31 august 2013

minu esimesed virmalised

 27. augusti virmalistest jäin taas ilma ... noh iseenda lollusest ... nüüd olin küll valmis. Õhtul sadas vihma ja pilvitas, sestap olin kaotanud lootuse mingeidki virmalisi, vaatamata lubavatele andmetele, näha. Ringa oli see tubli inimene, kes kella 1 paiku öösel mind arvuti vahendusel ärgitas ikkagi pildistama minema. Ma ise võtsin asja algul üsna leigelt, kuna pilved  katsid aknast vaadates taeva ... 
/panoraam 4 kaadrist/
 Kui Ringa teatas, et proovipilt näitab virmalisi, siis sain lõpuks toa mugavustsoonist välja ning hakkas kibekiire askeldamine, fotokott kokku ja minekut .. .muidugi oli kaamera aku peaaegu tühi, pealambi unustasin koju, kaugpäästiku patarei tühi ... noh nagu ikka .... paha siga, sada viga ...
 Esimene mõte oli minna Türisalu panga juurde kuid kuna see on siiski tükk maad sõitu, siis korra kaalusin, et kui ikka väga pilves, lähen Viimsi kanti mere äärde ... lõpuks kui kodust välja sõitsin veidi peale ühte, siis võtsin algul suuna Saku poole, lootes siin tee ääres mõnes pimedamas teelõigus proovipilti teha ... 
 Olles juba paraja hoo sisse saanud, ei olnud mul mahti enam proovipilte teha, ... sõltumata kaugusest võtsin suuna automaatselt siiski Meremõisa-le, mis jääb sinna Keila-Joa külje alla.
 Tee peal hoidsin telefoni teel korduvalt sidet Ringaga, kes oli ka juba väljas pildistamas.
 Jõudsin end vahepeal ka kiruda, et mis ma seal õues öösel teen, kui tähti ei paistnud, kuna kogu tee, mis ma Keila-Joa'ni sõitsin, olin mattunud paksu udu sisse ... aga sõitsin kangekaelselt edasi, kuna lootsin siiski oma esimesed virmalised sel ööl kinni püüda ...
 Olles mere äärde jõudnud, arvasin, et seal on rahvamurrud koos nagu laulupeol ... üllatusin kui avastasin, et olen seal ainus elushing, ... peale lindude, keda ma seal mitu korda lendu ehmatasin.
 Auto seisma jätnud, avastasin end korraga kottpimedusest .. pealambi jätsin ju koju ... mobiili taskulamp aitas siis hädast välja. 
 Rand lehkas mädaneva vetika järele kuid mul polnud aega sellega tegeleda ... määrasin põhjasuuna ning suure vankri asukoha, kuna omasin Ringa käest eelinfot, kus virmalised suure vankri suhtes asetesevad , ning asusin tulistama ... juba esimene testkaader tõi rõõmusõnumi, ... see helendus seal vankri all olidki virmalised nagu olin kahtlustanud. Tegime mitmeid telefonikõnesid ja vahetasime infot, samal ajal pildistades. Tegin kiiruga ka ühe panormaavõtte ära (teine pilt siin alguses). Kui poole kolme paiku kippus valgus tuhmuma ja tunda oli, et selleks ööks on pidu läbi, tekkisid taevasse veel viimased erksavärvilised sambad ... justkui hüvastijätuks....
 Tegin enda jaoks veel mõned kaadrid kuust, mis pilvedesse peitus ning tähistaevast. 
 Ja oligi aeg koju magama sõita. Siinkohal tahan veel Ringat tänada, et ta ikka mind piisavalt torkis ja suutis mu kodunt välja keelitada  ...  :)

4 kommentaari:

  1. Õnnitlused käe valgeks (värviliseks ;)) saamise puhul!

    VastaKustuta
  2. Oh kõigist äpardusist hoolimatta, said kenad võtted ja võid rahul olla, et läksid :)

    VastaKustuta
  3. Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmist.....kuidagi tuleb meelde. Vat aru ma ei saa kas silmaga siis virmalisi ei näegi, ainult fotosilm näeb...? Igatahes põnev öö!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D noh, kui virmalised on tugevamad, siis ikka näeb, seekord oli seda rohekat tooni kahvatuvalkjana siiski silmaga näha ... ja need sambad, ... muud lillakad toonid suudab välja tuua vaid kaamerasilm pika säriga ... aga on tugevamaid virmalisi, olnud, nagu kevadel märtsis ja nüüd 27 augustil, kui taevas siiski värvid tantsivad ... seega on kõike ;)

      Kustuta