Virmalisi jahtimas

 Esialgse info järgi pidid neljapäeval olema silmaga-nähtavad virmalised. Nii võtsingi plaani nende pilti püüdmise. Ühendasime väed Ringaga, kel samad plaanid olid, ... kuid mida lähemale õhtule, seda enam sai meile selgeks, et seal kõrgemal, kust need päikesetuuled meieni peaksid saabuma, on plaanitud "peo" osas korrektuurid tehtud ning virmalisi me sel õhtul/ööl ei näe. Sellele vaatamata mõtlesime veidi öös ringi hulkuda ning pöörasime auto nina Põõsaspea neeme poole. Kaldad olid küll jääs, kuid kuulda oli tugevat laine loksumise häält mida, veidi hiljem kui silmad pimedusega harjusid, kuuvalguses ka oma silmaga tunnistasime. Meile ootamatult plinkis seal neeme tipu tornis majakas.... hmmm ... lootsin torni just ära kasutada taeva pöörlema panemise pildis ... sellega läks siis nihu ... nii plinkiv torn kui tugev kuuvalgus jätsid mulle vaid ühe suuna kuhu objektiiv suunata. Õnneks sattus see õige suund olema üsna täpselt põhjas. Kui muidu on põhjanaela leidmine taevas üsna lihtne tegevus, siis seekord osaliste pilveribadega kaetud taevas pilguga põhjanaela otsides ei suutnud ma seda üles leida ... ka Ringa ei suutnud siin mind aidata :) Lõpuks kaamera paika saanud panin ta tiksuma st säritama ja nii liikusime seal ligi ringi ja püüdsin Ringale pildisamisel toeks ja abiks olla ... küllap ma teda rohkem vast segasin kui aitasin aga see selleks ;)

Tulemuseks oli ülemine pilt, mille lörtsisid ära küll pilved, kuid kuna suutsin siiski kaamera suuna üsna õige leida ja eriti kuna tegemist on minu esimese nii pika säriga pildiga (31,55 minutit, f11, ISO100), püüdes taevast pöörlema saada, siis võin tulemusega rahule jääda. See andis julgust tulevikus uuesti katsetada, et paremaid tulemusi saavutada.  Et öö tundus päris soe, siis mõtlesime veel veidi ringi hulkuda ja nii me veidi peale südaööd Haapsalu poole liikusime. Väike sissepõige Dirhami sadama juurde ning siis peatus enne Haapsalut mingi oja juures, mille nime ma muidugi ei mäleta. Seal saime korraga tunda ka öist külma. Mingi hetkega ja sõtluvalt asukohast oli temperatuur langenud pea 15 miinuskraadile.

Käisime ära ... ülla, ülla ... Ungru lossi varemete juures. Tundub et elul on omadus korduda eri episoodides. Nii Haapsalusse kui ka Ungru varemete juurde on saatus mind toonud viimastel aastatel korduvalt. Mitte et see paik ei vääriks korduvat külastmaist, mitte seda ... lihtsalt ennastki paneb muigama, kui taas hiljuti nähtud paiku uuesti ja uuesti külastan. :)

Kella poole nelja paiku öösel Haapsalu linnas sõites arutlesime omavahel, et me vist ikka päris normaalsed ei ole selles osas, mis puudutab pildistamist. Et miks peaks nimesed öösel külmas talves (no olgu, kevades) kaameratega ringi jõlkuma selle asemel, et soojas kodus teist külge keerata ... :)

Mingil hetkel Ristil raba servas liikudes avastasin, et kaamera mu käes on saanud päästikult impulsi ja säritama hakanud ... mida konkreetselt, seda ma ei teadnud, kuna kaamera kõikus mu käes liikumise rütmis ... noh tulemus kaamerast pilti vaadates üllatas mind positiivselt. Pildil on nii liikuvust kui rütmi ;)

Oligi aeg otsad kokku tõmmata. Et me virmalisi ei näinud, siis tegin viimaseks ühe kaadri lihtsalt tähistaevast. Võid enda teadmisi testida Suure vankri leidmisega. :) Kella viie paiku, mis mõne jaoks on ärkamise aeg, sain mina siis alles magama ... :)

