8 minutit aega ühelt perroonilt teisele tormamiseks ja see aega kahanes iga hetkega, kuniks lõpuks jäi meil ümberistumiseks vaid 2 minutit ... aga ära tegime ;)
Lennuk maandus saksamaale odavlennufirma kohta ebaharilikul ajal - päeval, ning peale rongisõitu jõudsime Frankfurdis hotelli piisavalt vara õhtul. Tee peal klõpsisime õhtusest linnast mõned kaadrid. Ülemisel pildil Hauptwache, mis praegu on kasutusel kohvikuna, alumisel pildil efektne puid täis pikitud jalakäijatele mõeldud kaubandustänav.

See siin kõrval on Eschenheimer Turm, mis oli linnavärava osaks hilis-keskaja kaitserajatistes. 15. sajandi algul ehitatud torn on üks vanimaid muutmata hooneid laialt rekonstrueeritud Frankfurdis.











Tee hotellini viis meid läbi ühest kitsast pargi-ribast, kus avastasime end korraga koos hulga jänestega. Kui silmad hämarusega harjusid, siis nägime pargis kümneid jäneseid, kes süüa otsides seal ringi silkasid. Kentsakas oli neid kohata sellisel hulgal miljonilinna südames.


Hotell oli korralik, kesklinnast mitte eriti kaugel, ainus koomiline asi, mis hotellis silma jäi, oli alumisel pildil olev wc-poti taga seinal asuv silt, mis keelas püsti urineerimise. Saan küll aru, et kõik on hügieeni ja puhtuse huvides ning koristajate töö kergendamiseks, sellegipoolest tekitas see meil elava arutelu ning pidime tõdema, et keegi meist polnud midagi sellist varem näinud ;)


Hommikul esimese asjana seadsime sammud messikeskuse suunas, kust jooksjad oma stardi-numbrid koos muu nänniga pidid saama, samas saime messil tutvuda ka spordifirmade ja -poodide poolt pakutavaga .



Tee peal õnnestus meil näha kuidas ühes pargis jugapuu marju (ülemisel pildil) korjati. Selleks oli laotatud maha suur kate ning marjad või käbid olid  puu otsast sinna kattele maha raputatud.


Kõrvalpildil on metallist tenniselaud, mida ühes teises pargis nägime noorte poolt ka aktiivselt kasutatavat. 


Värvidesse rüütatud puud ja põõsad, töötavad purskkaevud, kõik see andis tunnistust, et sügis oli seal alles täies ilus.





Ka kohalikke niinimetatud "pärismaalasi" õnnestus meil mitmel korral kohata ...
Ülemisel ja alumisel pildil on kujutatud vana ooperimaja, mis seda ümbritsevate kaasaegsete hoonete vahel hästi silma torkab.


Kui messihoone oli juba peaaegu käega katsuda, sattusime korraga kuulsate heliloojate seltskonda. Liikudes mööda Mendelssohnstrasset pöörasime Schubertstrassele ja korraga olimegi Beethovenplatz'il, kus asus Christuskirche (ülemisel pildil)
Messeturm, mille järgi suunda hoidsime, asus otse meie sihtkoha, messikeskuse juures.

Messil käis nagu ikka oodatud melu - külastajad tunglesid spordipoe boksides odavamaid tooted otsides, proovisid jõujooke, energiabatoone, haarasid näidiseid ja testreid, lasid endal lihaseid teipida jne. Ühesõnaga spordist väheteadvale isikule, nagu mina, oli esimene kord sellisel messil osalemine päris põnev :) See mess oli minu jaoks juba mitmes, seetõttu oli mind üllatada juba raskem.
Maratonil osalejad said kätte oma numbrid, said ka kätte pisikesed sinised BMW logodega seljakotid, mis juubeliaasta puhul osalejatele jagati. Nii nad siis liikusid linnas edasi nagu rullnokad. need kaks pilti on ka tehtud messilt, kus ühes nurgas said lapsed raadio teel juhitavate autodega kimada, teises kohas harjutasid noored sportlased püramiidi tegemist ;)

Messi tervitustendil leidsime ka eestikeelse tervitusteksti ning seejärel hakkas pasta-party.



