Kedagi ei ole kodus?

Vanasti pandi kodust lahkudes luud ukse taha, siis oli küllatulijal selge, et kedagi ei ole kodus. See ei tähendanud muidudgi seda, et uksi sel  ajal oleks lukustatud ... tänapäeval pane sa luud ukse taha või mitte, ukse pead ikka lukku panema ... kui ei taha just oma maisest varast ilma jääda ... 

Tartu Olümpiajooks

 Plaan oli koos tuttavate jooksjatega külastada Tartut, kus toimus laupäeval taas Olümpiajooks.

 Ilm oli äraütlemata vilets sellise liikuva tegevuse jäädvustamiseks - vihm, hämarus ,,, see kõik töötas minu vastu. Kahju kohe, et kõige tugevama vihma pidid võtma vastu lapsed, kelle jooksu ajal sadas üsna korralikult ... lisaks märg muru ... 

 Täiskasvanute jooksu ajaks hakkas ilm veidi rahunemise tundemärke ilmutama, st päris päikest ilmataat niikuinii ei lubanud, kuid sadu nõrgenes. 

 Jooksust osavõtjate arv ei olnud küll üleliia suur, kuid samas ka mitte piinlikult väike ... täpsete numbrite nimetamisega jään jänni, aga see pole ka vist primaarne.

Lisaks jooksjatele olid kohal ka kepikõndijad.

Hoolimata vihmasest ilmast jätkus kaasaelajaid ka raja äärde. 

 Finishikoridori lõpus, otse Tartu Ülikooli spordihoone kõrval oli oma lava-telgi püsti löönud ka "Kõrsikud", kes jooksu lõpetanute ning ka pealtvaatajate meeleolu pidid üleval hoidma. :) 

 Kuniks jooksjad rajal olid, vaatasin mina veidi ringi ka Emajõe kallastel. Tänavu oli jooksuks kasutusele võetud ka jõeäärne tänav, mis ajutiselt liikluseks suleti. Põhjuseks tõenäoliselt üle kallaste uputav jõgu, mis sillaalused tunnelid kõik üleujutanud oli (möödunud aastal joosti osaliselt jõe äärsetel jalgteedel, läbides neid tunneleid) ...

Seal spordihoone külje all jõe ääres oli küll, mida kaadrisse püüda ;) 

 Veidi eemal tiirutades nägin ka kohalikku kunsti ... noh ikkagi tartu vaim seal ju liikumas ;) ...

 Tundub, et Tartus on ka peale Toomemäe veel lisaks künkaid, ... mitte et see nüüd nii uskumatu oleks ;)

 Ühel sellisel künklikul hoovil, kus autod pilla-palla pargitud olid, jälgis me liikumist üksik taksikoer ... jälgis täiesti vaikselt, ilma suuremat lärmi tegemata ... ju hindas siis meid ja olukorda.

 Kodupoole tagasi liikudes muutus ilm järjest paremaks ... Tallinnasse jõudes tuli ka päike välja.

Tänud Sulle Tartu (iroonia), ...  et Sa ei suutnud meid vastu võttes oma ilma paremat palet näidata ...

mugavusmatk Paunküla mägedes

Kõlab nagu veits naljakalt -mugavusmatk ja mäed ka veel ... siin Eestis?

 Mugavusmatkaks nimetasid korraldajad selle matka just seetõttu, et tegeminst ei olnud sportlikku laadi ekstreem-treeningüritusega läbi jõgede ja padrikute (nagu tavaliselt nende jooksjatega on), vaid seekord oligi plaanis selline tsill-üritus ... jalutuskäik niisama looduses ja kel on, see võttis kaasa ka kaamera ... täpselt mulle sobilik ettevõtmine ... :)
Paunküla mägede matkarada jääb  Paunküla veehoidla juurest teisele poole tartu maanteed.
Tegemist siis väga künkliku pinnavormiga (mille pärast neid mägedeks kutsutaksegi), kus liivaseljandikud vahelduvad nende vahel laiuvate väikesemate ja suuremate järvedega.
Rada ise on väga mõnus ja üpriski turvaline. Enamuses lookleb metsa vahel ... tähistatud, ka väikesed jupid laudrada on maha pandud ... ühesõnaga mõnus paik, kuhu ka lastega pääseb ligi ... noh, lisaks künkast üles-alla käimine on hea koormus südamelihastele ;)

 Esimese kerge hingetõmbe pausi tegime vist Mustjärve ääres. "Vist" seetõttu, et neid järvekesi on seal palju ja nende järjekorda oli paras kunsttükk meeles pidada :)

 Ilm oli ilus, kohati tuulevaikuses päikese käes isegi lämbe. Järvepeegeldused olid pilkupüüdvad.

 Pisikese tiirutamise peale läbi rabase maastiku, läbi võsa, sissepõikega ka  Punamäe järve juurde jõudsime lõpuks laudtee teise otsa, kust käisime ära ka Rähkjärve juures, mis minule seostub eelkõge vesiroosidega. 

 Praegusel kevadisel ajal ei olnud vesiroosidest peale lehtede midagi näha, kuid oma viimasel külastuskäigul selle järve äärde mäletan, kuidas järve pind oli kaetud õitsvate vesiroosidega ... sinna vahele veel mõned veelinnud loojanguvalguses ja vaatepilt oli lummav ... aga noh, see oli vaid meenutus viimasest korrast ;)

 Konnakullesed olid omale kodu leidnud vesrooside lehteda peal. 

