Loojang Pakri pankrannikul

 Päev oli isegi kirju olnud ... sinna mahtusid rukkililled, moonid ja ka Loosalu raba ... kui aga Anne pakkus, et läheb Parki pankrannikule loojangut püüdma, siis ei lasknud ma end kaua veenda. Saue ristis olin sunnitud kiire peatuse tegema .. see lilla galeega põld lausa nõudis, et teda pildistataks.

 Taevas ei olnud väga paljutõotav, suurt värvidemängu vast ei tule, aga kuna õhtu oli soe, lootsin saada nii mõnedki tavalised loojangupildid ... 

 no ja seltskond oli ju ka tore ... polnud Annet ammu kohanud. :)

 Päikese loojumist oodates vaatasin ümbrust ja tegin "kunsti" ...

 ja siis jälgisin, millega Anne tegeleb.

 Tal oli muidugi suurem eesmärk ja nii ta seal rannas askeldas, kord horisontaalses asendis, siis taas vertikaalses. ;)

 Üldiselt on kaadrit püüdvat piltnikku  igav ja tüütu jälgida, kuna kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et tegelikult ei toimu midagi .. .ta vaid põõnab seal maas niisama ... kuna ma aga teadsin millega tegu, siis mul väga igav seal ei olnud ... leidsin omale tegevust ;) ... ja siis see päike loojuski ... 

 Midagi väga vapustava ei juhtunudki ... aga see ei olnud ka kõige igavam loojang, mida olen näinud. :)

 Veel mõned kaadrid peale päikese silmapiir taha laskumist 

 ja pakkisime asjad kokku ... tee ääres veel viimaseid kaadreid püüdes ... 

Tänud Sulle Anne, et mind kaasa kutsusid. :)

Rabaöö Nigula rabas

 Jõudis taas kätte see päev, mil ordukatega sammud rappa seadsime. Minu jaoks avastamata olid nii Tolkuse kui Nigula raba seal Pärnumaal.

 Tolkuse raba oli üllatavalt värviline ... Muidugi vales suunas pildistades sai ka halle kaadreid, kuid siiski ... kui olid õige suuna päikese suhtes ära tabanud,  õnnestus saada kuldseid kaadreid koos ilusa pilvi täis taevaga :)

 Olgugi, et eelnevad vihmased päevad olid vee temperatuuri veidi jahutanud, oli ilm selline mõnus, et otsustasime siis Mariga sinna rabajärve ujuma minna. Sinna on rajatud korralik ujumiskoht koos redeliga veest välja ronimiseks ... no oli ikka mõnus värskendus...

 Rada viis meid rabast välja Rannametsa luidete vahele, kus imeilus puhas männik, mille all oli lust jalutada ja kaadreid püüda. Oma sõitudel Lätti olen sageli vaadanud neid puhtaid metsasid seal Uulu kandis ja kahetsenud ajapuudust, et pole mahti sinna olnud põigata. Seekord tuletasin muu hulgas ka vanu vedamise tehnikaid meelde koos teistega ja nii sündis see kaader :)

 Seal küngaste otsas oli ka vaatetorn, kust avanes vaade nii Tolkuse rabale, kui ka teisele poole merele ...

 Tolkuse raba ei rahuldanud meie soove ööbimise jaoks ja nii liikusime edasi, põigates sisse Kosmonautika puhkekeskusesse, kus väidetavalt on puhanud esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova isiklikult ... ;) 

Kauaks sinna me ei jäänud. Haigrud mere ääres vaadatud, seal ligi ühes saiapoe juures keha kinnitatud, seadsime oma suuna Nigula rappa ...

 Nigula raba on rabana ise päris kenake ... on laukaid, on järv ... kuid on ka väga lagunend laudteed. 

 Kui osa laudteest oli värskelt korrastatud ja turvaline, siis oli seal pikki lõike, kus laudtee oli üsna ebaturvaline, .. lauad oli pilla-palla laiali, naelad turritasid laudadest välja ning astudes tuli vaadata, kuidapidi laua ots end jala all keerab. 

 Targem oli vähemalt lauapikkust pikivahet hoida, kuna muidu võisid end leida eelmise kõndija poolt astumisega üleskergitatud lauajupi otsast.













Oleks tore, kui leitaks vabu vahendeid ja  selle laudteega miskit ette võetaks, et oleks võimalik ka tulevikuski seda raba külastada ...
Kuna ilm oli meie jaoks soodne ja õhtupäike kuldas raba taas mõnusasti üle, siis siin alumise pildi laugaste juures soovitas Ringa mul juba panoraami proovida. Noh, sai selline lahmakas teine (16 püstkaadrit), aga mingi üldmulje ehk siiski annab.

 Siin veel mõned kaadrid sealt, enne kui teise rabatorni juurde jõudsime ... 