Ma ei ole tõenäoliselt õige inimene pasta-peo vajadust selgitama, aga olen saanud aru, et pastapidu on üsna tavaline üritus enne vastupidavust nõudvaid võistlusi, sest seal laetakse organismi süsivesikutega, mida joostes kõvasti kaotatakse. Kui Itaalias said pastapeost osa võtta ka pealtvaatajad piletit ostes, siis Frankfurdi pidu oli numbriga saadud talongi alusel vaid osavõtjatele.

Nii ma siis vaatasin seni õues ringi . 

Messilt lahkudes mängisime teise päevapoole natuke turiste ning liikusime jalgsi linnas ringi. Need dinosauruste kujud olid välja pandud Loodusmuusemi juurde.









Veidi edasi sealsamas jäi silma sõiduauto oma koormaga, ning metroojaam, mis kujutas endast otsapidi maa seest väljatunginud rongi vagunit. ;)






Edasi möödusime botaanikaaiast, kuhu me seekord sisse ei astunud ning läbisime  Grüneburgpark'i, mis pidi olema kohalike seas armastatud vabaaja veetmise paik. Seal tegelesid vanurid ringis istudes mingi jooga moodi asjaga ning jalutasid noored pered.


Pargi lõppedes sattusime korraga Korea aeda, mis kingit linnale Lõuna-Korea Vabariigi poolt.
Sügisvärvides oli see park väga kaunis ning tekkis tahtmine veidi hoogu maha võtta, et natukenegi seal kauem viibida ...


Kogu see jalutuskäik messilt hotelli poole oli üks tore jalutuskäik mööda parkisid, aedasid ... nii sattusime peale Korea aeda edasi juba ülikoolilinnaku juurde.

Frankfurti Goethe Ülikooli peahoone (alumisel panoraamil) oma mastaapidega oli üsna võimas ja silmatorkav. Ülemisel pildil ülikooli raamatukogu. Meie sealviibimise ajal oli parajasti puhkepäev ja seetõttu tundus ülikool olevat mahajäetud. :)







Õhtul läksime valgustatud linna vaatama. Sattusime sellele samale efektsele jalakäijate tänavale, kuhu rahvas õhtuks patseerima oli tulnud  - poodlema ning niisama tsillima.

Seal olid nii leegitsevate kurikate pildujad kui ka üks pruut oma neiupõlve viimast õhtut veetmas.

See kaubanduskeskus oli pilkupüüdva välimusega - värvilised tuled, suur auk kogu kogu kaubanduskeskust läbimas...
Valgustatud pilvelõhkuja.

Õhtul külastasime ka oma hotelli ligidal asuvat toidupoodi, kus tegime põnevaid avastusi.
Olgugi, et oktoobri lõpus ei ole lihavõtteid, müüdi poes keedetud ja värvitud kanamunasid...
Samuti müüdi seal purki likku pandud vinkusid.  ;)

Maratonipäeva hommik algas positiivselt tänu paljudele heasoovlikele sakslastele. Esimene neist, märgates meid hotellist väljumas, osad spordivarustuses ning stardinumbritega, suunas meid kohe õige metroopeatuse juurde selgitades, et sealt teisest metroojaamast, kuhu meie plaanisime minna, pääseb messikeskuse juurde vaid ümberistumisega.
Metroopeatuses valmistusime pileteid ostma, kui ligines üks teine kohalik, kes selgitas meile, et maratonil osalejatele on sõit metroos sel päeval tasuta. Kui mina siiski selgitasin, et soovin päevapiletit osta, kuna ma ei osale maratonil jooksjana, siis tuli meie juurde veel üks vanem naine, kes käskis mul endaga kaasa tulla ning selgitas mulle, et temaga koos saan ka mina tasuta sõita, et mina olen tema sohn ehk poeg. Ei jäänud mul midagi muud üle kui tema sabas rongile vantsida. Rongis käsutas ta mind kohe oma kõrvale istuma ja seletas pikalt, kuidas mina kui tema sohn saan tasuta sõita ning näitas mulle isegi mingit tõendit või tunnistust. Saksa keelt ma palju ei  oska, vaid teatud väljendeid ning keelevaist oli see mis lubas mul temaga siiski suhelda.Vürtsi lisas situatsioonile veel see, kui märkasin enda vastas istumas politseinikut. Õnneks tegi too näo, et ei kuule või ei märka minu ja minu "uue ema" vahelist vestlust. Ise ootasin kogu aeg hirmuga, et millal ta sekkub me vestlusesse ... igatahes mu reisikaaslased said eemal  hea kõhutäie irvitada. Niimoodi mind siis Saksamaal lapsendatigi ... kahjuks ei võtnud ma oma uue ema kontaktandmeid, et saaksin teda teinekordki külastada ;)  Aga hea tuju ning positiivne kuvand sakslastest oli kohe päeva algul loodud.
Jooksjad maratoni stardipaika jätnud, liikusin ma taas metroosse, kus lunastasin omale päevapileti ning liikusin maratoni 11. kilomeetri juurde, mis asus jõe ääres silla peal.

