Kodru rabas

 Pühapäeval mõtlesime sõpradega kusagile matkarajale minna, kus varem ei ole käinud. 

 Valisime seekord Tammsaare - Järva-Madise loodusraja, mis viib muu hulgas Kodru rabasse.

 Ma ei olnud varem Kodru rabast midagi kuulnud, seda põnevam oligi. Rada sai alguse üsna Tammsaare muuseumi ligidalt parklast.

 Rabas on üks nökats metallist vaatetorn, kuhu saab otsa ronida ... aga see kõigub korralikult ;)

 Raba keskel on Vibujärv, kuid nende kurvastuseks, kes armastavad rabajärvedes ujuda, 

 pean ütlema, et korralikku ametlikku ujumiskohta ma seal ei näinud.

 Hetkel on rabas vaid kaks suuremat veesilma, 

kuid näha oli, et suurvee ajal kevadel või sügisel võib raba palju kaunim oma veesilmadega välja näha. Aga tore uus raba sai avastatud enda jaoks. :)

Wilson Fix'ga rabas

 Nädal tagasi mõtlesime minna hulkuma Paukjärve juurde matkaradadele. Ilm oli ilus ja võtsime koera Fixu kaasa. Kui Aegviidu tee pealt ära metsa vahele pöörasime, andis Waze meile teada, et ees on ummikud ja kohalejõudmise aeg seetõttu viibib? Mis ummikud? Metsas? Veidi edasi sõites saime aru jah, et oleme justkui laulupeole jõudnud. Tee ääred olid täis seeneliste-marjuliste autosid. Parklasse jõudes sattusime peale vist mingile Elisa üritusele ... igatahes parklas väga ruumi ei olnud. 

 Seadsime end ikkagi matkarajale.

 Ajal, mil Sirli metsas korilast mängis, püüdsime meie Raidoga kuidagi aega sisustada.

 Mina üritasin siis Fixuga tema elu esimest pildisessiooni läbi viia, Raido püüdis üritust toetada.

 Eks temas seda modelliverd ju on, aga sellist veidi isepäise modelli ... 

 Kui mina ütlen, et vaata kaamerasse, pöörab tema pea ära, 

 Palun ma poseerida ja paigal uhkelt seista, hakkab tema oma asju ajama ... 

 Tööta siis sellistega. ;)

 Vaatamata sellele sain ma oma kaadrid tehtud ja eks meil oli seal metsa all ka lõbus. ;)

 Olles omadega Paukjärve äärde jõudnud, ei saanud ma vastu panna soovile minna kasvõi korrakski Suru rappa ... nii agiteerisingi teisigi endaga kaasa tulema, kasvõi natukeseks ajaks. 

Raba on raba ja siin polnud minu jaoks midagi uut ja üllatavat...

 Ühel hetkel käis plartsatus ja koer, kes seni mööda laudteed jooksis, plartsatas rabavette... esimene asi oli ehmatus, kuna me ei teadnud, kuidas ta seal ujudes hakkama saab ... aga paistis et talle hakkas seal meeldima ... oli soe ilm ja rabavesi piisavalt soe veel ... nii ta käiski mitmeid kordi veel raja kõrval pläterdamas. :)

 Sain seal järvede vahel oma esimesed kaunid vaated kätte

ja kuna olime matkast juba parasjagu vässud, otsustasime auto poole liikuda. 

 Tee ääres kanarbikupuhmas veel üks poose ja siis Raido poolt suunatud otseteel läbi metsa suutsin jalad märjaks saada. Edasi polnud enam mõtet end hoida ... lirtsuvate jalatsitega marssisin läbi mitmest lombist. :)

 Oli mõnus päev seal matkarajal ... ehkki rahvast oleks võinud ju vähem olla, aga ega me ei saa ka kätt ette neile panna ... 

Päeva lõpetasime tagasiteel Ave Nahkuri kunstikohvikus. Soovitan soojalt!

Pühapäev Viru rabas

 Pühapäev algas imeilusasti. Päike säras, lund oli rohkesti, soojas toas oli hommikukohvi (no pigem siis juba lõunakohvi) mõnus nautida. Mõtlesin algselt, et korrastan ära oma laupäevased pildid, mis ma üle tüki aja suutsin kaamerasse püüda. Pilk jäi aga ekslema akna ja arvutiekraani vahele. No ei saanud süveneda, kuna imeilus ilm nõudis oma. Lõpuks otsustasingi end kubujussiks mässida ning kusagile loodusesse minna. Et kõik tüüpilised linnainimese kohad (Keila Joa, Jägala juga jne) ei pakkunud pinget, siis kaalusin mõttes sobilike rabasid. Et seltsis segasem, otsustasin kellegi endaga kaasa meelitada. Oli küll puhkepäev ning enamus kindasti perega aega veetmas, sellegipoolest vedas mul kohe esimese kõnega ja Karin oli  valmis minuga liituma.  

