Nädala eest, kui nädalavahetusel oli ilus ilm, siis käidi mulle välja idee, et läheme kusagile loodusesse. No kuhu minna? Olin just eelmisel päeval autole kalli pesu teinud ... ei hakka ju kohe kruusateedele minema autot määrima ;) ... nii pakkusingi välja idee minna Oandu Looduskeskuse matkarajale. Sinna on hea juurdepääs mööda asfaltteed ja viimasest sealkäigust jäi mulle mällu mõte, et tahan sinna kunagi tagasi minna.
Matkarada oli mõnus ... kohtasime ka teisi loodussõpru ... karu ja põtra ei kohanud ... ;)
Selgus, et mu matkakaaslased ei ole kunagi käinud ei Oandul ega ka Altja kalurikülas. Nii võtsimegi suuna paadikuuride juurde .. noh, et lihtsalt see paik ära näha. Keha mõtlesime kinnitada peale pisikest arutelu Vergi sadamas. Kohale jõudes selgus, et see paik on juba talveunne vajunud. Nii olimegi varsti tagasi Altja kõrtsis. Minu viimne külastus aastaid tagasi oli mind selle koha osas umbusklikuks muutnud ... ja ega ma pettuma ei pidanud. Minu mulje sellest paigast ei paranenud ... ruum ise on muidugi ilus ja hubane, .. toidu kvaliteedi osas peaks aga midagi ette võtma ... niivõrd kõikuv on see. Kui kukeseenesupp oli hea maitsnud, siis minu valitud kana rosmariini ja küüslauguga oli täiesti vale valik. Mitte, et selline praad ei võiks nauditav olla ... selles kõrtsis ei olnud kana mitte maitsestatud rosmariini ja muude vürtsidega, vaid kana maitse oli täielikult tapetud rosmariiniga .. mulje oli, nagu sööks tärpentiini ja lõhnaõliga maitsestatud "mingit asja" ... ühesõnaga ma sundisin end vägisi seda sööma ... ja mitte et ma oleksin taas pirtsutanud ... andsin ka teistele seda hõrgutist maitsta ... tulemuseks olid vaid grimmassid ... Loodus on aga sealkandis ilus ja väärib külastamist. :)
Seekord kohtusime ordukatega Oandu Looduskeskuses, kus külastusala juht Jaak Neljandik meile lahkelt oli nõus tutvustama
külastuskeskust ja ümbruskonna matkaradasid.
Külastuskeskuse käsitöö toas oli meisterdatud aastalindu 2016 - Rasvatihast. Seal oli neid mitmeid, nii ähvardavas poosis sulelisi,
kui ka kootud linde, kes lauajupil istudes ülbelt vilet lasid ... või vähemalt sellise mulje suutsid mulle jätta ... ;)
Ühes taimeruumis sai erilise tähelepanu osaliseks see purk seal riiulil ... :) Ma ei ole küll näinud väga palju neid külastuskeskusi Eestis, kuid selles külastuskeskuses oli mida vaadata ... soovitan sinna sattudes läbi astuda.
Kuna meile ordukatele meeldib kokku saades koos lõbutseda ning pildistada, siis läksime väikesele jalutuskäigule pärandkultuurirajale.
Oli mõnus ja mitmekesine rada ... nägime vanu palkmajasid heinamaal ning metsas looklevat kiviaeda.
Selle suure kivi juures toimus meil üks korralik pildistamissessioon. ;)
Lõpuks jõudsime kuuseistanduse juurde, kus näidati meile noori 1, 2 ja 3 aastaseid kuusetaimi.
Oli mõnus jalutuskäik kaameratega. Peale söögipausi Lahemaa kohvikannus liikusime tagasi looduskeskusesse. Meist möödus üks pisike vihmapilv, mis tõi taeva alla korraliku vikerkaare.
Kuniks me "ärkasime" ja ruttasime Altja kalurikülasse, oli vikerkaarest järele jäänud vaid selline väike jupp...
Olen varem Altja kalurikülas käinud vähemasti kahel korral, seekordne käik oli hoopis teistsugune ... olid uued vaated, uued muljed ...
Ka paadikuuridest ei olnud mul sellist mõnusat suvist pilti.
Sellal kui osa meie seltskonnast ujumas käisid, liikusin mina niisama kaameraga ringi. Titekivi
ja paadikuurid.
Jälgisin tükil ajal kalurit, kes seadis end valmis paadiga merele minekuks.