Kuna oli veidi aega, vaatasin ringi vana katedraali juures, kus nägin nii kohalikku kunsti (puu okstesse riputatud jalavarje) kui ka liturgiliste abivahendite poodi. Mõtisklesin isegi endamisi, et millist luba või tõendit on vaja selleks, et omale kirikuõpetaja talaari osta või käib see nii lihtsatl, et astudki poodi ja ostad lihtsalt ära ... 


Oli kohvikute avamise aeg.

Käisin ka sealsamas kõrval Römerbergi väljakul, mis on Frankfurti vana linnakeskus, kus on hooneid ja kirikuid 14. ja 15 sajandist.


Eks ma tuiasin veidi ringi, tegin ka pilte, ehkki ilm oli sel hommikul üsna hall ja pilves.

Käisin ka ühes pagaritöökojas oma hommikukohvi joomas ning jälgisin veidi nende tõmmude omanike (tõenäoliselt türklased) toimetusi. Samas tulid sinna ühed asiaadid (üks ka pildi peal), kes ei suutnud 10 minuti jooksul ära otsustada millist saia või pirukat nad tahavad. Küll jooksid nad leti ees edasi-tagasi, sädistasid oma keeles, vehkisid kätega ja mõtlesid korduvalt ümber. Pean tunnustama müüjate kannatust nendega tegelemisel. Minul oli igatahes tasuta teater kohvi kõrvale :)

Ja siis ma liikusingi sillale 11. km  juures. Valisin selle silla just taustal nähtava pilvelõhkujate silueti pärast, mida plaanisin jooksjate taustaks pildile jätta. Sellest, et olin valinud hea koha, sain aru siis, kui sinna hakkas kohale voorima ametlikke fotograafe, kes võtsid sisse kohad minust mitte eriti kaugel. :)

Ja siis nad tulid, esimene grupp ... tõmmud lõunamaa jooksjad ... nagu arvata oligi ...

Kui olin oma tuttavad jooksjad ära oodanud ning nad ka kaadrisse püüdnud, lahkusin tagasi maratoni stardi - Festhalle poole, kus oli ka maratoni finish.

Jõe ääres nägin kummalise pruuni värvusega parte, mis hiljem internetist uurides selgus, et on hoopis egiptuse haned.

1868. a. ehitatud jalakäiatele mõeldud Eiserner Steg 'i (raudsild) käsipuud olid pruutpaaride poolt lukustatud tabalukke täis riputatud.



Festhalle's oli siis 30. aastase BMW Frankfurti juubelimaratoni finish.

