Pühapäeval toimus meil ordukatega Aimari küllakutsel trip Lilleorusse. Mida see paik endast kujutab, ... ma ei hakka ümber jutustama. Kui sul on huvi selle paiga vastu suurem, jälgi linki ning uuri omal käel. Meil aga oli tore jalutuskäik Lilleorus, einestasime koos kohalike elanikega, kuulasime Aimari mõtteid selle paiga seostest tema endaga ... Ühtlasi oli meil ka sisutihe fototeemaline vestlusring kohalikus indiaanitelgis, kus Aimar jagas oma kogemusi ja nippe makromaailma jäädvustamisel ... Ülemisel pildil siis lavendel kohalikust Elulille pargist.
Edasi liikusime Aimari jahimaadele, kus ta õpetas meid taimi ning ka liblikaid "nägema". Looduses liikudes näevad pea kõik mõnda taime või liblikat, kuid sageli on see, mida me märkame tegelikkuses vaid väike osa loodusest ... Olen taimede määramisel üsna koba, sestap kui päris võssa nimega panen, siis parandage mind julgelt. See ülemine õisik võiks olla harilik käoraamat.
Ja see siis mägiristik. Ma tükk aega vaatasin temaga tõtt, et on nagu ristik, kuid lehed ei ole need mis peavad olema ja alles hiljem selgus et on küll ristik, mägiristik. :)
Veidi vesisemal rabamaastikul, kus kummikutes liikusime, jäi mu kaamera silma ette see rohutirts.
Vesise pinna tõttu tagumikku just maha ei toetanud, sestap sai see kärbesõis selline nagu ta sai. Aga on ikka pisike ja märkamatu taim. Kui hoolikalt taimestikku ei uuri, siis jalutad tast lihtsalt mööda. Mina ei olnud seda õit varem oma silmaga näinud.
Käokeel ehk ööviiul on ka taim, mis pikas rohus võib täiesti tähelepanuta jääda. Lähedalt uurides on tegemist imeilusate õitega ...
Olen taimi ja lillesid pildistades sageli püüdnud tausta hoida üsna steriilselt puhtana. Kuna Aimari piltide puhul on mind sageli võlunud see, et lisaks taimele või liblikale on kaadrisse jääinud ka aimatav keskkond, mis annab pildile sageli oma võlu, siis püüdsin ka ise sel päeval oma piltidele jätta lisaks taimedele ka keskkonda, milles nad asuvad... Ülemisel pildil siis tedremaran.
Maasikas? ... aga maasika lehti ma küll ei näinud ...
Suureõielisi kellukaid nähes tahtsin ma neist kindlasti omale kaadrit saada ... ma ei ole mitme aasta jooksul neid kaadrisse püüdnud ... :)
Ussikeel ... särav taim efektsete õitega ... tee äärtes ning kraaviservades paistab ta eemalt nii tavaline, et harilikult ei vaevu seda mitte vaatamagi ... aga tasub siiski õisi ligemalt uurida ja siis saad aimu, mispärast tal selline nimi on .... :)
Liblikate pilti püüdmine ei ole üldsegi mitte nii kerge nagu see esmapilgul tunduda võib ... sa pead olema justkui liblika-lausuja ... aga hea tahtmise korral see siiski õnnestub ;)
Üks putuka paar oli end lehe peale sättinud. Nende määratlemisega pean vist veidi rohkem vaeva nägema.
Mul õnnestus ka üks öölane kaadrisse püüda
Punnpea - sedasi nad nimetasid seda liblikat selle kõrre peal ...
Mingil hetkel hakkas vahepeal pilvede taha kadunud päike oma võimu näitama ja nii õnnestus mul seda tirtsu tükil ajal jälgida.
Selle pildi kohta võiks nüüd öelda plagiaat, kuna võtsin sisse poosi samasse kohta, kust Aimar oli hetk tagasi mõnusa kaadri saanud ... aga loodus ongi omamoodi plagiaat ... kõik kordub, olgugi et me ei teadvusta endale seda ....samas on iga hetk omanäoline ja eriline ...
