Moonide õitsemise aeg

On moonide õitsemise aeg ...

Õitsvat moonipõldu on aga k...di raske leida. Nii püüdsin mõned kaadrid Kiisa tee äärest kohalikult põllult ... noh, et oleks midagigi :)

 

Rukkilill ja mooniõis

 Laupäeval liikusime Ainiga ringi Mahtra kandis, 

 sest teada oli juba eelmisest aastast, et sealkandis võib leida rukkilille põldusid.

 Leidsin oma soovitud põllud.

 Andsin endale aru, et Ain ootab põllu serval, millal ma tüdin neist

 aga nii raske on ju nende õite juurest ära tulla, kui tahaks pildistada veel palju kaadreid .. :)

 Ega siis moonide juures kergemalt läinud ...

 Ikka veel ja veel ja ikka paremaid kaadreid ...  :) 

Korraks nägime kaugel põllult metsa pagevaid kitsesid, aga nagu ikka juhtub, on alati sel hetkel vale objektiiv kaamera ees ... aga tühja neist kitsedest seekord ... sain oma soovitud selle suve rukkilille ja mooni pildi kätte. :)

Virmalisi jahtimas

 Esialgse info järgi pidid neljapäeval olema silmaga-nähtavad virmalised. Nii võtsingi plaani nende pilti püüdmise. Ühendasime väed Ringaga, kel samad plaanid olid, ... kuid mida lähemale õhtule, seda enam sai meile selgeks, et seal kõrgemal, kust need päikesetuuled meieni peaksid saabuma, on plaanitud "peo" osas korrektuurid tehtud ning virmalisi me sel õhtul/ööl ei näe. Sellele vaatamata mõtlesime veidi öös ringi hulkuda ning pöörasime auto nina Põõsaspea neeme poole. Kaldad olid küll jääs, kuid kuulda oli tugevat laine loksumise häält mida, veidi hiljem kui silmad pimedusega harjusid, kuuvalguses ka oma silmaga tunnistasime. Meile ootamatult plinkis seal neeme tipu tornis majakas.... hmmm ... lootsin torni just ära kasutada taeva pöörlema panemise pildis ... sellega läks siis nihu ... nii plinkiv torn kui tugev kuuvalgus jätsid mulle vaid ühe suuna kuhu objektiiv suunata. Õnneks sattus see õige suund olema üsna täpselt põhjas. Kui muidu on põhjanaela leidmine taevas üsna lihtne tegevus, siis seekord osaliste pilveribadega kaetud taevas pilguga põhjanaela otsides ei suutnud ma seda üles leida ... ka Ringa ei suutnud siin mind aidata :) Lõpuks kaamera paika saanud panin ta tiksuma st säritama ja nii liikusime seal ligi ringi ja püüdsin Ringale pildisamisel toeks ja abiks olla ... küllap ma teda rohkem vast segasin kui aitasin aga see selleks ;)

Tulemuseks oli ülemine pilt, mille lörtsisid ära küll pilved, kuid kuna suutsin siiski kaamera suuna üsna õige leida ja eriti kuna tegemist on minu esimese nii pika säriga pildiga (31,55 minutit, f11, ISO100), püüdes taevast pöörlema saada, siis võin tulemusega rahule jääda. See andis julgust tulevikus uuesti katsetada, et paremaid tulemusi saavutada.  Et öö tundus päris soe, siis mõtlesime veel veidi ringi hulkuda ja nii me veidi peale südaööd Haapsalu poole liikusime. Väike sissepõige Dirhami sadama juurde ning siis peatus enne Haapsalut mingi oja juures, mille nime ma muidugi ei mäleta. Seal saime korraga tunda ka öist külma. Mingi hetkega ja sõtluvalt asukohast oli temperatuur langenud pea 15 miinuskraadile.

Käisime ära ... ülla, ülla ... Ungru lossi varemete juures. Tundub et elul on omadus korduda eri episoodides. Nii Haapsalusse kui ka Ungru varemete juurde on saatus mind toonud viimastel aastatel korduvalt. Mitte et see paik ei vääriks korduvat külastmaist, mitte seda ... lihtsalt ennastki paneb muigama, kui taas hiljuti nähtud paiku uuesti ja uuesti külastan. :)

Kella poole nelja paiku öösel Haapsalu linnas sõites arutlesime omavahel, et me vist ikka päris normaalsed ei ole selles osas, mis puudutab pildistamist. Et miks peaks nimesed öösel külmas talves (no olgu, kevades) kaameratega ringi jõlkuma selle asemel, et soojas kodus teist külge keerata ... :)

Mingil hetkel Ristil raba servas liikudes avastasin, et kaamera mu käes on saanud päästikult impulsi ja säritama hakanud ... mida konkreetselt, seda ma ei teadnud, kuna kaamera kõikus mu käes liikumise rütmis ... noh tulemus kaamerast pilti vaadates üllatas mind positiivselt. Pildil on nii liikuvust kui rütmi ;)

Oligi aeg otsad kokku tõmmata. Et me virmalisi ei näinud, siis tegin viimaseks ühe kaadri lihtsalt tähistaevast. Võid enda teadmisi testida Suure vankri leidmisega. :) Kella viie paiku, mis mõne jaoks on ärkamise aeg, sain mina siis alles magama ... :)

Ida-Virumaa trip ordukatega

 Laupäev oli sellesügisene retk ordukatega Ida-Virumaale, et koos head sõpradega ringi liikuda ning pildistada muu hulgas ka sügist. Reede õhtu tõi tugeva lumesaju ning halvad ilmaolud, mis sundis kõiki kiirustama talverehvide paigaldamisega.

Nii mõnigi meie hulgast, hinnates ilmaolusid, oli sunnitud seekord osalemisest loobuma. Hommik tõi aga üllatuse. oli küll külm, paiguti isegi 11 külmakraadi, kuid mida edasi, seda kaunimaks päev muutus. Nii tegime ka teel Saka mõisa juurde, meie kohtumispaika, peatuse, et talvist maastikku pilti püüda.

Peale seda kui tervitused vahetatud, suundusime Saka mõisa juures asuva joastiku juurde. Minu jaoks on see seni tundmatu ja nimetu juga. Veidi tööd internetis andis selle joastiku nimeks Saka joastik, mida nimetatakse ka Kivisilla joastikuks.

Veidi takistus-võimlemist seal joastiku juures (järsust trepist, statiiviga ning seljakott fotovarustusega seljas,  alla ja üles ronimine) ning seejärel liikusime Sompa poole. 

 

 Sompa küla ... koht millest räägitakse õudusjutte ... üllatavalt ei leidu selle küla kohta palju infot ka internetis. Vaid linnalegende ning muid pelutavaid kirjutisi ... just seepärast olin huvitatud seal käimisest. Esmamulje oligi  veidi kõhe - stalini aegsed, ühe projekti järgi ehitatud majad, esmapilgul üsna väljasurnud elukeskkond, sellisena ta meid vastu võttis. Kui aga jalutasime veidi küla peal, sattusime kohaliku poe juurde, mida kohe ka   väisasime. Üks väheseid tänasel ajal toimivaid letikaubandusi. Silma jäi ka see, et pooled kaupluse riiulitest olid kaetud alkoholipudelitega - õlled, viinad, veinid, ja kõik muu mida kraadide saatel kõrist alla saab libistada. Samas oli positiivne see, et poes olid müüjad, kes suutsid meid eestikeelsena teenindada. 

 Edasi külas jalutades tunduski, et nende õudujuttude puhul on tegemist vist rohkem linnalegendiga. Muidugi on küla väsinud ning noori inimesi oli seal vähe liikumas näha ... kui mitte arvestada noorpaari lapsevankriga, kellega me teed kolmel korral ristusid. Samas need vanemad inimesed paistsid tegusad ning olid üsnagi huvitatud meie seltskonnast, kes me 9-kesi, kaamerad kaelas seal liikusime ... korrespondendid, nagu meid kord nimetati ;)

 Ka see naine rõõmustas siiralt selle üle, et me seal liigume ja ehk nende muresid kusagil kajastame ning aitame probleeme lahendada. Kahjuks ei ole see meie võimuses, sellegipoolest oli huvitav heita korrakski pilk kohaliku elaniku silme läbi külale. Saime teada, et nende stalini aegsete majade kõrgete lagedega kortereid ei köeta hetkel endiselt, kuna küttetrassi ehitus oli sügisel pooleli jäänud ning temperatuur toas pidi võrduma välistemperatuuriga, samas püüdis ta meile mõista anda, et ega see küla ei olegi alati nii "välja surnud" ja õnnetu, et suvel pidi nende kultuurikeskuses pidevalt midagi toimuma ... peod, kontsertid jne.

Sügis, mida tulime pildistama, oli segatud talvega.

 Järgmine linn, mida külastasime oli Sillamäe. Linn millest olen teel Narva poole korduvalt möödunud kuid kus sees käinud ei ole. Samas meenuvad esimesena seoses selle linnaga Tiit Vähi ärid ... sadam, muldmetallide tehas ...  

