jääretk

Katrin käis välja idee, et ta on nüüd mitu aastat julgust kogunud, et läheme nädalavahetusel autoga üle mere Kihnu. Pilk maanteeameti kodulehele kinnitas, et Kihnu jäätee on suletud.

 Avatud oli sel hetkel vaid Vormsi jäätee. Ega midagi, otsustatud - läheme Vormsile. Laupäeva hommik tõmbas aga ka sellele plaanile kriipsu peale. See tee  suleti samal hommikul. Ainus mis avatud, oli Haapsalu -Noarootsi jäätee. Kuna see oli kõigi meie - Katrini, Karini, Aivari ja ka minu jaoks esmakordne kogemus, siis ei lasknud me end kaua paluda. 

 Et selle  ~ 3,5 km pikkuse tee jooksul paistsid mõlemad kaldad korralikult kätte, ei tekkinudki sellist mere peal sõitmise tunnet, pigem oli tunne, nagu sõidaks mööda põldu :) 

 Et olime korraga Noarootsis, mõtlesime sõita Ramsi poolsaare otsa, et sattuda võimalikult lähedal Vormsile. Hetkeks hellitasime lootust, et äkki õnnestub meil see ~2 km-ne lõik üle Voosi kurgu jalgsi Vormsile matkata. 

Mere ääres saime muidugi aru, et see oli asjatu lootus. Sellisele pilla-palla jäätükkidega kaanetatud merele ei tihanud me küll keegi minna. 

 Et ilm oli sel hetkel endiselt imeilus, ehkki külm tuul lõikas nagu noaga,  tegime väikesed fotosessioonid seal ning liikusime edasi. Rääkisin  teistele oma varasematest kogemustest, millised toredad pillirookatusega bussipeatused sealkandis on ning otseloomulikult tekkis neil soov ka oma silmaga seda kaeda. Õnneks tuli juhus appi ning üsna pea nägimegi ühte sellist. 

Hosby-s külastasime  Noarootsi kirikut, mis kahjuks suletud oli. Liikusime edasi Pürksi, kus asus Noarootsi suurem keskus.

























Oma üllatuseks avastasime seal ka vastrajatud elektriautode kiirlaadija

 Haapsalusse tagasi sõites püüdsime jääteest viimast võtta, sedavõrd tore oli see esimene kogemus. Kuna lisaks Aivarile tahtis Katrin ka ise autoroolis jääraja ületada, tegime ühe auringi veelkord Österby sadamasse ja tagasi Haapsalusse. Sellest oli veel vähe, avastasime Haapsalus ühe libedasõidu ralliraja, mis samuti oli rajatud merejääle. Lõbutsesime hetke ka seda rada läbides kuni oli aega edasi liikuda raudteemuuseumisse. 

 Kummaline pisike muuseum, kus isegi pilti ei lubata teha. 

Viskasime pilgu ka vanale jaamahoone ootesaalile.

 Jalutasime ringi Haapsalu lossihoovil, kus samuti oli kõik suletud. On teada, et need niinimetatud kuurortlinnad on talviti väljasurnud aga et seal talvel  praktiliselt üldse mitte miskit teha ei ole, kuna kõik on suletud, seda me ei oodanud.

Kinnitasime keha Pizza Grande's, kus osati endiselt maitsvaid pizzasid teha ning oligi aeg kõigil kodupoole liikuda. Eriti kuna oli oodata tugevat lumetuisku.
Oli tore päev.

Mõtlesin nädalavahetusel, et peaks veel tegema mõned lumepildid enne kui lumi sulama hakkab, ehkki seda vist niipea karta ei ole, aga murphy seaduste järgi kõik see juhtub siis kui kõige vähem seda ootad ... niisiis pühapäeva hommikul püüdis päike vahepeal pilve vahelt piilud ja sedasi tundus et päev tuleb pildistamiseks sobilik.

Jäi vaid otsustada, kuhu suund võtta. Seekord oli see Nõva kant ja Noarootsi. Esimese peatuse tegime Rannakülas, kus on vana sadam. Liikusin ringi, vaadates ümbrust ning sättides kaamerat töökorda, kui korraga otse mu nina eest valjult häälitsedes möödus luik. Ei olnud mul enam aega mõeldagi, mis reziimid seal kaamera peal oli, ainus soov oli lind objektiivi püüda ...

Ilm polnud küll külm ... termomeetri järgi vaid 3-5 külmakraadi, kuid läbilõikav meretuul ja tuisused lumepilved, mis pildistamise hetkeks taevasse tõusid, rikkusid veidi selle mõnu.

Lootsin küll Nõva rannast, kus on suvel korralikud surfilained, leida veidi lahtist merd, kuid vaadates merd, mis oli täis rüsijääd ja lund, otsustasime Nõva randa mitte minna, kuna mingit lahtist vett sealt lootust kohata ei olnud ja ilm muutus järjest pimedamaks, ehkki oli alles lõuna. Nii liikusime edasi Noarootsi poole.

Kusagil Noarootsis nägime nurmkana e. põldpüü paari, kes tee ääres lumes omaette askeldasid. Meie lähenedes valdas neid muidugi paanika, sellegipoolest õnnestus neist mõned kaadrid püüda.

Ja nagu ikka, kui lõpuks hämaruse ning lumesaju tõttu kodupoole liikuma hakkasime, tuli koduteel taas välja päikene nagu poleks mingeid lumepilvi vahepeal olnudki.

Ahhhh, tegelikult on sellest lumest küllalt ja enamgi, .. ei taha enam ... tahan sooja ja päikest ja suve ...