Huulheinad Kõnnu rabas

 Möödunud laupäeval oli ilm imeilus ja nii otsustasime Ainiga sammud Kõnnu rappa seada, õigemini Kõnnu järve äärde.

 See ujumise sillake oli möödunud aastaga võrreldes palju oma pikkusest kaotanud ... loodan et järgmise aastaga ta päris otsa ei saa ... 

Mõtlesime, sarnaselt eelmisele aastale, järvele ringi peale teha ning mütata veidi pehmel rabamaastikul.















Võtsin teadlikult kaasa vaid 50 mm obje koos vaherõngastega, et veidi huulheinasid seal pilti püüda. Millal ikka see parem aeg selleks on kui mitte suvel ;)

Noh ütleme, et ideaalseid kaadreid ei saanud, kuid midagi, millega rahule võib jääda, ikka ... :)

Siin siis kaks näidist pikalehisest huulheinast.

 Ja siin siis ka ümaralehine huulhein. 

 Kui keegi rabas peaks otsima samblaselt pinnalt huulheinasid, siis ärge kohe heituge, kui neid hiiglaslikke lihasööjaid taimi kohe silma ei hakka. Piltidel on nad suured, tegelikkuses aga on nad imepisikesed ja see suurte taimede mulje on tekkinud tänu makrofotodele  ... nende nägemiseks peaks siiski veidi põlvi nõtkutama ja maapinnale ligemale liikuma ... ;) 

 Ring järve ümber tehtud sattusime peale ühele purakale ristiämblikule, kes küll oli valmis meile poseerima ... kui vaid seda tuult ei oleks olnud, mis teda koos niidiga kiigutas ...

 Kanarbik oli äsja õide löönud. 

Et ilm oli ilus ja soe, ei saanud me vastu panna kiusatusele ning käisime ka rabajärves ujumas. Milline mõnus soe vesi oli seal ...

Kõnnu järv

 Laupäevane plaan Kõnnu järve äärde minna läks vihma tõttu luhta ja nii käisime selle asemel Inglistel. Pühapäevane ilm aga oli ilus ja päikeseline ning oli patt niisama tuppa jääda. Nii pakkisingi oma varustuse ja vurasin Kohila poole, et külastada eelmisel päeval plaani võetud Kõnnu järve. Tegemist on pisikese järvega keset rabivere raba, paljud inimesed pole sellest järvest vast midagi kuulnudki, kohalike jaoks on ta aga imeilus väike järv keset metsa rabas ning sinna saamine ei ole nende jaoks probleem. Olen isegi mitmeid aastaid tagasi selles rabajärves ujumas käinud. Seekord siis otsustasime võimalusel tiiru ümber järve teha, Ain ridvaga, mina kaameraga. 

 Kuniks Ain ühe ahvena välja sikutas (ainsa sel korral), püüdsin mina pildile putukaid, liblikaid ja marju ...

 See ülemisel pildil olev putukas jäi silma männioksal okaste vahel uimerdamas ... kummaline olend, tiivad justkui seljas, samas ära ei lennanud ja oli üsna uimase moega, .. tegin küll käest kümneid kaadreid, sellele vaatamata ei saanud ma temast ühtegi vau-kaadrit ... noh, ta siiski vaikselt end liigutas ja nii liigutas ta enamuse piltidest uduseks .. .Käest seetõttu, et alati kui statiivi vaja on, ei ole teda kaasas ja vastupidi, kui seljas kaasa tarin, pole teda üldsegi vaja. Samas oli piisavalt tuult ja nii ma hoidsin ühe käega oksa kinni, teisega püüdsin sihtida ja tulistada samaaegselt ... ilma korraliku toetuspinnata ... ISO enam suurendada ka ei saanud, kartsin, et pilt kisub väga müraseks ... noh ja nii ta jäi nagu ta jäi. Tema liiki ma määrata ei oska ... kui on keegi, kes suudab selles osas mind aidata, palun lahkesti hõigata kellega tegu ... ;)
See sinitiib  või õigemini sinilibliklane  alumisel pildil maandus Aini käe peale ja nii ta seal üsna rahuliku moega poseeris ... neid sinilibliklasi on palju ja kui kunagi pidasin neid sinitiibadeks kõiki, siis olen aru saanud, et neid on tegelikult kümneid ja kümneid ... konkreetse isendi puhul on vist hoopistükkis tegemist ristikheina-taevastiib'ga.

Murakas pole rabas veel valmis, ... kipuvad juba valmis marjade moodi olema aga ei ole veel piisavalt päikest saanud.

Seevastu mustikad olid küll maiustamiseks parasjagu küpsenud. Kohalikud ümberkaudne rahvas tundub  eestlasele omaselt korilusrahvas olevat. Oli neid seal mitmeid seltskondi patseerimas ämbrid käes ...

Kukemarja (alumisel pildil) tutvustas mulle kunagi ühes rabas Katrin, kui väga vitamiinirikast kuid üsna maitsetut marja. Arvan et tundsin need marjad ära, ehkki suhu ma neid igaks juhuks ei toppinud ... kui ei ole ikka 100% kindel, siis pole mõtet kõike suhu toppida ...  ;)

 Noh ... ja minu vaieldamatu lemmik rabas - huulhein ...  sel korral nägin vaid ümaralehist-huulheina.

 Nad sillerdavad päikeses mõnusasti, lausa kahju on pilti tegemata niisama rabast lahkuda ;) 

Kakerdaja rabas

Jaanusel oli viimane puhkusepäev ja kutsus siis Suru rappa. Kuna ma juulis alles seal käisin, tegin ettepaneku käia seekord siis taas Kakerdaja rabas.

Siin on siis mõned pildid mida seal rabas seekord nägin. Ülal ümaralehine huulhein, alumisi kõrsi ma ei oskagi koju ajada... keegi kindasti suudab seda minu eest paremini teha :)

Kanarbik ...

... ja part, kelle täpse liigitamisega olen ka veidi jännis, välimuse järgi oleks nagu soopart, samas soopardi nokad on vist tumedamad, igatahes netist leitud piltide järgi. Sarnane on ka sinikaelpardi emaslinnu sulestik, neil aga on tiivaotstes sini-must-valged triibud ... sellel isendil ei olnud. Loeksin seda siiski vist pigem soopardiks.

Ja pisike konnapoeg, kes peopessa ära kadus, kuid samas oli siiski nii tarmukas, et tahtis plehku panna, ei meeldinud talle see poseerimine ;)

Taas omadega rabas ...

Ei mäletagi enam millest asi alguse seekord sai aga ju vist sellest, et Katrinil oli asja kesk-eestisse ja nii otsustasimegi tema käimised ühendada ühise rabamatkaga.

Tundus, et neis rabades käimist saab hakata suisa traditsiooniks nimetama,sest nagu ka eelmisel aastal, nii ka see aasta käisime nii Loosalu rabas kui ka Mukre rabas.
Meie seltskonda kuulusid seekord lisaks minule ja Katrinile veel Aivar ja Anne.

Loosalu rabas leidsime massiliselt huulheinasid, neid oli seal suisa terve koloonia. Tean, et Katrin peab mu huulheina pilte veidi risusteks. Pean temaga nõustuma, kuid need on minu tehnika juures senini siiski parimad, mis ma neist saanud olen, seega pole midagi viriseda ;)

Kui Loosalu rabas sai mööda mättaid sumbatud (raba oli palju kuivem kui eelmisel aastal), nähtud väidetavalt eesti suurimat rabajärve (Loosalu järv), siis võtsime suuna Mukre rabale, mis oli meie edasiseks sihiks ja ööbimispaigaks.

Mukre rabas vaatasime veidi õhtupäikeses ringi ning otsustasime telkimise asemel hoopis kolida magamiskottidega vaatetorni otsa ööbima. Värske õhk, putukate puudumine - mida veel tahta ...

Enne magamaminekut grillisime veidi vesiroosidega kaetud rabajärve ääres, milles mul õnnestus ka ujumas käia.

Hommikune äratus oli küll plaanitud kell 4, kuid millegipärast ärkasin hetkeks juba kell 3. Raba oli enda alla matnud udu nagu ka ilmateade lubas. Oli küll veel pisut liiga hämar aga tegin siiski mõned kaadrid, et juhuks kui kella 4-ks peaks udu kaduma, siis ei jää ma täiesti ilma udupiltideta. Ja läksin magasin edasi ...

Üldise äratuse ajaks polnud õnneks udu hõrenenud ja tänu valgusele muutus vaatepilt veelgi efektsemaks.

Udu liikus kiiresti üle raba, joonistades udust väljaulatuvate puudelatvadega selliseid efektseid kontrastseid jooniseid.

Päikese tõustes said need varjud omale päikesekiirte näol põnevad lisandid. Igatahes olen väga rahul nende enda saadud udupiltidega. Ehkki alati saab paremini ja kunagi ehk õnnestub veel põnevaid kaadreid saada, ei ole need saadud kaadrid mu silmis siiski mitte halvad ;)

Lisaks udupiltidele olen rahul, et sain pildi peale esimest korda ämblikuvõrgud, mis on veepärlitega kaetud. Kuna mul puudub hetkel makrotoru, siis ei saa ma seni ka midagi ideaalset soovida, tehnika puudumine kipub segama ...

See hommikune aeg, mil päike tõuseb ja udu on veel maas, on üsna lühike aeg. Seetõttu sahmisimegi seal rabas siis ringi ja püüdsime igaüks endale kaadreid. Mulle see ööbimine selle seltskonnaga rabas meeldis.

Loodan, et ehk jõuame selle aastanumbri sees ühe ööbimise veel korraldada :)