Nurme mõis

 Kui olime sarvikpütiga hüvasti jätnud, tegime Ringaga veel tiiru oma kuldkingade juures läbi. Õitsemiseni läheb aega veel mitu nädalat. Põikasime sisse ka Nurme mõisa juurde, õigemini mõisa varemete. Mõisa väravad on uhked säilinud ... või on neid taastatud, seda ma ei tea, igatahes head näevad välja.

 Mõisast endast on aga järel vaid seinad ja varemad ... tore paik uurimiseks, ;)

 mõisa enda hiilgust võib aga aimata vaid väravate järgi.

 Päike polnud veel täielikult looja läinud ja nii käisime Ringaga ära ka Alema looduskaitsealal. 

Orhideed veel ei õitsenud ja nii saime nautida vaid toomingate õiteilu. Sellega lugesime selle õhtupooliku lõpetatuks. Kodupoole sõites võisin vaid ohata, et sain taas hulga kaadreid, mida peab keegi korrastama hakkama ... :) ;)

Mõisatuur 3

Ühel nädalavahetusel tegime Ainiga taas ühe järjekordse mõisatuuri avastamaks nii säilinud, hävinemas kui ka juba hävinenud mõisasid. Alustasime Valtu mõisast. Ajaloolisi pilte vaadates tundub, et see on kunagi üks uhke mõisahoone olnud, täna on sellest säilinud kahjuks vaid külghäärberid. Täielikult hävinenud peahoone asemele on aga ehitatud kolhoosiaegne korterelamu.

Silmailu pakkus lisaks külghoonetele vaid park ja sinetav meelespea välu ...

Valtu mõisast mitte väga kaugel tegime ka sissepõike Valtu kõrvalmõisa - Hertu mõisa juurde, mida täna, peale taastamist, kasutatakse korterelamuna.

Edasi olimegi Kehtna mõisa juures, mis mööda sõites on alati oma ilusa välimusega silma hakanud.

Pean tunnistama, et park on küll kena, kuid kogu komplekt kokku tekitas ligidalt vaadatuna minus pisikese pettumuse. Mitte et tal midagi viga oleks, aga see mõisa esine ise jne ... ei oskagi seletada ... ootasin vist midagi enamat ... aga potentsiaali seal on  :)

Lisaks saab mõisa pargis vaadata 1933. aastal Konstantin Pätsi poolt istutatud tamme. Oma tamme on sinna parki istutanud ka Lennart Meri, kuid Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese poolt istutatud tammesid ei hakanud mulle silma ...

Lelle mõis asus veidi ootamatu koha peal. Oleksin varem pakkunud, et Lelle mõis võiks asuda kusagil Lelle asulas, Rapla-Türi tee ääres. Tegelikkuses ei asu Mõis isegi mitte Lelle surnuaia ligi, vaid veel mitu kilomeetrit Eidapere poole sõites. 

Märgata on, et mõisas keegi elab ja seda vaikselt taastatakse, praegu on efektseim vaade aga mõisa otsaseina poolt vaadatuna. :)

Teel Eidaperesse nautisime loodust

ja vaateid.

Eidapere mõisa kasutatakse täna vist rohkem ürituste läbiviimise kohana ... hoone on ilusate suurte akendega, kuid kuna sisse sinna me ei pääsenud, siis ei avaldanud see mulle eriti muljet ...

Teel Võidula mõisa juurde möödusime ka Mukri (Mukre) rabast, nii otsustasin oma silmaga üle vaadata rabatorni seisukorra.

Nagu eelinfo ajakirjandusest rääkis, nii oligi rabatorni jalg peaaegu  täielikult läbi mädanenud ja rabatorn ohtlikuks muutunud.

Kuna Mukri raba on siiski üks väga ilus raba, ...ka minu parimad rabapildid on siin tehtud, ... siis loodan tõesti, et rabatorn kiiresti taastatakse, ... eriti kuna see raba jääb ka Oandu-Ikla matkateele. 

Nagu viimasel ajal järjest sagedamini juhtub, nii ka sel korral sai Ain rabast välja vedada õllepudeleid ja gini purke ... nn. "loodussõbrad" on vist järjest enam hakanud looduses liikuma, eeldades, et iga nende rabakülastuse järel järgneb neile seltskond koristajaid neid ümmardama ... :(

Käisin ise Võidula mõisas koos ordukatega ja tol korral avaldas kogu see küla mulle muljet, nii mõtlesingi seda mõisa ka Ainile näidata. 

Kel huvi mõisade vastu, tasub kindasti sellele hoonele pilk peale visata. :)

Ja nii jõudsimegi selle tripi kaugeima mõisa - Vändra mõisa juurde, õigem oleks vist küll öelda Vana-Vändra mõisa magasiaida juurde, kuna mõisahoone ise pidi mingite allikate järgi varemetes olema.

Oligi aeg suund tagasi Kohila peale võtta, aga nüüd juba läbi Järvakandi.

Järvakandis on mulle korduvalt silma jäänud see miniatuurne kirik keset alevit. 

Seekord oli võimalus ka seda ligemalt uurida.

Näitasin Ainile ka Järvakandi vana mahajäetud väliujulat, kus kunagi ise ujuma õppisin ;) ... see vaatepilt on endiselt nii sürr, et sinna tasub ikka ja jälle tagasi minna. :)

Järvakandi mõis ei asu samuti mitte Järvakandi alevis, vaid ~13 km eemal metsa vahel.

Pildid kunagisest mõisa väljanägemisest annavad samuti aimu selle mõisa suurusest.

Täna mõisa ja kabeli juures vastu vaatavad varemed lubavad oletada, et see mõis on kahjuks unustusse vajumas ...

Viimane mõis mida vaatama läksime 

oli Raikküla mõis ... justkui tundes ette, et nädal hiljem võidab Eesti Superstaari saate Raikkülast pärit Jüri Pootsmann. :)

Mõis on küll lagunenud, kuid osaliselt taastatud trepi käsipuud ja muud pisiparandused annavad lootust, et see mõis kunagi täielikult taastatakse.

Mõisahoone juurde kuuluva ait-kuivati'ga lõpetangi seekordse mõisatuuri. :)

Mõisatuur 2

Mõisatuur 2 algas siis järgmisel nädalavahetusel Salutaguse mõisa juures ... meie üllatuseks oli sellest lammutustööst järele jäänud vaid kivihunnik. 

Järgmine peatus Angerja mõisa juures, nimetatud ka kui linnus. 

Sellest mõisast oli ka võsastunud metsatukas järele jäänud vaid varemed.

Kuna meil ei õnnestunud Pahkla mõisa varemeid üles leida, siis valisime järgmiseks mõisaks Oru mõisa, mida mingil ajal kasutati koolimajana, täna aga on seal end sisse seadnud kirikla.

Mõisa kõrvalt võsast leidsime ühe vana lagunenud osmiku, mis kõigi tunnuste järgi oli vist kunagi pritsumaja.

Kuna plaanisime Kohilasse tagasi sõita Kaiu mõisa kaudu, siis võtsime suuna Habaja mõisale. 

Habaja mõis oli taas üks tore vana puitehitis, milliseid eri asulate kõdurajoonides leidub palju. Selline parasjagu laokil hoone, kuhu läbi katkiste uste õnnestus sisse hiilida. :)

Tundus olevat kohalike hulgas hinnatud peopaik, kust ei puudunud ka oma suitsunurk. ;)


Mõisa ühest ruumist leidsime vana tapeedi alt välja paistmas suisa ajalehe kuupäevaga 25. märts 1931.

Tee ääres põllul märkasime sookure paari askeldamas, kuid kuna mul puudus vajalik objektiiv, siis midagi korralikku kaadrisse mul ei õnnestunud saada.

Kuimetsa mõis on renoveeritud korralikuks rahvamajaks. Tore vaadata, kui mõni vana ajalooline hoone on uuele elule ärganud.

Kaiu mõis Vana-Kaius kõrgus uhkelt künka otsas, kuid ümbritsetud aiaga kus igalpool hoiatavad eramaa sildid. Õnneks oli tagaküljes üks värav ilma hoiatuseta lahti ja nii õnnestus meil ka seal hoovil käia. Mõis ise on muidugi armetus seisukorras ...

Üldse hakkas meile tunduma, et Eestimaa on nii mõisasid täis pikitud, et selleks kulub vist väga palju aega ja tegemist, et kõik need läbi käia. Paljalt oma kodu ümbruses oli neid vist igasse asulasse jagunud. Kui ei ole päris mõis, siis on karjamõis, või linnus-mõis, või niisama jahimõis ...  

Siin märkasimegi ootamatult tee peal Karitsa karjamõisa juurde. Tegime peatuse ja uurisime veidi tee ääres silti, mis kirjeldas koha ajalugu.

Kõige magusama pala jätsime lõppu. Hõreda mõis on uhke ja suurejooneline mõis. Kui tema praegused omanikud ta kunagi taastavad, siis on see üks suurepärane pärl, mida tasub külastada, et oma silmaga kaeda. Ka praegu on ta vaatamist väärt.