Esialgse info järgi pidid neljapäeval olema silmaga-nähtavad virmalised. Nii võtsingi plaani nende pilti püüdmise. Ühendasime väed Ringaga, kel samad plaanid olid, ... kuid mida lähemale õhtule, seda enam sai meile selgeks, et seal kõrgemal, kust need päikesetuuled meieni peaksid saabuma, on plaanitud "peo" osas korrektuurid tehtud ning virmalisi me sel õhtul/ööl ei näe. Sellele vaatamata mõtlesime veidi öös ringi hulkuda ning pöörasime auto nina Põõsaspea neeme poole. Kaldad olid küll jääs, kuid kuulda oli tugevat laine loksumise häält mida, veidi hiljem kui silmad pimedusega harjusid, kuuvalguses ka oma silmaga tunnistasime. Meile ootamatult plinkis seal neeme tipu tornis majakas.... hmmm ... lootsin torni just ära kasutada taeva pöörlema panemise pildis ... sellega läks siis nihu ... nii plinkiv torn kui tugev kuuvalgus jätsid mulle vaid ühe suuna kuhu objektiiv suunata. Õnneks sattus see õige suund olema üsna täpselt põhjas. Kui muidu on põhjanaela leidmine taevas üsna lihtne tegevus, siis seekord osaliste pilveribadega kaetud taevas pilguga põhjanaela otsides ei suutnud ma seda üles leida ... ka Ringa ei suutnud siin mind aidata :) Lõpuks kaamera paika saanud panin ta tiksuma st säritama ja nii liikusime seal ligi ringi ja püüdsin Ringale pildisamisel toeks ja abiks olla ... küllap ma teda rohkem vast segasin kui aitasin aga see selleks ;)
Tulemuseks oli ülemine pilt, mille lörtsisid ära küll pilved, kuid kuna suutsin siiski kaamera suuna üsna õige leida ja eriti kuna tegemist on minu esimese nii pika säriga pildiga (31,55 minutit, f11, ISO100), püüdes taevast pöörlema saada, siis võin tulemusega rahule jääda. See andis julgust tulevikus uuesti katsetada, et paremaid tulemusi saavutada. Et öö tundus päris soe, siis mõtlesime veel veidi ringi hulkuda ja nii me veidi peale südaööd Haapsalu poole liikusime. Väike sissepõige Dirhami sadama juurde ning siis peatus enne Haapsalut mingi oja juures, mille nime ma muidugi ei mäleta. Seal saime korraga tunda ka öist külma. Mingi hetkega ja sõtluvalt asukohast oli temperatuur langenud pea 15 miinuskraadile.
Käisime ära ... ülla, ülla ... Ungru lossi varemete juures. Tundub et elul on omadus korduda eri episoodides. Nii Haapsalusse kui ka Ungru varemete juurde on saatus mind toonud viimastel aastatel korduvalt. Mitte et see paik ei vääriks korduvat külastmaist, mitte seda ... lihtsalt ennastki paneb muigama, kui taas hiljuti nähtud paiku uuesti ja uuesti külastan. :)
Kella poole nelja paiku öösel Haapsalu linnas sõites arutlesime omavahel, et me vist ikka päris normaalsed ei ole selles osas, mis puudutab pildistamist. Et miks peaks nimesed öösel külmas talves (no olgu, kevades) kaameratega ringi jõlkuma selle asemel, et soojas kodus teist külge keerata ... :)
Mingil hetkel Ristil raba servas liikudes avastasin, et kaamera mu käes on saanud päästikult impulsi ja säritama hakanud ... mida konkreetselt, seda ma ei teadnud, kuna kaamera kõikus mu käes liikumise rütmis ... noh tulemus kaamerast pilti vaadates üllatas mind positiivselt. Pildil on nii liikuvust kui rütmi ;)
Oligi aeg otsad kokku tõmmata. Et me virmalisi ei näinud, siis tegin viimaseks ühe kaadri lihtsalt tähistaevast. Võid enda teadmisi testida Suure vankri leidmisega. :) Kella viie paiku, mis mõne jaoks on ärkamise aeg, sain mina siis alles magama ... :)
