Pühapäeva varahommikul liikusin Seli raba poole, raba kus ordukatega sügisel rabaööd veetsime. Kohale jõudes oli tugev udu maas, karjääri ääres oli raske teist kallast näha.
Seekordsele rabaretkele võtsin kaasa Emre, kes samuti päikesetõusust rabas huvitatud oli. Kahjuks oli päike ainus, mida me sel hommikul ei näinud.
Kuid ega ei või eriti viriseda.
Udu oli see, mida samuti lootsin rabast leida
ja seda jagus ikka kogu päevaks.
Raba värvid olid õitsele puhkenud.
Ühed teised fotohuvilised, kes enne meid juba rabas olid ja kellega kohtudes veidi lobisesime,
väitsid, et värvide poolest oli parim aeg paar nädalat varem, värvid olla hakanud juba luituma.
Aga see täielik vaikus ...
ja raba ilu ...
eks need teavad seda tunnet, kes isegi rabades hulguvad.
Need hetked, kus ei ole kuulda ühegi auto häält,
ega ühegi koera haukumist ...
neid hetki ma naudin ...
Vaid virmalised on need, mis on suutnud mulle rabast veel suuremat elevust pakkuda. :)
Sel hommikul oli rabas mõnus,
kerge jääkiht laugastel,
külmast tahkunud maapind ...
Kõik see hakkas mingil hetkel päeval sulama ja mättad muutusid taas pehmeks.
Sel korral õnnestus mul rabas kohata ka suur-kirjurähni
ja männi-käbilindu.
Neli tundi rabas möödus meil märkamatult.
Vaatamata sellele, et päikesetõusu me ei näinud, oli põhjust hommikust rahulolu tunda ja nii seadsimegi auto nina kodupoole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar