Külm päev Matsalus

 Laupäeval olin taas Emrega looduses, sedapuhku Matsalus.

  Suitsu jõe koos majakesega tunneb vast igaüks ära, kes seal kandis liikunud on.

 Põikasime korra ka Virtsu.

 Õhk oli nii külm, et meri suisa auras.

 Ka Saaremaalt tulev laev liikus otsekui udus :)

Oli ilus päikeseline päev ning vaatamata külmale oli see mõnus trip.

Kevadretk Tõstamaa kandis

 Oli kevad ja ordukatel taas kevadmatk plaanis. Seekord kutsus meid siis Silvia pärnumaale liikuma.

 Plaanis oli Tõstamaa kandi valgete laikude kaotamine minu enda jaoks kaardilt.

 Liikusime kuue autoga ja esimese peatuse tegime Audru golfiväljaku juures, kus niinimetatud Audru poldril võis näha nii hanesid kui ka valgepõsk-laglesid. Hiilisime seal veidi ringi kuniks suutsime linnud kuidagi ära peletada ja  nii nad lendu tõusid. 

 Kuna Audrus elavad mul tuttavad, olen seal paaril korral käinud kuid seekord sisenesime kuidagi teistpidi sinna asulasse ja kõik tundus nii võõras ... võibolla oli ka süüdi see, et minu viimane sealviibimine toimus aastaid tagasi.

 Igatahes kui lõpuks Audru poe ees oma 6 masinaga peatusime, suutsime ära kasutada pea kõik need mõned parkimiskohad, mis seal olid ;)

 Edasi Lindi raba, kus ma seni käinud ei olnud. Raba kus laudteed ei ole kuid see puhas männitukk seal raba servas ja raba oivalised värvid ... see oli hetk mida tuli lihtsalt nautida...

 Rabas on minu jaoks alati ilus ... aga see rabaserv suutis mind üllatada positiivselt ...

 Üks kohustuslik pilt männilatvadest ;) ... kohustuslik selles mõttes, et kõigil ju on ... minul seni mitte ühtegi sarnast kaadrit ...

Tsillisime veidi selle Pootsi kiriku juures, kus seltskond hargnes ja vallutas hetkega kiriku ümbruse ... kes pildistas putuka-pornot ;) ... osa lõbutsesid käimlaga, millel ilus klaasaken ... mõned aga tutvusid lihtsalt kiriku ajalooga ... Anne aga oli kõige originaalsem. Selle asemel et kirikuga tutvuda, leidis ta seal ühe tavalise kraavi, mille servas solberdada ;) 

 Maria talu juures helistas mulle korra Silvia ja uuris kas tahame ka hobuseid piltida ... kuna need kaugel asuvad hobused ei näinud nii pildistamis-ahvatlevad välja, siis hõikas kogu autotäis kui üks mees, et ei taha neid piltida. Saime aga edasi liikuma hakata kui paarikümne meetri järel mõtlesime ringi, kuna seal olid hobused pea tee äärde jalutanud ja nii me autokolonnist hetkeks maha jäimegi ...

 Hobused olid sinna koplisse kui copy-pastega kleebitud ... kõik ühes asendis, pead maas kevadist rohtu näksimas. Vaid üks käbedam otsustas meie rõõmuks ka kerge demonstratsioon-galopi teha. Mina muidugi ergutasin teda autoaknast reibaste hüüetega ... :P

 Ilm oli üldiselt ilus, kuid mingil hetkel jõudsime vist merele liialt lähedale, kus külmafront võitles sooja õhumassiga, kattes hetkega kogu ümbruse külma ja rõske udu sisse. 

 Peale peatust mingi ilma tiibadeta tuuliku juures (ma ausõna ei mäleta selle koha nime), olime sunnitud mingi aja pärast taas pidureid talluma ... 

 autovrakk ja 

 Üksik puu udus röövisid me tähelepanu ...

 See udu oli nagu omamoodi õnnistus, tuues päikeselisse ilma veidikene vaheldust sisse. Tavaliselt ma Eestis liikudes läbi autoakna pilte ei tee, kuid istudes kõrvalistmel (olin suutnud osavasti Katrinile rooli üle anda) unustasin ma seda vaatepilti nähes, et esiklaas segab jne ... ja tegin ennastunustavalt mõned kaadrid sõidu pealt ... :)

Tõstamaa on paik kus ma enese teada varem viibinud vist ei ole. Tegime seal ka õhtuse pikniku tarbeks poepeatuse.

Nii ilus väää ... issand kui ilus ... kas tõesti eestimaa ongi nii ilus ... - kajavad mul praegu veel kõrvus Sirje heledahäälsed hüüatused, mida ta sealt vaatlustornist esile tõi ... vihjates ühele viimasel ajal aktuaalsele reklaamile ;)

 Käisime korraks ka mere ääres ära seal vaatlustorni juures kus Kastna tammed olid (kolm vana kapteni-tamme). 

 Mere ääres märkas Anne, et üks luigeparv liigub otse meie suunas. Muidugi olime me kaamerad valmis nendega kohtumiseks ... nad vist märkasid seda ... miks muidu kõige alumisel kaadril ühel luigel kõht lahti läks ;)

 Aga minu jaoks oli esmakordne näha sellist asja et luigeparv lendas otse meie peale ja otse üle meie ... tavaliselt nad ikka pööravad mujale suunda. Tagasi autode poole liikudes märkas keegi nastikut rohus vonklemas ... aga oli ikka pirakas küll. Ei saanud vaid eriti head kaadrit ega midagi ... täiesti huupi kiire tulistamine oli ... ei leidunud ka kedagi, kes oleks ta uueks fotosessiooniks päikese kätte tagasi sikutanud ... ;)

Seekordse pikniku pidasime ja õhtu lõpetasime Sõmeri tuletorni juures. Enne suutsime muidugi ka korraks ära eksida, kuid õnneks seda mitte väga kauaks. Siinkohal teejuht- autojuhile palve ... kui tulevikus autodega liigume, siis püüame ikka ka arvestada, et me ei ole üksi uitamas ... üks pilk tahavaatepeeglisse hoiaks ära paljud segadused... :) Tuletorni külje all leidsime nii kannikesi kui ka karukellasid, mida kõik roomates siis kordamööda jäädvustasid. Mina sattusin muidugi kogu aeg sipelgapessa ... st mitte et seal sipelgapesa oleks olnud, aga ju eelmised roomajad olid nad ärevile ajanud ja nii nad maa seest olid välja meid kaema tulnud ... 

See tuletorn kärssas ...
 Kust poolt ma ka ei hiilinud ikka suitsujutt oli torni kohal ... ju siis tuleroni vahi naine oli panni tulele unustanud ;)

 Seevastu loojang oli mõnus. 

 Ilm oli soe, seltkond mõnus ja päev oli üldiselt tore ... 

 Nii ma püüdsin seal loojangukumas veel õhtuseid lainete poolt vastu kive pekslevaid pritsmeid, 

 venitasin veidi vett ... ja tundsin end niisama mõnusasti, kuniks oli aeg kodupoole vurada. Tänud Sulle Silvia kena päeva eest!

kena pühapäev

Et ilm oli ilus ning olime seoses paraadiga vanalinnas mõnusasti aega veetmas, siis käisime hetkeks ka hõõgveini koos põdralihapirukatega nautimas kolmandas draakonis, millest olen ka oma varasemates kannetes kirjutanud.  

 Lisan siia veel mõned kaadrid, mida linnas liikudes tegin.

 Paraad läbi ja Eesti minuti piltki tehtud, liikusime mere äärde, kuna patt oli sellise ilmaga kohe koju minna. 

 Nii käisime Kakumäel Merirahu silla juures luikesid pildistamas. 

 Kummaline ja mitte just igapäevane oli vaadata, kuidas luiged vee asemel jääle maandusid.

Külmapühad

Viimasel ajal on ilmunud igale poole mõnusaid aurava mere pilte. Mõtlesin siis ka enda pilditagavara üle tüki aja täiendada.

Mõeldud-tehtud. Toppisin end korralikult riidesse, auto igaks juhuks tankisin kurguni täis ja mere äärde.

Mere äärde läksin varakult ehkki loojuva päikese soojemat valgust ootasin alles kella 16-17 paiku.

