värvid

Kui pole mahti kusagile loodusesse minna, siis leidub ka aias praegu piisavalt värve, mida jäädvustada saab. Esimesel pildil noor punane päevakübar, teisel gladiool.

 Astilbe (alumisel pildil) on selline taim, mille õisikud on üks karvane tutt, mis eemalt on küll  kena, kuid  ei midagi erilist ... tema õite ilu tuleb esile alles õisi lähedalt uurides ...

Üks tavaline punane roos.

Valge lõhnava liila õis lähivaates.

 Sanvitaalia

 Õhtuti kodupoole sõites märkan sageli ilusaid ja efektseid loojanguid, kuid üldiselt on see ka ainult märkamiseks jäänud ... kord pole kaamerat kaasas, teine kord pole võimalust jällegi autot kinni pidada ... seekord oli aega, võimalust ja ka tahtmist kinni pidada et mõni kaader sest loojangust teha.

Kõnnu järv

 Laupäevane plaan Kõnnu järve äärde minna läks vihma tõttu luhta ja nii käisime selle asemel Inglistel. Pühapäevane ilm aga oli ilus ja päikeseline ning oli patt niisama tuppa jääda. Nii pakkisingi oma varustuse ja vurasin Kohila poole, et külastada eelmisel päeval plaani võetud Kõnnu järve. Tegemist on pisikese järvega keset rabivere raba, paljud inimesed pole sellest järvest vast midagi kuulnudki, kohalike jaoks on ta aga imeilus väike järv keset metsa rabas ning sinna saamine ei ole nende jaoks probleem. Olen isegi mitmeid aastaid tagasi selles rabajärves ujumas käinud. Seekord siis otsustasime võimalusel tiiru ümber järve teha, Ain ridvaga, mina kaameraga. 

 Kuniks Ain ühe ahvena välja sikutas (ainsa sel korral), püüdsin mina pildile putukaid, liblikaid ja marju ...

 See ülemisel pildil olev putukas jäi silma männioksal okaste vahel uimerdamas ... kummaline olend, tiivad justkui seljas, samas ära ei lennanud ja oli üsna uimase moega, .. tegin küll käest kümneid kaadreid, sellele vaatamata ei saanud ma temast ühtegi vau-kaadrit ... noh, ta siiski vaikselt end liigutas ja nii liigutas ta enamuse piltidest uduseks .. .Käest seetõttu, et alati kui statiivi vaja on, ei ole teda kaasas ja vastupidi, kui seljas kaasa tarin, pole teda üldsegi vaja. Samas oli piisavalt tuult ja nii ma hoidsin ühe käega oksa kinni, teisega püüdsin sihtida ja tulistada samaaegselt ... ilma korraliku toetuspinnata ... ISO enam suurendada ka ei saanud, kartsin, et pilt kisub väga müraseks ... noh ja nii ta jäi nagu ta jäi. Tema liiki ma määrata ei oska ... kui on keegi, kes suudab selles osas mind aidata, palun lahkesti hõigata kellega tegu ... ;)
See sinitiib  või õigemini sinilibliklane  alumisel pildil maandus Aini käe peale ja nii ta seal üsna rahuliku moega poseeris ... neid sinilibliklasi on palju ja kui kunagi pidasin neid sinitiibadeks kõiki, siis olen aru saanud, et neid on tegelikult kümneid ja kümneid ... konkreetse isendi puhul on vist hoopistükkis tegemist ristikheina-taevastiib'ga.

Murakas pole rabas veel valmis, ... kipuvad juba valmis marjade moodi olema aga ei ole veel piisavalt päikest saanud.

Seevastu mustikad olid küll maiustamiseks parasjagu küpsenud. Kohalikud ümberkaudne rahvas tundub  eestlasele omaselt korilusrahvas olevat. Oli neid seal mitmeid seltskondi patseerimas ämbrid käes ...

Kukemarja (alumisel pildil) tutvustas mulle kunagi ühes rabas Katrin, kui väga vitamiinirikast kuid üsna maitsetut marja. Arvan et tundsin need marjad ära, ehkki suhu ma neid igaks juhuks ei toppinud ... kui ei ole ikka 100% kindel, siis pole mõtet kõike suhu toppida ...  ;)

 Noh ... ja minu vaieldamatu lemmik rabas - huulhein ...  sel korral nägin vaid ümaralehist-huulheina.

 Nad sillerdavad päikeses mõnusasti, lausa kahju on pilti tegemata niisama rabast lahkuda ;) 

Ingliste

Tegelikult oli mõte minna Kõnnu järve äärde nii mitme aasta järel ... kuid see soov ei täitunud seekord ... kuna lihtsalt sadas pidevalt vihma ja minu madala autoga oleksime võinud seal metsavaheteel lihtsalt mudasse ära uppuda ;)

Niisiis käisimegi uudistamas Ingliste't, kus viimati ühel talvisel ajal viibisin...

Ingliste mõisast, mida on küll püütud väliselt korda teha, meeldib mulle enam mõisapark ja jõeäärne ala (ülemisel pildil). Mõisa juures on küll ilus uhkete käsipuudega sild, kuid selle vaate rikuvad sinna paigaldatud plekist teepiirded, mis peaksid turvalisust vist tagama? ... nõme, sest vaevalt keegi seal sillal nüüd kiiruskatseid teeb, samas vaade ilusale sillale on rikutud. Kuna ise sellest koledast tulemusest pilti ei teinud, lisan siia lingi Vara-Veb pildipangast leitud fotole ... kel huvi võib vaadata seda tulemust. Seevastu ilus on mõisapark, kuhu tagantpoolt viib efektne kaarsild ning kus on uhke kõlakoda, kus pargis pinkidel istudes saab kontserti nautida. See paekivist ehitus mulle pildile ei jäänud, küll aga lisan siia kõrvale Instagramiga tehtud pildi detailidest sellest ehitisest. 

Minu soovitus on, et kui keegi satub Juuru - Ingliste kandis liikuma, siis põigake sisse ka Inglistele. Kui seal midagi muud pole leida, siis vähemasti silmailu leiab sealt jõe äärest pargist küll natuksesks ...

härjasilmad

Tean, et vaid lilli pildistada ning neid eksponeerida muutub igavaks ... samas ... kui sajab vihma, ning muud parasjagu teha ei ole, siis kõlbab ka neid veepisaraid ja pärleid püüda, mis päikese käes sillerdavad ... ;) 

 Minu viimane veepisarate püüdmine ebaõnnestus ... hmmm ütleme, et täielikult ...

 ... nii kasutangi võimalust ja katsetan muudkui uuesti ja uuesti. 

 Noh, ütleme et parem sai kuid täiesti rahul ei ole ma ka veel täna ... sest kui päike on õigest suunast, siis ei saa õiele või veepisaratele piisavalt ligi ... sealt kus ligi pääseb, seal ei mängi valgus piisavalt mõnusasti ja nii jääbki vaid seda oma korda oodata, senikaua kätt harjutades ...

Edelweiss ehk alpi jänesekäpp

 Tuttaval külas käies õnnestus mul üle mitme aasta taas oma silmaga näha edelweissi. See esmapilgul üsna ilmetu, kergelt viltjas õis kiviktaimlas omab siiski omamoodi maagiat mis paneb end imetlema ... küllap on selles oma põhjus ka samanimelises laulus :)

Saaremaa

Hommikul olime omadega Sõru sadamas, et sealt Saaremaale sõita. Saaremaal olen ma rohkem kordi käinud kui Hiiumaal ning seetõttu ei olnud mul selle saarega suuremaid plaane ... Mis mulle nende praamide puhul meeldis, siis kõigil praamidel, millega vett ületasime, sai kohvi kõrvale osta värskeid kiluvõileibasid munaga ... nämma :)

Kaarti vaadates tundub see saartevaheline veepind olevat nii kitsas riba, et praam peaks selle ületama vaid mõnekümne minutiga, tegelikkuses liikusime  diagonaalis mitte kõige otsesemat teed ja sestap ületasime seda vahemaad veidi üle tunni aja. Kindla maa peal Angla tuulikute poole liikudes tallusin vahetult enne tuulikuid taas piduripedaali, sest see sinetav põld köitis mu pilku.

Põllutäis hariliku ussikeele taimi oli see, mis seal kasvas. Kuna ma ei ole spets, siis ei oska eriti pakkudagi, miks seda terve põld täis on külvatud ... ehk on tegemist miskit sorti haljasmassi taimega või oli siis mesilaste jaoks külvatud ... 

Angla tuulikutega oli see nukker lugu, et kui varem sai mööda sõites seal peatuse teha ning tuulikute vahel vabalt jalutada, siis nüüd oli kogu see ala piiratud aiaga ning tuulikute juurde minekuks küsiti 2 eurot. Muidugi ei ole see iseenesest suur summa mida küsitakse, samas teisest küljest kroonidesse teisendades ei tundunudkui see summa enam nii pisike ... Mäletan veel oma viimast Angla tuulikute külastust, aastaid tagasi, kui  seal kõige suurema tuuliku all oli pood kus sai ka värskeid äsjaküpsetatud saiakesi osta. See oleks võinud nii ka säilida, et tuulikute juurde pääsemise piletiraha asemel oleks võinud nad oma sissetulekuid kasvatada  suveniiride ning saiakeste ja kohvi müügiga ... aga noh, see on vaid minu subjektiivne arvamus. Pildistasime siis väljastpool aeda mõned kaadrid mälestuseks ning liikusime edasi Sõrve sääre suunas.

Paistab, et Saaremaa oligi see saar, kus rohkelt oli põlde täis lilli, mis lausa kutsusid end jäädvustama.

Sõrve säärele jõudes oli ilm ilus ja päikeseline, samas jooksid mööda merd madalad udupilved, mis aegajalt paate ning hooneid endasse mässisid.

Sõrve sääre tuletorn on koht, kuhu tahaks ka üles ronida, kuid mis mul kunagi õnnestunud ei ole. Vanemad ja teadjamad inimesed räägivad, et kunagi on olnud juhuseid, kui inimesi on ka üles lastud ...

Siin all taas üks pilt, kus hetkeline udupilv inimesed endasse mässis ja mõned minutid hiljem oli tuulest viidud pilv kadunud ja ilm taas selge nagu poleks midagi juhtunud. 

Kui võrrelda nüüd Sõrve sääre tippu Hiiumaal, Kassaris asuva sääretirpiga, siis Sõrve sääre tipp, olgugi et tuntum, jääb minu silmis Hiiumaa omale alla.

Ja muidugi ei saanud ma vastu panna kiusatusele üks panoraamvõte teha, eriti kui vasemalt poolt liikus tuletorni poole taas järjekordne udupilv, mis tuletorni vahepeal osaliselt endasse mässis ...

Noh ja küll küllale liiga ei tee ... veel üks kaader selle kolletava umbrohuga, mis minu silmis pildile värve ja sära lisas.

Tagasiteel Kuressaarde tegime peatuse Tehumardil.

Kuna vahepeal selgus, et kõik meist on varem ka Kuressaares viibinud ning meid hakkas kimbutama ajaline piirang, siis otsustasime Kuressaare linnas vaid süüa  ning edasi liikuda siis juba Kaali kraatri juurde.
See tuulik-trahter on küll varem silma jäänud, kuid söömas seal ma käinud ei ole.
Seekord oli siis võimalus.
Nägus sisustus, ja täiesti arvestatav söögikoht ... kui vaid külastajaid oleks. Toidud maitsvad, teenindajad sõbralikud, kuid inimesi seal ei liikunud, ei tea kas oli põhjus siis mõnevõrra kallimates hindades või tööpäevas ... ei oska arvata, kuidas nad ots-otsaga sedasi kokku tulevad.

Mõned kaadrid Kuressaarest ...

... ja edasi liikusime juba Kaali meteoriidi kraatri juurde. Sel korral oli seal isegi vett veidi. Ei olnudki väga ära kuivanud.

Teel Muhu saarele sattusime taas ühe punetava põllu juurde.

Edasine oli juba minu jaoks rutiinne tegevus. Pidurid põhja, haarasin kaamera ning tuiskasin põllu poole ;)

Väikese väina tammil olevas taskus tegime ühe peatuse ... seal oli parasjagu merele minemas üks purjelauaga tegelane. 

Samal hetkel kui autost väljusin, et seda mööduvat luike pildistada,

ründas mind tiirupaar. Nad tegid pea kohal suure kisa saatel ringe ning sööstsid aegajalt ähvardavalt kiiresti allapoole. Igatahes sama ruttu kui autost väljusin, olin ma autos ka tagasi ... kui mitte kiiremini veel ;)

Hetk hiljem saabus sinna üks pulmaautode kolonn, kus pulmalised väljusid autodest pildistamiseks.

Ootasime, et tiirud hakkavad ka neid ründama, kuid neid oli vist liialt palju koos ning tiirudel ei jäänud üle muud kui vaid nende kohal karjudes lennelda.

Enne äraminekut liikusime vaikselt autoga sinnapoole, kus tiirud kõige raevukamad olid, ning siis selguski see mida arvasin.

Tiirud olid seal mune välja haudumas ja sellest ka nende raevukas käitumine.

Ja meie viimaseks vaatamisväärsuseks sel reisil oli Muhu kirik.

Ilma tornita, astmeline kirik, mida olen samuti palju piltidel näinud, kuid mida vaatama ei ole ise kunagi sattunud. Seekord oli siis see võimalus. Väidetavalt vanimate puitustega kirik Eestis. Kiriku ümber jalutades tekkis mingil hetkel mõte, et huvitav, kui kiriku peasissepääsu pool ei ole kirikuaias väravat, siis kas sinna kirikusse käiakse siis tõesti ümber kiriku jalutades mööda murule tallutud jalgrada? Igatahes selline mulje jäi. 

Mida lõpetuseks öelda. Olid toredad kaks puhkusepäeva Eestimaa saartel. Usun, et need saared on populaarsed nii turistide kui ka eestlaste seas ilma soovitamatagi. Peab kunagi plaani võtma ka teiste saarte külastamise. :)