Sibularing Peipsi äärde ja Setomaa ...

 Laupäeva varahommikul pöörasime väikese seltskonnaga auto nina Tartumaa peipsiääre küladesse. Esimene peatus oli siis Varnja. Selgus, et kevadisel OO tripil sinna me Varnja külasse tegelikult ei jõudnudki.

Teel naaberkülasse Kasepää külasse tundus, et kalastushooaeg hakkab läbi saama ... nii mitmedki paadid olid randunud.









Seekord õnnestus meil sisse saada ka AmbulARTooriumisse, kuhu kevadisel tripil meil sissepääsu võimalust ei olnud.
Soovitan seda paika külastada kindlasti neil, kes sinna kanti liikuma satuvad. Ma ei luba, et näed seal midagi erilist, milleta edasine elu on mõttetu, küll aga on see paik nii omamoodi, et seal nendes ruumides liikumine ei ole mahavisatud aeg ... :)

Ühes ruumis oli terve toa sein kaetud inimeste piltidega.
Vesteldes kohaliku töötajaga selgus fakt, mida ma ka juba aimasin, et tegemist on kohalike külaelanike piltidega.
Sekka pidi olema sattunud ka mõni naaberküla elaniku pilt, aga iseenesest pidi neid pilte olema nii palju, et kõik seinale ei mahtunud ja osa pidid oma kohta ootama sahtlis ...















Käisime ära ka Vana-Kasepää küla kiriku juures ning surnuaias. Ilm oli mõnus ja päike kuldas sõnajalgu.

 Teel tagasi auto juurde möödusime majadest, mis nägid oma olemuselt välja väga armetud ja väsinud (ühel oli isegi katust makrofleksiga parandatud- alumisel pildil), kuid siiski kaunistasid seda küla, lisades seda omamoodi hõngu ...

 Siit müügikohast sai ka üks kena sibulavanik koju ostetud. :)

 Vahepeal sõites Kasepääst Kolkja külasse nägime ka ühte baari, millest ei saanudki aru, kas on see täiesti toimiv asutus või juba ajalugu ...

 Kui Kolkja ja Kasepää külas oli sibula kilohind üldiselt 2€ ning vanik 8€, siis see memm Varnja külas oli selle küla ainsaks sibulamüüjaks jäänud ja temalt saime osta sibulat suisa 1,50€-ga.



















Nii tore memm oli, et palusin suisa luba tema pildistamiseks ... loa ka sain ... :)

 Teel Setomaa poole avastasin, et vaatamata sügisemärkidele, oli rapsipõld taas õitsemas ... ei teagi kas on see nüüd teine või kolmas kord selle suve jooksul ;)

 Pisike jalasirutamise peatus Räpinas. Huvitav et selle Räpina paberivabriku hooneid ei hakanud kusagilt tee äärest silma. Ju siis on tegemist siiski nii suure linnaga,  et noh, ei jäänud tee peale. Küllap ma kunagi tulevikus tutvun selle paigaga rohkem ...

 Kolmas katse Seto tsäimajas. Kui kahel varasemal korral olen vaid selle asutuse ukse taha jõudnud, siis seekord oli maja avatud ning julgen soovitada, seal tasub keha kinnitada küll. Parimad kiidusõnad saab mult Paks pudõr - kartulipuder suitsuliha ja tangudega. :D

Läbisime autol ka Saatse saapa - pisikese teelõigu, kus täna saab veel ilma viisata Venemaal viibida. Olin seda teed läbinud kunagi varem talvel, kuna aga minu reisikaaslased olid sellest vaid kuulnud, siis oli see tore ettevõtmine ... võimalik et ka viimast korda ... juhul kui nad kunagi selle piirilepingu kinnitavad. Selle järgi pidi see lõik tulema taas tagasi eestimaa osaks. 

Et see Saatse saapa läbimine päris tühi tegevus ei oleks, käisime eemalt piilumas ka Eestimaa kagunurga kaugeimat piiriületuspunkti Saatses ja jalutasime veidi Saatse kirikuaias.

 Tagasi Värskasse jõudnud, sõitsime veel 7 km kruusateed venemaa piiri äärde Podmotsa külasse, kust üle Pihkva järve kitsa saba paistis Venemaa koos ilusa kirikuga. 

Küla servas asus tsässon - külakogukonna palvemaja, mis tavaliselt kannab küla pühaku nime, ning kus kord aastas pühaku nimepäeval peetakse preestri osavõtul jumalateenistust. Podmotsa küla tsässon on suvistõpühi tsässon.
Muul ajal peab pühadel, vahest ka pühapäevadel ning muudel tähtpäevadel küla kõige vanem mees, pereisa või külavanem tunniteenistusi ehk tsässe.
Minu mälu järgi oli see tsässon minu viimasel külastusel kollase ja helepruuni tooniga võõbatud, nüüd oli ta palju värvikama kuue saanud. :)

Peale õhtust mulistamist ning ööbimist Värska veekeskuses, kus sai vabalt kraanidest maitsta ka erinevate puurkaevude mineraalvett, võtsime hommikul suuna Taevaskojale. Et tee ääres nägime silti Süvahavva - 3km, siis mõtlesime korraks sisse põigata ka sinna. Varem tundmatu küla on eestlase teadvuses tuntuks saanud tänu samanimelisele teleseriaalile. Eks ta ole tegelikult selline paik, kus eriti midagi vaadata ei ole. Pigem paelus meie tähelepanu looduslik liivakivipaljand Võhandu jõe ääres.

 Põlvas tehtud vahepeatuse käigus sattusime Põlva kirikusse. Kirikus oli jumalateenistuseeelne aeg ja üks naisterahvas,  koguduse liige, oli nii jutukas ning abivalmis, et saime selle lühikese sealviibitud aja jooksul palju teada. Muuhulgas ka seda, et Põlva Maarja kirik olla oma nime saanud Maarja oru järgi, kuhu kunagi sohu oli Põlva linn rajatud. Samuti ka seda, et Põlva kirik on omanäoline külgedel asuvate põiki istmete järgi, kus vanasti ühel pool istusid mehed, teiselpool naised ning et pildil esiplaanil võlvkaarest siinpoolne osa on hilisem juurdeehitus. Tänane kirik pidavat olema juba neljas ehitis, mis kunagise kloostri koha peale on rajatud. Paljusid kindlasti ei huvita üldse see info, kuid mõtlesin selle kirja panna, kuna selline suust-suhu liikuv info ei jõua sageli kaante vahele ... mine tea palju siis selles tõtt on ;)

Põlvast lahkumise eel möödusid meist kaks jorssi, kelle laupäevaõhtune pidu polnud tõenäoliselt veel lõppenud, ehkki kellaaeg kiskus juba sinna 11 kanti. Õllepurgid näpus ja poolik viinapudel tagataskus panid vaid mõtlema sellele, et peaasi et ta nüüd tagumiku peale ei kuku ;)

Taevaskoda nägin viimati talvel.

  Suur (alumisel pildil) ja väike (ülemisel pildil) Taevaskoda.

Oli teada, et ülemine matkarada oli juuni alguses suletud seetõttu, et Emaläte oli sisse varisenud. Uurisime asja. Rada isenenesest on alles ja puutumatu, küll aega on raja kõrval pinnases toimunud maalihked ja seetõttu oli vast ka selle rajalõigu sulgemine (loodan et vaid ajutiselt) ka õigustatud.

Matkaraja äärde olid tehtud toredad puhkepaigad seenemikkudest pinkide ja lauaga.






Kõrval pildil on üks kummaliselt lapiline ja ühtlasi värvikas mänd. Mine tea kas siis pinnasest või millestki muust tingituna. Üldiselt oli lõuna-kagu eestis loodus värvilisem kui meil põhja-eestis. Ju siis oli sinna neid öökülmasid enam jõudnud, mis puude lehti värvivad.

 Tartus kohtusime Katrini ja Aivariga, kes olid nõus meiega veidi Tartu linna peal liikuma.




























Nägin põnevaid kontoriruume, mis asusid endises pangahoones. :P

 Jalutasime ka Botaanikaaias, ning siis oligi aeg suund võtta kodule. Mõnus ilm tegi selle nädalavahetuse tripi eriti nauditavaks. :)

Mida öelda paikade kohta, kus viibisime ... Peipsi ääre külad on koht mida võib ikka ja jälle külastada. Ka setomaal on paikasid, mida võiks oma silmaga kaeda, samas ei ole setomaal eriti palju turistidele mõeldud st liikuda neis külades saab ja ka ringi vaadata ei keela keegi, aga kas seal neis külades on mõtet kauem viibida kui vaid kiirel läbisõidul hetkelisi peatusi teha? ... kahtlen ... turistidele ei ole sel maanurgal täna veel eriti palju pakkuda ja selle peale võiks rohkem mõelda. Sellest siis ka nende paikade mahajäetuse tunne. Kui ei tule neisse paikadesse inimesi ning ka turiste, ei ole lootust ka, et sinna rohkem raha liiguks ... Mõelge sellele kulla Põlvamaa tegelinskid ... 

jõululaupäev

 Erinevalt eelmise hommiku ilust, võttis jõululaupäeva hommik meid vastu pilves ning lumetuisuse ilmaga.