Nii püüdsin kaadrisse mõned luiged, kes selles jääkülmas vees, külma õhu käes vees solberdasid. Vaatepilt oli jõhker, eriti kuna endal kippusid sõrmed kinnaste sees külmuma ;)

 Kui ma algul mõtlesin, et ma Merivälja muuli juures ei peatu, kuna seal oli palju autosid ja see on üks enim ärapildistatud koht, siis ei saanud ma tagasisõidul siiski vastu panna ja tegin peatuse, kuna päike hakkas just kuldama seda udu seal veepiiril.

Dublin (Baile Átha Cliath) ...

Dublin oli selle reisi sihtkohaks seetõttu, et seal toimus Dublini maraton, millest võttis osa 3 inimest minu tutvusringkonnast. Et sel ajal Ryanair Tallinnast otse Dublinisse veel ei lennanud, toimus lend läbi Riia lennujaama st. autoga Riiga ja sealt edasi lennukiga. Võid soovi korral meeleolu loomiseks taustale panna siit Iiri muusikat.

Öösel poole ühe paiku hotelli jõudes tabas meid üllatus, kui meiepoolse sissejuhatuse peale, et meil on tehtud reserveišion, vastati meile, et võime oma juttu jätkata eesti keeles ... ;)

Nagu selgus, hotellis töötasid vahetustega kaks eestlast, kellest üks juba 10 ja teine 15 aastat elab Dublinis.

Järgmisel hommikul peale hommikusööki (helbed piimaga, röstitud sai marmelaadiga, lahustuv kohv...brrrrrr) võtsime suuna kohe linna peale.

Püüdsime sellest linnast kohe esimesel päeval võtta niipalju kui võimalik. Üsna meie hotelli ligi viitas silt põiktänavasse, kus pidi olema tuntud näitekirjanik Bernard Shaw sünnikodu (ülal autoga majapildil see sinine uks).

Korduvalt tundus meile, et elektrisüsteemidega ei saa selles linnas kõik korras olla ... ei tea küll miks. :)

Dublinit läbib lisaks Liffey jõele ka Grand Canal, millest möödusime oma liikumistes korduvalt ning mille ääres sai ka kümneid luikede pilte tehtud.

Ehkki oli oktoobri keskpaik, ei olnud sealne sügis meile harjumuspärane. Puudusid värvilised lehed, vaid kolletanud lehti oli maha langenud.

See põõsas jäi silma oma erinevate aastaaegadega, kus samaaegselt kahte eri värvi marjadega oli see ka õide puhkenud.
Ka tundus meile, et linna oli palju põnevaid skultpuure üles pandud ja tahtmatult tekkis mõtetes võrdlus meie Tallinnasse paigaldatud "junnidega", et kuidas mujal ikkagi saab ... aga meil ei kuidagi ...

Omaette vaatamine olid need paljud kirikud, mis kõik tundusid olevat maast katuse ülemise tipuni paekivist kokku pandud. Kuigi ka meie kirikud on enamasti kivikirikud, on neis siiski värvi - valged seinad, värvilised katused. Dublini kirikud aga olid kõik ühtlaselt hallid, ei olnud vahet seinte ja katuste materjalil, vahe oli vaid vormides. Nii jõudsime ekseldes ja seigeldes maratoni messipaika, kus vajalikud formaalsused said täidetud, jooksjad said oma numbrid ning linna avastamie jätkus ... Madalate kivihoonete (kusagil ei märganud me puithooneid) alumised korrused olid täis pubisid, poode ja söögikohtasid, mis eristusid üldisest hoonest erksavärvilistena Mulje oli üsna selline nagu filmides nähtud.

Palju oli näha igal pool hobusõidukeid ...küllap turistidele mulje avaldamiseks ...

Otsustasime edasi liikuda mööda kanali äärt suure Aviva ragbistaadioni juurde. Ragbit peetakse seal sama oluliseks vist kui mujal jalgpalli.

Tee äärde jäid pisikesed majakesed, mis tekitasid arutelu, et seal võib ju pea ära lüüa ... niivõrd madalad tundusid need. Samas maja ees olid korralikud autod, mis võimendasid seda väikese maja muljet veelgi. :)

Kanali ääres sattusime haruldasele vaatepildile, kus luigepaar õrnutsedes oma elu elas, meist välja tegemata.

Ega selline vaatepilt iseenesest looduses ei olegi miskit erilist, lihtsalt mina ei ole kunagi sellistel hetkedel õiges kohas sattunud olema, et kogu seda õrnutsemist oma silmaga kaeda.

Taas üks põnev skulptuur, mis sedakorda oli pandud majaseina mööda ronima ...

Iirlased on üldiselt väga sõbralik rahvas. Esialgu tundus veidi harjumatuna, et igal pool tunti huvi, et kuidas meil läheb, misjärel uuriti et kust me pärit oleme. Ja see ei tundunud lihtsalt viisakusena. Ka siin lähedal kohvipoes, kust tee peale topsiga kohvi kaasa ostsin (endiselt vastik kohv), tehti peale tervitust algul mu kaamera kohta kompliment, seejärel uuriti juba huvi ilmutades, et kust pärit, mis meid sinna linna tõi jne.

See tänavavaade meeldib mulle just taustal paistvate mägede (küngaste tõttu), mis muidu kusagil silma ei paistnud, siin aga efektselt esile tulid ... oleks veel valgus ka pildi jaoks soodsam olnud.

Merrion Square pargis käisime vaatamas Oscar Wilde monumenti.

Kui päikese käes oli ilm soe, siis varjus kippus meie soojematest riietest hoolimata üsna viluks. Siin on hea võrdlus, kus ülemisel pildil on samuti inimesed mõistlikult riietunud, kuid siin kõrval võib näha lippamas meest üsna napis rõivastuses.

Valitsusehoone juures (alumisel pildil), mida nüüd viimastel päevadel sageli seoses rahanduskriisiga ka meil televiisoris on näidatud, oli üks hoolas aednik puudest-põõsastest kujundanud toredad kitsed, kes seal murul karglesid.

St.Stephens Green on üks suurimaid ja ilusamaid parke keset linna. Pargis olid purskkaevud, veesilmad luiged ja kena haljastus.

Pargis oli päevaajal ikka väga palju rahvast - turistid uudistamas, kohalikud niisama jalutamas või puhkamas. Mõni üsna ära väsinud ;)

Selle kõrvaloleva pildiga oli selline lugu, et pildistasin seda hoonet, inimestele tähelepanu pööramata, kui korraga seisis see vasemal nurga tagant tulev mees mu ees, ja seletas midagi iiri keeles. Kuna tundsin viinalõhnasid ta suust tulevat, ei tahtnud ma ise eriti sõnakaks minna ... vabandasin vaid viisakalt, et ma ei saa midagi aru.See tüüp seletas aga edasi oma kohalikku keelt, mis jäi minu jaoks arusaamatuks. Sain kogu sellest pikast jutuvadast vaid aru sõnapaari, mis kõlas umbes nagu "fokin' fougraaf" ja taipasin et kirutakse hetkel mind ja minu pildistamist. Ju ta oletas, et olen tema suurelt kaadrisse püüdnud ja püüan nüüd seda kusagil suurelt seinal eksponeerida või veel hullem, ajalehes avaldada ;) ... Kuna ma endiselt olin "juhm turist", kes vabandas et millestki aru ei saa, siis jättis ta mu lõpuks rahule ning tatsas oma teed ... selline kergelt ehmatav lugu siis...

Jõudsime lõpuks ka oma sihtkohta -Guinness õlletehasesse.

Päris õlletehasesse meid muidugi ei lastud, seal oli turistide jaoks avatud pigem muuseum, kus sai tutvuda õllevalmistamise protsessidega.

Ringkäik muuseumis lõppes 7 korruse Gravity baaris, kust avanes suurepärane panoraamvaade linnale.

Meie muuseumis viibimise ajaks jõudis linna kohale vihmapilv, mis koosöös päikesekiirtega värvis linna kohale ilusa vikerkaare.

Gravity baaris oli võimalik piletikonts vahetada pindi õlle vastu, mida sai siis seal nautida.

Ajaks, mil oma õlled ära limpsisime, oli kohale jõudnud see ülal baaris nähtud vihmapilv ja saime Dublini reisi ainsa vihmase õhtupooliku.

Olime veidi aega vihmavarjus Christ Church Cathedrali silla all, mida peetakse ühtlasi ka selle kiriku üheks eriliseks omaduseks.

Liikusime läbi Temple Bar linnaosa, mis on üks turistidele orienteeritud linnaosa oma baaride, pubide, poodide ja hotellidega.

Külastasime vahakujude muuseumi, milles oli kujusid Iirimaale olulistest tegelastest ning niisama kuulsustest, kuid selles muuseumis oli ka palju filmide, muinasjuttude ning multifilmide tegelasi. Oscar Wilde muidugi ühe tuntuma iirlasena oli ka selles muuseumis esindatud.

Tuntumatest tegelastest, keda enamus võiks ära tunda oli näiteks Gollum Smeagol Sõrmuste Isandast,

paavstid Benedictus XVI ja Johannes Paulus II,

Poptäht Michael Jackson,

lauljad Ronan Keating ning Boy George ja palju teisi ...

Järgmine hommik algas minu jaoks suure ehmatusega. Ülal selle meie hotelli vastas asuva kirikuaia panoraami pildistama hakates keeldus mu kaamera korraga pilti tegemast, näidates nagu poleks kaameras mälukaarti, ehkki mälukaart piisava vaba mäluga oli kaameras ja vool kaameras täiesti olemas.Kiskusin siis korduvalt välja mälukaarti, lülitasin kaamerat sisse-välja, eemaldasin aku, ei midagi. Kahtlustasin kõige hullemat, et kaamera oli eelmisel õhtul äkki saanud liigselt vihma, ehkki ma eriti ei uskunud seda. Jõudsin juba peas kerima hakata koledaid stsenaariume, et kui teisel päeval juba kaamerat ei ole, et mida ma siis ilma kaamerata kõik need päevad pihta hakkan, saamata jäädvustada reisist ühtegi fotot ... ühesõnaga paanika oli juba peaaegu täielik, ... kui lõpuks peale järjekordset aku ja mälukaardi eemaldamist kaamera taas mõistlikult käituma hakkas.

Hulkusime hommikul St. Patrick's Cathedral ja Christ Church Cathedral juures.

Korra oli ka mõte, et võiks minna sõitma nende alumisel pildil olevate rendiratastega, aga see soov kadus üsna kiirelt, kui meenus iirimaa vasakpoolne liiklus, ... millegipärast tekkis mõte, et see ratastega seiklemine võib lõppeda kurvalt vastassuunavööndis ... usun et selliseks julgustükiks peaks seal viibima vast veidi rohkem päevi kui me olime olnud, et harjuda kohaliku liiklusega.

Käisime lossi juures. Ülal pildil on panoraam lossi väravatest, millest parempoolse kohal on õigluse kuju.

Lossi kuningate perekabel oma puitnikerdustega on üks ilusamatest, mida olen oma reisidel näinud.
Kabelist saad panoraamfotot vaadata siit.

Lossiaiast avanes tore värviküllane vaade lossile (pilt ülal). Aeda oli just hiljuti renoveeritud, sinna miskid uued mälestusmärgid tehtud. Seal ühes servas olid plaadid pikkade nimekirjadega, millest pildistamise hetkel jäi mul esimesena kohe silma plaat millel nimi Jesus Valencia Carabantes :)

Edasi jõe äärt mööda jõe suudme poole liikudes käisime ära Ha'penny Bridge juures, mis on turistide hulgas üsna tuntud.

Silla juuurest edasi liikusime O'Connell Street-le, suurimale peatänavale.

O'Connell Streetil oli mitmeid ausambaid, mis paljud olid pühendatud meie jaoks vähetuntud isikutele. Ehkki võiks ju iirimaast ka tuntud iirlastest rohkem teada, siis tegelikult ega esimese hooga peale Oscar Wilde eriti kedagi ei tulegi meelde ... veidi piinlik või mis ...

Kirik nagu kirik ikka, kuid põikasime ka sinna sisse, ...eriti pärast seda, kui märkasime ühte naisterahvast sinna sisenemas rattaga!? Esimest korda nägin, et keegi rattaga kirikusse siseneb. Kirikus pani ta ratta üsna sissepääsu ligi seina äärde ja jäi oma asjatoimetusi ajama.
Kirikus olid enamus inimesi mustanahalised ... tundus et see ongi kirik mustanahalistele, ka kiriku ees aia ääres (pildil) chillisid tõmmud kujud. Omapärane oli veel selle kiriku uks - klaasist uks jämeda kuldse metallraamiga.

Siin paar pilti kohalikest ... punapäine iirlanna ja pidzaamas jalutav naisterahvas. Tundus kummaline, samas ei jõllitanud peale meie teda keegi, ehkki ahvinägudega pidzaaamas jalutav naine tundus meile kentsakas. ;)

Jõe ääres liikudes sattusime veel ühele skulptuuride kogumile.

Dublini ühte sümbolitest - harfi on kasutatud seal üsna tihti .... isegi silla ehituse juures on seda motiivi kasutatud.

Jõudsime lõpuks vaaterattani, kus meile kõigepealt loeti sõnad peale, kuidas kabiinis käituda, et kui miskit vaja siis millist nuppu vajutada ... kabiini lagi oli nuppe täis, seal olid nupud nii konditsioneeri jaoks, telefoniühendus hädajuhtumiteks, heli valjuduse nupp jne.

Selle turisti püüdsin kaadrisse eelkõige selle toreda ja naljaka kaamera pärast ta käes. Ilmekas näide, et pole vahet milline on su kaamera, oluline et ta õigel hetkel jäädvustab vajaliku ...

Vaaterattalt avanes hea vaade jõe suudmealale ja sadamale. Olles oma tiirutamised seal ära teinud, põikasime läbi väikeselt turult või laadalt, mis seal kõrval käis ja läksime seekord trammiga sõitma. Otsustasime tagasivantsimise asemel proovida kohaliku trammi, sõites sellega tagasi kesklinna.

Edasi külastasime Trinity College, Dublini ülikooli.

Minu sooviks oli külastada ülikooli raamatukogu, mida ma ka tegin. Raamatukogu just seetõttu, et olin sellest näinud pilte ja soovisin ka ise seal pildistada. Kahjuks selgus, et kõikjal olid üleval pildistamist keelavad sildid mida juba olin salaja valmis eirama, kui ühel hetkel avastasin, et raamaturiiulite ääres seisis riiulitega peaaegu ühte sulanduv neegripoiss, kes oli seal valvamas. Seda märgates kadus mul ka viimane lootus seal pilti teha. Aga raamatukogu ise avaldas muljet ja oli väärt oma külastamist, kõik need maast laeni tumepruunid nahkköiteid täis riiulid, millele on kullaga tähed peal kirjutatud, laeni ulatuvad redelid, millega ülemisi raamatuid kätte saada, ... see avaldas muljet. Saad sellest ka ise ülevaate siit panoraampildilt. Kogu selle pettumuse tulemusel jõudsin järeldusele, et raamatukogu külastamise piletihind oli veidi üle hinnatud st poole oma väärtusest oli ta ikka väärt küll, aga mina läksin sinna ka eelkõige muljeid saama, et siis neid teistega jagada. Muljeid sain, kuid jagada ei ole midagi :(

Mööda Dublinit kihutasid aegajalt ringi sellised vikingite tuuri bussid, mis oli täis karjuvaid turiste, kõigil vikingite sarvmütsid peas ;)

Kaubamaja on igatahes uhke. Seda käiakse juba ainuüksi välimuse pärast vaatamas.

See kõrvalasuv pilt on tehtud vaid sellepärast, et näidata kuidas turistidele püütakse vasakpoolset liiklust meelde tuletada. Ülekäigu kohtades on maha joonistatud kirjad, kuhu poole peaks vaatama enne teele astumist. Sellegipoolest tekkis korduvalt ohtlikke situatsioone, kui oli vaja teed ületada ülekäiguradade vahelt. Seal kirjasid ei ole ja meie oma koduse kasvatusega kippusime alati teele astudes vaatama kõigepealt vasakule, kuniks keegi me seltskonnast jälle röögatas, et auto paremalt :)

Õhtul käisime Itaalia söögikohta otsimas, et jooksjad saaksid pastaroogadest oma süsivesikud või mida iganes neil vaja oli kätte ning ühtlasi sattusime taas Temple Bar linnaossa.

