Taas OO-ga liikumas

 Plaan oli ordukatega teha taas üks rabaöö Mukre rabas. Meil oli vaja enne Raplast maha võtta oma näitus, et see siis Kundasse edasi saata, nii kohtusimegi algul Raplas. Näituse saime maha võetud, ning väga toreda Raamatukogu juhataja poolt pakutud kohvi ning pirukatega einestatud, liikusime edasi oma väikese seltskonnaga Kuusiku Põllumajandusparki.

 Park asus otse Kuusiku lennuvälja kõrval, nii saime jälgida ka langevarjuhüppeid. Kuulsin hiljem ühelt tuttavalt, kes langevarjundusega ka ise tegeleb, et sel päeval olid seal olnud mingid võistlused.

 Aga park ise oli tore ja omanäoline. Palju peenraid, kõigil sildid juures nimedega. Võhik "linnalaps" saab seal tutvuda erinevate põllukultuuridega. (Ülemisel pildil on lina).

 Leidsin ka mina enda jaoks palju põnevat... :)

 Lillede-taimede kõrval on seal ka korralik viljapuu aed.

 Kohati tekkis seal juba päris sügise tunne.

 See porgand oli seal teiste kõrval nii toredasti, nagu oleks keegi ta juba kord maast välja sikutanud ja siis tagasi torganud ;)

 Edasi liikusime Järvakandi klaasimuuseumi.

 Olen küll Järvakandis korduvalt viibinud, kuid klaasimuuseumi ei ole veel sattunud. 

 Soovitan külastada. Kõige selle klaasi tootmise ja ajaloo väljapaneku kõrval saab tutvuda ka Järvakandis toodetud klaasnõudega, millest nii mõnigi on meil paljudel nõuka-ajal kasutuses olnud. Mõnel ehk ka tänagi veel kasutuses ...

 Eraldi  tasu eest saab muuseumis ka klaasnõusid ise puhuda. 

 Meil seda võimalust seekord ei olnud, küll aga saime pealt vaadata kuidas ühed lapsed seal neid vaase puhusid ... oli põnev ja peaks kunagi kindlasti ka ise selle plaani võtma ...

 Edasi liikusime Kurgjale.

 Kohale jõudsime üsna hilja, nii olid seal lõppemas mingid Talupäevad. Lootsin saada kusagilt osta kama, kuid sel kellaajal seda enam ei müüdud. Vaid õlut oleksime saanud. Sellegipoolest nägime hobuse rautamist.

 Olin Kurgjal teist korda ja mõlemal korral on see paik mulle meeldinud. 

 Kurgjal on kena loodus, on hooneid mida uurida ja kui satud sinna ajal, mil hooned veel avatud on, siis on tegevust pikemaks ajaks.

 Astusime läbi ka Carl Robert Jakobsoni perekonna kalmistult. 

 Üllatas, et Carl oli surres vaid 41 aastane. Tema pilte ja kujusid vaadates seda küll ei pakuks ...

  Võidula - küla, kus omal ajal asus samuti klaasivabrik.

Meie läksime tegelikult vaatama Võidula mõisa.

Puidust mõis on omanäoline just nende peasissekäigu kohale jäävate kummis akende poolest.

 Mulle meeldis see küla veel ka selle poolest, et tegemist ei olnud tavalise igava külaga sadade hulgast, millest harilikult peatumata läbi sõidetakse, vaid seal oli iga maja juures silt, mis hooned seal kunagi olnud on - sepikoda, klaasivabrik jne ....

Siit mitte kaugel asuski Mukre raba, mis oli meie sihtkoht ... aga sellest juba järgmises kandes ...