Teekond Jõgevamaale

 Laupäeval oli ilm piisavalt külm, et udu tekitada.

 Juba teel Jõgevamaale märkasime udust välja piiluvaid puid.

 Mingil hetkel nägime metsa servas ka kitsi lume alt süüa otsimas.

 Olid ninapidi lumes ja aegaajal kuulatasid ümbrust uurides.

 Nägime ka kahes kohas leevikese parvesid, kes norisid enda jäädvustamist. Minul muidugi ei ole ühtegi leevikesepilti. Olin autoroolis ning vajaliku objektiiviga kaamera kaelas ootamas, ... kui samal hetkel, mil parv auto ees maapinnal maandus, helises telefon ... Katrin uuris kuhu me nii kauaks jääme ... kuramus ... sinna nahka läksidki mu leevikese pildid. Olime Ringa ja Kariniga teel Katrini ja Aivari juubelile. Nad said kahepeale kokku .... uiiii kui vanaks, mul keel ei paindu seda isegi mitte välja ütlema .. :) 

Õhtuks oli mul oma ülesanne ... pidin jäädvustama fotonurgas kõiki pidulisi, kes selleks soovi avaldasid ... koer Tipa oli neist parim modell, tema ei veiderdanud ... poseeris kannatlikult ... :)

Udune hommik Seli soos

 Pühapäeva varahommikul liikusin Seli raba poole, raba kus ordukatega sügisel rabaööd veetsime. Kohale jõudes oli tugev udu maas, karjääri ääres oli raske teist kallast näha.

 Seekordsele rabaretkele võtsin kaasa Emre, kes samuti päikesetõusust rabas huvitatud oli. Kahjuks oli päike ainus, mida me sel hommikul ei näinud. 

 Kuid ega ei või eriti viriseda. 

 Udu oli see, mida samuti lootsin rabast leida

 ja seda jagus ikka kogu päevaks.

 Raba värvid olid õitsele puhkenud. 

 Ühed teised fotohuvilised, kes enne meid juba rabas olid ja kellega kohtudes veidi lobisesime, 

 väitsid, et värvide poolest oli parim aeg paar nädalat varem, värvid olla hakanud juba luituma.

 Aga see täielik vaikus ... 

 ja raba ilu ... 

 eks need teavad seda tunnet, kes isegi rabades hulguvad.  

 Need hetked, kus ei ole kuulda ühegi auto häält, 

 ega ühegi koera haukumist ... 

 neid hetki ma naudin ... 

 Vaid virmalised on need, mis on suutnud mulle rabast veel suuremat elevust pakkuda. :)

 Sel hommikul oli rabas mõnus, 

 kerge jääkiht laugastel, 

 külmast tahkunud maapind ... 

 Kõik see hakkas mingil hetkel päeval sulama ja mättad muutusid taas pehmeks.

 Sel korral õnnestus mul rabas kohata ka suur-kirjurähni 

 ja männi-käbilindu. 

 Neli tundi rabas möödus meil märkamatult.

Vaatamata sellele, et päikesetõusu me ei näinud, oli põhjust hommikust rahulolu tunda ja nii seadsimegi auto nina kodupoole.

Öösel Sõbessoo rabas

 See tuli ootamatult, kui Anne uuris, kas tuleb retk Sõbessoo rappa Jalase järve äärde reede õhtul. Möödarääkimise tulmusena arvasin millegipärast, et läheme sinna laupäeva öösel. Sellegipoolest ma kaua ei kõhelnud ja rääkisin Ringagi nõusse kampa tulema .. .lubati ju virmalisi ;) Nii kohtusimegi kõik  Märjamaa tanklas, kus ühte autosse ümber kolisime ning läbi udu raba poole liikusime.

 Loojangu nautimiseks jäime küll hiljaks, kuid loojangu riismeid ei olnud vähem ilusad ... :)

 Kord varem sel kuul küsis Ain minult, et miks ma ei ole linnuteed pildistanud. Mul ei olnudki konkreetset vastust ... lubasin asja parandada ... :) ... see ei ole nüüd mingi suurepärane näidis, aga see on ka alles minu esimene :) 

 Virmalisi oodates lõbustasime end valgusmaalingutega. 

 Vahepeal pildistasime puid, siis jällegi pildistati mind puude taustal ... nii see aeg läks.

 Vahepeal nägime ka langevaid tähti, aga see siin pildil peaks vist olema iriidiumi sähvatus ... või vähemasti ma arvan sedasi ...

 Udu tihenes ja kippus tekkinud nõrka rohekat kaart varjutama ... siis mõtleski Anne välja uue valguse mängu ... tekitasime taevasse valguslaigu :)

Ühtäkki olid nad olemas, ... virmaliste sambad ...

 ootamatult paksu udu tõttu küll veidi hägused ...

aga siiski olemas ...

Tänud Annele ja Ringale selle mõnusa seltskonna eest seal öises rabas :)

Jaanipäev Soomes

 Selle aasta jaanipühad veetsin taas Soomes.

 Ehkki ilmateade lubas algselt igapäevast vihma, oli tegelikkus vastupidine ... 