Seekord tegin lausa panoraamvõtte sellest Temple Bar pubist, mille järgi linnaosa omale nime on saanud.

Maratonipäeva hommik algas vaid 4 soojakraadiga. Varahommikune söögikord, mille erandina meile võimaldasid kaasmaalastest hotellitöötajad ja liikusimegi maratoni stardipaika koos sadade teiste jooksjatega. Kokku osales maratonil vist umbes ligi 13 tuhat jooksjat.

Jooksule oli kokku tulnud igasuguseid "karavaseid ja sulelisi" ... see konkreetne tutimütsiga jooksja paistis olevat politseinik, nagu ta särgilt lugeda võis. :)

Helikopter oli õhus valmis,

motopolitsei oli samuti valmis jooksjaid saatma

ning siis ta stardipauguga hakkas - Dublini maraton.

Kuniks jooksjad oma 42 kilomeetrit või õigem oleks vast öelda 26,3 miili läbisid, liikusin mina pealtvaatajana mööda kanali serva 11. miili vahepunkti poole. Tee ääres tegin vahepeal pildistmise peatusi. Kui luiged on meil nii igapäevased, siis see punase-kollase nokaga tait on minu jaoks täiesti uus liik, keda ma ei ole varem kohanud.

Koos minuga liikusid maratoni vahepunkti suunas kümned pealtvaatajad. Nagu sellelt peegelduselt näha võib, oli nende hulgas ka norrakaid.

Ja siis nad tulid, juhtgruppi saatev motopolitsei, juhtgrupp ja esimene invasportlane.

Kui olin vahepunktis oma tuttavad jooksjad samuti ära oodanud, liikusin tagasi finishi juurde. Selleks oli mul aega jalutada, kena sügisilma nautida ja pildistada. Arvasin juba enne, et nüüd luigepiltidest juba aitab kuna neid olin juba küllalt pildistanud, aga kuidas sa ikka jätad pildistamata, kui nad lihtsalt poseeriva sulle ...

Finishi eel raja ääres sain veel jälgida erinevates kostüümides jooksjaid - seal oli šoti seelikus jooksjaid, päkapikke kui ka tiigrina vöödiliseks maalitud jooksjaid.
Pealtvaatajatele oli jagatud nii plaksuteid kui vilesid, et jooksjatele kaasa elada.

Peale jooksu liikusime hotelli poole, et peale väikest hingetõmbepausi ning pesemist veel viskitehast külastada ;)

Tee ääres pildistasin neid värvilisi uksesid. Uurisime ka hotellist, et mis lugu nende ustega on ... ja siis räägiti meile, et uksed on värvitud erivärvilisteks seetõttu, et kui mehed õhtuti pubist tulevad, siis nad leiaksid oma koduuksed üles. Kunagi kui kuninganna Viktooria (oli vist tema kui ma ei eksi) oli ära surnud, siis värviti leina märgiks kõik uksed mustaks ja seejärel oli õhtuti jube segadus olnud ... :)

Peale puhkepausi läksime külastama Jamesoni viskitehast.

Ka viskitehase puhul oli tegemist pigem muusemiga mida turistidele näidati, mitte toimiva tööstusega. Et meie ekskursioonini oli aega paarkümmend minutit, siis jõime baaris ühe ehtsa Iiri kohvi.

Ka ekskursioon viskitehasesse lõppes pisikese viski nautimisega. Seda ei olnud küll palju, kuid piisavalt et maitsest aimu saada ... ;)
Tagasiteel hotelli nägime veel ratsapolitseid, kes uhkete ratsudega meist möödusid.

Üldiselt pean ütlema, et kui ma algul läksin Dublinisse mõttega, et noh ... läheme vaatame, et mul ei olnud mingeid ootusi, siis tegelikkuses üllatas see linn mind positiivselt, seetõttu julgen soovitada ka teistel seda võimalusel külastada.

Hommikul vara viis meid takso lennujaama et edasi liikuda Liverpooli ...