Haapsalu

 Miks sai taas Haapsalusse mindud ... seekord siis seetõttu, et Ain oli muretsenud odavad vautserid Haaapsalu veekeskusesse ja nende kasutamise tähtaeg hakkas lõppema. Mõeldud tehtud. Enne seda otsustasime veidi linnas ringi vaadata. Olles lugenud hiljaaegu Karini blogist kirjutist Haapsalu kohta, tegin endalegi ootamatult avastuse, et ma pole kunagi käinud Haapsalus Kuursaali juures. Mitu korda selles linnas viibitud aga pole kordagi tulnud selle peale, et kuursaalile pilk peale visata. Seekord parandasime siis selle vea, seda enam et valgus oli veel täiesti olemas .. selline kummaline kuid üldsegi mitte paha ...sügise algus ju :) 

 Kuursaali juures meres oli üks jääkaru jääpangale toetudes seismas. Suvel veidi kentsakas kuid igatahes silmatorkav ja usun, et talvel kui meri jääs, võib see jääkaru seal päris uhke välja näha. :)

 See ümmargune paviljon Kuursaali juures vee peal on uhke ehitus, kahjuks ei õnnestunud sellest ühtegi steriilselt puhast kaadrit teha, kuna kaldaääre olid vallutanud kalameeste hordid ... nagu laulupidu oleks seal toimunud ;)

 Aga kuursaal on jah hoone, mida tasub külastada. Me käisime veel veidi eemal mere ääres Tšaikovski pingi juures, kuna Ain ei olnud varem seal viibinud. Minu mälestus sellest pingist oli parem kui tegelik reaalsus praegusel hetkel. Pink oli küll alles, kuid pingi juures ei mänginud enam sinna istudes Tsaikovski muusika nagu see aastad tagasi oli, kui seal pingi juures viimati käisin. Vandaalid? ... või kokkuhoid? ... ei teagi kohe. Lisaks vuntsiti pingi taga olevat hoonet üles ja kogu ümbrus oli veidi ligadi - logadi .. seetõttu ei saanud ma kõige parema elamuse osaliseks.

 Jätan vahele jutu veekeskuse kohta, mille lisan lõppu ja hüppan edasi raudteejaama juurde. Haapsalu raudteejaam on uhke üles vuntsitud hoone, millest palju mööda sõidetud ja veidi eemal mõnedki korrad peatutud, et kiiruga klõps sellest kuulsast perroonist teha. Seekord võtsime siis mõtteks peatuda seal juures ning veidi rohkem uurida. Kogu jaamahoone on väljast vuntsitud ilusaks (ülesmisel pildil fragment õuest). Jaama ooteruumi uks oli lahti ja seetõttu kiikasime ka sisse. Selgus, et seda kasutatakse hetkel vist rohkem bussijaamana. Perroonil, minu üllatuseks selgus, et on olemas ka suur ja avar varjualune ooteala koos suurte ümarate klaasakendega, kus kunagi vist asusid ka pingid ... oletan, kuna ei ole varem kunagi nii kaugel perroonil jalutanud, et seda märgata. ;)

 Noh ja raudteemuuseum. Seal sees seekord ei käinud, mõtlesime midagi jätta uurimiseks ka järgmiseks korraks. :)

 Viimane põige oli 4-5 km eemal asuva Ungru mõisa juurde, mida olen nüüd viimasel aastal saatuse tahtel mitmeid kordi külastanud või muidu mööda sõitnud ... Nüüd õhtul seda siin kirjutades nägin uudistest, et just eile st sama päeva õhtul, mil seal viibisime, oli see päev kui kohalik rahvas sealsamas rongi ootas. Pidada olema selline traditsioon, et kord aastas oodatakse rongi ... mida ei tule ega tule ... täna veel ...

