Salevere Salumäe matkarada

 Karantiini tingimustes ei ole hea väljas kooserdada, eriti veel väga rahvarohketes. 

 Kuna ilm oli pühapäeaval vaatamata külmale tuulele ilus, siis valisimegi tuttavatega Läänemaal välja vähekäidava Salevere Salumäe matkaraja. Et kõik vastaks korralikult 2+2 reeglitele, liikusime matkarajale Tallinnast kahe autoga, kummagis 2 inimest ... ka looduses liikudes püüdsime piisavat vahet hoida. 

 Metsaalune rada viis meid treppe mööda alla Silmaallika juurde. 

 Ehkki mul on siin pildile püütud vaid kollased ülased, kirendas metsaalune praegu kevadlilledest ... sinililled, valged ja kollased ülased .. ka mingid käpalised ... 

 Peale matkarada läksime läbi ka mere ääres olevate Näärikivide juurest.

 Mingit nääritunnet ei olnud ... 

 kui mitte arvestada seda külma tuult.

 Enne koduteed põikasime sisse tere ütlema  ka sugulase juurde, kes seal ligidal elab.

Ja sisse põikamise all ei pidanud ma silmas mitte tuppa ronimist vaid olime ikka ontlikult õues parajate vahedega ja lobisesime paar sõna juttu :)

Oli mõnus pühapäev!

Väätsa rabas

 Laupäeval oli ilm imeilus ja nii plaanisime sõpradega minna kusagile loodusse. 

 Valisime selleks korraks Väätsa raba Järvamaal, kus me keegi ei olnud varem käinud.

 See tekitas esialgu veidi segadust, kuna mõnes kohas nimetatakse seda Vissuvere matkarajaks, 

samuti liikusime algselt Lokuta matkaraja poole, mis kokkuvõttes on vist üks ja sama matkarada, 

 kuhu pääseb eri suundadest. 

 Igatahes Lokuta poolne tee oli läbi kaevatud ja nii sisenesime matkarajale Vissuvere poolsest küljest.

 Oli lauspäike ja päevane aeg, nii olin sunnitud piltide kallal veidi enam vaeva nägema kui tavaliselt, 

 et nad väga plassiks ei jääks. 

 Raba kiituseks pean ütlema seda, et see on üks minu uutest lemmikutest.

 See on raba, kus on mida vaadata ja mida julgen ka kõigile teistele julgelt soovitada.

 Õnneks ei ole see raba veel rahvamasside poolt ka ära ummistatud ... seal saab veel loodust nautida ...

kevad Seli rabas

 Ühel päeval, kui Raido ja Sirli taas tahtsid kusagile loodusesse minna

 st paika, kus nad varem pole käinud, siis meenus mulle ühe mõttena Seli raba. 

 Olin selles rabas mõned korrad viibinud, kuid tahtsin näha seda raba ka jääkattega

 Raba oli tõepoolest osaliselt veel jääkatte all. Meiega kaasas olnud koerale meeldis jääkattel ringi lipata .. seda selle hetkeni, kui ta korraga rabalauka serval õrnemal jääl laukasse sulpsatas. Esimesele ehmatusele järgnes koera päästmine. 

 Kõik lõppes õnnelikult, koer oli veidi aega peale kuivatamist sama julge kui enne suplust.

 Seekord mõtlesime liikuda mööda lagunevat laudteed raja lõpuni, kus saab näha ka Seli järve. 

 Tee peal püüdsid rabalaukad oma peegeldusega kogu tähelepanu endale.

 Raja lõpus paistiski läbi puude Seli järv. 

 Järv ise on üsna kinni kasvanud. Suvel ei pidavat läbi kõrkjate järv eriti välja paistma (vähemasti sellist juttu olen kuulnud). :)

 Ega tagasitee vaated ei erinenud eriti eelnevalt nähtust ...

 vaid see vahe, et nüüd nägid kõike teise nurga alt, 

 teise valgusega ... 

 Mina muidugi olin nagu alati viimane, püüdes kõike talletada.

 Õnneks olid mul kaasas mõistlikud matkakaaslased, 

 kes mind järele ootasid. 

 Tagasiteel tegime ka väikese peatuse Matsimäe Pühajärve telkimisalal. Olen seda paika möödasõidul korduvalt näinud, kuid kunagi ei ole saanud peatust teha. Seekord vaatasime ka selle koha üle.

Oli tore päev looduses mõnusas seltskonnas ... 

Tuttpütt

 Vend vihjas ühel päeval, et oli tuttpütti märganud Tagadi pisikesel järvel. Otseloomulikult olin ma valmis vihjet uurima. :)

 Praegusel aastaajal on seal veekogu ääres eriti ilus ja maaliline, 

 kui erksad kevadevärvid vees peegelduvad.

 Veekogu kallas on veidi võsastunud ja järve teisele kaldale saamiseks pidin läbi sääskede poolt vallutatud võsa endale teed murdma.

Õhtupäikesega oli seal ilus.

 Tuttpütti mul seal aga tuvastada ei õnnestunud. Leidsin sõtka   

ja sarvikpüti. Ehk oli seal eelmine päev ka tuttpütt viibinud, mine sa tea ... 

kevad

 Mõnusad kevadilmad on kätte jõudnud ja nii roomasingi ühel nädalavahetusel rohus, et kaadrisse püüda nurmenukke

 ja meelespea õisi.

Kaks hakki olid end puu latva istuma sättinud, justkui kartes, et jäävad muidu sellest tsirkusest ilma. :) 

 Sain esimest korda kaadrisse ka lepalinnu.

 Kuldnokal on kiired ajad. Pojad vajavad toimist ... 

Sellegipoolest võttis ta hetkeks ka endale aja ja tardus tükiks ajaks pesakasti katusele nokk taeva poole, justkui võtaks oma kurgualusele päikesevanni ... kevad ... :)