 Katrinilt kuuldud info järgi oli Sillamäe nõukogude ajal ilma kirikuta linn, ning soovides sarnaneda teistele eestimaa linnadele, ehitati linnavalitsuse hoone torniga, nagu oleks tegemist kirikuga ... :)

 Käisime turul, kus müüdi xeik kala, mille pildistamise pärast üks naismüüja veel tükk maad hiljem meid sajatas,  samuti oli seal müügil väga laias valikus odekolonne .. kõik nõukaaegsed tuntumad margid olid esindatud, seega kui oleks väga vaja olnud, oleksime saanud oma varusid täiendada mitmeks aastakümneks ... ka venemaa sokolaadi ning maiustusi oli korralik valik ;)

 Mere ääres sattusime vaatepildile, nagu oleks seal väikesed lumised alpid merevees peegeldumas.

 Härmatis, rahe või lumi?  ... ei saanudki aru, aga pole ka eriti oluline ... oluline on see, et väga efektne oli.

 Üks kohalik oli oma autoga otse randa sõitnud. 

 Teel tagasi autode poole, mõõtis meist pika sammuga mööda üks vanem naine, kilekotis kala ... küllap ruttas süüa tegema ... pilt pole küll parima kvaliteediga, kuna nii ootamatult see hetk tuli, kuid ei saanud ka jätta seda näitamata ;)

 Veel enne kui jõudsime nende uhkete treppideni, ristus meie tee kahe kassiga, üks neist oli eriti julge, lootes nuiata meilt midagi head ... pidime kahjuks ta lootusi petma ... 

 Ja trepid, millel ühe oma grupipildi tegime.

 Veel üks vaade treppidelt alla merele.

 Oru park, paik mille ilu kiidetakse, ning kus ma ka ise olen varem mitmel korral käinud.

 Park võttis meid vastu kerge muinasjutulise kullasäraga. Sellisena  nägi see allee välja, kus lumest valged puude oksad kaardusid pea kohal, ning mille vahel kuldasid päikesekiired maha langemata kuldseid puulehti. 

Mere äärde jõudes oli taevasse tõusnud juba kuu, ehkki kell polnud ju veel nii palju. Sellegipoolest hakkas taevas kergelt pilve tõmbama ning hämardus.

















Veel hetked rannas, üksteise ning loodusvaadete pildistamine ... ja oligi aeg see kaunis õhtu mõnusalt lõpetada ...

 Oli tore päev mõnusa seltskonnaga.

Saaremaa

Hommikul olime omadega Sõru sadamas, et sealt Saaremaale sõita. Saaremaal olen ma rohkem kordi käinud kui Hiiumaal ning seetõttu ei olnud mul selle saarega suuremaid plaane ... Mis mulle nende praamide puhul meeldis, siis kõigil praamidel, millega vett ületasime, sai kohvi kõrvale osta värskeid kiluvõileibasid munaga ... nämma :)

Kaarti vaadates tundub see saartevaheline veepind olevat nii kitsas riba, et praam peaks selle ületama vaid mõnekümne minutiga, tegelikkuses liikusime  diagonaalis mitte kõige otsesemat teed ja sestap ületasime seda vahemaad veidi üle tunni aja. Kindla maa peal Angla tuulikute poole liikudes tallusin vahetult enne tuulikuid taas piduripedaali, sest see sinetav põld köitis mu pilku.

Põllutäis hariliku ussikeele taimi oli see, mis seal kasvas. Kuna ma ei ole spets, siis ei oska eriti pakkudagi, miks seda terve põld täis on külvatud ... ehk on tegemist miskit sorti haljasmassi taimega või oli siis mesilaste jaoks külvatud ... 

Angla tuulikutega oli see nukker lugu, et kui varem sai mööda sõites seal peatuse teha ning tuulikute vahel vabalt jalutada, siis nüüd oli kogu see ala piiratud aiaga ning tuulikute juurde minekuks küsiti 2 eurot. Muidugi ei ole see iseenesest suur summa mida küsitakse, samas teisest küljest kroonidesse teisendades ei tundunudkui see summa enam nii pisike ... Mäletan veel oma viimast Angla tuulikute külastust, aastaid tagasi, kui  seal kõige suurema tuuliku all oli pood kus sai ka värskeid äsjaküpsetatud saiakesi osta. See oleks võinud nii ka säilida, et tuulikute juurde pääsemise piletiraha asemel oleks võinud nad oma sissetulekuid kasvatada  suveniiride ning saiakeste ja kohvi müügiga ... aga noh, see on vaid minu subjektiivne arvamus. Pildistasime siis väljastpool aeda mõned kaadrid mälestuseks ning liikusime edasi Sõrve sääre suunas.