 Torni juures vaatasime, teisi järgi oodates, Silviaga üle need makro vaherõngad. Tal oli ettekujutus, et vajab nende kasutamiseks abi ja õpetust, tegelikkuses oli see asi tal kõik juba käpas ... oli vaja vaid korra koos üle katsetada ... see siis minu kaader kanarbikust. :)

 Tegime selles tornis ka oma grupipildi ja arutasime, kas jääme sinna päikeseloojangut vaatama. Esimene mõte oli et jah, kuna meie ööbimiskoha torn oli sealt vaid ~2 km kaugusel. Aga kuna proovikaader tornist osutus väga igavaks, mida hiljem kodus näppides õnnestus vähe söödavamaks kruttida, ning laudtee kahe torni vahel eriti kiita ei olnud, otsustasime edasi liikuda oma ööbimise torni juurde.

 Ega meil see edasiliikumine väga kiire ei olnud ... oli ju tegemist siiski pildistamistripiga, kus igaüks igal võimalikul juhul midagi kaamerasse püüdis. ;)

 Päike laskus kiiresti.

 Püüdsin pilti ka peegeldusi, kus kuu boonuseks oli. 

 Õhtu oli ilus ja öö paljutõotav, kuna nii rabasse kui ka järvele hakkas kogunema paksu udu ... kinnitasime keha, veetsime lõbusasti aega ning tundsime end oma seltskonnaga niisama hästi, ... kuniks oli aeg oma pesades uinuda... alumisel torni lavatsil oli meil telk, mina magasin oma putukavõrgu all torni teisel korrusel ning ka ülemisel korrusel jagus meil ruumi kahele magajale ... seega korralik korrusmaja ;) ...

 Hommikul veidi peale 4 ajasime end üles ja mis selgus ... öötuuled ja tekkinud pilved olid kõik meie vastu pööranud ning udu kaotanud ...

 Tornist vaadates nägime veel ühes küljes mingeid uduriismeid ja võtsime suuna sinna. 

 Kohale jõudes olime ka sellest ilma, lihtsalt nii kiiresti see udu kadus ... sellegipoolest ei istunud me käed rüpes ja otsisime igaüks omale tegevust. Mina mässasin tükk aega nende ämblikuvõrkudega. :)

 Lootsime siis toredale päikesetõusule ... 

 Hetkeks näitas end taevas isegi vikerkaare jupike ... :)

 Õige pea sai selgeks, et midagi rabavat ei teki ka sest päikesetõusust. Otsustasin liikuda tagasi meie öömaja juurde, teepeal siiski mõningaid kaadreid pildistades. Nii märkisin ära ka selle hetkel, mil esimesed päikesekiired puulatvu paitasid. 

Vaatamata kõikidele pisiprobleemidele olen ma meie rabaööga igati rahul ning siinkohal tahaks tänada nii kokkusaamise korraldajaid Helenit ja Hellet ning muidugi teisi ordukaid, tänu kellele see trip teoks sai  ....:)

Öö Suru-Suursoos ehk Kõnnu Suursoos

Teoks oli saanud meie igaaastane ööbimine rabas. Seekord oli valikuid palju, st. kohti, kus ei ole veel käinud ning mida tahaks näha. Sellegipoolest otsustasime sammud seada Suru-Suursoo e. Kõnnu Suursoo poole (heal lapsel mitu nime).

 Hommikul kui poole 4 paiku silmad lahti lõin, siis oli raba end juba uduloori mässinud.

Kui aus olla, siis udu hakkas tekkima juba öösel kui vaatetorni magama läksime. Hommikuks aga oli see udu juba selline, mis pani käed kaamera järgi haarama.

 Hommikune päikesetõus on tavaliselt rabas kiire st aeg möödub lennates, raba muudab iga minutiga värve.

 Kui enne päikesetõusu oli kõik sinakas-lilla, nagu oleks raba tindises vees loputatud, siis päikese tõustes muutusid toonid üha roosakamaks, samal ajal aga allapäikest vaadates võib saada hoopis teistsuguse pildi. Siis on udu valge ja värvid loomulikumad.

 See järgmine on üks kaader, mis tehtud allapäikest.

 Olles selle päikesetõusu punetuse ära näinud ruttasin laudteed mööda suuremate laugaste poole, mis asusid rohkem Paukjärve pool servas.

 Ega seal eriti aega raisata ei olnud, igaüks nahistas omaette. Tee ääres püüdsin mõned vastupäikest kaadrid ning ka ämblikuvõrke ei saanud ju unustada.

 Suuremate laugaste juures oli puude vahel küll juba valge, kuid udu oli siiski veel kergelt säilinud.

 Päikesekiirte käes mängis see udu veel päris mõnusasti :)

 Tagasiteel ööbimiskohta tegin tee ääres mõned kaadrid pikalehistest huulheinadest.

 Siin on ka üks üldine vaade neile, kes pole seda putuksööjat taime enne oma silmaga näinud.

 Kokkuvõtteks lugesin selle ööbimise rabas enda jaoks õnnestunuks. Tore seltskond, võrratu loodus ... mida veel tahta.