Sügist otsimas Kohilas

 Septembri  lõpus käisin Kohilas sügist otsimas. 

 Liikusin seekord jõe ääres discgolf raja ääres.

 Ei ole sinna kohta juba aastaid sattunud. 

 Esimesed sügise kuulutajad olid need värvilised põdrakanepi taimed.

 Kui puud olid veel üsna rohelised ja värve oli vähe näha, 

 siis taevas nägi välja juba üsna sügisene.

 Pole ime, et sel päeval palju geomeetriat pildile jäi, .. ikkagi jõe ääres ... ja peegeldused.  

 Teel koju põikasin sisse ka Kurtnasse, kust samuti Keila jõgi läbi voolab.

Sügis Kohilas

 Laupäeva õhtul kiskus ilm vihmaseks ja oli juba hämar, kui Kohilast kodu poole liikusin.

 Sellegipoolest ei saanud ma jätta peatust tegemata, kui nägin jõe ääres sügisvärve.

 Tegin mõned klõpsud käes pildistades ...Kas ma  just nendega päris 100% rahul olen ... 

aga ma lihtsalt ei ole selle aasta sügist veel pildistanud. Loodan et ehk läheb ilm ka veidi ilusamaks enne kui kogu see värvidemäng puudelt maha pudeneb ...

Õhtul Viru rabas

 Kristiina oli Eestisse "käima" tulnud ja nii mõtlesimegi Raidoga ta taas Eestimaa loodusesse viia.

 Seekordseks valikuks sai Viru raba.

 Kuna rabas on uuendatud nii laudtee kui ka vaatetorn, siis teadsin, et sellest paigast on saanud populaarne sihtkoht.

 Sellist rahvaste rännet ning autode hulka, mida nägime parkla juures, ei osanud aga ka mina oodata.

 Sõitsime seetõttu edasi tagumise parkla juurde, kus veidi vähem autosid oli.

 Raba tundus populaarne olevat mitte vaid turistidele ja loodusesõpradele, 

 seal oli ka perekondi koerte ja lastega, üks pere oli nõuks võtnud lisaks lapsele, keda nad kordamööda kukil vedasid, ka suure-suure mänguauto ... 

 mina küll ei näinud seal küll kohta, kus sellise autoga mängida aga ju nemad teadsid siis paremini ... :)

 Sattusime rabasse minema üsna hilja, kiskus juba rabasse minnes hämaraks, 

 seda kentsakam oli kohata inimesi, kes vastu pimedat, kui meie rabast väljusime, ikka sinna veel läksid ... 

 Küllap neil oli vaja oma kilomeetrid kusagil ära marssida ja valisid selleks siis raba ... on ju pop esmaspäeval tööle minnes ütleda, et käisin nädalavahetusel rabas. ;) 

Raba oli küll oma sügisvärvid enamuses kaotanud, sellegipoolest tegin mõned kaadrid. 

Ma ei ole selles rabas mitu aastat käinud ja arvan ka, et päris vabatahtlikult ma sinna taas mitu aastat vast ei lähe ... aga noh, never say never... ;)

Virmalised Järveotsa järve ääres

 Sel korral ruttasin virmalisi pldistama Ringa ja Emre'ga. 

 Olime hilje peale jäänud, sestap tabasid esimesed virmalised meid alles poole tee peal.

 Esimene sahmakas kätte saanud, ruttasime edasi Järveotsa järve poole.

 Lootsime seekord peegeldusi saada ja seda me ka saime.

 Jäädvustasin nii viltuseid puid

 kui ka pilvetupsude peegeldusi veel. 

 Korraks mõtlesime asukohta vahetada kuid poolel teel mõtlesime ümber .. .ei olnud loota paremat kohta sellest järvest, nii naasesime ajaks, mil uus sahmakas virmalisi ilmus. Vale objektiivi kasutamisest on see pilt isegi veidi ebaterav saanud.

Aga üldiselt oli mõnus ja tuulevaikne õhtu. Tänud Ringa ja Emre teile seltskonna eest.

Rabaöö Mukris

 Rabaöö traditsioon on meil ordukatega välja kasvanud juba mitme aasta jooksul. On aastaid, kui rabaöö on vahele jäänud, on pettumusi olnud udu puudumise üle ... ööbijate seltskonna suurus on varieerunud aastate lõikes ... kõike on olnud ... kuid sellegipoolest on see hetk, kui hommikune udu on raba vallutanud ja päike kohe-kohe tõusmas, nii nõiduslik, et sel hetkel unustab sõber sõbra, sugulane sugulase ... igaüks püüab seda maagiat vaid endasse ahmida ... ja need on ka need hetked, mille nimel mina rabas ööbimas käin. Sel õhtul Mukris oleks raba otsekui endale pilvetiivad saanud.

 Õhtune päike oli mõnus, soe ja kuldne ... käisime läbi kogu matkaraja. Tegin koopia oma eelmise sügise kaadrist, mille ka rabapiltide näitusele panin ... silma hakkas, et vesiroosid olid seal selle aastaga hästi paljunenud. :)

 Üldiselt on minu jaoks üllatav, et praegu veel vesiroosid õitsesid. Minu teadmiste järgi oleks nad pidanud olema juba ammu ära õitsenud aga ju see aasta on ilmaolud nende õitsemisele soodsad olnud ja sedasi nad siis end õhtupäikeses avanud olid ...

 Vaatepilt õhtusele rabale vaatetornist oli vaimustav ... millised värvid ja peegeldused ... ma muidu ei ole alati nii emotsionaalne, aga seal tegin küll mitmeid korduskaadreid kartuses, et äkki ei ole kõik nii perfektne kui peab. :) Loojangu võtsime vastu raba otsas lõppeplatsil, kus siis keha kinnitasime ning mõnusasti tule ääres juttu puhusime. Ööseks kobisime rabatorni ülemisele korrusele unele. Osa pugesid oma magamiskottidega improviseeritud tuulekatte varju, mina leidsin oma koha torni teises servas magamiskotti pugedes :)

 Hommikune saabuva auto hääl pani arvama, et Anne on oma soojast koikust taas rappa naasnud. Tekkis kohe kiire elevus ... kell oli ju 5:20 ja udu oli väljas. 

 Üks kiire äratus kõigile ning siis läks askeldamiseks. Anne see küll veel ei olnud, olid kolm teist loodussõpra, kes rappa olid tulnud hommikut tervitama. Aga üsna pea saabus ka Anne. 

 Hommikune äratus rabas on alati tore, kuna inimesed on nii erinevad. Mõned krapsavad kiiresti püsti askeldama ja pildistama, teised mõtlevad ringutades veel kaua, kas maksab end ikka püsti ajada, kolmandad aga koperdavad niisama unesegaselt ringi ... :)

 Ja siis kui see päike kell 6:16 korraga tõusis, siis oli kibekiire aeg, mil pidi liikuma tornis ilma seda õõtsutamata, kuna kõik tulistasid oma kaadreid. Päike tõuseb sel hetkel silmnähtavalt kiiresti ja seda aega on tõesti vaid mõned minutid ... sel korral kulus vaid 8 minutit, kui päike end juba täielikult näitas...

 Erinevad kaadrid, 

 objektiivide vahetused, 

 kõike prooviti ja katsetati seal tornis, kartes ainsamatki hetke kaotada ....

 Kui päike juba kõrgemale tõusis, ning hommikurõskusest tekkinud "vaprusevärinad" järgi jäid, oli aeg tornist alla ronida ning all rabas juba avastusi teha.

 Kui ülalt tornist vaadates tundus seekord udu vähem olevat kui minu viimasel Mukre rabaööl, siis all maapinnal oli see udu ikka veel päris paks, 

 mässides kõik ümbruse endasse.

 Meil seekord jubedalt vedas ka ilmaga, olime saanud omale mõnusa taeva pildistamiseks.

 Ei lage taevas ega tugev pilvitus ei oleks pakkunud meile sellist värvimängu kui see õrnalt säbruline taevas. 

 Eks looduse pildistamise vahele on vaja jäädvustada kindasti ka kaaslasi ... 

 sest kust me ikka endast pilte looduskeskkonnaga muidu saame, kui mitte teistelt kaaslastelt,  kelle kaadrisse oleme just parasjagu jäänud.

 Vesiroosid olid hommikuks küll oma õied sulgenud, oodates päikesetõusu, kuid rabas on iga ilmaga midagi näha ja avastada.

Hommikuste soojade päikesekiirte käes oli kohe eriliselt mõnus seal viibida.

 Rabahommiku jäädvustuste üheks "kohustuslikuks" pildiks on ka üks kastepisaratega ämblikuvõrk. Mina jäädvustasin seekord topeltvõrgutuse. :)

 Sellised nad on need pärlikeed lähedalt uurides. 

 Rabaööle minnes sain küll tuttavatelt kommentaare stiilis -  einoh, ei ole normaalne, ... soovitati ka torni sissekirjutus võtta ... kuid usun, et see kes kord on ühe korraliku päikesetõusu hommikuses uduses rabas ära näinud, see ei kõhkle ka teist korda rabas ööbimast ... Tänud ordukatele, kes nõustusid kõigele vaatamata minuga koos rabas ööbima. :)