Võtsin ka mina koha sisse teise korruse tribüünidel peatlvaatajate hulgas, kust oli näha nii finishikoridor koos väravaga ning ka ekraanid infoga.
Pealtvaatajate tarbeks olid tooli seljatugedele asetatud volditavad plaksutid, millega sai siis lärmi teha.
Korraga oligi finishi värava kohal õhus leegikahuritest tulistatud leegid, laest pudenes läikivat paberiprahti ja rahvas muutus metsikuks, plaksutades ning röökides Shakira laulu - waka, waka rütmis ... saabus maratoni võitja. Lisan siia ka lingi klipile mille finishikoridorist veidi hiljem filmisin, et saaksite aimu sellest show'st, milliseks see finish osavõtjatele kujunes.
Kogu see finish seal hallis oli hästi korraldatud, rahvas sai kaasa elada, prožektorid pidevalt sähvisid, muusika mürtsus, ... ühesõnaga korralik elamus oli ka pealtvaatajatele tagatud.
Peale maratoni tegime ühe lõdvestava jalutuskäigu mööda linna. ;)
Üleval pilt Frankfurter Hof-st, prestiizseimast 5*****  hotellist Frankfurtis, mis ehitati aastail 1872-1876.
Ülemisel pildil Goethe HouseJohann Wolfgang von Goethe sünnimaja.








Käisime vaatamas ka vanu linnamüüri juppe (alumisel pildil), mida eksponeeritakse veel vaid paaris kohas linnas.
Nägime ka juudi surnuaeada/parki, kus värava vahelt sisse piiludes ei paistnud midagi erilist, tavaline muruga kaetud park mõne puuga. Siis aga märkasime aia küljes märke, mis olid sinna kinnitatud hukkunud juutide mäletuseks. Sinna oli märgitud nimi, sünniaeg ja kui teada oli, siis ka surmaaeg ning koht, kus see inimene hukkus. Esimese hooga tundus, et ei midagi erilist, aga nähes neid sadu ja sadu nimesid seal müüri küljes ... pani ikka hetkeks mõtlema küll.



Teiselpool parki nägime parki ümbritsevat aeda jätkuvat koos nimetahvlitega ning seal oli ka väike puudega asustatud killustikuga kaetud väljak, kust puude vahelt paistis üks punastest tellistest laotud kandiline korstna moodi objekt. Võibolla oli see vaid minu ettekujutlus, kuid ma arvan et tegemist oli sümboolse korstnaga seal puude vahel. Selle väljaku ääres olid viidad selle platsi nimedega läbi aastate. Seal samas kõrval asus ka juudimuuseum.

Üldse mitte kaugel meie hotellist oli see monument siin kõrval ja Nato-pood, kust oli võimalik omale soetada erinevat sõjaväeteemalist varustust.



Käisime vaatamas ka pimedas valgustatud Frankfurt Cathedrali, õigemini tuleks vist nimetada seda - Dom Sankt Bartholomäus. Õhtul valgustatuna on sellised kohad kohe eriti pilkupüüdvad ja kaunid.
















Vaatasime üle taas ka Römer'i (alumisel pildil). Kuna sellele reisile ma statiivi kaasa ei saanud võtta, siis olin pimedas sageli hädas pildistamiseks toetuspindade leidmisega ja nii juhtus sellel väljakul ka üks lõbus lugu. Kui olin leidnud ühe suurema kaanega prügikasti, mille servale toetades selle panoraami jaoks kaadreid tegin, siis suutsin enda järele tekitada väikese järjekorra inimestest, kes samuti tahtsid kõik mu leitud prügikasti pildistamise huvides ära kasutada ;)
Edasi liikusime juba jõe äärde. Kuna oli ilus vaikne õhtu, siis mõjusid peegeldused vee peal eriti efektselt.
Siin mõned kaadrid, mis sildadest ja peegeldustest õnnestus saada.

Ka pilvelõhkujad paistsid valgustatud linnas eriti silmatorkavad.

Käisime uudistamas Euroopa Keskpanga juures, kus olid end  telklaagrisse seadnud protestijad.
Korralduslik pool oli neil tugev, sest olemas olid nii kemmergud kui ka olemas oli omaette köögiplokk. Töötas infolaud ning välja oli riputatud kõikvõimalikku infot ning plakateid, mis meile jäid küll mõistetamatuks, kuna olid saksakeelsed.
Üks kaader veel pimedas valgustatud Frankfurter Hof hotellist.

Järgmise päeva pühendasime samuti täielikult turistidena linnas liikumisele. Hommikul esimese asjana tahtsime näha päevavalges neid jäneseid, kes saabumise päeval meid pimedas jalust tahtsid niita. Tükk aega ei näinud me mitte kedagi, kuna pargis liikusid juba varahommikused koertega jalutajad. Siis aga avastasime põõsaste vahelt siiski mõned jänesed ning hetk hiljem märkasime ka rohkeid urgude sissepääsusid, mis maasse kaevatud olid.


Käisime ära ka Hiina aias, mis internetis leidunud tutvustuste järgi samuti üks nauditav paik pidi olema. Aia väraval seisis üks naisterahvas, kaabu peas. Vaevalt olin mõelnud, et hea modell oleks ta sellisena, kui mõned sammud edasi liikudes selgus, et ta oligi seal ühele fotograafile parasjagu poseerimas.
Mina sain vaid kaadri selja tagant. ;)
Aed, sarnaselt eelmisel päeval nähtud Korea aiale, oli hoolikult ning oskuslikult kujundatud. Hooned, rajatised ja taimed kõik üksteist täiendamas.

Aias luusides ning kõike seda rahu nautides märkasin ühte asiaati seal ühe hoone ukselävel istumas ja õppimas või raamatut lugemas.


Meie lahkudes nägime lahkumas ka seda neidu, keda veidi varem seal kaadrisse olin püüdnud.
Möödusime ka ühest kohalikust niinimetatud supiköögist, kus seal ukse taga ootasid inimesed järjekorras ukse avamist. Kui mõni neist oleks üksi rahvahulgas vastu tulnud, siis ei oleks küll vist supiköögi klientideks neid pidanud...
Päevasel ajal liikus mööda jõge mitmeid lõbusõidulaevasid.
Meie õnneks oli see päev, mille plaanisime jalutuskäigule linnas pühendada, väga mõnusa ilmaga. Päike säras, kuivad sügislehed sahisesid...
Ka taevas oli just parasjagu huvitavalt pilvesäbruline, mis muutis selle mu meelest mõnusaks. Lage sinine taevas oleks vast piltidel igavaks jäänud, samas pilvine taevas eelmisel päeval ei olnud ka midagi paremat. Seetõttu ei osanud ma midagi enamat sellest taevast tahtagi ... minu meelest oli kõike parasjagu.


Neid huvitavate tüvede ja oksadega puid ei oska ma küll koju ajada, silma nad aga jäid ...










... ja moodustasid toreda allee jõe ääres.
Eks neid linna siluette pildistades oli endalgi vahepeal tunne, et seda vist olen juba näinud ja pildistanud ... aga see oli seal linnas siiski üks neist vaadetest, mis kiskus pilku pidevalt endale ning tekitas tahtmise vaadet jäädvustada :)

Taas lukud Eiserner Steg sillal ja märgid silla otsas kunagistest Maini jõe üleujutustest.

Vasemal Haus Wertheym, mis asub kohe Römerberg kõrval, on ainus puitraamistikuga maja, mis elas sõja üle puutumatuna.
Seevastu Römer (alumisel pildil) hävis sõjas peaaegu täielikult ja taastati hiljem lihtsustatud kujul.


Et ilm oli ilus, otsustasime ära käia ka Frakfurdi katedraali tipus. Sinna sai peale pileti lunastamist ronida mööda keerdtreppi.



Vaated, mis kiriku tornist ümbritsevale linnale avanesid, tasusid sinna ronimise vaeva ära kuhjaga.



Olles taas maapinnal, käisime korra sees ka Paulskirche's.
See oli 1848. aastal esimese demokraatlikult valitud parlamendi asukoht.



Külastasime ka päevavalguses Euroopa Keskpanga peahoone juures asuvat protestijate telklaagrit.
Pangahoones oli ka suveniiripood, kust sai osta erinevaid euroga seotud suveniire.


Nagu ma juba varem mainisin, paistis protestijate laager silma oma üpris korraliku organiseeritusega.