Ja siia lõppu mõni mõte veekeskusest mida külastasime. Püüan olla võimalikult objektiivne, et mind taas virisemises keegi ei saaks süüdistada. ;)  Vastuvõtt infolauas oli meeldiv ning meid võeti vastu lausega, et ajalist piirangut Teile ei ole, seega võisime mõnuleda seal veekeskuses nii kaua kui heaks arvasime. Veekeskuses esimeseks üllatuseks oli üsnagi külm vesi dushidest, mida ise reguleerida ei saanud. Noh, oleks see vaid minu jaoks jahedavõitu olnud, oleksin selle pannud enda tervisliku seisundi arvele kuid kaaskannatajaid oli teisigi. Korralik mitmerealine 25 meetrine ujula, kus ujujaid vähevõitu kuid rahvast oli kasinalt igal pool. ... Madal, 60 sentimeetri sügavune veeala, kus asusid massaazhidushid, oli samuti üllatavalt jaheda veega. Olles end seal madala veesilmas horisontaalasendisse seadnud, sain kiirelt selgeks, et sellises asendis vees liikumine ei ole kõige mugavam, kuna basseini põhi oli kohati täis liiva, mis vastikult kraapis. Rannas pole liivast tüli, see aga ei olnud rand ja liiva basseinis siiski kohata ei tahaks ...pilk lakke pani oletama, et see võis olla ka laest pudenenud kruus või mis iganes ... igatahes ka laes haigutasid augud, kust igasuguse prahi allasadamist võis oodata. Mullivann, .. see oli vist ka ainus soojema veega veesilm selles veekeskuses, ehkki ajas veidi silmi vesistama ... kloor või mõni muu desinfitseerimisvahend .. noh, aga sellest ei pääse mullivannis kusagil ... ;) Läksime siis sauna soojenema. Ma ütlen ausalt, et ma ei ole eriline külmavares ja ujula basseinivee temperatuurid mind eriti ei heiduta, eriti kui basseinis end ka veidi liigutada  aga seal tundsin korduvalt vaprusvärinaid ;) Saunas aurusaun oli esimene meeldiv üllatus, kuna see tundus olevat soe,  ... veidi aja pärast hakkas auru juurde uhama. Pingilt enda kõrvalt avastasin korraga siniseks värvitud suurema vuugitäite tüki. Paistab, et värskelt on kusagil seina, lae või mis iganes mosaiikplaate parandatud. Noh silm selle vuugitäite jäägi algset asukohta ei tuvastanud .. see selleks siis aga tundus et auru on juba piisavalt saanud ja oleks aeg et see auru juurdevool peatuks aga ei. Viskasime omavahel nalja, et meil piiramatu aeg ja eks auru juurdeandminegi on piiramatu ... noh, ilkuda tore aga kannatasime nagu kannatasime kuid kui auru pealevool ikkagi ei peatunud, siis olime varsti nagu püssikuulid aurusaunast kadunud. Tavaline leilisaun tundus selle kõrval suisa poisike olema ... enne muidugi suutsin oma sõrme ukse käepideme ja uksepiida vahele tõmmata nii, et päris veri ei lipanud aga palju ei puudunud. Ma ei usu et ma selle ukse kinnitõmbamisega mingi erakorralist võimlemisharjutust oleksin püüdnud järgi teha ... lihtsalt käepide oli ohutust silmas pidades veidi liialt serva pandud ... Mis ma kokkuvõtlikult oskangi öelda selle veekeskuse kohta.... irvitasime omavahel, et kui seal klientidele piiramatut kasutusaega ei pakutaks, siis vast polekski peale meie ja mõne eksinud isiku seal rohkem külastajaid olnud ... Oleks tore, kui mõni veekeskuse asjapulk satuks siia seda lugema ja oma järeldused teeks. Ma ei tea kas Fra Mare Thalasso Spa veekeskust-saunamaailma ka ilma end hotellis sisse kirjutamata saab külastada aga kui see on võimalik, siis soovitan pigem selle kasuks otsustada. Haapsalu veekeskus on heaks külastuskohaks siis, kui plaanid vaid spordi eesmärgil ujuda, ei hooli lisamugavustest ja ei oma endaga kaasas midagi eriti väärtuslikku, kuna ka kapi lukusüsteemid ei hakanud liigse turvalisusega silma ...

