Ilmateade lubas ju täielikku vihmast nädalavahetust koos tugevate tuulehoogudega ... tegelikkus oli palju rõõmsam. Päike paistis pilvede vahelt, puud olid kolletama löönud ja nii otsustasin teha uue katse sügise leidmiseks.
Kui mõtlesin, mis paik võiks olla praegu piisavalt värviline ja samas pääseb ka vee ligi, siis meenus millegipärast kohe treppoja.
Aga mulle tundus, et ma seekord siiski leidsin seda sügist, mida otsima läksin ... oli värve, oli vetemängu ...
Otseloomulikult on seal vaateid, mida sealkäinud sadu kordi on pildistanud ja nii on ka see kivi seal astangul ilmselgeks tunnusmärgiks, et tegemist on treppojaga.
Uusi kaadreid on sealt raske leiutada, kui vaid uusi ilmastikuolusid ja erinevaid loodushetki. Minu sealoleku ajal, olgugi et kasutasin polaroidfiltrit, ilmus välja segav päikesevalgus mis muutis joastiku valguse käes eriti mänglevaks, samas muutis valguse nii ebaühtlaseks, tehes pildistamise äärmiselt ebamugavaks ;)
Korraga taipasin, et olen küll treppojal käinud korduvalt, kuid kunagi ei ole ma seda teinud vist sügisel ... ikka on see jäänud kevadiste vete aega ..
Tagasisõites mõtlesin veel ühe peatuse teha Keila joa juures, aga sealt möödudes nägin busse ja tohutuid rahvahorde, nagu oleks välja kuulutatud lahtiste uste päev ja joa juurde pääsemine oleks tasuta ... igatahes seda kõike silmanud, otsustasin piduri asemel seekord gaasipedaali tallata. ;)
Kui hoolsal peremehel saak salve (loe riiulitesse) pandud ning sügisriided välja tuulduma toodud, siis on vist sügis ka lõpuks kätte jõudnud :)
