Kõnnu järv

 Laupäevane plaan Kõnnu järve äärde minna läks vihma tõttu luhta ja nii käisime selle asemel Inglistel. Pühapäevane ilm aga oli ilus ja päikeseline ning oli patt niisama tuppa jääda. Nii pakkisingi oma varustuse ja vurasin Kohila poole, et külastada eelmisel päeval plaani võetud Kõnnu järve. Tegemist on pisikese järvega keset rabivere raba, paljud inimesed pole sellest järvest vast midagi kuulnudki, kohalike jaoks on ta aga imeilus väike järv keset metsa rabas ning sinna saamine ei ole nende jaoks probleem. Olen isegi mitmeid aastaid tagasi selles rabajärves ujumas käinud. Seekord siis otsustasime võimalusel tiiru ümber järve teha, Ain ridvaga, mina kaameraga. 

 Kuniks Ain ühe ahvena välja sikutas (ainsa sel korral), püüdsin mina pildile putukaid, liblikaid ja marju ...

 See ülemisel pildil olev putukas jäi silma männioksal okaste vahel uimerdamas ... kummaline olend, tiivad justkui seljas, samas ära ei lennanud ja oli üsna uimase moega, .. tegin küll käest kümneid kaadreid, sellele vaatamata ei saanud ma temast ühtegi vau-kaadrit ... noh, ta siiski vaikselt end liigutas ja nii liigutas ta enamuse piltidest uduseks .. .Käest seetõttu, et alati kui statiivi vaja on, ei ole teda kaasas ja vastupidi, kui seljas kaasa tarin, pole teda üldsegi vaja. Samas oli piisavalt tuult ja nii ma hoidsin ühe käega oksa kinni, teisega püüdsin sihtida ja tulistada samaaegselt ... ilma korraliku toetuspinnata ... ISO enam suurendada ka ei saanud, kartsin, et pilt kisub väga müraseks ... noh ja nii ta jäi nagu ta jäi. Tema liiki ma määrata ei oska ... kui on keegi, kes suudab selles osas mind aidata, palun lahkesti hõigata kellega tegu ... ;)
See sinitiib  või õigemini sinilibliklane  alumisel pildil maandus Aini käe peale ja nii ta seal üsna rahuliku moega poseeris ... neid sinilibliklasi on palju ja kui kunagi pidasin neid sinitiibadeks kõiki, siis olen aru saanud, et neid on tegelikult kümneid ja kümneid ... konkreetse isendi puhul on vist hoopistükkis tegemist ristikheina-taevastiib'ga.

Murakas pole rabas veel valmis, ... kipuvad juba valmis marjade moodi olema aga ei ole veel piisavalt päikest saanud.

Seevastu mustikad olid küll maiustamiseks parasjagu küpsenud. Kohalikud ümberkaudne rahvas tundub  eestlasele omaselt korilusrahvas olevat. Oli neid seal mitmeid seltskondi patseerimas ämbrid käes ...

Kukemarja (alumisel pildil) tutvustas mulle kunagi ühes rabas Katrin, kui väga vitamiinirikast kuid üsna maitsetut marja. Arvan et tundsin need marjad ära, ehkki suhu ma neid igaks juhuks ei toppinud ... kui ei ole ikka 100% kindel, siis pole mõtet kõike suhu toppida ...  ;)

 Noh ... ja minu vaieldamatu lemmik rabas - huulhein ...  sel korral nägin vaid ümaralehist-huulheina.

 Nad sillerdavad päikeses mõnusasti, lausa kahju on pilti tegemata niisama rabast lahkuda ;)