Nägin seekord palju uut ja põnevat ... ka kohti, kuhu tahan kunagi tagasi minna ...
Matk lõppes korraliku põnevusega .. saime kaela suure sahmaka vihma ... kuna me ei olnud sellega arvestanud, siis ligunesime korralikult läbi ... hea, et autos varuriideid kaasas oli ... vaid kaamerad suutsime kilekottidesse varjule panna ;)
Oli tore nädalavahetus. Rõõmustasin sõpradega taaskohtumise üle ... tänud Birgitile ja ka kõikidele teistele toredalt veedetud aja eest. :)
Talvel sai Kuradisaare juures käidud, kuid tol korral üle vee ei õnnestunud meil saarele jõuda. Siis tekkiski mõte, et see tuleb suvel millaski teoks teha. Kuna nüüd hiljaaegu nägin mitme tuttava pilte kuradisaarel käimisest, siis meenus see mõte ja leidsin, et see vaba nädalavahetus on sobilik selle retke teoks tegemiseks.
Samast retkest oli huvitatud veel Merje st talle sobis see aeg ja nii leppisimegi kokkusaamise kohaks Viitna kõrtsi esise parkla. Igaüks teab, et kui sõidad Tallinnas Narva poole, siis Viitna kõrtsust mööda ei saa sõita ilma seda märkamata. Nii ka mina sõitsin mööda uhket kiirteed 110-ga, kui nägin juba mitmendat viita Viitna keskuse poole ... kõrtsu aga ei kuskil. Siis tekkiski mingi kahtlusevarjund, et asi pole õige. Väike telefonikõne ja selguski, et uus maantee ei viigi enam Viitna kõrtsu juurest mööda ... heh ... Narva sõiduks hea kui parasjagu kiire on, samas kui tahaks vahepeal jalgu sirutada ja tassi kohvi ära juua, siis segadusttekitav.
Teel Käsmusse suutsin korra ka pidureid tugevamini tallata, kui nägin ülemise pildi peegeldust. Tegelikkuses ei suuda muidugi üks pilt seda kõike edasi anda. ... ja seal tekkiski mõte, et autode jaoks on olemas igasuguseid märke ja kleepse, et ... ettevaatust, laps autos jne ... huvitav, miks ei ole selliseid kleepse pildistajate jaoks. Et võtan kätte ja kleebin auto tagumisele aknale, siis teavad ka tagasõitjad arvestada, et võin käituda kohati liikluses täiesti ettearvamatult ... eriti kui märkan midagi sellist, mida tahaks kaamerasse püüda ... ;)
Kuradisaar, ametlikult nimetatud ka kui Saartneem, romantilisema nimega veel Roosisaar, ei olegi õieti päris saar, see pigem selline neeme moodi poolsaar, mis on sobiva tuule ja mõõna koosmõju ajal on mandriga püsivalt ühendatud. Muul ajal on sinna aga võimalik jõuda läbi mere kahlates.
Ka meie valisime läbi vee kahlamise variandi. Samas olime end varustanud eelnevalt jalatsitega, kuna kividel paljajalu kalpsamine ei pidavat kõige mugavam variant olema.
Kiiresti sai selgeks, et teeraja valikul tuleb järgida kive ning parim pinnas mitte libisemiseks oli peene kiviklibu, kuna suuremad kivid olid libedad ja sissekukkumise oht oli nendel liikudes suurem.
Vesi oli soe ja ilm meile soodne. Saar ise tundus üsna võsas olevat, ranna ääres leidus nii kiviklibu kui ka suuremaid kive.
Ranna ääres köitsid mu pilku need kollased hariliku käokannuse veidi lõvilõugasid meenutavad õied ... ning muidugi liblikad.
Käisime ära saare tagumises otsas, mille olid asustanud kajakad, luiged ja teised merelinnud, ning asusime tagasiteele. Tee ääres kohtasime nii ühtesid välisturiste, kes vist meie läbi vee kahlamisest julgustatuna samuti saarele tee olid leidnud ning Saku õlletehase peolisi, kes ilma jalatsiteta paljajalu läbi vee kahlasid. Väidetavalt ei olnud see teekond neile paljajalu eriti meeldivaks osutunud.
Veel üks pilt veetaimedest
Tagasi maismaal, olles oma jalatsid kuivade vastu vahetanud, mõtlesime selles kaptenite külas veidi ringi vaadata. Nii sattusime Käsmu meremuuseumi.
Meremuuseumist uurisime ka Kuradisaare nime päritolu kohta. Väidetavalt on selle kohta mitmeid legende. Üks neist rääkis vene kaptenist, kes laevaõnnetuse tagajärjel olla saarele merehätta sattunud ja siis olla saarelt kuulda olnud vaid vandumist ... kuradid lendasid ...
Edasi läksime Altja kõrtsi keha kinnitama. Meie viimasel ordukatega Altjal käigu ajal oli kõrts suletud. Nüüd oli see lahti ja üldmulje oli hea. Sisustsus, õhkkond ... kõik sobis sellisele kaluriküla kõrtsile. Menüü oli küll väga lühike ... vaid kolme sorti praade ja sama loetud arv magustoite ... noh ... saime hakkama. Siis mingi aja pärast tuli ettekandja ja teatas, et seapraadi neil enam ei ole pakkuda ja nii kriipsutati kolmest praest üks läbi. Valisin siis selle asemel seenesousti kruubipudruga. Kahtlustasin küll, et see ei ole päris õige, kukeseene-jahukaste koos pekitükkidega valmistatud kruubipudruga ja ega ei pidanud pettuma ... suutsin poole ära süüa, siis aitas. Veidi peale mu praetellimuse muutmist tuli ettekandja taas tagasi ja teatas, et kook, mille Merje tellis, on otsas. Ja ei möödunud üldsegi mitte palju aega, kui ettekandja taas kohmetult meie laua juures seisis ja teatas, et küllap me teame juba, miks ta taas seal on ... teadsime ... miski on otsa saanud ... seekord minu kamavaht. Kogu lugu kippus juba komöödiaks kätte ära minema. Lisaks olid meil laua peale küüslaugu leivad, mille tellisime suupisteks kuniks praadi ootame. Nendest leivadest aga enam kui pooled jäidki sinna lauale, kuna kokk oli unustanud nad tulele ja tõepoolest ei tahtnud oma hambaid nende kõrbenud leivadega ära lõhkuda.
Arve tasumise ajaks oli kõrtsi vallutanud üks ligi 20 inimeseline turistide grupp, seetõttu oli meil tükk tegemist, et oma arve tasuda. Mõttes tegi vaid nalja mõte, et kogu see grupp asub tõenäoliselt sööma kruubiputru seenesoustiga. See ei olnud seekord mitte unenägu, nii uskumatu, kui see ka kõlab, vaid see juhtus meiega päriselt.
Altja kaluriküla paadikuurid olid suve jooksul omale uued rookatused saanud ning nägid seal õhtupäikeses uhked välja.
Väike jalutuskäik rannal ...
... ning loojanguvärvide jäädvustamine.
Mingil hetkel ületas meid kureparv, mis oli end ilusasti kolmnurksesse lennurivvi võtnud ... kas tõesti sügis on kätte jõudnud ja rändeaeg käes?
Edasi sõitsime Vihula mõisa vaatama. Tee ääres tahavaatepeeglisse pilku heites ei saanud enam edasi sõita ning olin sunnitud ühe kiire pildistamispeatuse tegema. Loojang muutus järjest kaunimaks.
Olles pildi ära teinud, märkasin päikese ümber ilusat korrapärast ringi. Nagu õhtul hiljem selgus, ei olnud seekord siiski tegemist loodusnähtusega vaid selle rõnga lisas sinna päikese ümber UV o filtri klaas, mis mul objektiivi ees oli. Olen varem ka selle objektiiviga pildistades kummalisi moonutusi näinud. Õhtul hiljem filtri eemaldamisel kadusid ka moonutused. Aga pilt sai põnev ;)
Vihula mõisa allee juures jäi silma see tuulik õhtuste taevavärvide taustal.
Hiljem Palmse mõisa kõrtsus kohvi juues selgus, et tegemist oli sama omanike kõrtsuga, kellele ka Altja kõrts kuulus. Selline kontrast menüü valikus. Sain seal ka oma kamavahu ära proovida. Ülihea maitses :)
Muinastulede öö tulesid läksime vaatama Vergi sadamasse, kust üle vee paistis kätte ka Altja lõke. Samas sadamahoone juures mängis mingi bänd ning rahvast oli lõket imetlema kogunenud hulgim.
Lisan siia ühe lühikese videoklipi ka sellest lõkkest.
Kokkuvõtteks pean ütlema, et oli tore päev ... ilus ilm, tore matk kuradisaarele heas seltskonnas, Altja ja kõige tipuks muinastulede öö.
