Mukre raba külastus

 Tean, et olen sel aastal fotograafias väheproduktiivne olnud ja kui olen ka pildistanud, ei ole saanud pilte korrastatud ega teile vaatamiseks avaldatud. Viimasel ajal olen sageli fotoaparaadi asemel endaga kaasas kandnud mobiiltelefoni, kuhu ka olulisemad hetked saan jäädvustatud. 

 Võtan end käsile ja proovin end parandada ning järjest võlgnevused likvideerida. 

 Augusti lõpus, puhkuse viimastel nädalatel käisin ühel päeval taaskord Mukre rabas ... kirjutasin õigesti, et käisin päeval ... õhtul ja varahommikul polnud kas mahti või tahtmist. Nii ongi siin mu päevased jäädvustused ... eks valguses ma kaotasin, aga parem pirukas peos, kui tainas katusel ... või kuidas see kõlaski ... :)

 Oli vesirooside õitse aeg. 

 Minu rõõmuks oli raba ka inimtühi ... ikkagi tööpäev ... ;)

 On ikkagi hea, et raba sai omale uue korraliku torni ... loodan kunagi selles tornis taaskord ühe rabaöö veeta. :)

Mõisatuur 3

Ühel nädalavahetusel tegime Ainiga taas ühe järjekordse mõisatuuri avastamaks nii säilinud, hävinemas kui ka juba hävinenud mõisasid. Alustasime Valtu mõisast. Ajaloolisi pilte vaadates tundub, et see on kunagi üks uhke mõisahoone olnud, täna on sellest säilinud kahjuks vaid külghäärberid. Täielikult hävinenud peahoone asemele on aga ehitatud kolhoosiaegne korterelamu.

Silmailu pakkus lisaks külghoonetele vaid park ja sinetav meelespea välu ...

Valtu mõisast mitte väga kaugel tegime ka sissepõike Valtu kõrvalmõisa - Hertu mõisa juurde, mida täna, peale taastamist, kasutatakse korterelamuna.

Edasi olimegi Kehtna mõisa juures, mis mööda sõites on alati oma ilusa välimusega silma hakanud.

Pean tunnistama, et park on küll kena, kuid kogu komplekt kokku tekitas ligidalt vaadatuna minus pisikese pettumuse. Mitte et tal midagi viga oleks, aga see mõisa esine ise jne ... ei oskagi seletada ... ootasin vist midagi enamat ... aga potentsiaali seal on  :)

Lisaks saab mõisa pargis vaadata 1933. aastal Konstantin Pätsi poolt istutatud tamme. Oma tamme on sinna parki istutanud ka Lennart Meri, kuid Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese poolt istutatud tammesid ei hakanud mulle silma ...

Lelle mõis asus veidi ootamatu koha peal. Oleksin varem pakkunud, et Lelle mõis võiks asuda kusagil Lelle asulas, Rapla-Türi tee ääres. Tegelikkuses ei asu Mõis isegi mitte Lelle surnuaia ligi, vaid veel mitu kilomeetrit Eidapere poole sõites. 

Märgata on, et mõisas keegi elab ja seda vaikselt taastatakse, praegu on efektseim vaade aga mõisa otsaseina poolt vaadatuna. :)

Teel Eidaperesse nautisime loodust

ja vaateid.

Eidapere mõisa kasutatakse täna vist rohkem ürituste läbiviimise kohana ... hoone on ilusate suurte akendega, kuid kuna sisse sinna me ei pääsenud, siis ei avaldanud see mulle eriti muljet ...

Teel Võidula mõisa juurde möödusime ka Mukri (Mukre) rabast, nii otsustasin oma silmaga üle vaadata rabatorni seisukorra.

Nagu eelinfo ajakirjandusest rääkis, nii oligi rabatorni jalg peaaegu  täielikult läbi mädanenud ja rabatorn ohtlikuks muutunud.

Kuna Mukri raba on siiski üks väga ilus raba, ...ka minu parimad rabapildid on siin tehtud, ... siis loodan tõesti, et rabatorn kiiresti taastatakse, ... eriti kuna see raba jääb ka Oandu-Ikla matkateele. 

Nagu viimasel ajal järjest sagedamini juhtub, nii ka sel korral sai Ain rabast välja vedada õllepudeleid ja gini purke ... nn. "loodussõbrad" on vist järjest enam hakanud looduses liikuma, eeldades, et iga nende rabakülastuse järel järgneb neile seltskond koristajaid neid ümmardama ... :(

Käisin ise Võidula mõisas koos ordukatega ja tol korral avaldas kogu see küla mulle muljet, nii mõtlesingi seda mõisa ka Ainile näidata. 

Kel huvi mõisade vastu, tasub kindasti sellele hoonele pilk peale visata. :)

Ja nii jõudsimegi selle tripi kaugeima mõisa - Vändra mõisa juurde, õigem oleks vist küll öelda Vana-Vändra mõisa magasiaida juurde, kuna mõisahoone ise pidi mingite allikate järgi varemetes olema.

Oligi aeg suund tagasi Kohila peale võtta, aga nüüd juba läbi Järvakandi.

Järvakandis on mulle korduvalt silma jäänud see miniatuurne kirik keset alevit. 

Seekord oli võimalus ka seda ligemalt uurida.

Näitasin Ainile ka Järvakandi vana mahajäetud väliujulat, kus kunagi ise ujuma õppisin ;) ... see vaatepilt on endiselt nii sürr, et sinna tasub ikka ja jälle tagasi minna. :)

Järvakandi mõis ei asu samuti mitte Järvakandi alevis, vaid ~13 km eemal metsa vahel.

Pildid kunagisest mõisa väljanägemisest annavad samuti aimu selle mõisa suurusest.

Täna mõisa ja kabeli juures vastu vaatavad varemed lubavad oletada, et see mõis on kahjuks unustusse vajumas ...

Viimane mõis mida vaatama läksime 

oli Raikküla mõis ... justkui tundes ette, et nädal hiljem võidab Eesti Superstaari saate Raikkülast pärit Jüri Pootsmann. :)

Mõis on küll lagunenud, kuid osaliselt taastatud trepi käsipuud ja muud pisiparandused annavad lootust, et see mõis kunagi täielikult taastatakse.

Mõisahoone juurde kuuluva ait-kuivati'ga lõpetangi seekordse mõisatuuri. :)

Rabaöö Mukris

 Rabaöö traditsioon on meil ordukatega välja kasvanud juba mitme aasta jooksul. On aastaid, kui rabaöö on vahele jäänud, on pettumusi olnud udu puudumise üle ... ööbijate seltskonna suurus on varieerunud aastate lõikes ... kõike on olnud ... kuid sellegipoolest on see hetk, kui hommikune udu on raba vallutanud ja päike kohe-kohe tõusmas, nii nõiduslik, et sel hetkel unustab sõber sõbra, sugulane sugulase ... igaüks püüab seda maagiat vaid endasse ahmida ... ja need on ka need hetked, mille nimel mina rabas ööbimas käin. Sel õhtul Mukris oleks raba otsekui endale pilvetiivad saanud.

 Õhtune päike oli mõnus, soe ja kuldne ... käisime läbi kogu matkaraja. Tegin koopia oma eelmise sügise kaadrist, mille ka rabapiltide näitusele panin ... silma hakkas, et vesiroosid olid seal selle aastaga hästi paljunenud. :)

 Üldiselt on minu jaoks üllatav, et praegu veel vesiroosid õitsesid. Minu teadmiste järgi oleks nad pidanud olema juba ammu ära õitsenud aga ju see aasta on ilmaolud nende õitsemisele soodsad olnud ja sedasi nad siis end õhtupäikeses avanud olid ...

 Vaatepilt õhtusele rabale vaatetornist oli vaimustav ... millised värvid ja peegeldused ... ma muidu ei ole alati nii emotsionaalne, aga seal tegin küll mitmeid korduskaadreid kartuses, et äkki ei ole kõik nii perfektne kui peab. :) Loojangu võtsime vastu raba otsas lõppeplatsil, kus siis keha kinnitasime ning mõnusasti tule ääres juttu puhusime. Ööseks kobisime rabatorni ülemisele korrusele unele. Osa pugesid oma magamiskottidega improviseeritud tuulekatte varju, mina leidsin oma koha torni teises servas magamiskotti pugedes :)

 Hommikune saabuva auto hääl pani arvama, et Anne on oma soojast koikust taas rappa naasnud. Tekkis kohe kiire elevus ... kell oli ju 5:20 ja udu oli väljas. 

 Üks kiire äratus kõigile ning siis läks askeldamiseks. Anne see küll veel ei olnud, olid kolm teist loodussõpra, kes rappa olid tulnud hommikut tervitama. Aga üsna pea saabus ka Anne. 

 Hommikune äratus rabas on alati tore, kuna inimesed on nii erinevad. Mõned krapsavad kiiresti püsti askeldama ja pildistama, teised mõtlevad ringutades veel kaua, kas maksab end ikka püsti ajada, kolmandad aga koperdavad niisama unesegaselt ringi ... :)

 Ja siis kui see päike kell 6:16 korraga tõusis, siis oli kibekiire aeg, mil pidi liikuma tornis ilma seda õõtsutamata, kuna kõik tulistasid oma kaadreid. Päike tõuseb sel hetkel silmnähtavalt kiiresti ja seda aega on tõesti vaid mõned minutid ... sel korral kulus vaid 8 minutit, kui päike end juba täielikult näitas...

 Erinevad kaadrid, 

 objektiivide vahetused, 

 kõike prooviti ja katsetati seal tornis, kartes ainsamatki hetke kaotada ....

 Kui päike juba kõrgemale tõusis, ning hommikurõskusest tekkinud "vaprusevärinad" järgi jäid, oli aeg tornist alla ronida ning all rabas juba avastusi teha.

 Kui ülalt tornist vaadates tundus seekord udu vähem olevat kui minu viimasel Mukre rabaööl, siis all maapinnal oli see udu ikka veel päris paks, 

 mässides kõik ümbruse endasse.

 Meil seekord jubedalt vedas ka ilmaga, olime saanud omale mõnusa taeva pildistamiseks.

 Ei lage taevas ega tugev pilvitus ei oleks pakkunud meile sellist värvimängu kui see õrnalt säbruline taevas. 

 Eks looduse pildistamise vahele on vaja jäädvustada kindasti ka kaaslasi ... 

 sest kust me ikka endast pilte looduskeskkonnaga muidu saame, kui mitte teistelt kaaslastelt,  kelle kaadrisse oleme just parasjagu jäänud.

 Vesiroosid olid hommikuks küll oma õied sulgenud, oodates päikesetõusu, kuid rabas on iga ilmaga midagi näha ja avastada.

Hommikuste soojade päikesekiirte käes oli kohe eriliselt mõnus seal viibida.

 Rabahommiku jäädvustuste üheks "kohustuslikuks" pildiks on ka üks kastepisaratega ämblikuvõrk. Mina jäädvustasin seekord topeltvõrgutuse. :)

 Sellised nad on need pärlikeed lähedalt uurides. 

 Rabaööle minnes sain küll tuttavatelt kommentaare stiilis -  einoh, ei ole normaalne, ... soovitati ka torni sissekirjutus võtta ... kuid usun, et see kes kord on ühe korraliku päikesetõusu hommikuses uduses rabas ära näinud, see ei kõhkle ka teist korda rabas ööbimast ... Tänud ordukatele, kes nõustusid kõigele vaatamata minuga koos rabas ööbima. :)