20 august 2013

Rabaöö Nigula rabas

 Jõudis taas kätte see päev, mil ordukatega sammud rappa seadsime. Minu jaoks avastamata olid nii Tolkuse kui Nigula raba seal Pärnumaal.
 Tolkuse raba oli üllatavalt värviline ... Muidugi vales suunas pildistades sai ka halle kaadreid, kuid siiski ... kui olid õige suuna päikese suhtes ära tabanud,  õnnestus saada kuldseid kaadreid koos ilusa pilvi täis taevaga :)
 Olgugi, et eelnevad vihmased päevad olid vee temperatuuri veidi jahutanud, oli ilm selline mõnus, et otsustasime siis Mariga sinna rabajärve ujuma minna. Sinna on rajatud korralik ujumiskoht koos redeliga veest välja ronimiseks ... no oli ikka mõnus värskendus...
 Rada viis meid rabast välja Rannametsa luidete vahele, kus imeilus puhas männik, mille all oli lust jalutada ja kaadreid püüda. Oma sõitudel Lätti olen sageli vaadanud neid puhtaid metsasid seal Uulu kandis ja kahetsenud ajapuudust, et pole mahti sinna olnud põigata. Seekord tuletasin muu hulgas ka vanu vedamise tehnikaid meelde koos teistega ja nii sündis see kaader :)
 Seal küngaste otsas oli ka vaatetorn, kust avanes vaade nii Tolkuse rabale, kui ka teisele poole merele ...
 Tolkuse raba ei rahuldanud meie soove ööbimise jaoks ja nii liikusime edasi, põigates sisse Kosmonautika puhkekeskusesse, kus väidetavalt on puhanud esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova isiklikult ... ;) 
Kauaks sinna me ei jäänud. Haigrud mere ääres vaadatud, seal ligi ühes saiapoe juures keha kinnitatud, seadsime oma suuna Nigula rappa ...
 Nigula raba on rabana ise päris kenake ... on laukaid, on järv ... kuid on ka väga lagunend laudteed. 
 Kui osa laudteest oli värskelt korrastatud ja turvaline, siis oli seal pikki lõike, kus laudtee oli üsna ebaturvaline, .. lauad oli pilla-palla laiali, naelad turritasid laudadest välja ning astudes tuli vaadata, kuidapidi laua ots end jala all keerab. 

 Targem oli vähemalt lauapikkust pikivahet hoida, kuna muidu võisid end leida eelmise kõndija poolt astumisega üleskergitatud lauajupi otsast.













Oleks tore, kui leitaks vabu vahendeid ja  selle laudteega miskit ette võetaks, et oleks võimalik ka tulevikuski seda raba külastada ...
Kuna ilm oli meie jaoks soodne ja õhtupäike kuldas raba taas mõnusasti üle, siis siin alumise pildi laugaste juures soovitas Ringa mul juba panoraami proovida. Noh, sai selline lahmakas teine (16 püstkaadrit), aga mingi üldmulje ehk siiski annab.


 Siin veel mõned kaadrid sealt, enne kui teise rabatorni juurde jõudsime ... 
 Torni juures vaatasime, teisi järgi oodates, Silviaga üle need makro vaherõngad. Tal oli ettekujutus, et vajab nende kasutamiseks abi ja õpetust, tegelikkuses oli see asi tal kõik juba käpas ... oli vaja vaid korra koos üle katsetada ... see siis minu kaader kanarbikust. :)
 Tegime selles tornis ka oma grupipildi ja arutasime, kas jääme sinna päikeseloojangut vaatama. Esimene mõte oli et jah, kuna meie ööbimiskoha torn oli sealt vaid ~2 km kaugusel. Aga kuna proovikaader tornist osutus väga igavaks, mida hiljem kodus näppides õnnestus vähe söödavamaks kruttida, ning laudtee kahe torni vahel eriti kiita ei olnud, otsustasime edasi liikuda oma ööbimise torni juurde.
 Ega meil see edasiliikumine väga kiire ei olnud ... oli ju tegemist siiski pildistamistripiga, kus igaüks igal võimalikul juhul midagi kaamerasse püüdis. ;)
 Päike laskus kiiresti.
 Püüdsin pilti ka peegeldusi, kus kuu boonuseks oli. 
 Õhtu oli ilus ja öö paljutõotav, kuna nii rabasse kui ka järvele hakkas kogunema paksu udu ... kinnitasime keha, veetsime lõbusasti aega ning tundsime end oma seltskonnaga niisama hästi, ... kuniks oli aeg oma pesades uinuda... alumisel torni lavatsil oli meil telk, mina magasin oma putukavõrgu all torni teisel korrusel ning ka ülemisel korrusel jagus meil ruumi kahele magajale ... seega korralik korrusmaja ;) ...
 Hommikul veidi peale 4 ajasime end üles ja mis selgus ... öötuuled ja tekkinud pilved olid kõik meie vastu pööranud ning udu kaotanud ...
 Tornist vaadates nägime veel ühes küljes mingeid uduriismeid ja võtsime suuna sinna. 
 Kohale jõudes olime ka sellest ilma, lihtsalt nii kiiresti see udu kadus ... sellegipoolest ei istunud me käed rüpes ja otsisime igaüks omale tegevust. Mina mässasin tükk aega nende ämblikuvõrkudega. :)
 Lootsime siis toredale päikesetõusule ... 
 Hetkeks näitas end taevas isegi vikerkaare jupike ... :)
 Õige pea sai selgeks, et midagi rabavat ei teki ka sest päikesetõusust. Otsustasin liikuda tagasi meie öömaja juurde, teepeal siiski mõningaid kaadreid pildistades. Nii märkisin ära ka selle hetkel, mil esimesed päikesekiired puulatvu paitasid. 
Vaatamata kõikidele pisiprobleemidele olen ma meie rabaööga igati rahul ning siinkohal tahaks tänada nii kokkusaamise korraldajaid Helenit ja Hellet ning muidugi teisi ordukaid, tänu kellele see trip teoks sai  ....:)

3 kommentaari:

  1. Kenad tuttavad vaated, ometi teisiti nähtud. Üheks pärliks on minu jaoks ämblikuvõrk, mille kallal sa tõesti seal rabas kaua vaeva nägid ja võrk koos uduse tagaplaaniga.

    VastaKustuta
  2. Jällegi oli meil üks tore ettevõtmine, ma ei teagi, kas ma leiaks enda tuttavate hulgast inimesi, kes oleks nõus minuga rabas ööbima...vist mitte

    VastaKustuta
  3. Näed siis, Ringa pani ka minu mõtte kirja :)

    VastaKustuta