On karukella aeg

 Tuttavad lehvitavad viimastel päevadel oma karukella piltidega. Nii tekkis ka minul reedesel ilusal päeval mõte nende lillede jahile minna. On kaks kohta, kuhu tean kindla peale minna ... Linnamäe hüdroelektrijaam Jägala juures ning Põõsaspea neem. 

 Valin viimase - Põõsaspea neeme ja kuna tee sinna viib mööda Ringa elukohast, siis kutsun ka tema ühes ... seltsis segasem.

 Nägin seal ristparte esimest korda ja need üksikud paarid ei olnud ka meile kui sissetungijatele eriti valmis poseerima. Võimalik, et sattusime valel ajal sinna, sest ka linavästrik, muidu üsna julge lind, hoidis eemale ... võimalik, tegeles pesa loomisega ... 

 See üksik kalur oli nii naljakas seal meres seistes ... ja tal jagus kalapüügi indu kogu selleks ajaks, mil seal pildistades aega veetsime.

 Aas-Karukellad on need taimed, mida olime pildistama läinud

 ja neid õisi seal praegu jagus.

 Sai seal ikka pikalt roomatud ning parimaid nurki otsitud ... selline oli siis minu saak.

 See mänd on nii äratuntav siin mere ääres, et selle järgi võib piltidel sageli Põõsapea neeme ära tunda.

 Olles isu täis piltinud, liikusime Rannaküla poole. Peraküla puhkepaigas tegime hetkelise peatuse ning seal avastasime oma üllatuseks, et oleme taas ühe vaatetorni kaotanud ... torn oli maha saetud ... 

 kahju, et neid järjest vähemaks jääb, ilma et neid korrastataks ... küllap pole lihtsalt rahasid selleks ...

 Rannakülas väisasime korraks ka Nõva sadamat ning oligi aeg kodu poole liikuda.

 Teel kodupoole olime sunnitud mitmel korral peatusi tegema, kuna tee äärsed põllud olid vallutanud sookured.

 Noh ja nende pilte ei ole mul just ülearu palju.

Peale selle kure saabumist ning taas lahkumist hakkas mahajäänud kurg eputama ...

 Kael püsti liikus ta uhkeldades mööda põldu.

Oli tore päev mõnusas seltskonnas ... ka ilmataat oli meie peale mõtelnud ;)

Mõtlesin nädalavahetusel, et peaks veel tegema mõned lumepildid enne kui lumi sulama hakkab, ehkki seda vist niipea karta ei ole, aga murphy seaduste järgi kõik see juhtub siis kui kõige vähem seda ootad ... niisiis pühapäeva hommikul püüdis päike vahepeal pilve vahelt piilud ja sedasi tundus et päev tuleb pildistamiseks sobilik.

Jäi vaid otsustada, kuhu suund võtta. Seekord oli see Nõva kant ja Noarootsi. Esimese peatuse tegime Rannakülas, kus on vana sadam. Liikusin ringi, vaadates ümbrust ning sättides kaamerat töökorda, kui korraga otse mu nina eest valjult häälitsedes möödus luik. Ei olnud mul enam aega mõeldagi, mis reziimid seal kaamera peal oli, ainus soov oli lind objektiivi püüda ...

Ilm polnud küll külm ... termomeetri järgi vaid 3-5 külmakraadi, kuid läbilõikav meretuul ja tuisused lumepilved, mis pildistamise hetkeks taevasse tõusid, rikkusid veidi selle mõnu.

Lootsin küll Nõva rannast, kus on suvel korralikud surfilained, leida veidi lahtist merd, kuid vaadates merd, mis oli täis rüsijääd ja lund, otsustasime Nõva randa mitte minna, kuna mingit lahtist vett sealt lootust kohata ei olnud ja ilm muutus järjest pimedamaks, ehkki oli alles lõuna. Nii liikusime edasi Noarootsi poole.

Kusagil Noarootsis nägime nurmkana e. põldpüü paari, kes tee ääres lumes omaette askeldasid. Meie lähenedes valdas neid muidugi paanika, sellegipoolest õnnestus neist mõned kaadrid püüda.

Ja nagu ikka, kui lõpuks hämaruse ning lumesaju tõttu kodupoole liikuma hakkasime, tuli koduteel taas välja päikene nagu poleks mingeid lumepilvi vahepeal olnudki.

Ahhhh, tegelikult on sellest lumest küllalt ja enamgi, .. ei taha enam ... tahan sooja ja päikest ja suve ...