Tegelesin parasjagu just ülemisel pildil oleva kevadise füüsali jäädvustamisega, kui Ainil tekkis mõte teha üks mõisatrip Raplamaal.
Kuna meil on sellest ka varem juttu olnud, olin kärmesti nõus. Esimeseks mõisaks valisime siis Keava mõisa. Mõis ise on väga lagunenud, vaid üksik kena kuusepuu ehtis selle sisemust.
Ilusana on säilinud vaid vana mõisakuivati (alumisel pildil), mille korstna otsas ikka kurepesa on seisnud ... küllap seda oli siis vaja "nõuka" ajal mingi lao või hoiupaigana kasutada. Esimene sara tundub olevat mingi vana lagunenud kolhoosi kaalumaja.
Piilusime ka sealsamas ligi põllul asuvasse lagunenud veskisse ...
Ilm tundus sõltumata külmast tuulest selline kevadine olevat,
sestap otsustasime pilgu peale heita ka Keava rabale. Mäletan, et meie viimase sealviibimise ajal oli raba laudtee juba lagunemas.
Täna on laudteed küll keegi püüdnud värskete kruvidega parandada, et lauad päris minema ei ujuks, sellegipoolest arvan, et paari aasta pärast on ka see raba külastajatele kadunud ... kahju :(
Mingil hetkel avastasime rabast peale meie veel ühe rattaga tegelase, ... kui uurisin talt, et miks rattaga, et kas seda laudteed on pikendatud teise raba serva välja, sain vastuseks midagi sarnast, et polnud ratast kusagile jätta ... naljatilk ... ta pole vist kunagi kuulnud midagi rattalukust, millega ratta saaks inimtühjas metsas suvalise puu külge kinnitada ... :)
Kui meie viimasel rabaskäigul olid rappa rajatud võrkpalliplats, olid ka laugastes naljakad korvid kaelani vees ning oli korralik linnuvaatlustorn, ... siis nüüd oli see kõik hävinud.
Tagasiteel põikasime sisse ka Alu mõisa juurde. Nii Alu alevik kui ka Alu mõis olid minu jaoks positiivsed avastused.
Kuidagi nii on läinud, et olgugi, et olen suure osa elust elanud Raplamaal, ning korduvalt ka Alust mööda sõitnud, ei olnud ma kunagi sinna sisse põiganud. Mõis oli ümbritsetud masinatest, nende hulgas ka sõjaväelised sõidukid. Ükse juures andis silt selgituse - Kaitseliidu kool asub seal hetkel. Aga väljast on ta kena ja korras. Sisse ei julenud igaks juhuks tungida ... ikkagi sõjaväeline värk või nii ...
Alu on tore alevik, kus on palju järvi ja veesilmasid. ühte silda ületades avastasin, et seal olid kokku saanud nii kevad (kõrvalpildil) kui ka talv (alumisel pildil).
Ega me kaugele sõita ei saanud, kui Hagudis tallusin juba pidureid ... märkasime Hagudi mõisa silti. See mõis on tuntud ka Krusensterni sünnikohana. Mõisa uksed-aknad olid kõik laudadega kinni löödud, sellegipoolest oli keegi kurikael ühe otsaukse luugi kallal käinud ja nii õnnestus meil sealtkaudu ka ise hoonesse sisse piiluda.
Positiivne on see, et mõisa praegused omanikud paistavad seda taastavat. Näha oli, et seinte lagede korrastamine on pooleli.
Ja oligi selleks korraks mõisatuur lõpetada ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar