Virmalisi jahtimas

 Esialgse info järgi pidid neljapäeval olema silmaga-nähtavad virmalised. Nii võtsingi plaani nende pilti püüdmise. Ühendasime väed Ringaga, kel samad plaanid olid, ... kuid mida lähemale õhtule, seda enam sai meile selgeks, et seal kõrgemal, kust need päikesetuuled meieni peaksid saabuma, on plaanitud "peo" osas korrektuurid tehtud ning virmalisi me sel õhtul/ööl ei näe. Sellele vaatamata mõtlesime veidi öös ringi hulkuda ning pöörasime auto nina Põõsaspea neeme poole. Kaldad olid küll jääs, kuid kuulda oli tugevat laine loksumise häält mida, veidi hiljem kui silmad pimedusega harjusid, kuuvalguses ka oma silmaga tunnistasime. Meile ootamatult plinkis seal neeme tipu tornis majakas.... hmmm ... lootsin torni just ära kasutada taeva pöörlema panemise pildis ... sellega läks siis nihu ... nii plinkiv torn kui tugev kuuvalgus jätsid mulle vaid ühe suuna kuhu objektiiv suunata. Õnneks sattus see õige suund olema üsna täpselt põhjas. Kui muidu on põhjanaela leidmine taevas üsna lihtne tegevus, siis seekord osaliste pilveribadega kaetud taevas pilguga põhjanaela otsides ei suutnud ma seda üles leida ... ka Ringa ei suutnud siin mind aidata :) Lõpuks kaamera paika saanud panin ta tiksuma st säritama ja nii liikusime seal ligi ringi ja püüdsin Ringale pildisamisel toeks ja abiks olla ... küllap ma teda rohkem vast segasin kui aitasin aga see selleks ;)

Tulemuseks oli ülemine pilt, mille lörtsisid ära küll pilved, kuid kuna suutsin siiski kaamera suuna üsna õige leida ja eriti kuna tegemist on minu esimese nii pika säriga pildiga (31,55 minutit, f11, ISO100), püüdes taevast pöörlema saada, siis võin tulemusega rahule jääda. See andis julgust tulevikus uuesti katsetada, et paremaid tulemusi saavutada.  Et öö tundus päris soe, siis mõtlesime veel veidi ringi hulkuda ja nii me veidi peale südaööd Haapsalu poole liikusime. Väike sissepõige Dirhami sadama juurde ning siis peatus enne Haapsalut mingi oja juures, mille nime ma muidugi ei mäleta. Seal saime korraga tunda ka öist külma. Mingi hetkega ja sõtluvalt asukohast oli temperatuur langenud pea 15 miinuskraadile.

Käisime ära ... ülla, ülla ... Ungru lossi varemete juures. Tundub et elul on omadus korduda eri episoodides. Nii Haapsalusse kui ka Ungru varemete juurde on saatus mind toonud viimastel aastatel korduvalt. Mitte et see paik ei vääriks korduvat külastmaist, mitte seda ... lihtsalt ennastki paneb muigama, kui taas hiljuti nähtud paiku uuesti ja uuesti külastan. :)

Kella poole nelja paiku öösel Haapsalu linnas sõites arutlesime omavahel, et me vist ikka päris normaalsed ei ole selles osas, mis puudutab pildistamist. Et miks peaks nimesed öösel külmas talves (no olgu, kevades) kaameratega ringi jõlkuma selle asemel, et soojas kodus teist külge keerata ... :)

Mingil hetkel Ristil raba servas liikudes avastasin, et kaamera mu käes on saanud päästikult impulsi ja säritama hakanud ... mida konkreetselt, seda ma ei teadnud, kuna kaamera kõikus mu käes liikumise rütmis ... noh tulemus kaamerast pilti vaadates üllatas mind positiivselt. Pildil on nii liikuvust kui rütmi ;)

Oligi aeg otsad kokku tõmmata. Et me virmalisi ei näinud, siis tegin viimaseks ühe kaadri lihtsalt tähistaevast. Võid enda teadmisi testida Suure vankri leidmisega. :) Kella viie paiku, mis mõne jaoks on ärkamise aeg, sain mina siis alles magama ... :)

Ida-Virumaa trip ordukatega

 Laupäev oli sellesügisene retk ordukatega Ida-Virumaale, et koos head sõpradega ringi liikuda ning pildistada muu hulgas ka sügist. Reede õhtu tõi tugeva lumesaju ning halvad ilmaolud, mis sundis kõiki kiirustama talverehvide paigaldamisega.

Nii mõnigi meie hulgast, hinnates ilmaolusid, oli sunnitud seekord osalemisest loobuma. Hommik tõi aga üllatuse. oli küll külm, paiguti isegi 11 külmakraadi, kuid mida edasi, seda kaunimaks päev muutus. Nii tegime ka teel Saka mõisa juurde, meie kohtumispaika, peatuse, et talvist maastikku pilti püüda.

Peale seda kui tervitused vahetatud, suundusime Saka mõisa juures asuva joastiku juurde. Minu jaoks on see seni tundmatu ja nimetu juga. Veidi tööd internetis andis selle joastiku nimeks Saka joastik, mida nimetatakse ka Kivisilla joastikuks.

Veidi takistus-võimlemist seal joastiku juures (järsust trepist, statiiviga ning seljakott fotovarustusega seljas,  alla ja üles ronimine) ning seejärel liikusime Sompa poole. 

 

 Sompa küla ... koht millest räägitakse õudusjutte ... üllatavalt ei leidu selle küla kohta palju infot ka internetis. Vaid linnalegende ning muid pelutavaid kirjutisi ... just seepärast olin huvitatud seal käimisest. Esmamulje oligi  veidi kõhe - stalini aegsed, ühe projekti järgi ehitatud majad, esmapilgul üsna väljasurnud elukeskkond, sellisena ta meid vastu võttis. Kui aga jalutasime veidi küla peal, sattusime kohaliku poe juurde, mida kohe ka   väisasime. Üks väheseid tänasel ajal toimivaid letikaubandusi. Silma jäi ka see, et pooled kaupluse riiulitest olid kaetud alkoholipudelitega - õlled, viinad, veinid, ja kõik muu mida kraadide saatel kõrist alla saab libistada. Samas oli positiivne see, et poes olid müüjad, kes suutsid meid eestikeelsena teenindada. 

 Edasi külas jalutades tunduski, et nende õudujuttude puhul on tegemist vist rohkem linnalegendiga. Muidugi on küla väsinud ning noori inimesi oli seal vähe liikumas näha ... kui mitte arvestada noorpaari lapsevankriga, kellega me teed kolmel korral ristusid. Samas need vanemad inimesed paistsid tegusad ning olid üsnagi huvitatud meie seltskonnast, kes me 9-kesi, kaamerad kaelas seal liikusime ... korrespondendid, nagu meid kord nimetati ;)

 Ka see naine rõõmustas siiralt selle üle, et me seal liigume ja ehk nende muresid kusagil kajastame ning aitame probleeme lahendada. Kahjuks ei ole see meie võimuses, sellegipoolest oli huvitav heita korrakski pilk kohaliku elaniku silme läbi külale. Saime teada, et nende stalini aegsete majade kõrgete lagedega kortereid ei köeta hetkel endiselt, kuna küttetrassi ehitus oli sügisel pooleli jäänud ning temperatuur toas pidi võrduma välistemperatuuriga, samas püüdis ta meile mõista anda, et ega see küla ei olegi alati nii "välja surnud" ja õnnetu, et suvel pidi nende kultuurikeskuses pidevalt midagi toimuma ... peod, kontsertid jne.

Sügis, mida tulime pildistama, oli segatud talvega.

 Järgmine linn, mida külastasime oli Sillamäe. Linn millest olen teel Narva poole korduvalt möödunud kuid kus sees käinud ei ole. Samas meenuvad esimesena seoses selle linnaga Tiit Vähi ärid ... sadam, muldmetallide tehas ...  

 Katrinilt kuuldud info järgi oli Sillamäe nõukogude ajal ilma kirikuta linn, ning soovides sarnaneda teistele eestimaa linnadele, ehitati linnavalitsuse hoone torniga, nagu oleks tegemist kirikuga ... :)

 Käisime turul, kus müüdi xeik kala, mille pildistamise pärast üks naismüüja veel tükk maad hiljem meid sajatas,  samuti oli seal müügil väga laias valikus odekolonne .. kõik nõukaaegsed tuntumad margid olid esindatud, seega kui oleks väga vaja olnud, oleksime saanud oma varusid täiendada mitmeks aastakümneks ... ka venemaa sokolaadi ning maiustusi oli korralik valik ;)

 Mere ääres sattusime vaatepildile, nagu oleks seal väikesed lumised alpid merevees peegeldumas.

 Härmatis, rahe või lumi?  ... ei saanudki aru, aga pole ka eriti oluline ... oluline on see, et väga efektne oli.

 Üks kohalik oli oma autoga otse randa sõitnud. 

 Teel tagasi autode poole, mõõtis meist pika sammuga mööda üks vanem naine, kilekotis kala ... küllap ruttas süüa tegema ... pilt pole küll parima kvaliteediga, kuna nii ootamatult see hetk tuli, kuid ei saanud ka jätta seda näitamata ;)

 Veel enne kui jõudsime nende uhkete treppideni, ristus meie tee kahe kassiga, üks neist oli eriti julge, lootes nuiata meilt midagi head ... pidime kahjuks ta lootusi petma ... 

 Ja trepid, millel ühe oma grupipildi tegime.

 Veel üks vaade treppidelt alla merele.

 Oru park, paik mille ilu kiidetakse, ning kus ma ka ise olen varem mitmel korral käinud.

 Park võttis meid vastu kerge muinasjutulise kullasäraga. Sellisena  nägi see allee välja, kus lumest valged puude oksad kaardusid pea kohal, ning mille vahel kuldasid päikesekiired maha langemata kuldseid puulehti. 

Mere äärde jõudes oli taevasse tõusnud juba kuu, ehkki kell polnud ju veel nii palju. Sellegipoolest hakkas taevas kergelt pilve tõmbama ning hämardus.

















Veel hetked rannas, üksteise ning loodusvaadete pildistamine ... ja oligi aeg see kaunis õhtu mõnusalt lõpetada ...

 Oli tore päev mõnusa seltskonnaga.