Mõisatuur 3

Ühel nädalavahetusel tegime Ainiga taas ühe järjekordse mõisatuuri avastamaks nii säilinud, hävinemas kui ka juba hävinenud mõisasid. Alustasime Valtu mõisast. Ajaloolisi pilte vaadates tundub, et see on kunagi üks uhke mõisahoone olnud, täna on sellest säilinud kahjuks vaid külghäärberid. Täielikult hävinenud peahoone asemele on aga ehitatud kolhoosiaegne korterelamu.

Silmailu pakkus lisaks külghoonetele vaid park ja sinetav meelespea välu ...

Valtu mõisast mitte väga kaugel tegime ka sissepõike Valtu kõrvalmõisa - Hertu mõisa juurde, mida täna, peale taastamist, kasutatakse korterelamuna.

Edasi olimegi Kehtna mõisa juures, mis mööda sõites on alati oma ilusa välimusega silma hakanud.

Pean tunnistama, et park on küll kena, kuid kogu komplekt kokku tekitas ligidalt vaadatuna minus pisikese pettumuse. Mitte et tal midagi viga oleks, aga see mõisa esine ise jne ... ei oskagi seletada ... ootasin vist midagi enamat ... aga potentsiaali seal on  :)

Lisaks saab mõisa pargis vaadata 1933. aastal Konstantin Pätsi poolt istutatud tamme. Oma tamme on sinna parki istutanud ka Lennart Meri, kuid Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese poolt istutatud tammesid ei hakanud mulle silma ...

Lelle mõis asus veidi ootamatu koha peal. Oleksin varem pakkunud, et Lelle mõis võiks asuda kusagil Lelle asulas, Rapla-Türi tee ääres. Tegelikkuses ei asu Mõis isegi mitte Lelle surnuaia ligi, vaid veel mitu kilomeetrit Eidapere poole sõites. 

Märgata on, et mõisas keegi elab ja seda vaikselt taastatakse, praegu on efektseim vaade aga mõisa otsaseina poolt vaadatuna. :)

Teel Eidaperesse nautisime loodust

ja vaateid.

Eidapere mõisa kasutatakse täna vist rohkem ürituste läbiviimise kohana ... hoone on ilusate suurte akendega, kuid kuna sisse sinna me ei pääsenud, siis ei avaldanud see mulle eriti muljet ...

Teel Võidula mõisa juurde möödusime ka Mukri (Mukre) rabast, nii otsustasin oma silmaga üle vaadata rabatorni seisukorra.

Nagu eelinfo ajakirjandusest rääkis, nii oligi rabatorni jalg peaaegu  täielikult läbi mädanenud ja rabatorn ohtlikuks muutunud.

Kuna Mukri raba on siiski üks väga ilus raba, ...ka minu parimad rabapildid on siin tehtud, ... siis loodan tõesti, et rabatorn kiiresti taastatakse, ... eriti kuna see raba jääb ka Oandu-Ikla matkateele. 

Nagu viimasel ajal järjest sagedamini juhtub, nii ka sel korral sai Ain rabast välja vedada õllepudeleid ja gini purke ... nn. "loodussõbrad" on vist järjest enam hakanud looduses liikuma, eeldades, et iga nende rabakülastuse järel järgneb neile seltskond koristajaid neid ümmardama ... :(

Käisin ise Võidula mõisas koos ordukatega ja tol korral avaldas kogu see küla mulle muljet, nii mõtlesingi seda mõisa ka Ainile näidata. 

Kel huvi mõisade vastu, tasub kindasti sellele hoonele pilk peale visata. :)

Ja nii jõudsimegi selle tripi kaugeima mõisa - Vändra mõisa juurde, õigem oleks vist küll öelda Vana-Vändra mõisa magasiaida juurde, kuna mõisahoone ise pidi mingite allikate järgi varemetes olema.

Oligi aeg suund tagasi Kohila peale võtta, aga nüüd juba läbi Järvakandi.

Järvakandis on mulle korduvalt silma jäänud see miniatuurne kirik keset alevit. 

Seekord oli võimalus ka seda ligemalt uurida.

Näitasin Ainile ka Järvakandi vana mahajäetud väliujulat, kus kunagi ise ujuma õppisin ;) ... see vaatepilt on endiselt nii sürr, et sinna tasub ikka ja jälle tagasi minna. :)

Järvakandi mõis ei asu samuti mitte Järvakandi alevis, vaid ~13 km eemal metsa vahel.

Pildid kunagisest mõisa väljanägemisest annavad samuti aimu selle mõisa suurusest.

Täna mõisa ja kabeli juures vastu vaatavad varemed lubavad oletada, et see mõis on kahjuks unustusse vajumas ...

Viimane mõis mida vaatama läksime 

oli Raikküla mõis ... justkui tundes ette, et nädal hiljem võidab Eesti Superstaari saate Raikkülast pärit Jüri Pootsmann. :)

Mõis on küll lagunenud, kuid osaliselt taastatud trepi käsipuud ja muud pisiparandused annavad lootust, et see mõis kunagi täielikult taastatakse.

Mõisahoone juurde kuuluva ait-kuivati'ga lõpetangi seekordse mõisatuuri. :)

Taas OO-ga liikumas

 Plaan oli ordukatega teha taas üks rabaöö Mukre rabas. Meil oli vaja enne Raplast maha võtta oma näitus, et see siis Kundasse edasi saata, nii kohtusimegi algul Raplas. Näituse saime maha võetud, ning väga toreda Raamatukogu juhataja poolt pakutud kohvi ning pirukatega einestatud, liikusime edasi oma väikese seltskonnaga Kuusiku Põllumajandusparki.

 Park asus otse Kuusiku lennuvälja kõrval, nii saime jälgida ka langevarjuhüppeid. Kuulsin hiljem ühelt tuttavalt, kes langevarjundusega ka ise tegeleb, et sel päeval olid seal olnud mingid võistlused.

 Aga park ise oli tore ja omanäoline. Palju peenraid, kõigil sildid juures nimedega. Võhik "linnalaps" saab seal tutvuda erinevate põllukultuuridega. (Ülemisel pildil on lina).

 Leidsin ka mina enda jaoks palju põnevat... :)

 Lillede-taimede kõrval on seal ka korralik viljapuu aed.

 Kohati tekkis seal juba päris sügise tunne.

 See porgand oli seal teiste kõrval nii toredasti, nagu oleks keegi ta juba kord maast välja sikutanud ja siis tagasi torganud ;)

 Edasi liikusime Järvakandi klaasimuuseumi.

 Olen küll Järvakandis korduvalt viibinud, kuid klaasimuuseumi ei ole veel sattunud. 

 Soovitan külastada. Kõige selle klaasi tootmise ja ajaloo väljapaneku kõrval saab tutvuda ka Järvakandis toodetud klaasnõudega, millest nii mõnigi on meil paljudel nõuka-ajal kasutuses olnud. Mõnel ehk ka tänagi veel kasutuses ...

 Eraldi  tasu eest saab muuseumis ka klaasnõusid ise puhuda. 

 Meil seda võimalust seekord ei olnud, küll aga saime pealt vaadata kuidas ühed lapsed seal neid vaase puhusid ... oli põnev ja peaks kunagi kindlasti ka ise selle plaani võtma ...

 Edasi liikusime Kurgjale.

 Kohale jõudsime üsna hilja, nii olid seal lõppemas mingid Talupäevad. Lootsin saada kusagilt osta kama, kuid sel kellaajal seda enam ei müüdud. Vaid õlut oleksime saanud. Sellegipoolest nägime hobuse rautamist.

 Olin Kurgjal teist korda ja mõlemal korral on see paik mulle meeldinud. 

 Kurgjal on kena loodus, on hooneid mida uurida ja kui satud sinna ajal, mil hooned veel avatud on, siis on tegevust pikemaks ajaks.

 Astusime läbi ka Carl Robert Jakobsoni perekonna kalmistult. 

 Üllatas, et Carl oli surres vaid 41 aastane. Tema pilte ja kujusid vaadates seda küll ei pakuks ...

  Võidula - küla, kus omal ajal asus samuti klaasivabrik.

Meie läksime tegelikult vaatama Võidula mõisa.

Puidust mõis on omanäoline just nende peasissekäigu kohale jäävate kummis akende poolest.

 Mulle meeldis see küla veel ka selle poolest, et tegemist ei olnud tavalise igava külaga sadade hulgast, millest harilikult peatumata läbi sõidetakse, vaid seal oli iga maja juures silt, mis hooned seal kunagi olnud on - sepikoda, klaasivabrik jne ....

Siit mitte kaugel asuski Mukre raba, mis oli meie sihtkoht ... aga sellest juba järgmises kandes ...