Edasi käisime vaatamas Frankfurti ühte kriminogeensemat piirkonda - punaste laternate tänavat, mis päevavalguseski oli täis kahtlaseid isikuid ...ei tekkinud mõtet, et tahaks sinna õhtupimedas tagasi minna ;)                     


Tahtsime rahuldada veidi ka oma shoppamiskirge, seetõttu seadsime sammud sellesse samasse ostukeskusesse, mida õhtuvalguses nägime ... seesama hoone, mida läbis üks suur auk. Poe ees oli parasjagu intervjuud tegemas mingi araabia telekanal.
No kui aus olla, siis ega meil ei olnudki eesmärgiks mingeid suuri ostusid teha, pigem tahtsime tutvuda hoonega seest ning heita pilk ka kaubavalikule. Ainuüksi tehnikapood oli nii suur, et võttis enda alla terve ühe korruse  ja natuke teisestki lisaks.
Nii kalleid kellasid kui need siin, ei ole mina enne oma silmaga näinud. See 130290.- on hind ikka eurodes ;)
See Rolexi pood sattus meie teele korduvalt, nii saime neid vaateaknaid ka korralikult imetleda. :)
Kui ööseks olid kõige kallimad kellad vaateaknalt eemaldatud, siis päeval olid nad möödujatele vaatamiseks välja pandud, kuid neid valvas õues seistes ka turvamees (alumisel pildil).

Main Tower on eriline pilvelõhkuja seetõttu, et see on ainus, mille tipus on avatud külastajatele vaateplatvorm.
Selleks muidugi tuli eelnevalt läbida turvakontroll. Turismiteatmikud soovitavad kevadel ja sügisel seda torni külastada päikeseloojangu eel, sest siis on võimalik jälgida, kuidas linn järkjärgult pimedusse vajub ning tuled süttivad.
Läksime ka meie siis sinna päikeseloojangu eel ja julgen ka teistele seda soovitada. Pimedusse vajuv linn on igatahes efektsem kui päikesevalguses.

Peale turvakontrolli läbimist viis meid torni tippu kiirlift, millel oli ka spidomeeter, mis näitas lifti liikumise kiirust.   ;)
Vaated mis sealt avanesid, olid päikese laskudes ilusad. Kui Varssavis oli vaade linnale igav, siis seal tornis oli tegevust palju, et tuttavaid hooneid ja kohti, kus päeval käidud sai, ära tunda.
Raudteejaam tundus maa pinnalt vaadates küll suu ja lai, õhust vaadates, nähes seda liiprite ja rongide hulka tundus see veelgi suurem.
Seal nad olid ...

Paulskirche ...
... ja Euroopa Keskpank koos protestijate laagriga selle juures.


Kaubanduskeskus My Zeil ja jalakäijatele avatud kaubandustänav ...
... ja Frankfurdi Börsihoone.

Oodates päikese loojumist, jäi vahepeal aega jälgida ka teisi piltnikke ning niisama turiste, kes seal meiega koos aega veetsid.
Ilusaim vaade linnale oli minu meelest siis, kui hoonetes järkjärgult tuled süttisid.



Eks ma vahepeal olin siiski ilma statiivita ka päris hädas. Mida pimedamaks muutus, seda pikemat aega säritamseks vajasin, kaamera toetuspinnaks oli aga vaid ümmargusest torust käsipuu.

Taas maapinnal olles käisime enne hotelli suundumist korraks läbi ka Frankfurdi Börsihoone juurest.

Järgmine päev lahkusime rongiga Weeze suunas. Rongijaamas oli pileti kassade ukse taga automaat, kust sai osta ise rongipileteid. Proovisime igaks juhuks, mis hinnaga aparaat meile piletit pakub, kui valime taas kõige odavama variandi. Jälle oli pileti hind üle 40 euri inimese kohta. Seetõttu seadsime sammud kassasse, kust pakuti taas piletit vaid 18 €-ga. Asi tundus veider, sest tegelikult peaks ju interneti või nende iseteeninduskassade kaudu kõik soodsam olema. Küsisime seekord lausa kassapidajalt üle, et miks see aparaat pakub piletit kaks korda kallima hinnaga.
Tema kehitas muidugi õlgu ja ei osanud seda kuidagi meile seletada. Siit tekkiski veendumus, et nii kummaline kui see ka ei ole, tuleb rongipileteid Saksamaal võimalusel osta siiski vaid piletikassadest. Seal leiab kassapidaja sulle juba soodsaima variandi.
Rongid ise on Saksamaal muidugi mõnusad, osa neist kahekorruselised (ülemisel ja kõrval pildil), teised küll ühekorruselised, meenutavad veidi tramme, kuid sõidavad sellegipoolest väga vaikselt.