 Tegime ettevalmistusi õhtuks, sõitsime veidi ka niisama ringi vaatamaks, kuidas näevad välja jõulud Soome moodi. Mul õnnestus pildistada ka venna pere kõige uuemat pereliiget, kelle pärisnimi mulle hetkel ei meenugi, kas oli Lambertus või miskit muud sarnast,  kutsutakse teda aga lihtsalt Lulu-ks.  ;)

 Koos teistega ootas jõuluvana külaskäiku ka Lulu, kelle jaoks olid need elu esimesed jõulud.

Noh ja kui lõpuks jõuluvana oli kingid kamina juurde jätnud ning ise koertehirmus vist plehku pannud, oli aeg kingitusi lunastada. 

 Ja nii saabusid ka Lulu esimesed jõulud :)

Ristimine

 Juunis toimus üks oluline sündmus - vennatütre ristimine, mille olen jätnud seni siin aja puudusel jäädvustamata. 

 Ristimistoiming viidi läbi Hageri kirikus.

 Olen ise Hageri kirikut pidanud kirikuks, mis kuulub minu "listis" ühena ilusamate kirikute hulka. Võibolla on see osaliselt tingitud ka sellest, et olen seal aastaid tagasi ka ise ristitud ...

 ... sellegipoolest, olles näinud paljusid pühakodasid, meeldib mulle selle kiriku altarimaal, ning üldmulje.

 See ongi see koht, kus minuga ei pea mitte nõustuma, sest eks igaühele kuulub oma ... ühele meeldib üks, teisele teine ...

Saaremaa

Hommikul olime omadega Sõru sadamas, et sealt Saaremaale sõita. Saaremaal olen ma rohkem kordi käinud kui Hiiumaal ning seetõttu ei olnud mul selle saarega suuremaid plaane ... Mis mulle nende praamide puhul meeldis, siis kõigil praamidel, millega vett ületasime, sai kohvi kõrvale osta värskeid kiluvõileibasid munaga ... nämma :)

Kaarti vaadates tundub see saartevaheline veepind olevat nii kitsas riba, et praam peaks selle ületama vaid mõnekümne minutiga, tegelikkuses liikusime  diagonaalis mitte kõige otsesemat teed ja sestap ületasime seda vahemaad veidi üle tunni aja. Kindla maa peal Angla tuulikute poole liikudes tallusin vahetult enne tuulikuid taas piduripedaali, sest see sinetav põld köitis mu pilku.

Põllutäis hariliku ussikeele taimi oli see, mis seal kasvas. Kuna ma ei ole spets, siis ei oska eriti pakkudagi, miks seda terve põld täis on külvatud ... ehk on tegemist miskit sorti haljasmassi taimega või oli siis mesilaste jaoks külvatud ... 

Angla tuulikutega oli see nukker lugu, et kui varem sai mööda sõites seal peatuse teha ning tuulikute vahel vabalt jalutada, siis nüüd oli kogu see ala piiratud aiaga ning tuulikute juurde minekuks küsiti 2 eurot. Muidugi ei ole see iseenesest suur summa mida küsitakse, samas teisest küljest kroonidesse teisendades ei tundunudkui see summa enam nii pisike ... Mäletan veel oma viimast Angla tuulikute külastust, aastaid tagasi, kui  seal kõige suurema tuuliku all oli pood kus sai ka värskeid äsjaküpsetatud saiakesi osta. See oleks võinud nii ka säilida, et tuulikute juurde pääsemise piletiraha asemel oleks võinud nad oma sissetulekuid kasvatada  suveniiride ning saiakeste ja kohvi müügiga ... aga noh, see on vaid minu subjektiivne arvamus. Pildistasime siis väljastpool aeda mõned kaadrid mälestuseks ning liikusime edasi Sõrve sääre suunas.

Paistab, et Saaremaa oligi see saar, kus rohkelt oli põlde täis lilli, mis lausa kutsusid end jäädvustama.

Sõrve säärele jõudes oli ilm ilus ja päikeseline, samas jooksid mööda merd madalad udupilved, mis aegajalt paate ning hooneid endasse mässisid.

Sõrve sääre tuletorn on koht, kuhu tahaks ka üles ronida, kuid mis mul kunagi õnnestunud ei ole. Vanemad ja teadjamad inimesed räägivad, et kunagi on olnud juhuseid, kui inimesi on ka üles lastud ...

Siin all taas üks pilt, kus hetkeline udupilv inimesed endasse mässis ja mõned minutid hiljem oli tuulest viidud pilv kadunud ja ilm taas selge nagu poleks midagi juhtunud. 

Kui võrrelda nüüd Sõrve sääre tippu Hiiumaal, Kassaris asuva sääretirpiga, siis Sõrve sääre tipp, olgugi et tuntum, jääb minu silmis Hiiumaa omale alla.

Ja muidugi ei saanud ma vastu panna kiusatusele üks panoraamvõte teha, eriti kui vasemalt poolt liikus tuletorni poole taas järjekordne udupilv, mis tuletorni vahepeal osaliselt endasse mässis ...

Noh ja küll küllale liiga ei tee ... veel üks kaader selle kolletava umbrohuga, mis minu silmis pildile värve ja sära lisas.

Tagasiteel Kuressaarde tegime peatuse Tehumardil.

Kuna vahepeal selgus, et kõik meist on varem ka Kuressaares viibinud ning meid hakkas kimbutama ajaline piirang, siis otsustasime Kuressaare linnas vaid süüa  ning edasi liikuda siis juba Kaali kraatri juurde.
See tuulik-trahter on küll varem silma jäänud, kuid söömas seal ma käinud ei ole.
Seekord oli siis võimalus.
Nägus sisustus, ja täiesti arvestatav söögikoht ... kui vaid külastajaid oleks. Toidud maitsvad, teenindajad sõbralikud, kuid inimesi seal ei liikunud, ei tea kas oli põhjus siis mõnevõrra kallimates hindades või tööpäevas ... ei oska arvata, kuidas nad ots-otsaga sedasi kokku tulevad.

Mõned kaadrid Kuressaarest ...

... ja edasi liikusime juba Kaali meteoriidi kraatri juurde. Sel korral oli seal isegi vett veidi. Ei olnudki väga ära kuivanud.

Teel Muhu saarele sattusime taas ühe punetava põllu juurde.

Edasine oli juba minu jaoks rutiinne tegevus. Pidurid põhja, haarasin kaamera ning tuiskasin põllu poole ;)

Väikese väina tammil olevas taskus tegime ühe peatuse ... seal oli parasjagu merele minemas üks purjelauaga tegelane. 

Samal hetkel kui autost väljusin, et seda mööduvat luike pildistada,

ründas mind tiirupaar. Nad tegid pea kohal suure kisa saatel ringe ning sööstsid aegajalt ähvardavalt kiiresti allapoole. Igatahes sama ruttu kui autost väljusin, olin ma autos ka tagasi ... kui mitte kiiremini veel ;)

Hetk hiljem saabus sinna üks pulmaautode kolonn, kus pulmalised väljusid autodest pildistamiseks.

Ootasime, et tiirud hakkavad ka neid ründama, kuid neid oli vist liialt palju koos ning tiirudel ei jäänud üle muud kui vaid nende kohal karjudes lennelda.

Enne äraminekut liikusime vaikselt autoga sinnapoole, kus tiirud kõige raevukamad olid, ning siis selguski see mida arvasin.

Tiirud olid seal mune välja haudumas ja sellest ka nende raevukas käitumine.

Ja meie viimaseks vaatamisväärsuseks sel reisil oli Muhu kirik.

Ilma tornita, astmeline kirik, mida olen samuti palju piltidel näinud, kuid mida vaatama ei ole ise kunagi sattunud. Seekord oli siis see võimalus. Väidetavalt vanimate puitustega kirik Eestis. Kiriku ümber jalutades tekkis mingil hetkel mõte, et huvitav, kui kiriku peasissepääsu pool ei ole kirikuaias väravat, siis kas sinna kirikusse käiakse siis tõesti ümber kiriku jalutades mööda murule tallutud jalgrada? Igatahes selline mulje jäi. 

Mida lõpetuseks öelda. Olid toredad kaks puhkusepäeva Eestimaa saartel. Usun, et need saared on populaarsed nii turistide kui ka eestlaste seas ilma soovitamatagi. Peab kunagi plaani võtma ka teiste saarte külastamise. :)