Rabaöö Mukris

 Rabaöö traditsioon on meil ordukatega välja kasvanud juba mitme aasta jooksul. On aastaid, kui rabaöö on vahele jäänud, on pettumusi olnud udu puudumise üle ... ööbijate seltskonna suurus on varieerunud aastate lõikes ... kõike on olnud ... kuid sellegipoolest on see hetk, kui hommikune udu on raba vallutanud ja päike kohe-kohe tõusmas, nii nõiduslik, et sel hetkel unustab sõber sõbra, sugulane sugulase ... igaüks püüab seda maagiat vaid endasse ahmida ... ja need on ka need hetked, mille nimel mina rabas ööbimas käin. Sel õhtul Mukris oleks raba otsekui endale pilvetiivad saanud.

 Õhtune päike oli mõnus, soe ja kuldne ... käisime läbi kogu matkaraja. Tegin koopia oma eelmise sügise kaadrist, mille ka rabapiltide näitusele panin ... silma hakkas, et vesiroosid olid seal selle aastaga hästi paljunenud. :)

 Üldiselt on minu jaoks üllatav, et praegu veel vesiroosid õitsesid. Minu teadmiste järgi oleks nad pidanud olema juba ammu ära õitsenud aga ju see aasta on ilmaolud nende õitsemisele soodsad olnud ja sedasi nad siis end õhtupäikeses avanud olid ...

 Vaatepilt õhtusele rabale vaatetornist oli vaimustav ... millised värvid ja peegeldused ... ma muidu ei ole alati nii emotsionaalne, aga seal tegin küll mitmeid korduskaadreid kartuses, et äkki ei ole kõik nii perfektne kui peab. :) Loojangu võtsime vastu raba otsas lõppeplatsil, kus siis keha kinnitasime ning mõnusasti tule ääres juttu puhusime. Ööseks kobisime rabatorni ülemisele korrusele unele. Osa pugesid oma magamiskottidega improviseeritud tuulekatte varju, mina leidsin oma koha torni teises servas magamiskotti pugedes :)

 Hommikune saabuva auto hääl pani arvama, et Anne on oma soojast koikust taas rappa naasnud. Tekkis kohe kiire elevus ... kell oli ju 5:20 ja udu oli väljas. 

 Üks kiire äratus kõigile ning siis läks askeldamiseks. Anne see küll veel ei olnud, olid kolm teist loodussõpra, kes rappa olid tulnud hommikut tervitama. Aga üsna pea saabus ka Anne. 

 Hommikune äratus rabas on alati tore, kuna inimesed on nii erinevad. Mõned krapsavad kiiresti püsti askeldama ja pildistama, teised mõtlevad ringutades veel kaua, kas maksab end ikka püsti ajada, kolmandad aga koperdavad niisama unesegaselt ringi ... :)

 Ja siis kui see päike kell 6:16 korraga tõusis, siis oli kibekiire aeg, mil pidi liikuma tornis ilma seda õõtsutamata, kuna kõik tulistasid oma kaadreid. Päike tõuseb sel hetkel silmnähtavalt kiiresti ja seda aega on tõesti vaid mõned minutid ... sel korral kulus vaid 8 minutit, kui päike end juba täielikult näitas...

 Erinevad kaadrid, 

 objektiivide vahetused, 

 kõike prooviti ja katsetati seal tornis, kartes ainsamatki hetke kaotada ....

 Kui päike juba kõrgemale tõusis, ning hommikurõskusest tekkinud "vaprusevärinad" järgi jäid, oli aeg tornist alla ronida ning all rabas juba avastusi teha.

 Kui ülalt tornist vaadates tundus seekord udu vähem olevat kui minu viimasel Mukre rabaööl, siis all maapinnal oli see udu ikka veel päris paks, 

 mässides kõik ümbruse endasse.

 Meil seekord jubedalt vedas ka ilmaga, olime saanud omale mõnusa taeva pildistamiseks.

 Ei lage taevas ega tugev pilvitus ei oleks pakkunud meile sellist värvimängu kui see õrnalt säbruline taevas. 

 Eks looduse pildistamise vahele on vaja jäädvustada kindasti ka kaaslasi ... 

 sest kust me ikka endast pilte looduskeskkonnaga muidu saame, kui mitte teistelt kaaslastelt,  kelle kaadrisse oleme just parasjagu jäänud.

 Vesiroosid olid hommikuks küll oma õied sulgenud, oodates päikesetõusu, kuid rabas on iga ilmaga midagi näha ja avastada.

Hommikuste soojade päikesekiirte käes oli kohe eriliselt mõnus seal viibida.

 Rabahommiku jäädvustuste üheks "kohustuslikuks" pildiks on ka üks kastepisaratega ämblikuvõrk. Mina jäädvustasin seekord topeltvõrgutuse. :)

 Sellised nad on need pärlikeed lähedalt uurides. 

 Rabaööle minnes sain küll tuttavatelt kommentaare stiilis -  einoh, ei ole normaalne, ... soovitati ka torni sissekirjutus võtta ... kuid usun, et see kes kord on ühe korraliku päikesetõusu hommikuses uduses rabas ära näinud, see ei kõhkle ka teist korda rabas ööbimast ... Tänud ordukatele, kes nõustusid kõigele vaatamata minuga koos rabas ööbima. :)