lillede ja liblikate jahil

 Pühapäeval toimus meil ordukatega Aimari küllakutsel trip Lilleorusse. Mida see paik endast kujutab, ... ma ei hakka ümber jutustama. Kui sul on huvi selle paiga vastu suurem, jälgi linki ning uuri omal käel. Meil aga oli tore jalutuskäik Lilleorus, einestasime koos kohalike elanikega, kuulasime Aimari mõtteid selle paiga seostest tema endaga ... Ühtlasi oli meil ka sisutihe fototeemaline vestlusring kohalikus indiaanitelgis, kus Aimar jagas oma kogemusi ja nippe makromaailma jäädvustamisel ... Ülemisel pildil siis lavendel kohalikust Elulille pargist.

 Edasi liikusime Aimari jahimaadele, kus ta õpetas meid taimi ning ka liblikaid "nägema". Looduses liikudes näevad pea kõik mõnda taime või liblikat,  kuid sageli on see, mida me märkame tegelikkuses vaid väike osa loodusest ... Olen taimede määramisel üsna koba, sestap kui päris võssa nimega panen, siis parandage mind julgelt. See ülemine õisik võiks olla harilik käoraamat. 

 Ja see siis mägiristik. Ma tükk aega vaatasin temaga tõtt, et on nagu ristik, kuid lehed ei ole need mis peavad olema ja alles hiljem selgus et on küll ristik, mägiristik. :)

 Veidi vesisemal rabamaastikul, kus kummikutes liikusime, jäi mu kaamera silma ette see rohutirts.

 Vesise pinna tõttu tagumikku just maha ei toetanud, sestap sai see kärbesõis selline nagu ta sai. Aga on ikka pisike ja märkamatu taim. Kui hoolikalt taimestikku ei uuri, siis jalutad tast lihtsalt mööda. Mina ei olnud seda õit varem oma silmaga näinud.

 Käokeel ehk ööviiul on ka taim, mis pikas rohus võib täiesti tähelepanuta jääda. Lähedalt uurides on tegemist imeilusate õitega ...

 Olen taimi ja lillesid  pildistades sageli püüdnud tausta hoida üsna steriilselt puhtana. Kuna Aimari piltide puhul on mind sageli võlunud see, et lisaks taimele või liblikale on kaadrisse jääinud ka aimatav keskkond, mis annab pildile sageli oma võlu, siis püüdsin ka ise sel päeval oma piltidele jätta lisaks taimedele ka keskkonda, milles nad asuvad... Ülemisel pildil siis tedremaran.

 Maasikas? ... aga maasika lehti ma küll ei näinud ...

 Suureõielisi kellukaid nähes tahtsin ma neist kindlasti omale kaadrit saada ... ma ei ole mitme aasta jooksul neid kaadrisse püüdnud ... :)

 Ussikeel ... särav taim efektsete õitega ... tee äärtes ning kraaviservades paistab ta eemalt nii tavaline, et harilikult ei vaevu seda mitte vaatamagi ... aga tasub siiski õisi ligemalt uurida ja siis saad aimu, mispärast tal selline nimi on .... :)

 Harilik nõiahammas. 

 Liblikate pilti püüdmine ei ole üldsegi mitte nii kerge nagu see esmapilgul tunduda võib ... sa pead olema justkui liblika-lausuja ... aga hea tahtmise korral see siiski õnnestub ;)

 Üks putuka paar oli end lehe peale sättinud. Nende määratlemisega pean vist veidi rohkem vaeva nägema.

 Mul õnnestus ka üks öölane kaadrisse püüda

 Punnpea -  sedasi nad nimetasid seda liblikat selle kõrre peal ...

 Mingil hetkel hakkas vahepeal pilvede taha kadunud päike oma võimu näitama ja nii õnnestus mul seda tirtsu tükil ajal jälgida. 

 Selle pildi kohta võiks nüüd öelda plagiaat, kuna võtsin sisse poosi samasse kohta, kust Aimar oli hetk tagasi  mõnusa kaadri saanud ... aga loodus ongi omamoodi plagiaat ... kõik kordub, olgugi et me ei teadvusta endale seda ....samas on iga hetk omanäoline ja eriline ...

 Ja ongi aeg päevale kriips alla tõmmata. Oli mõnusalt valgustav päev seal Lilleorus ning toredad hetked ordukatega koos orhideede ja liblikate hulgas liikudes ... Tänud Aimarile kutsumast!