Virmalised Tilgu sadamas 12.04.2016

 Üle hulga aja oli virmaliste saabumisel ilm taevas selge, ning mul võimalus jahile minna ... mis sest, et järgmine päev oli tööpäev. Seekord õnnestus mul ka Ringa Tilgu sadamasse meelitada ... seltsis segasem.

 22.30 paiku sadamasse jõudes selgus, et kütte oli teisigi. Esimesed sambad olid juba ära olnud, saime küll mingeid kaadreid, kuid nagu ikka ... esimesed lähevad aia taha ... :) Kaamera seadete kontrollimiseks pildistasime siis niisama seda rohekat kaart ning lootsime uuele sahmakale.

 Vahepeal tegime "kunsti" 

 ja luusisime ringi kaldaäärses võpsikus, otsides paremaid kohti ning kaadreid, kuna ei ole ka mina seal eriti laialt ringi luusinud.

 Virmalisi ju ei olnud ...

  Just siis kui Ringa oli autosse soojenema läinud ning mina ühe kütiga veidi muljetasin, tuli uus laine ... ja sedakorda oli see ilus ... kogu taevakaar lõi täis silmaga nähtavaid värvilisi sambaid ... Helistasin kiiresti Ringa välja pildistama ning klõpsisin ise kaadreid.  

 Kui Ringa saabus, hakkasime vaikselt liikuma oma vastavastatud vaadete juurde.

 Nagu ikka sellistel juhtudel,

 Sa võid olla ükskõik kaua valmistunud nende pildistamiseks, 

 kui aga taevas tants algab, oled sa ikka vales kohas. :)

 Teisele lainele järgnes väikese pausi järel kolmas ...

 Taevas oli taas sambaid ja värve täis ... 

Kokku lugesin vahepeal sadamas ~10 autot, osa neist siis küttide omad ... osadega vahetasime ka muljeid ... uue päeva alguseks oli niiskeks ning jahedaks läinud ...

 Lõpetuseks jäi vaid üle rahulolevalt ohata. ... See oli ilus! Tänud Ringa seltskonna eest.

Virmalised Tilgu sadamas 15.03.16

 Info liikus, et võimalus õhtul virmalisi näha on täiesti reaalne, nii tegingi kiired plaanid. Ringa otsustas seekord kodu ligidal jahtida, nii kutsusin kaasa Emre, kes kohe nõus oli liituma.

 Eelinfo rääkis lääne poolt saabuvatest pilvedest, seetõttu ei hakanud seekord Meremõisa minema, vaid liikusime Tilgu sadamasse.

 Kui kella 21 paiku kohale jõudsime, olime sadamas ainsad kütid, kuid juba hetk hiljem saabus veel virmaliste kütte. Tegime veidi tutvust ja lobisesime, kuniks virmalised jõudu kogusid.

 Mingil hetkel virvendasid nad taevas, ning seekord nii tugevalt, et ka palja silmaga nägi värve.

 Olgugi, et olen neid nüüd juba korduvalt näinud, võtab iga selline hetk ikka veel ahhetama ... 

 üks looduse ime, mida ei saagi sõnadega kirjeldada, seda värvidemängu peab siiski oma silmaga nägema, et aimu saada, millest ma räägin ...

 Vahepeal taevas küll rahunes, kuid kella 22 paiku tuli uus laine.

 See võimaldas vahepeal endale pildistamiseks paremat asukohta valida.

Mingil hetkel peale rahunemist lõid värvid taas särama ja ma tulistasin taas panoraami jaoks kaadreid, kui selja taga kostus hüüatus... Emre oli kivil taganedes libisenud kivilt ja maandus tagumiku peale jääkülma merevette ... see lõpetas järsult meie seekordse jahi ning kiirustasime kodu poole. Õnneks jäid fototehnika terveks ja külm suplus ei toonud endaga kaasa ka haigestumist ... lõpp hea - kõik hea. Tänud Emrele ja teistele virmaliste küttidele toreda seltskonna eest 

Tuhu soo ja virmalised

 Sel nädalavahetusel oli plaan veidi matkata ning ühtlasi külastada ka oma tädipoega Läänemaal.

 Käisin Kirbla astangul, kus asub linnuteadlasele Eerik Kumarile püstitatud mälestuskivi. Sealt oli ka näha eemal mullihotelli telk, mis tundus võõrkehana ... :) 

 Tädipoeg soovitas mul külastada ka tema kodukandi raba Tuhu sood. 

 Pean tunnistama, et see on üks raba, kus ma käinud ei ole ja millest ma seni isegi kuulnud midagi ei ole.

 Rabas on praegu jube ilus, kanarbik õitseb, liblikad lendlevad ... täielik värvide mäng.  

Kes seni on rappa minekut edasi lükanud, neile soovitan, praegu on paras aeg värve nautida ... 

 Sõltub muidugi rabast, 

 aga Tuhu soo pakkus mulle küll korraliku värvimängu ja ma nautisin täiega seda jalutuskäiku seal rabas.

 Selles rabas ei ole küll mingeid suuri laukaid, kuid ilus ilm, hea tuju ... ja muud polegi vaja.  

Pildistades lülitasin pea iga kaadri järel kaamera välja, kuna ma olin kodunt välja tulnud "piduse akuga" st olin aku laadimata jätnud ning alles pildistama asudes avastasin, et akul on vaid üks pulk ...  nii ootasingi hirmuga, millal ta otsad annab

 Õhtul hiljem sain häiresõnumi ... virmalised!

 See veel puudus, ... aku kohe kustub ja veel virmalised .. mul aga laadimisvõimalusi ei olnud ...

 Et virmalised olid siiski nii tugevad, et neid võis kohati ka palja silmaga värelemas näha, siis otsustasin teha mõned kaadrid kuniks akut jagub ... sain ka oma virmaliste kaadrid ... see päev lõppes siiski hästi ... :)

Öösel uitamas

 Ingrid ja Lembit olid Eestis liikumas ja nii tegid nad ettepaneku virmalisi minna jahtima. Kohtusime tee peal ka Ringaga, kes meiega kampa lõi. Oli küll virmaliste aeg aga pilves ja seetõttu me midagi mere ääres ei näinud, siis tegime ühe jõuluteemalise valgusmaalingu :)

 Kellaaeg oli veel piisavalt vähe, et ka Keila Joa juurest läbi sõita,

 Seal siis mõned kaadrid joast, purikatest

 ja Keila Joa lossist pimeduses, ning oligi aeg tagasi liikuda.

Kuna me ei olnud kaua näinud, siis tegime ühe peatuse veel Keila Statoilis, kus kohvitopsi taga veidi lobiseda sai ... Virmalisi pilti küll ei saanud, kuid tore oli üle tüki aja kokku saada ning muljetada ... 

selle hooaja esimesed virmalised

 Sain ka mina taaskord jala ukse vahele st. virmalised pildile. 

 Tänud Ringale, kes meelde tuletas selle võimaluse ning kes ühtlasi tõuke andis kodunt väljaminekuks.

 Alates eelmisest aastast, mil neid püüdma asusin, olid seekordsed virmalised minu jaoks võimsaimad.

Taas üks virmaliste öö ...

 Oli taas üks selline õhtu, kus virmaliste tõenäosus oli väga suur. Veidi sahmimist, mõni telefonikõne ja saigi suund võetud Dirhami sadama poole mere äärde. Tee ääres põldude vahel mõned testpildid, mis midagi ei näidanud. Et oli väga pilves ilm, oli kartus, et sõltumata virmalistest me mitte midagi sel ööl ei näegi. Ka Dirhami sadama juures mere ääres midagi taevas näha veel ei olnud, sestap pildistasime sadamatulesid 

 ning mängisime valgusega. :)

 Et koht ei olnud parim selleks ettevõtmiseks (Osmussaare tuled kippusid vaadet segama) liikusime kiirelt edasi Põõsaspea neemele. Testpilt kinnitas oletust, et virmalised, ehkki esimese hooga nõrgad, on taevas.

Ja siis nad tulid, kella 11:24 paiku-selle öö võimsamad, isegi sambad olid mingil hetkel palja silmaga näha. 

 Ehkki taevas oli endiselt pilves, mis segas eda õiget värvidemängu jälgimist, puhusid õnneks tuuled pilvi eest veidi, avades taevast osaliselt meie pilkudele.

 Vahepeal kui taevas veidi rahunes ja pilvede vahelt miskit enam ei paistnud, mängisime taas kunstliku valgusega ...  noh, et nagu aja viitmiseks :)

 Kella poole ühe paiku oli aimata, et me näeme neid värve sel ööl veel korra ...

 Pilk paremael näitas reas vilkumas pisikesi punaseid tulekesi, nagu oleks seal mingi ufo maandunud. Ma ei teagi täpselt, kas oli siis tegemist Pakri tuulikutega või mõnede teiste ... palju oli sealsamas ka valgusreostust, seega, miski veidi enam asustatud paik see oli ...

 Kolmveerand ühe paiku öösel saime teist korda näha neid värve taevas. 

 Pilved muutsid taeva põnevalt lapiliseks, 

 ehkki oleksime muidugi eelistanud puhast taevast, et seda valguse liikumist seal jälgida.

 Olin just Ringat koju viimas kella poole kolme paiku öösel, (seltsis öösel meiesugustel hulludel ju siiski lõbusam liikuda), kui heitsin veel pilgu mobiilis virmaliste tehnilistele näitajatele, mis tundusid uskumatult võimsad. Seetõttu tegime kiiruga veel ühe põike Haiba teele, kust Ringa vahest ise virmalisi on pildistanud. Kiiresti statiivid püsti ja tulistama.

Ehhh, ... oli märgata aimatavat rohekat tooni, seega seal taevas neid oli, kuid sellest kohast, kus asusime ei paistnud enam miskit efektset tulemas .. Selleks korraks oli siis kõik. Oli  siiski rõõm tõdeda, et ei pidanud päris tühjade kätega koju naasma ... :)