Paistab, et Saaremaa oligi see saar, kus rohkelt oli põlde täis lilli, mis lausa kutsusid end jäädvustama.

Sõrve säärele jõudes oli ilm ilus ja päikeseline, samas jooksid mööda merd madalad udupilved, mis aegajalt paate ning hooneid endasse mässisid.

Sõrve sääre tuletorn on koht, kuhu tahaks ka üles ronida, kuid mis mul kunagi õnnestunud ei ole. Vanemad ja teadjamad inimesed räägivad, et kunagi on olnud juhuseid, kui inimesi on ka üles lastud ...

Siin all taas üks pilt, kus hetkeline udupilv inimesed endasse mässis ja mõned minutid hiljem oli tuulest viidud pilv kadunud ja ilm taas selge nagu poleks midagi juhtunud. 

Kui võrrelda nüüd Sõrve sääre tippu Hiiumaal, Kassaris asuva sääretirpiga, siis Sõrve sääre tipp, olgugi et tuntum, jääb minu silmis Hiiumaa omale alla.

Ja muidugi ei saanud ma vastu panna kiusatusele üks panoraamvõte teha, eriti kui vasemalt poolt liikus tuletorni poole taas järjekordne udupilv, mis tuletorni vahepeal osaliselt endasse mässis ...

Noh ja küll küllale liiga ei tee ... veel üks kaader selle kolletava umbrohuga, mis minu silmis pildile värve ja sära lisas.

Tagasiteel Kuressaarde tegime peatuse Tehumardil.

Kuna vahepeal selgus, et kõik meist on varem ka Kuressaares viibinud ning meid hakkas kimbutama ajaline piirang, siis otsustasime Kuressaare linnas vaid süüa  ning edasi liikuda siis juba Kaali kraatri juurde.
See tuulik-trahter on küll varem silma jäänud, kuid söömas seal ma käinud ei ole.
Seekord oli siis võimalus.
Nägus sisustus, ja täiesti arvestatav söögikoht ... kui vaid külastajaid oleks. Toidud maitsvad, teenindajad sõbralikud, kuid inimesi seal ei liikunud, ei tea kas oli põhjus siis mõnevõrra kallimates hindades või tööpäevas ... ei oska arvata, kuidas nad ots-otsaga sedasi kokku tulevad.

Mõned kaadrid Kuressaarest ...

... ja edasi liikusime juba Kaali meteoriidi kraatri juurde. Sel korral oli seal isegi vett veidi. Ei olnudki väga ära kuivanud.

Teel Muhu saarele sattusime taas ühe punetava põllu juurde.

Edasine oli juba minu jaoks rutiinne tegevus. Pidurid põhja, haarasin kaamera ning tuiskasin põllu poole ;)

Väikese väina tammil olevas taskus tegime ühe peatuse ... seal oli parasjagu merele minemas üks purjelauaga tegelane. 

Samal hetkel kui autost väljusin, et seda mööduvat luike pildistada,

ründas mind tiirupaar. Nad tegid pea kohal suure kisa saatel ringe ning sööstsid aegajalt ähvardavalt kiiresti allapoole. Igatahes sama ruttu kui autost väljusin, olin ma autos ka tagasi ... kui mitte kiiremini veel ;)

Hetk hiljem saabus sinna üks pulmaautode kolonn, kus pulmalised väljusid autodest pildistamiseks.

Ootasime, et tiirud hakkavad ka neid ründama, kuid neid oli vist liialt palju koos ning tiirudel ei jäänud üle muud kui vaid nende kohal karjudes lennelda.

Enne äraminekut liikusime vaikselt autoga sinnapoole, kus tiirud kõige raevukamad olid, ning siis selguski see mida arvasin.

Tiirud olid seal mune välja haudumas ja sellest ka nende raevukas käitumine.

Ja meie viimaseks vaatamisväärsuseks sel reisil oli Muhu kirik.

Ilma tornita, astmeline kirik, mida olen samuti palju piltidel näinud, kuid mida vaatama ei ole ise kunagi sattunud. Seekord oli siis see võimalus. Väidetavalt vanimate puitustega kirik Eestis. Kiriku ümber jalutades tekkis mingil hetkel mõte, et huvitav, kui kiriku peasissepääsu pool ei ole kirikuaias väravat, siis kas sinna kirikusse käiakse siis tõesti ümber kiriku jalutades mööda murule tallutud jalgrada? Igatahes selline mulje jäi. 

Mida lõpetuseks öelda. Olid toredad kaks puhkusepäeva Eestimaa saartel. Usun, et need saared on populaarsed nii turistide kui ka eestlaste seas ilma soovitamatagi. Peab kunagi plaani võtma ka teiste saarte külastamise. :)