Ma ei plaaninud sel korral kaameraga pilte teha, kaamera oli vaid igaks juhuks kaasas. Siis aga ühel õhtul saabus selline hetk, millest iga loodusfotograaf unistab... õhtune udu väljal muutis loojuva päikese valguse muinasjutuliseks. Nagu kiuste ei võtnud ma seekord statiivi kaasa, sellegipoolest püüdsin ma käest pildistades oma parima anda ... unustades isegi sääsed, kes mind närima asusid. :)  

Rabaöö Mukris

 Rabaöö traditsioon on meil ordukatega välja kasvanud juba mitme aasta jooksul. On aastaid, kui rabaöö on vahele jäänud, on pettumusi olnud udu puudumise üle ... ööbijate seltskonna suurus on varieerunud aastate lõikes ... kõike on olnud ... kuid sellegipoolest on see hetk, kui hommikune udu on raba vallutanud ja päike kohe-kohe tõusmas, nii nõiduslik, et sel hetkel unustab sõber sõbra, sugulane sugulase ... igaüks püüab seda maagiat vaid endasse ahmida ... ja need on ka need hetked, mille nimel mina rabas ööbimas käin. Sel õhtul Mukris oleks raba otsekui endale pilvetiivad saanud.

 Õhtune päike oli mõnus, soe ja kuldne ... käisime läbi kogu matkaraja. Tegin koopia oma eelmise sügise kaadrist, mille ka rabapiltide näitusele panin ... silma hakkas, et vesiroosid olid seal selle aastaga hästi paljunenud. :)

 Üldiselt on minu jaoks üllatav, et praegu veel vesiroosid õitsesid. Minu teadmiste järgi oleks nad pidanud olema juba ammu ära õitsenud aga ju see aasta on ilmaolud nende õitsemisele soodsad olnud ja sedasi nad siis end õhtupäikeses avanud olid ...

 Vaatepilt õhtusele rabale vaatetornist oli vaimustav ... millised värvid ja peegeldused ... ma muidu ei ole alati nii emotsionaalne, aga seal tegin küll mitmeid korduskaadreid kartuses, et äkki ei ole kõik nii perfektne kui peab. :) Loojangu võtsime vastu raba otsas lõppeplatsil, kus siis keha kinnitasime ning mõnusasti tule ääres juttu puhusime. Ööseks kobisime rabatorni ülemisele korrusele unele. Osa pugesid oma magamiskottidega improviseeritud tuulekatte varju, mina leidsin oma koha torni teises servas magamiskotti pugedes :)

 Hommikune saabuva auto hääl pani arvama, et Anne on oma soojast koikust taas rappa naasnud. Tekkis kohe kiire elevus ... kell oli ju 5:20 ja udu oli väljas. 

 Üks kiire äratus kõigile ning siis läks askeldamiseks. Anne see küll veel ei olnud, olid kolm teist loodussõpra, kes rappa olid tulnud hommikut tervitama. Aga üsna pea saabus ka Anne. 

 Hommikune äratus rabas on alati tore, kuna inimesed on nii erinevad. Mõned krapsavad kiiresti püsti askeldama ja pildistama, teised mõtlevad ringutades veel kaua, kas maksab end ikka püsti ajada, kolmandad aga koperdavad niisama unesegaselt ringi ... :)

 Ja siis kui see päike kell 6:16 korraga tõusis, siis oli kibekiire aeg, mil pidi liikuma tornis ilma seda õõtsutamata, kuna kõik tulistasid oma kaadreid. Päike tõuseb sel hetkel silmnähtavalt kiiresti ja seda aega on tõesti vaid mõned minutid ... sel korral kulus vaid 8 minutit, kui päike end juba täielikult näitas...

 Erinevad kaadrid, 

 objektiivide vahetused, 

 kõike prooviti ja katsetati seal tornis, kartes ainsamatki hetke kaotada ....

 Kui päike juba kõrgemale tõusis, ning hommikurõskusest tekkinud "vaprusevärinad" järgi jäid, oli aeg tornist alla ronida ning all rabas juba avastusi teha.

 Kui ülalt tornist vaadates tundus seekord udu vähem olevat kui minu viimasel Mukre rabaööl, siis all maapinnal oli see udu ikka veel päris paks, 

 mässides kõik ümbruse endasse.

 Meil seekord jubedalt vedas ka ilmaga, olime saanud omale mõnusa taeva pildistamiseks.

 Ei lage taevas ega tugev pilvitus ei oleks pakkunud meile sellist värvimängu kui see õrnalt säbruline taevas. 

 Eks looduse pildistamise vahele on vaja jäädvustada kindasti ka kaaslasi ... 

 sest kust me ikka endast pilte looduskeskkonnaga muidu saame, kui mitte teistelt kaaslastelt,  kelle kaadrisse oleme just parasjagu jäänud.

 Vesiroosid olid hommikuks küll oma õied sulgenud, oodates päikesetõusu, kuid rabas on iga ilmaga midagi näha ja avastada.

Hommikuste soojade päikesekiirte käes oli kohe eriliselt mõnus seal viibida.

 Rabahommiku jäädvustuste üheks "kohustuslikuks" pildiks on ka üks kastepisaratega ämblikuvõrk. Mina jäädvustasin seekord topeltvõrgutuse. :)

 Sellised nad on need pärlikeed lähedalt uurides. 

 Rabaööle minnes sain küll tuttavatelt kommentaare stiilis -  einoh, ei ole normaalne, ... soovitati ka torni sissekirjutus võtta ... kuid usun, et see kes kord on ühe korraliku päikesetõusu hommikuses uduses rabas ära näinud, see ei kõhkle ka teist korda rabas ööbimast ... Tänud ordukatele, kes nõustusid kõigele vaatamata minuga koos rabas ööbima. :)