Öö Suru-Suursoos ehk Kõnnu Suursoos

Teoks oli saanud meie igaaastane ööbimine rabas. Seekord oli valikuid palju, st. kohti, kus ei ole veel käinud ning mida tahaks näha. Sellegipoolest otsustasime sammud seada Suru-Suursoo e. Kõnnu Suursoo poole (heal lapsel mitu nime).

 Hommikul kui poole 4 paiku silmad lahti lõin, siis oli raba end juba uduloori mässinud.

Kui aus olla, siis udu hakkas tekkima juba öösel kui vaatetorni magama läksime. Hommikuks aga oli see udu juba selline, mis pani käed kaamera järgi haarama.

 Hommikune päikesetõus on tavaliselt rabas kiire st aeg möödub lennates, raba muudab iga minutiga värve.

 Kui enne päikesetõusu oli kõik sinakas-lilla, nagu oleks raba tindises vees loputatud, siis päikese tõustes muutusid toonid üha roosakamaks, samal ajal aga allapäikest vaadates võib saada hoopis teistsuguse pildi. Siis on udu valge ja värvid loomulikumad.

 See järgmine on üks kaader, mis tehtud allapäikest.

 Olles selle päikesetõusu punetuse ära näinud ruttasin laudteed mööda suuremate laugaste poole, mis asusid rohkem Paukjärve pool servas.

 Ega seal eriti aega raisata ei olnud, igaüks nahistas omaette. Tee ääres püüdsin mõned vastupäikest kaadrid ning ka ämblikuvõrke ei saanud ju unustada.

 Suuremate laugaste juures oli puude vahel küll juba valge, kuid udu oli siiski veel kergelt säilinud.

 Päikesekiirte käes mängis see udu veel päris mõnusasti :)

 Tagasiteel ööbimiskohta tegin tee ääres mõned kaadrid pikalehistest huulheinadest.

 Siin on ka üks üldine vaade neile, kes pole seda putuksööjat taime enne oma silmaga näinud.

 Kokkuvõtteks lugesin selle ööbimise rabas enda jaoks õnnestunuks. Tore seltskond, võrratu loodus ... mida veel tahta.

  

Taas omadega rabas ...

Ei mäletagi enam millest asi alguse seekord sai aga ju vist sellest, et Katrinil oli asja kesk-eestisse ja nii otsustasimegi tema käimised ühendada ühise rabamatkaga.

Tundus, et neis rabades käimist saab hakata suisa traditsiooniks nimetama,sest nagu ka eelmisel aastal, nii ka see aasta käisime nii Loosalu rabas kui ka Mukre rabas.
Meie seltskonda kuulusid seekord lisaks minule ja Katrinile veel Aivar ja Anne.

Loosalu rabas leidsime massiliselt huulheinasid, neid oli seal suisa terve koloonia. Tean, et Katrin peab mu huulheina pilte veidi risusteks. Pean temaga nõustuma, kuid need on minu tehnika juures senini siiski parimad, mis ma neist saanud olen, seega pole midagi viriseda ;)

Kui Loosalu rabas sai mööda mättaid sumbatud (raba oli palju kuivem kui eelmisel aastal), nähtud väidetavalt eesti suurimat rabajärve (Loosalu järv), siis võtsime suuna Mukre rabale, mis oli meie edasiseks sihiks ja ööbimispaigaks.

Mukre rabas vaatasime veidi õhtupäikeses ringi ning otsustasime telkimise asemel hoopis kolida magamiskottidega vaatetorni otsa ööbima. Värske õhk, putukate puudumine - mida veel tahta ...

Enne magamaminekut grillisime veidi vesiroosidega kaetud rabajärve ääres, milles mul õnnestus ka ujumas käia.

Hommikune äratus oli küll plaanitud kell 4, kuid millegipärast ärkasin hetkeks juba kell 3. Raba oli enda alla matnud udu nagu ka ilmateade lubas. Oli küll veel pisut liiga hämar aga tegin siiski mõned kaadrid, et juhuks kui kella 4-ks peaks udu kaduma, siis ei jää ma täiesti ilma udupiltideta. Ja läksin magasin edasi ...

Üldise äratuse ajaks polnud õnneks udu hõrenenud ja tänu valgusele muutus vaatepilt veelgi efektsemaks.

Udu liikus kiiresti üle raba, joonistades udust väljaulatuvate puudelatvadega selliseid efektseid kontrastseid jooniseid.

Päikese tõustes said need varjud omale päikesekiirte näol põnevad lisandid. Igatahes olen väga rahul nende enda saadud udupiltidega. Ehkki alati saab paremini ja kunagi ehk õnnestub veel põnevaid kaadreid saada, ei ole need saadud kaadrid mu silmis siiski mitte halvad ;)

Lisaks udupiltidele olen rahul, et sain pildi peale esimest korda ämblikuvõrgud, mis on veepärlitega kaetud. Kuna mul puudub hetkel makrotoru, siis ei saa ma seni ka midagi ideaalset soovida, tehnika puudumine kipub segama ...

See hommikune aeg, mil päike tõuseb ja udu on veel maas, on üsna lühike aeg. Seetõttu sahmisimegi seal rabas siis ringi ja püüdsime igaüks endale kaadreid. Mulle see ööbimine selle seltskonnaga rabas meeldis.

Loodan, et ehk jõuame selle aastanumbri sees ühe ööbimise veel korraldada :)