Ja ongi aeg päevale kriips alla tõmmata. Oli mõnusalt valgustav päev seal Lilleorus ning toredad hetked ordukatega koos orhideede ja liblikate hulgas liikudes ... Tänud Aimarile kutsumast!
Talvel sai Kuradisaare juures käidud, kuid tol korral üle vee ei õnnestunud meil saarele jõuda. Siis tekkiski mõte, et see tuleb suvel millaski teoks teha. Kuna nüüd hiljaaegu nägin mitme tuttava pilte kuradisaarel käimisest, siis meenus see mõte ja leidsin, et see vaba nädalavahetus on sobilik selle retke teoks tegemiseks.
Samast retkest oli huvitatud veel Merje st talle sobis see aeg ja nii leppisimegi kokkusaamise kohaks Viitna kõrtsi esise parkla. Igaüks teab, et kui sõidad Tallinnas Narva poole, siis Viitna kõrtsust mööda ei saa sõita ilma seda märkamata. Nii ka mina sõitsin mööda uhket kiirteed 110-ga, kui nägin juba mitmendat viita Viitna keskuse poole ... kõrtsu aga ei kuskil. Siis tekkiski mingi kahtlusevarjund, et asi pole õige. Väike telefonikõne ja selguski, et uus maantee ei viigi enam Viitna kõrtsu juurest mööda ... heh ... Narva sõiduks hea kui parasjagu kiire on, samas kui tahaks vahepeal jalgu sirutada ja tassi kohvi ära juua, siis segadusttekitav.
Teel Käsmusse suutsin korra ka pidureid tugevamini tallata, kui nägin ülemise pildi peegeldust. Tegelikkuses ei suuda muidugi üks pilt seda kõike edasi anda. ... ja seal tekkiski mõte, et autode jaoks on olemas igasuguseid märke ja kleepse, et ... ettevaatust, laps autos jne ... huvitav, miks ei ole selliseid kleepse pildistajate jaoks. Et võtan kätte ja kleebin auto tagumisele aknale, siis teavad ka tagasõitjad arvestada, et võin käituda kohati liikluses täiesti ettearvamatult ... eriti kui märkan midagi sellist, mida tahaks kaamerasse püüda ... ;)
Kuradisaar, ametlikult nimetatud ka kui Saartneem, romantilisema nimega veel Roosisaar, ei olegi õieti päris saar, see pigem selline neeme moodi poolsaar, mis on sobiva tuule ja mõõna koosmõju ajal on mandriga püsivalt ühendatud. Muul ajal on sinna aga võimalik jõuda läbi mere kahlates.
Ka meie valisime läbi vee kahlamise variandi. Samas olime end varustanud eelnevalt jalatsitega, kuna kividel paljajalu kalpsamine ei pidavat kõige mugavam variant olema.
Kiiresti sai selgeks, et teeraja valikul tuleb järgida kive ning parim pinnas mitte libisemiseks oli peene kiviklibu, kuna suuremad kivid olid libedad ja sissekukkumise oht oli nendel liikudes suurem.
Vesi oli soe ja ilm meile soodne. Saar ise tundus üsna võsas olevat, ranna ääres leidus nii kiviklibu kui ka suuremaid kive.
Ranna ääres köitsid mu pilku need kollased hariliku käokannuse veidi lõvilõugasid meenutavad õied ... ning muidugi liblikad.
Käisime ära saare tagumises otsas, mille olid asustanud kajakad, luiged ja teised merelinnud, ning asusime tagasiteele. Tee ääres kohtasime nii ühtesid välisturiste, kes vist meie läbi vee kahlamisest julgustatuna samuti saarele tee olid leidnud ning Saku õlletehase peolisi, kes ilma jalatsiteta paljajalu läbi vee kahlasid. Väidetavalt ei olnud see teekond neile paljajalu eriti meeldivaks osutunud.
Veel üks pilt veetaimedest
Tagasi maismaal, olles oma jalatsid kuivade vastu vahetanud, mõtlesime selles kaptenite külas veidi ringi vaadata. Nii sattusime Käsmu meremuuseumi.