Mõned vaated ja klõpsud läbi rongiakna, enne kui Weeze rongijaamas olime.
See meesterahvas omas kadestamisväärselt roosat fotokat hetkede jäädvustamiseks.   :)
Weeze osutus pisikeseks linnaks/alevikuks mitte kaugel lennujaamast.

Kui olime end hotelli sisse möllinud, kus selleks pidime eraldi telefonikõne tehes kohale kutsuma hotellitöötaja, kes tuli tõenäoliselt kodust meile numbrituba väljastama. Ruumid olid avarad, hotellitoa akende ees olid vitraazhid.

 Selles linnakeses veidi ringi liikununa valdas meid järjest enam tunne, et miskit on seal lahti. Kohtasime küll üksikuid inimesi, kuid üldiselt oli linn nagu välja surnud.
Veel hakkas silma, et tänavad olid kõik asfaltkatte asemel kividega kaetud, mis jättis mulje väga heas korras olevatest teedest. Eks nende hooldamisega ole omaette probleeme ning nendega tänavate katmine on kindlasti kulukam kui asfaltkate, samas olid teed ka korralikumad ja usun, et tulemus õigustab end ajaga.



Sügisvärvid.
Kolm parti :)

Püüdsime leida söögikohti, mis peaaegu kõik olid suletud. Käisime ka kahe suurema poe juures. Olgugi et kirjad poe uksel näitasid, nagu oleksid nad pidanud olema avatud, jäid uksed suletuks.  

Kasutasime meile juba prantsusmaalt tuttavat kirjamargi aparaati, kust saime marke osta, sisestades ise margi väärtuse... huvitav, kas selline on ka meie tulevik? Asi mis meile selle puhul segadust on tekitanud, on see et need aparaadid ei ütle meile, kui suures väärtuses peab võõrsil neid marke ostma, et kiri ka kohale jõuaks. Tegime seda siis tunde järgi. Samas muidugi oleks selline aparaat igavesti mugav, kui aparaat suudaks ka öelda, mis väärtuses marke ostma peab. :)


Kuna linn oli inimtühi otsustasime, et sõidame rongiga kõrvallinna Kevelaeri, mida oma esimesel saabumise päeval nägime.  Rongijaamas rongiaegasid vaadates nägime ühte neidu, kellelt ka pärisime inimeste puudumise üle. 
Selgus, et sel päeval tähistati seal Kõigi Pühakute päeva, mistõttu kõik suletud oligi. See tähendas, et meil polnud mõtet ka kusagile sõitma hakata enam. 
Leidsime ühe avatud pitsasöömise koha, kus keha kinnitasime ja tegime ühe tiiru pimedas valgustatud linnakeses.

 Saime ühe apteegi vaateakna reklaami abil teada, et erinevalt meil levivatest puukidest ohustavad sakslasi koguni 8 eri liiki puuki  ... ja  see teadmine oli vastik ...  ;)
 Hommikul oli udu vallutanud kogu Weeze. Käisime poes omale kehakinnitust ostmas ning otsustasime seejärel, et kuna meil aega on ja ilm muutus järjest ilusamaks, siis läheme bussi asemel lennujaama jalgsi. Vahemaa pidi olema ~5 km. 


 GPS järgi orjenteerudes olime mingi aja pärast lennujaama juures ... ainult et valel pool maandumisrada. Egas midagi, tuli teha veel üks ring ümber maandumisraha ning kokku midagi 8-9 km kõndimise järel olimegi Weeze lennujama juures. 
Lennujaam ise tundus asuvat nagu endises sõjaväelinnakus, kus oli vanast ajast säilinud piiripunkt, kasarmud, muuseum.
 Mida kokkuvõtvalt öelda Frankfurti reisi kohta ... mulle meeldis, meeldis Frankfurt ise sedavõrd, et sinna julgeks teinekordki sattuda. Kohalikud sakslased olid väga abivalmid, reisiseltskond oli mõnus ... mida muud võibki ühelt reisilt veel tahta ...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar