Sügis Sutlemas

 Eelmise nädala pühapäeval aknast välja vaadates sain aru, et on ilus sügisilm ja vaja seetõttu ka pildistama minna. 

 Olin kevadel lapsepõlveradadel Sutlemas liikudes mõelnud, et vaja naasta sügisel

 kui värvid särama löövad

 ja nii ma ühel hetkel seda vana väravatorni iga külje pealt piidlesin... :)

 Ilm oli päikeseline 

 ja seetõttu liikusin väravatorni juurest edasi mõisa parki tiikide vahele jalutama. 

 See park väärib külastamist ... 

 Kevadel, esimeste lehtede ilmudes, on park kirgas-roheline ...

 sügisel aga on park aga kuldsetest lehtedest kirju ...

 Ühest tiigist leidsin ka sügise südame üles. ;)

 Ja muidugi need vetepeeglid ... 

 iga piltniku unistus ...

 Tagasi linna sõites põikasin korra ka Kohilasse jõe äärde sügisest vetepeeglit vaatama. 

Olgugi, et minu lemmikaastaajaks on suvi, on ka sügises palju köitvat, ... ainsaks agaks on see, et ilma peab ka jaguma ... :)

Hommikuudu Mukre rabas

Rabad on eestimaale omased pinnakooslused, mida lõuna-euroopas ei kohta. Mulle meeldib rabas käia igal aastaajal ja alati on ta omanäoline. Seekord oli ühel päeval tuttavatega arutelu, kus nad avaldasid soovi koos pildistamiseks, et nad saaks seda fotograaafia maailma veidi rohkem koos avastada. Kuna ma olin vaikselt keerutanud mõtet üks udune rabahommik sel aastal veel ära vaadata, siis haarasin võimalusest ja kutsusin tuttavad kaasa. Leppisime siis kokku, et kohtume laupäeva hommikul kella 4 paiku Mukre rabas. 

 Ise jõudsin kohale veidi varem. See vaikus mis mind ümbritses ... see pimedus ... tegin ka mõned proovikaadrid tornist (ülemisel pildil), mis andis aimu, et udu on täitsa olemas. 

 Kui teisedki kohale jõudsid, kolisime oma asjad torni. 

 Ringi vaadates sain aru, et olin ajaarvestusega veidi mööda pannud. Kui ordukatega rabaöödel oleme olnud, on valgemaks läinud juba nelja-poole viie paiku, siis nüüd ei olnud enne kuut-poolt seitset valgenemist oodata. See andiski võimaluse omavahel veidi rabast rääkida.

 Arutasime üle ka fotograafia püha kolmainsuse - säri, ava ja ISO ... tegime tornist mitmeid kaadreid kuust ja ümbritsevast udust. Jõime kaasavõetud sooja teed ... :) Proovisin ka täheringe säritada. Nii proovisin 2 x 25 minutilist säritust teha, kuid sügisene udu oli midagi muud kui varasemad udused rabad. See tõusis kõrgele, liikus kiirelt ja nii ei jäänud neid tähti taevas kuigi hästi näha. 

 Kui piisavalt valgeks läks, oli aeg oma kompsudega tornist alla ronida. 

 Askeldasime veidi ringi, igaüks oma kaameraga kaadreid püüdes.

 Kuna taevas oli pilves, ei olnud ka mingit kaunist päikesetõusu oodata. Nii pühendusingi ämblikuvõrkudele ja udule.

 Valgemaks minnes muutus ka udu veidi põnevamaks.

 Tagasi torni juures, otsustasime oma kotid sinna jätta ja teha ka kerge matk mööda laudteed matkaraja alguse poole.

 Peegeldused, 

 käbi läbi ämblikuvõrgu 

 ja kastepärlid võrgul.

 Mingil hetkel märkas keegi seda karvast tegelast hommikuunes, kaetuna üleni imepisikeste veepärlitega. 

 Tegime rabajärve ääres ühe hommikuse kiirgrilli ka, et kinnitada keha, ning samal ajal vaatasime üle ka , palju me rabataimedest teadsime ... Mingil hetkel käisin ja tegin veel mõned kaadrid nii neist ämblikuvõrgu pallidest, mida rabarohu vahel hulganisti oli ning ka instagrammi jaoks mõned kaadrid ämblikuvõrkudest. :)

 Nende lehtede puhul oli sügisvärve juba tunda :)

 Ehkki udu oli nagu ta oli, st ei olnud pildistamise mõttes kõige paremas konditsioonis, ning kaamera objektiivi oli praktiliselt kogu aega udust vaja puhastada, oli see siiski tore hommik rabas. Ka seltskonnal polnud viga, ... oli tunda nii nendepoolset huvi pildistamise kui looduse vastu. :)

 Tagasiteel koju tegin veel tee ääres mõned peatused, kuna ümbritsev loodus suisa nõudis enda jäädvustamist...

udune sügis-talve hommik

 Pühapäeval kui maale sõitsin, siis avastasin end korraga udust. 

 Algul küll mõtlesin kiirelt kohale jõuda, kuid järgmisel hetkel olin juba jalgupidi tee ääres kraavis lumes, et kõik seda kaduvat ilu jäädvustada. Auto seisis sel ajal udutuledega ohutulede plinkides tee ääres, ning lootsin vaid, et olin piisavalt abinõusid tarvitusele võtnud, et keegi ootamatult udust väljudes mu sõidukile lihtsalt otsa ei põrutaks.  

 Eelmine päev oli plusskraadidega piisavalt sooja ja niiskust kogunud, seetõttu olid ka kõik kõrrelised kaetud õrnade lume- ning jääkristallidega.

Esimene lumi sulab alati ...

 Täna seda ilma tembutust vaadates ei ole ma kindel, et see lumi niipea sulab.

 Homme plaan Ida-Virumaale sõita ja kui eile veel mõtlesin autol suvekumme välja mitte vahetada, kuna lumi niikuinii varsti sulanud, siis tänane hommik pani mu mõtteid muutma. Vahetasin kummid ning tagasiteel linna kiitsin end oma targa otsuse eest, sest lumesajust oli kohati tõesti raske midagi läbi näha.

teine katse ...

 Ilmateade lubas ju täielikku vihmast nädalavahetust koos tugevate tuulehoogudega ... tegelikkus oli palju rõõmsam. Päike paistis pilvede vahelt, puud olid kolletama löönud ja nii otsustasin teha uue katse sügise leidmiseks. 

 Kui mõtlesin, mis paik võiks olla praegu piisavalt värviline ja samas pääseb ka vee ligi, siis meenus millegipärast kohe treppoja.

 Aga mulle tundus, et ma seekord siiski leidsin seda sügist, mida otsima läksin ... oli värve, oli vetemängu ... 

 Otseloomulikult on seal vaateid, mida sealkäinud sadu kordi on pildistanud ja nii on ka see kivi seal astangul ilmselgeks tunnusmärgiks, et tegemist on treppojaga.

 Uusi kaadreid on sealt raske leiutada, kui vaid uusi ilmastikuolusid ja erinevaid loodushetki. Minu sealoleku ajal, olgugi et kasutasin polaroidfiltrit, ilmus välja segav päikesevalgus mis muutis joastiku valguse käes eriti mänglevaks, samas muutis valguse nii ebaühtlaseks, tehes pildistamise äärmiselt ebamugavaks ;)

Korraga taipasin, et olen küll treppojal käinud korduvalt, kuid kunagi ei ole ma seda teinud vist sügisel ... ikka on see jäänud kevadiste vete aega ..

 Tagasisõites mõtlesin veel ühe peatuse teha Keila joa juures, aga sealt möödudes nägin busse ja tohutuid rahvahorde, nagu oleks välja kuulutatud lahtiste uste päev ja joa juurde pääsemine oleks tasuta ... igatahes seda kõike silmanud, otsustasin piduri asemel seekord gaasipedaali tallata. ;) 

 Kui hoolsal peremehel saak salve (loe riiulitesse) pandud ning sügisriided välja tuulduma toodud, siis on vist sügis ka lõpuks kätte jõudnud :)

Sügist otsimas

Laupäeval oli ilm ilus ja päike väljas, ehkki lubas õhtupoole vihmasemaks muutuda, ja nii otsustasingi minna veidikeseks ringi sõitma et sügist leida. Nii mõneski kohas olid puudel lehed juba kollakamaks muutunud, kuid seda õiget sügist ... seda ma siiski veel ei leidnud. Loodan et tuleb veel hetki, et see õige sügis enda jaoks üles leida ... Konkreetne pilt (ülemine) on tehtud Kehra külje all Kaunissaare veehoidla juures.