Meremuuseumist uurisime ka Kuradisaare nime päritolu kohta. Väidetavalt on selle kohta mitmeid legende. Üks neist rääkis vene kaptenist, kes laevaõnnetuse tagajärjel olla saarele merehätta sattunud ja siis olla saarelt kuulda olnud vaid vandumist ... kuradid lendasid ...
Edasi läksime Altja kõrtsi keha kinnitama. Meie viimasel ordukatega Altjal käigu ajal oli kõrts suletud. Nüüd oli see lahti ja üldmulje oli hea. Sisustsus, õhkkond ... kõik sobis sellisele kaluriküla kõrtsile. Menüü oli küll väga lühike ... vaid kolme sorti praade ja sama loetud arv magustoite ... noh ... saime hakkama. Siis mingi aja pärast tuli ettekandja ja teatas, et seapraadi neil enam ei ole pakkuda ja nii kriipsutati kolmest praest üks läbi. Valisin siis selle asemel seenesousti kruubipudruga. Kahtlustasin küll, et see ei ole päris õige, kukeseene-jahukaste koos pekitükkidega valmistatud kruubipudruga ja ega ei pidanud pettuma ... suutsin poole ära süüa, siis aitas. Veidi peale mu praetellimuse muutmist tuli ettekandja taas tagasi ja teatas, et kook, mille Merje tellis, on otsas. Ja ei möödunud üldsegi mitte palju aega, kui ettekandja taas kohmetult meie laua juures seisis ja teatas, et küllap me teame juba, miks ta taas seal on ... teadsime ... miski on otsa saanud ... seekord minu kamavaht. Kogu lugu kippus juba komöödiaks kätte ära minema. Lisaks olid meil laua peale küüslaugu leivad, mille tellisime suupisteks kuniks praadi ootame. Nendest leivadest aga enam kui pooled jäidki sinna lauale, kuna kokk oli unustanud nad tulele ja tõepoolest ei tahtnud oma hambaid nende kõrbenud leivadega ära lõhkuda.
Arve tasumise ajaks oli kõrtsi vallutanud üks ligi 20 inimeseline turistide grupp, seetõttu oli meil tükk tegemist, et oma arve tasuda. Mõttes tegi vaid nalja mõte, et kogu see grupp asub tõenäoliselt sööma kruubiputru seenesoustiga. See ei olnud seekord mitte unenägu, nii uskumatu, kui see ka kõlab, vaid see juhtus meiega päriselt.
Altja kaluriküla paadikuurid olid suve jooksul omale uued rookatused saanud ning nägid seal õhtupäikeses uhked välja.
Väike jalutuskäik rannal ...
... ning loojanguvärvide jäädvustamine.
Mingil hetkel ületas meid kureparv, mis oli end ilusasti kolmnurksesse lennurivvi võtnud ... kas tõesti sügis on kätte jõudnud ja rändeaeg käes?
Edasi sõitsime Vihula mõisa vaatama. Tee ääres tahavaatepeeglisse pilku heites ei saanud enam edasi sõita ning olin sunnitud ühe kiire pildistamispeatuse tegema. Loojang muutus järjest kaunimaks.
Olles pildi ära teinud, märkasin päikese ümber ilusat korrapärast ringi. Nagu õhtul hiljem selgus, ei olnud seekord siiski tegemist loodusnähtusega vaid selle rõnga lisas sinna päikese ümber UV o filtri klaas, mis mul objektiivi ees oli. Olen varem ka selle objektiiviga pildistades kummalisi moonutusi näinud. Õhtul hiljem filtri eemaldamisel kadusid ka moonutused. Aga pilt sai põnev ;)
Vihula mõisa allee juures jäi silma see tuulik õhtuste taevavärvide taustal.
Hiljem Palmse mõisa kõrtsus kohvi juues selgus, et tegemist oli sama omanike kõrtsuga, kellele ka Altja kõrts kuulus. Selline kontrast menüü valikus. Sain seal ka oma kamavahu ära proovida. Ülihea maitses :)
Muinastulede öö tulesid läksime vaatama Vergi sadamasse, kust üle vee paistis kätte ka Altja lõke. Samas sadamahoone juures mängis mingi bänd ning rahvast oli lõket imetlema kogunenud hulgim.
Lisan siia ühe lühikese videoklipi ka sellest lõkkest.
Kokkuvõtteks pean ütlema, et oli tore päev ... ilus ilm, tore matk kuradisaarele heas seltskonnas, Altja ja kõige tipuks muinastulede öö.
Laupäevane plaan Kõnnu järve äärde minna läks vihma tõttu luhta ja nii käisime selle asemel Inglistel. Pühapäevane ilm aga oli ilus ja päikeseline ning oli patt niisama tuppa jääda. Nii pakkisingi oma varustuse ja vurasin Kohila poole, et külastada eelmisel päeval plaani võetud Kõnnu järve. Tegemist on pisikese järvega keset rabivere raba, paljud inimesed pole sellest järvest vast midagi kuulnudki, kohalike jaoks on ta aga imeilus väike järv keset metsa rabas ning sinna saamine ei ole nende jaoks probleem. Olen isegi mitmeid aastaid tagasi selles rabajärves ujumas käinud. Seekord siis otsustasime võimalusel tiiru ümber järve teha, Ain ridvaga, mina kaameraga.
Kuniks Ain ühe ahvena välja sikutas (ainsa sel korral), püüdsin mina pildile putukaid, liblikaid ja marju ...
See ülemisel pildil olev putukas jäi silma männioksal okaste vahel uimerdamas ... kummaline olend, tiivad justkui seljas, samas ära ei lennanud ja oli üsna uimase moega, .. tegin küll käest kümneid kaadreid, sellele vaatamata ei saanud ma temast ühtegi vau-kaadrit ... noh, ta siiski vaikselt end liigutas ja nii liigutas ta enamuse piltidest uduseks .. .Käest seetõttu, et alati kui statiivi vaja on, ei ole teda kaasas ja vastupidi, kui seljas kaasa tarin, pole teda üldsegi vaja. Samas oli piisavalt tuult ja nii ma hoidsin ühe käega oksa kinni, teisega püüdsin sihtida ja tulistada samaaegselt ... ilma korraliku toetuspinnata ... ISO enam suurendada ka ei saanud, kartsin, et pilt kisub väga müraseks ... noh ja nii ta jäi nagu ta jäi. Tema liiki ma määrata ei oska ... kui on keegi, kes suudab selles osas mind aidata, palun lahkesti hõigata kellega tegu ... ;)
See sinitiib või õigemini sinilibliklane alumisel pildil maandus Aini käe peale ja nii ta seal üsna rahuliku moega poseeris ... neid sinilibliklasi on palju ja kui kunagi pidasin neid sinitiibadeks kõiki, siis olen aru saanud, et neid on tegelikult kümneid ja kümneid ... konkreetse isendi puhul on vist hoopistükkis tegemist ristikheina-taevastiib'ga.
Murakas pole rabas veel valmis, ... kipuvad juba valmis marjade moodi olema aga ei ole veel piisavalt päikest saanud.
Seevastu mustikad olid küll maiustamiseks parasjagu küpsenud. Kohalikud ümberkaudne rahvas tundub eestlasele omaselt korilusrahvas olevat. Oli neid seal mitmeid seltskondi patseerimas ämbrid käes ...
Kukemarja (alumisel pildil) tutvustas mulle kunagi ühes rabas Katrin, kui väga vitamiinirikast kuid üsna maitsetut marja. Arvan et tundsin need marjad ära, ehkki suhu ma neid igaks juhuks ei toppinud ... kui ei ole ikka 100% kindel, siis pole mõtet kõike suhu toppida ... ;)
Noh ... ja minu vaieldamatu lemmik rabas - huulhein ... sel korral nägin vaid ümaralehist-huulheina.
Nad sillerdavad päikeses mõnusasti, lausa kahju on pilti tegemata niisama rabast lahkuda ;)
