Saaremaa

Hommikul olime omadega Sõru sadamas, et sealt Saaremaale sõita. Saaremaal olen ma rohkem kordi käinud kui Hiiumaal ning seetõttu ei olnud mul selle saarega suuremaid plaane ... Mis mulle nende praamide puhul meeldis, siis kõigil praamidel, millega vett ületasime, sai kohvi kõrvale osta värskeid kiluvõileibasid munaga ... nämma :)

Kaarti vaadates tundub see saartevaheline veepind olevat nii kitsas riba, et praam peaks selle ületama vaid mõnekümne minutiga, tegelikkuses liikusime  diagonaalis mitte kõige otsesemat teed ja sestap ületasime seda vahemaad veidi üle tunni aja. Kindla maa peal Angla tuulikute poole liikudes tallusin vahetult enne tuulikuid taas piduripedaali, sest see sinetav põld köitis mu pilku.

Põllutäis hariliku ussikeele taimi oli see, mis seal kasvas. Kuna ma ei ole spets, siis ei oska eriti pakkudagi, miks seda terve põld täis on külvatud ... ehk on tegemist miskit sorti haljasmassi taimega või oli siis mesilaste jaoks külvatud ... 

Angla tuulikutega oli see nukker lugu, et kui varem sai mööda sõites seal peatuse teha ning tuulikute vahel vabalt jalutada, siis nüüd oli kogu see ala piiratud aiaga ning tuulikute juurde minekuks küsiti 2 eurot. Muidugi ei ole see iseenesest suur summa mida küsitakse, samas teisest küljest kroonidesse teisendades ei tundunudkui see summa enam nii pisike ... Mäletan veel oma viimast Angla tuulikute külastust, aastaid tagasi, kui  seal kõige suurema tuuliku all oli pood kus sai ka värskeid äsjaküpsetatud saiakesi osta. See oleks võinud nii ka säilida, et tuulikute juurde pääsemise piletiraha asemel oleks võinud nad oma sissetulekuid kasvatada  suveniiride ning saiakeste ja kohvi müügiga ... aga noh, see on vaid minu subjektiivne arvamus. Pildistasime siis väljastpool aeda mõned kaadrid mälestuseks ning liikusime edasi Sõrve sääre suunas.

Paistab, et Saaremaa oligi see saar, kus rohkelt oli põlde täis lilli, mis lausa kutsusid end jäädvustama.

Sõrve säärele jõudes oli ilm ilus ja päikeseline, samas jooksid mööda merd madalad udupilved, mis aegajalt paate ning hooneid endasse mässisid.

Sõrve sääre tuletorn on koht, kuhu tahaks ka üles ronida, kuid mis mul kunagi õnnestunud ei ole. Vanemad ja teadjamad inimesed räägivad, et kunagi on olnud juhuseid, kui inimesi on ka üles lastud ...

Siin all taas üks pilt, kus hetkeline udupilv inimesed endasse mässis ja mõned minutid hiljem oli tuulest viidud pilv kadunud ja ilm taas selge nagu poleks midagi juhtunud. 

Kui võrrelda nüüd Sõrve sääre tippu Hiiumaal, Kassaris asuva sääretirpiga, siis Sõrve sääre tipp, olgugi et tuntum, jääb minu silmis Hiiumaa omale alla.

Ja muidugi ei saanud ma vastu panna kiusatusele üks panoraamvõte teha, eriti kui vasemalt poolt liikus tuletorni poole taas järjekordne udupilv, mis tuletorni vahepeal osaliselt endasse mässis ...

Noh ja küll küllale liiga ei tee ... veel üks kaader selle kolletava umbrohuga, mis minu silmis pildile värve ja sära lisas.

Tagasiteel Kuressaarde tegime peatuse Tehumardil.

Kuna vahepeal selgus, et kõik meist on varem ka Kuressaares viibinud ning meid hakkas kimbutama ajaline piirang, siis otsustasime Kuressaare linnas vaid süüa  ning edasi liikuda siis juba Kaali kraatri juurde.
See tuulik-trahter on küll varem silma jäänud, kuid söömas seal ma käinud ei ole.
Seekord oli siis võimalus.
Nägus sisustus, ja täiesti arvestatav söögikoht ... kui vaid külastajaid oleks. Toidud maitsvad, teenindajad sõbralikud, kuid inimesi seal ei liikunud, ei tea kas oli põhjus siis mõnevõrra kallimates hindades või tööpäevas ... ei oska arvata, kuidas nad ots-otsaga sedasi kokku tulevad.

Mõned kaadrid Kuressaarest ...

... ja edasi liikusime juba Kaali meteoriidi kraatri juurde. Sel korral oli seal isegi vett veidi. Ei olnudki väga ära kuivanud.

Teel Muhu saarele sattusime taas ühe punetava põllu juurde.

Edasine oli juba minu jaoks rutiinne tegevus. Pidurid põhja, haarasin kaamera ning tuiskasin põllu poole ;)

Väikese väina tammil olevas taskus tegime ühe peatuse ... seal oli parasjagu merele minemas üks purjelauaga tegelane. 

Samal hetkel kui autost väljusin, et seda mööduvat luike pildistada,

ründas mind tiirupaar. Nad tegid pea kohal suure kisa saatel ringe ning sööstsid aegajalt ähvardavalt kiiresti allapoole. Igatahes sama ruttu kui autost väljusin, olin ma autos ka tagasi ... kui mitte kiiremini veel ;)

Hetk hiljem saabus sinna üks pulmaautode kolonn, kus pulmalised väljusid autodest pildistamiseks.

Ootasime, et tiirud hakkavad ka neid ründama, kuid neid oli vist liialt palju koos ning tiirudel ei jäänud üle muud kui vaid nende kohal karjudes lennelda.

Enne äraminekut liikusime vaikselt autoga sinnapoole, kus tiirud kõige raevukamad olid, ning siis selguski see mida arvasin.

Tiirud olid seal mune välja haudumas ja sellest ka nende raevukas käitumine.

Ja meie viimaseks vaatamisväärsuseks sel reisil oli Muhu kirik.

Ilma tornita, astmeline kirik, mida olen samuti palju piltidel näinud, kuid mida vaatama ei ole ise kunagi sattunud. Seekord oli siis see võimalus. Väidetavalt vanimate puitustega kirik Eestis. Kiriku ümber jalutades tekkis mingil hetkel mõte, et huvitav, kui kiriku peasissepääsu pool ei ole kirikuaias väravat, siis kas sinna kirikusse käiakse siis tõesti ümber kiriku jalutades mööda murule tallutud jalgrada? Igatahes selline mulje jäi. 

Mida lõpetuseks öelda. Olid toredad kaks puhkusepäeva Eestimaa saartel. Usun, et need saared on populaarsed nii turistide kui ka eestlaste seas ilma soovitamatagi. Peab kunagi plaani võtma ka teiste saarte külastamise. :)

 Otsustasin vastu võtta kutse ja osaleda Katrini näituse avamisel. Enne Palamusele jõudmist põikasin läbi Kuremaa veski juurest, et seda lähemalt pildistada.Seni olin seda klõpsinud vaid eemalt kaugelt möödasõidul.

 Peale näituse avamist läksime Katrini ja Aivariga veidi Tartumaa üleujutusi pildistama. Selle saun-paadi leidsime Puurmanni vallast Emajõelt sõitmast. Jõgi oli üle kallaste ajanud ja suured alad kahelpool jõge enda alla haaranud.

 Teel Kirnale, Pedja jõe ääres, möödusime põllulapist, millel noor kuuseistandus oli samuti vetevangi jäänud.

 Kirnal oli Pedja jõgi samuti üle kallaste ajanud nii, et olime paaril korral sunnitud sõitma läbi vee, mis üle sõidutee loksus.

 Päev oli pikk ja algas halva ilmaga (sadas kerget uduvihma), seevastu päikeseloojangu oli ilus. Kiirustasin ise õhtuks Viljandisse. Sellegipoolest võtsin paaril korral aega, et pildistada seda loojangut, mis värvis kogu taeva värviliseks. Ülemisel pildil Võrtsjärv, alumisel üleujutused Viljandi külje all. Olin sunnitud järsult pidurile vajutama kui seda pilti nägin ... palkmaja, mida ümbritses vesi, loojangu värvid veel peegeldumas ...

Sattusin laupäeval Kurkse sadamasse, kohta mis on seotud 1997 a. sügise kurbade sündmustega. Olin selles kohas esimest korda, kuid oli tuulevaikne, meri oli rahulik ja ilm suurepärane. Mulle meeldis seal ...

Suvi on hea. Hea on soojas merevees ujuda, hea on ka lihtsalt mere ääres istuda ja vaadata mööduvat paati, kuulata kajakakisa ning lainete kohinat.

Hea on ka lihtsalt sõpradega rannas aega veeta ning imetleda seda sadu kordi nähtud loojangut, mis tundub küll nii tavaline, kuid paneb siiski alati inimesi end jälgima, kuniks päike silmapiiri taha laskub.

Mõtlesin nädalavahetusel, et peaks veel tegema mõned lumepildid enne kui lumi sulama hakkab, ehkki seda vist niipea karta ei ole, aga murphy seaduste järgi kõik see juhtub siis kui kõige vähem seda ootad ... niisiis pühapäeva hommikul püüdis päike vahepeal pilve vahelt piilud ja sedasi tundus et päev tuleb pildistamiseks sobilik.

Jäi vaid otsustada, kuhu suund võtta. Seekord oli see Nõva kant ja Noarootsi. Esimese peatuse tegime Rannakülas, kus on vana sadam. Liikusin ringi, vaadates ümbrust ning sättides kaamerat töökorda, kui korraga otse mu nina eest valjult häälitsedes möödus luik. Ei olnud mul enam aega mõeldagi, mis reziimid seal kaamera peal oli, ainus soov oli lind objektiivi püüda ...

Ilm polnud küll külm ... termomeetri järgi vaid 3-5 külmakraadi, kuid läbilõikav meretuul ja tuisused lumepilved, mis pildistamise hetkeks taevasse tõusid, rikkusid veidi selle mõnu.

Lootsin küll Nõva rannast, kus on suvel korralikud surfilained, leida veidi lahtist merd, kuid vaadates merd, mis oli täis rüsijääd ja lund, otsustasime Nõva randa mitte minna, kuna mingit lahtist vett sealt lootust kohata ei olnud ja ilm muutus järjest pimedamaks, ehkki oli alles lõuna. Nii liikusime edasi Noarootsi poole.

Kusagil Noarootsis nägime nurmkana e. põldpüü paari, kes tee ääres lumes omaette askeldasid. Meie lähenedes valdas neid muidugi paanika, sellegipoolest õnnestus neist mõned kaadrid püüda.

Ja nagu ikka, kui lõpuks hämaruse ning lumesaju tõttu kodupoole liikuma hakkasime, tuli koduteel taas välja päikene nagu poleks mingeid lumepilvi vahepeal olnudki.

Ahhhh, tegelikult on sellest lumest küllalt ja enamgi, .. ei taha enam ... tahan sooja ja päikest ja suve ...