 Peale vastiku ilmaga laupäeva oli pühapäev täpselt selline päev, kui tekkis tahtmine veidi ringi liikuda. Võtsime suuna Noarootsi Österby sadamamuulile. Lootsime kohata vaikust mere ääres, kuid sattusime hoopis mingile suuremale kalameeste kogunemisele.

 Nagu laulupidu ... ütles üks tuttav selle vaatepildi kohta. :)  Aga oli ikka mass, mis selle ühe pisikese basseini ümber kogunenud oli.
Need Noarootsi pisikesed külad on ka omamoodi toredad. Alumisel pildil Österby pritsimaja.

 Liikusime ühe linnuvaatlustorni poole, kui avastasime tee äärest puude vahelt mudaseks tallutud maapinna, kus üksikud lehmad mudas patseerisid. Kahtlaselt mudane oli kogu see olemine ...

 Linnuvaatlustornis linde me muidugi ei näinud. Seevastu kuulsime vee ääres palju lärmakaid laukusid ehk vesikanu. Seal roostikus nad lärmasid nagu oleksid suguvõsa kokkutulekule saabunud. Eemalt võis neid ka silmata, aga nii ligidale nad ei tulnud, et neist mõnda korralikumat kaadrit oleks saanud teha ehkki hiilisin seal puude varjus tükk aega. Kahjuks ei olnud mul seekord aega pikemalt sinna vaatlema jääda, kuna ülejäänud seltskond kiirustas edasi liikuma.

 Tee ääres nägime ka uhket kahekorruselist häärberit ... looduskaunis kohas ... :)

 Edasi liikusime mere ääres veel ühe linnuvaatlustorni juurde, kuhu pääsemine oli üsna vesine. Targemad linnuvaatlejad, kelle hulka meie ei kuulunud, liikusid ringi kummikutes, binoklid kaelas rippumas. Seal metsa vahel kõrkjatega osaliselt kaetud veekogu juures oli omamoodi lärm, mida me ei osanudki "koju ajada". Tundus kangesti sedamoodi, et konnad massilisi kevadisi pulmapidusid peavad aga võin ka eksida. igatahes linnulaulu moodi see väga ei kõlanud.

 Ühe suurema loodushuviliste bussi sabas, kes ootamatult me ette sattus, jõlkudes jõudsime ka mingi looduskeskuse juurde, kus see bussiseltskond hakkas meie saabudes õnneks lahkuma. Ärge mult täpset asukohta küsige, kuna ma ei olnud seekord kaardilugeja. Usun et kui saan mahti näpuga kaardil järge vedada, suudan ka oma asukohad paika saada. ;)
Seal oli üks tore kuts, kes meid nähes arvas, et uued mängukaaslased tulid. Kuna me talle roigast ei loopinud  siis arvas ta, et meile meeldiks kui ta toob merest välja ühe suurema kivi, mida me saaksime siis tagasi vette visata :)  Et mul elusate lindudega kohe kuidagi ei vedanud, siis jäädvustasin ühe kohaliku linnu kaadrisse. See oli õnneks selline vaikne ja rahulik...

 Tee viis meid läbi ka Haapsalust, kus keha kinnitasime, raudteejaama juures mõned pildid tegime ...

 Millegipärast olen sattunud viimasel ajal palju sellistesse kohtadesse, millest olen teadlik või kust olen isegi korduvalt mööda sõitnud, kuid kunagi ei ole seal ise hoogu maha võtnud ning pole mahti olnud ka pilte endale teha. Nii on lugu ka Haapsalu raudteejaamaga ...

 Ning samuti Ungru mõisa varemed ... Kõigil või peaaegu kõigil on ju sellest pilte, mina aga olen kogu aeg sellest kuidagi mööda sattunud ... seetõttu oligi see Ungru mõus meie tegelik sihtpunkt sel pühapäevasel tripil. Aga need varemed olid efektsed ja tekitasid soovi sinna kunagi veel tagasi minna ...