Udune hommik Seli soos

 Pühapäeva varahommikul liikusin Seli raba poole, raba kus ordukatega sügisel rabaööd veetsime. Kohale jõudes oli tugev udu maas, karjääri ääres oli raske teist kallast näha.

 Seekordsele rabaretkele võtsin kaasa Emre, kes samuti päikesetõusust rabas huvitatud oli. Kahjuks oli päike ainus, mida me sel hommikul ei näinud. 

 Kuid ega ei või eriti viriseda. 

 Udu oli see, mida samuti lootsin rabast leida

 ja seda jagus ikka kogu päevaks.

 Raba värvid olid õitsele puhkenud. 

 Ühed teised fotohuvilised, kes enne meid juba rabas olid ja kellega kohtudes veidi lobisesime, 

 väitsid, et värvide poolest oli parim aeg paar nädalat varem, värvid olla hakanud juba luituma.

 Aga see täielik vaikus ... 

 ja raba ilu ... 

 eks need teavad seda tunnet, kes isegi rabades hulguvad.  

 Need hetked, kus ei ole kuulda ühegi auto häält, 

 ega ühegi koera haukumist ... 

 neid hetki ma naudin ... 

 Vaid virmalised on need, mis on suutnud mulle rabast veel suuremat elevust pakkuda. :)

 Sel hommikul oli rabas mõnus, 

 kerge jääkiht laugastel, 

 külmast tahkunud maapind ... 

 Kõik see hakkas mingil hetkel päeval sulama ja mättad muutusid taas pehmeks.

 Sel korral õnnestus mul rabas kohata ka suur-kirjurähni 

 ja männi-käbilindu. 

 Neli tundi rabas möödus meil märkamatult.

Vaatamata sellele, et päikesetõusu me ei näinud, oli põhjust hommikust rahulolu tunda ja nii seadsimegi auto nina kodupoole.

Rabaöö Mukris

 Rabaöö traditsioon on meil ordukatega välja kasvanud juba mitme aasta jooksul. On aastaid, kui rabaöö on vahele jäänud, on pettumusi olnud udu puudumise üle ... ööbijate seltskonna suurus on varieerunud aastate lõikes ... kõike on olnud ... kuid sellegipoolest on see hetk, kui hommikune udu on raba vallutanud ja päike kohe-kohe tõusmas, nii nõiduslik, et sel hetkel unustab sõber sõbra, sugulane sugulase ... igaüks püüab seda maagiat vaid endasse ahmida ... ja need on ka need hetked, mille nimel mina rabas ööbimas käin. Sel õhtul Mukris oleks raba otsekui endale pilvetiivad saanud.

 Õhtune päike oli mõnus, soe ja kuldne ... käisime läbi kogu matkaraja. Tegin koopia oma eelmise sügise kaadrist, mille ka rabapiltide näitusele panin ... silma hakkas, et vesiroosid olid seal selle aastaga hästi paljunenud. :)

 Üldiselt on minu jaoks üllatav, et praegu veel vesiroosid õitsesid. Minu teadmiste järgi oleks nad pidanud olema juba ammu ära õitsenud aga ju see aasta on ilmaolud nende õitsemisele soodsad olnud ja sedasi nad siis end õhtupäikeses avanud olid ...

 Vaatepilt õhtusele rabale vaatetornist oli vaimustav ... millised värvid ja peegeldused ... ma muidu ei ole alati nii emotsionaalne, aga seal tegin küll mitmeid korduskaadreid kartuses, et äkki ei ole kõik nii perfektne kui peab. :) Loojangu võtsime vastu raba otsas lõppeplatsil, kus siis keha kinnitasime ning mõnusasti tule ääres juttu puhusime. Ööseks kobisime rabatorni ülemisele korrusele unele. Osa pugesid oma magamiskottidega improviseeritud tuulekatte varju, mina leidsin oma koha torni teises servas magamiskotti pugedes :)

 Hommikune saabuva auto hääl pani arvama, et Anne on oma soojast koikust taas rappa naasnud. Tekkis kohe kiire elevus ... kell oli ju 5:20 ja udu oli väljas. 

 Üks kiire äratus kõigile ning siis läks askeldamiseks. Anne see küll veel ei olnud, olid kolm teist loodussõpra, kes rappa olid tulnud hommikut tervitama. Aga üsna pea saabus ka Anne. 

 Hommikune äratus rabas on alati tore, kuna inimesed on nii erinevad. Mõned krapsavad kiiresti püsti askeldama ja pildistama, teised mõtlevad ringutades veel kaua, kas maksab end ikka püsti ajada, kolmandad aga koperdavad niisama unesegaselt ringi ... :)

 Ja siis kui see päike kell 6:16 korraga tõusis, siis oli kibekiire aeg, mil pidi liikuma tornis ilma seda õõtsutamata, kuna kõik tulistasid oma kaadreid. Päike tõuseb sel hetkel silmnähtavalt kiiresti ja seda aega on tõesti vaid mõned minutid ... sel korral kulus vaid 8 minutit, kui päike end juba täielikult näitas...

 Erinevad kaadrid, 

 objektiivide vahetused, 

 kõike prooviti ja katsetati seal tornis, kartes ainsamatki hetke kaotada ....

 Kui päike juba kõrgemale tõusis, ning hommikurõskusest tekkinud "vaprusevärinad" järgi jäid, oli aeg tornist alla ronida ning all rabas juba avastusi teha.

 Kui ülalt tornist vaadates tundus seekord udu vähem olevat kui minu viimasel Mukre rabaööl, siis all maapinnal oli see udu ikka veel päris paks, 

 mässides kõik ümbruse endasse.

 Meil seekord jubedalt vedas ka ilmaga, olime saanud omale mõnusa taeva pildistamiseks.

 Ei lage taevas ega tugev pilvitus ei oleks pakkunud meile sellist värvimängu kui see õrnalt säbruline taevas. 

 Eks looduse pildistamise vahele on vaja jäädvustada kindasti ka kaaslasi ... 

 sest kust me ikka endast pilte looduskeskkonnaga muidu saame, kui mitte teistelt kaaslastelt,  kelle kaadrisse oleme just parasjagu jäänud.

 Vesiroosid olid hommikuks küll oma õied sulgenud, oodates päikesetõusu, kuid rabas on iga ilmaga midagi näha ja avastada.

Hommikuste soojade päikesekiirte käes oli kohe eriliselt mõnus seal viibida.

 Rabahommiku jäädvustuste üheks "kohustuslikuks" pildiks on ka üks kastepisaratega ämblikuvõrk. Mina jäädvustasin seekord topeltvõrgutuse. :)

 Sellised nad on need pärlikeed lähedalt uurides. 

 Rabaööle minnes sain küll tuttavatelt kommentaare stiilis -  einoh, ei ole normaalne, ... soovitati ka torni sissekirjutus võtta ... kuid usun, et see kes kord on ühe korraliku päikesetõusu hommikuses uduses rabas ära näinud, see ei kõhkle ka teist korda rabas ööbimast ... Tänud ordukatele, kes nõustusid kõigele vaatamata minuga koos rabas ööbima. :)

Hommikuudu Mukre rabas

Rabad on eestimaale omased pinnakooslused, mida lõuna-euroopas ei kohta. Mulle meeldib rabas käia igal aastaajal ja alati on ta omanäoline. Seekord oli ühel päeval tuttavatega arutelu, kus nad avaldasid soovi koos pildistamiseks, et nad saaks seda fotograaafia maailma veidi rohkem koos avastada. Kuna ma olin vaikselt keerutanud mõtet üks udune rabahommik sel aastal veel ära vaadata, siis haarasin võimalusest ja kutsusin tuttavad kaasa. Leppisime siis kokku, et kohtume laupäeva hommikul kella 4 paiku Mukre rabas. 

 Ise jõudsin kohale veidi varem. See vaikus mis mind ümbritses ... see pimedus ... tegin ka mõned proovikaadrid tornist (ülemisel pildil), mis andis aimu, et udu on täitsa olemas. 

 Kui teisedki kohale jõudsid, kolisime oma asjad torni. 

 Ringi vaadates sain aru, et olin ajaarvestusega veidi mööda pannud. Kui ordukatega rabaöödel oleme olnud, on valgemaks läinud juba nelja-poole viie paiku, siis nüüd ei olnud enne kuut-poolt seitset valgenemist oodata. See andiski võimaluse omavahel veidi rabast rääkida.

 Arutasime üle ka fotograafia püha kolmainsuse - säri, ava ja ISO ... tegime tornist mitmeid kaadreid kuust ja ümbritsevast udust. Jõime kaasavõetud sooja teed ... :) Proovisin ka täheringe säritada. Nii proovisin 2 x 25 minutilist säritust teha, kuid sügisene udu oli midagi muud kui varasemad udused rabad. See tõusis kõrgele, liikus kiirelt ja nii ei jäänud neid tähti taevas kuigi hästi näha. 

 Kui piisavalt valgeks läks, oli aeg oma kompsudega tornist alla ronida. 

 Askeldasime veidi ringi, igaüks oma kaameraga kaadreid püüdes.

 Kuna taevas oli pilves, ei olnud ka mingit kaunist päikesetõusu oodata. Nii pühendusingi ämblikuvõrkudele ja udule.

 Valgemaks minnes muutus ka udu veidi põnevamaks.

 Tagasi torni juures, otsustasime oma kotid sinna jätta ja teha ka kerge matk mööda laudteed matkaraja alguse poole.

 Peegeldused, 

 käbi läbi ämblikuvõrgu 

 ja kastepärlid võrgul.

 Mingil hetkel märkas keegi seda karvast tegelast hommikuunes, kaetuna üleni imepisikeste veepärlitega. 

 Tegime rabajärve ääres ühe hommikuse kiirgrilli ka, et kinnitada keha, ning samal ajal vaatasime üle ka , palju me rabataimedest teadsime ... Mingil hetkel käisin ja tegin veel mõned kaadrid nii neist ämblikuvõrgu pallidest, mida rabarohu vahel hulganisti oli ning ka instagrammi jaoks mõned kaadrid ämblikuvõrkudest. :)

 Nende lehtede puhul oli sügisvärve juba tunda :)

 Ehkki udu oli nagu ta oli, st ei olnud pildistamise mõttes kõige paremas konditsioonis, ning kaamera objektiivi oli praktiliselt kogu aega udust vaja puhastada, oli see siiski tore hommik rabas. Ka seltskonnal polnud viga, ... oli tunda nii nendepoolset huvi pildistamise kui looduse vastu. :)

 Tagasiteel koju tegin veel tee ääres mõned peatused, kuna ümbritsev loodus suisa nõudis enda jäädvustamist...