 Raba parklas oli tunne, et saabume vist nn. laulupeole, sest autosid oli parklas rohkesti. Sellegipoolest ei lasknud me end heidutada ja nii me sammud rappa seadsime. Esimesed sammud puude all tõid meid kohe muinasjutulisse talvisesse metsa.

 Ülemisel pildil siis tüüpiline kohustuslik Viru raba pilt. Selle puu ja saarekese tunneb vist igaüks pildilt ära, kes seal rabas korragi on käinud ;)

 Päike kuldas ümbrust ning külmagi oli parasjagu, nii 10 miinuskraadi jagu. Kergelt näpistas kuid ei teinud liiga ...

 Lisaks jalutajatele, keda oli seal murdu, leidus ka suusatajaid ... kes õnneks vastavalt hoiatussiltidele liikusid samuti vaid teeraja peal ja ei jätnud ümbritsevasse lumme oma jälgi. 

 Minu jaoks oli suureks üllatuseks, et tagumisest parklast vaatetornini liikumise laudtee oli üpris lai ehitatud. Umbes aasta tagasi oli vaid eesmisest parklast tornini rada uuendatud, kuid seda ikka kahe laua laiuse rajaga.

 Tagumine matkarada oli aga rajatud nii lai, et seal saab lumevabal ajal vabalt ratastooliga liikuda. Isegi torni esimesele korrusele viis keerduv kaldtee, seega kõik võimalused loodud ka puuetega inimestele. Vaid torni esimest ja teist korrust ühendas trepp. Selles osas on rõõm tõdeda, et ka meil on sellistele pisiasjadele hakatud rohkem tähelepanu pöörama ... :)

 See lai tee ja turvaline torn meelitab muidugi ligi ka suuremat külastajate hulka, mistõttu minu jaoks ei ole see raba kõige kutsuvam, kuid sellegipoolest on see hea turvaline paik, kuhu minna tuttavatega, kes kunagi varem rabas ei ole käinud ja seetõttu sinna minna pelgavad ... 

 Kui rappa minnes pidime kogu aeg vaatama selja taha, lootuses leida laskuva päikese kiirtes midagi kaunist jäädvustamiseks, siis rabast hiljem välja minnes oli vastupidi. Taas vaatasime seljataha, kuna päikese loojangule vastupidises suunas maalis loojang taeva kaunimatesse värvidesse ...siinkohal rakendus siis Murphy seadus ;)

 Laskuv päike muutis iga hetkega ümbruse järjest enam kuldkollaseks ... 

 Mingil hetkel tundsime, et välistemperatuur on langenud ja külmapügalad suurenenud.

 Külm hakkas põski ja nina näpistama ...

 Leidsime et on aeg tagasiteele asuda.

 Parklas selgus, et tõepoolest, olidki külmakraadid langenud -14 kraadi peale. Suurel maanteel kodu poole sõites nautisime veel teeäärseid vaateid, kus udu kattis triipudena ümbrust. Tänud Karin, et viitsisid minuga kaasa tulla. Lihtsalt üks suurepärane pühapäev oli see ...

Huulheinad Kõnnu rabas

 Möödunud laupäeval oli ilm imeilus ja nii otsustasime Ainiga sammud Kõnnu rappa seada, õigemini Kõnnu järve äärde.

 See ujumise sillake oli möödunud aastaga võrreldes palju oma pikkusest kaotanud ... loodan et järgmise aastaga ta päris otsa ei saa ... 

Mõtlesime, sarnaselt eelmisele aastale, järvele ringi peale teha ning mütata veidi pehmel rabamaastikul.















Võtsin teadlikult kaasa vaid 50 mm obje koos vaherõngastega, et veidi huulheinasid seal pilti püüda. Millal ikka see parem aeg selleks on kui mitte suvel ;)

Noh ütleme, et ideaalseid kaadreid ei saanud, kuid midagi, millega rahule võib jääda, ikka ... :)

Siin siis kaks näidist pikalehisest huulheinast.

 Ja siin siis ka ümaralehine huulhein. 

 Kui keegi rabas peaks otsima samblaselt pinnalt huulheinasid, siis ärge kohe heituge, kui neid hiiglaslikke lihasööjaid taimi kohe silma ei hakka. Piltidel on nad suured, tegelikkuses aga on nad imepisikesed ja see suurte taimede mulje on tekkinud tänu makrofotodele  ... nende nägemiseks peaks siiski veidi põlvi nõtkutama ja maapinnale ligemale liikuma ... ;) 

 Ring järve ümber tehtud sattusime peale ühele purakale ristiämblikule, kes küll oli valmis meile poseerima ... kui vaid seda tuult ei oleks olnud, mis teda koos niidiga kiigutas ...

 Kanarbik oli äsja õide löönud. 

Et ilm oli ilus ja soe, ei saanud me vastu panna kiusatusele ning käisime ka rabajärves ujumas. Milline mõnus soe vesi oli seal ...