Tartu ja Peipsiääre külad

 Eelmisel laupäeval oli siis päev Tartus, mis oli juba varakult kokku lepitud.

 Kuna seltsis segasem, siis kutsusime teisigi OO-kaid endaga kaasa, lisades algsele plaanile - Tartule veel Peipsiääre külade külastamise. 

 Tallinnast tuli minuga kaasa veel vaid Karin ning temagi pidi jääma Tartusse, seega tagasi tulin üksi.

 Teel Tartusse tegime mitmeid peatusi, esmalt rabakad metsaveerel, mida märkasin juba nädal varem Tartut väisates, seejärel Adavere tuulik, mis vahepeal oli tagasi saanud omale neljanda tiiviku ning muidugi äraõitsenud võilillepõllud. Ka rapsipõld oli nädal tagasi täies õiteehtes, kuid siis polnud mul mahti pildistamiseks kinni pidada. Seekord tegime peatuse, kuid selgus, et kuiv oli oma töö teinud ja raps hakkas ära õitsema ...

 Tartus olid suured lastekaitsepäeva pidustused käimas. Muidugi samale ajale sattus ka rattamaraton, mis oli liikluse täielikult sassi löönud, nii jõudsime kokkusaamisele hilinemisega ...

 Ilm oli soe, päike kõrvetas täiega. Ajal, mil teised külastasid Tartu Botaanikaaeda, seiklesin mina niikaua linna peal ja püüdsin oma kaadreid. 

 Mulle meeldib ringi liikudes häid tänavamoosekante kuulata. See kolmik ei olnud küll mitte mingi tänavamuusikute punt, kuid sellegipoolest panid end mingiks ajaks kuulama.

 Ülikooli talvine panoraam on mul olemas, kuid senini puudus veel suvine :)

Tartu Jaani kirik on seest efektne ja veidi omanäoline ... ei ole selline klantsitud nagu enamus meie kirikuid, et lubjatud seinad jne ...
Seetõttu oli vahelduseks seal tore käia, lisaks eksponeerivad nad väga sageli seal mõnda fotonäitust ... nii ka sel korral. Meie otsustasime aga tornis ära käia, kuna varem ei ole sinna sattunud. Pilet üles ei olnud üldsegi mitte kallis, kuid olles üleval ära käinud, leidsime et treeningu kohta oli see isegi üsna kallis hind ... noh, et vaatepilt sealt ei olnud see, mida ootasime. Lisaks pildistamist häirivad tegurid - räpane pleksiklaas mitme akna ees ja ühe akna ees liialt tihe võrk ... seetõttu pettumus mu jaoks ... aga eks igaüks otsustagu ikka ise, kas tema jaoks on seal miskit või mitte. See oli vaid minu subjektiivne arvamus :)

Tartu Mänguasjamuuseum on koht, millest olen korduvalt mööda käinud kuid kuhu seni veel sisse polnud astunud. Nüüd sai see ka tehtud. :)

 Üks mosaiikvaade linnale veel enne kui hakkasime oma autode poole liikuma.

 Just hetk enne me lahkumist sõitsid linna maratoonarid.

 Rannahooaeg Anne kanalis käis täiega, isegi roheline lipp oli vardasse aetud. 

Teel Peipsi äärde enne Alatskivi tegime hetkeks peatuse, et Ilmarile tervituseks seda koonuskupliga veskit pildistada ;)

Alatskivi lossis toimus mingi kontsert, kuhu meidki kutsuti, ning oldi valmis meie jaoks isegi hinda langetama, kuid kuidagi juhtus nii, et meid kimbutasid seal päeval tugevad likviidsusprobleemid ja nii ei olnud meil võimalik isegi mitte hetkeks kohvikusse minna, ehkki oleks muidu seda vast teinud. Oli kohe selline päev, kui kellegile ei tulnud pähe, et Peipsi äärde minnes võiks olla taskus veidigi sularaha. Niivõrd ära on meid rikkunud see siilike, kes kaardiga maksta kogu aeg käsib. :P

 Lossi aknast jäi meid pilguga saatma üks koer, kes nii vaikselt seal püsis, nagu oleks see pea sinna võre külge liimitud. ;)

 Kolkja külas oli üks sibulakasvataja peenraid sättimas. Tükk aega pidasime seal tee ääres nõu, kas minna veidi juttu puhuma või mitte. Lõpuks otsustasime suhtuse kasuks. Selgus, et väga sõbralik tegelane, kes lubas enast isegi pilti teha. Minu küsimuse peale selgitas, et sel aastal on peenravahed nii märjad olnud ilmast tingituna, et alles esimene kuivem nädalavahetus oli saabunud, et peenraid kõpitseda ... et isegi nagu hiljaks on nad jäänud. Aga olid uhked kõrged peenrad küll ja kõike seda selleks, et peenrad ära ei kuivaks ja sibul korralikult kasvaks.

Tore hoiatussilt ühelt väravalt. :)








Seda alumist pilti tehes mõlkus mõtteis see luule - üks kask meil kasvas majaukse ... majaotsa sees ... ;)

 Eriti tore oli see, et üks osa meie reisiseltskonna liikmeitest olid nõus autodega teise külaserva sõitma.

 Nii saime endale vabad käed,  ja võisime rahulikult läbi küla jalutada ning üle aedade piiludes veidi uudishimutseda. 

 Juhul kui keegi plaanib seda kanti kunagi külastada, võtke omale aega ja leidke võimalus küla läbimiseks jalgsi ... usun, et jääte rahule ja ei kahetse seda ...

Neid Mursikuid oli külades palju eri kohtades pikutamas ja niisama poseerimas. See siin oli aga üks stiilsemaid ;)

 Minu jaoks jäigi veidi ebaselgeks, milal sai otsa Kolkja ja algas Varnja küla ning sinna vahele jäi kusgile veel ka Tartumaa Kasepää küla, aga see vast polegi nii oluline. Läbi võib nad jalutada kõik ning kohalikega veidi lobiseda. Nii kuulsime ühelt mehelt, et ta oli aasta tagasi tulnud sinna sibulat ostma kuid ostis hoopis omale maja ... vat nii on ka võimalik kohalikuks muutuda. ;)

AmbulARToorium.  Helistasime ka meie Mašale, kuna olime kamba peale kokku korjates leidnud omale piletiraha. Keda aga kodus ei olnud või vähemasti ei vastanud mu telefonikõnele, oli Maša ja ta pole (õnneks) tänaseni tagasi helistanud.
Õnneks seetõttu, et kui ta ka helistaks nüüd, siis ega ma enam seal ukse taga muuseumisse pääsemist ei oota ;)
Korra tekkis ka arutelu peale seda, kui ma tõstatasin nende kohalike autode teema, et kui tegemist pidi olema Eestimaa vaeseima külaga, siis kuidas nad suudavad endale lubada nii kalleid, uusi ja uhkeid autosid ... tõesõna lootsin rohkem nagu moskvitše ja ziguleid näha, nägin aga hoopis Honda CRV maastureid, tutikaid BMV-sid ja teisi korralikke sõidukeid ...mina ome Kiaga oleks seal nagu õnnetusehunnik ;)
See vaesus on näilik .... või noh, ... kõike saab kuidagi seletada. Nii seletas Aivari küsimise peale üks kirikuõpetaja, kellega nad vestlesid, et tegemist pidi olema noorte autodega, kes käivad väljamaal tööl ja on parasjagu vanemaid külastamas ... samas, kas tõesti kõigil peredel nüüd sattusid lapsed just selsamal laupäeval külla, mõned ka kahe ja kolme autoga ... noh, kes seda teab ... jätan endale õiguse veidi kahelda selles .... :P

 Veel mõned kaadrid, mis silma jäid sel jalutuskäigul.

 Üks kuuriuks, kus vobla oli kuivama riputatud, oli lahti jäänud ja nii ma selle kaadri sain.

 Õhtul enne kojusõitu tegime veel tuttavatega ühe istumise Tartus Moka kohvikus. Nautisime sööki ning tuletasime meelde, mis päeva jooksul juhtunud oli. Oli kena soe päev Tartumaal.