Lisaks küüvitsale (sorry matkakaaslastele, kellele ma esitlesin seda teadmatusest hanevitsa pähe) ja sookailule, mis oma õiekobaraid juba pungitas, õitses seal ka üks taim, mida ma olen rabades näinud, kuid kelle nime ma ei suuda praegu koju ajada. 

Ehk keegi teab aidata ja lisab nime kommentaaridesse, et saaksin ka ise targemaks. :) 

 Tegemist siis õisikuga, kus õied paiknevad ümber varre, noh võrdlusesks võiks tuua nagu kastani õisik ... üksikud õied aga on lähedalt vaadates ilusad, kaetud narmastega ... ühesõnaga pilkupüüdvad ...
Tuvastatud - Ubaleht :)

Matkarada mööda liikudes möödusime ka Lindjärvest, millele ligi oli raske pääseda ... nägime seda vaid läbi võsa ning liikusime kaksjärvede juurde. Üle tee langenud rinnakõrgusele puule oli keegi naljatilk selge sõnumi jätnud ;)

 Väike Kaksjärv on mulle ka varem netist silma jäänud just piltidega sellest puudegrupi

 peegeldusest. 

 ja viimane peatuspunkt oli Suur Kaksjärve ääres, kus ka ujumiseks pisike palkidest sillake. Seal juures on ka RMK poolt rajatud lõkkeplats, koos kõige sinna juurde kuuluvaga (laud, kemmerg jne). Meid kegelt üllatas muidugi see, et üks seltskond oli sinna järve äärde tulnud autoga, ehkki need liivased metsarajad on autoga peaegu läbimatud ... aga ju see on siis nende arusaam looduses liikumisest.

Mida lõpetuseks võin öelda ... minge võimalusel ka ise seda matkarada läbima ... see on tõesti nauditav kogemus ... ja mis peamine, ei ole nii külastajatest ülekoormatud kui meie tuntumad rabarajad ... :)

Aeg muudab kõik...

Laupäeval peale lillede pildistamist liikusin kodupoole tagasi mööda keerulist trajektoori. Otsustasin taastutvuda selle Kohila küljega, mida omal ajal väga hästi tundsin.

 Kohila Sovhoos, mingi aeg ka kolhoos, sai omale uue kivist väljatahutud sildi üsna oma lõpu eel. 

Siinsamas kivi taga oli veel peale sovhoosikorra lagunemist tükil ajal suur telliskivihoone - sovhoosi kontor, mida kasutati eri otstarbel, kuniks ühel heal päeval keegi ta lihtsalt maha põletas ... Leidsin netist ka ühe Marko Kivimäe poolt tehtud kaadri äsjapõlenud kontorihoonest. 

Sovhoos oli minu nooruspõlvega seotud paljus ka seetõttu, et mu vanemad töötasid mõlemad seal ja ka ise sai suvel käidud sovhoosis oma taskuraha teenimas ... 

Raudteesild (me kutsuime seda susla-sillaks), mida mööda omal ajal suslad Kohila Paberivabrikusse toorainet vedasid ning mida mööda ka valmis paberirulle üle suure Nõukogude Liidu laiali transporditi... Tol ajal oli sild muidugi suletud väravatega, mis tabalukuga lukustati ... aga kas üks lukk tol ajal siis lapsi pidas ... ahei, ikka roniti nii üle väravate kui ka upitati end väljastpoolt sillakäsipuusid teisele poole väravaid ... vabriku territoorium oli ju oivaline seiklemise ala. Kui sillast üle ei õnnestunud saada, siis olid seal kõrval üle jõe ka keskküttetorud, mis aitasid meil ikka jõge ületada...

Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat, mis koliti vist 2006 aastal pealinnast ära Kohilasse, sai peale uude asukohta toomist vaid lühikest aega toimida, kui pidi majandusraskuste tõttu oma uksed sulgema ... Peale seda kui lätlased ta ära ostsid, on mingil määral tootmine Kohila Vineer nime all taaskäivitunud ning uhke on vaadata neid suuri palgivirnasid, mida aegajalt niisutitega kastetakse ...

 Vanad sovhoosi sigalad, mis siin laiusid, on tänaseks kadunud ning asendunud võsastunud platsiga ... ainus hoone mis sest säilinud on, on see alajaam või miski muu sarnane rajatis. Peale sigala sulgemist mingi aja pärast müüdi kõik puurid ja muud metalldetailid vanaraua pähe, eemdaldati uksed-aknad ... ja mingil hetkel võeti maha ka need allesjäänud ohtlikuks muutunud varemed. Mäletan veel, kuidas mõnedel suvedel taskuraha nimel käisime neid uksi, aknaid ja ka  ventilatsilõõre üle värvimas ...

 Vana karjalauda kaalumaja, millest traktorid, autod läbi sõitsid ning kus neid siis kaaluti, on tänaseks saanud uue hingamise ...hoone sai uue omaniku, kes vana kaalumaja omale elumajaks ümber ehitas.

 Niipalju siis heietamisest selleks korraks ... peale tuttavate paikade külastamist võtsin juba suuna ühele metsavaheteele, kust kruusatee viib Kurtnasse ja Tagaidisse. Minu pilku riivas mingil hetkel keset seda kevadist rohelust wc pott, mis tee äärde maha oli tõstetud. Kuna äsja olid just koristustalgud Teeme ära, siis seda enam kriipis see vaatepilt silma. Lisaks wc potile oli sinna juurde pandud veel kraanikauss, tolmuimeja ja ka mitmed kasutatud rehvid ... :(

 Edasi aga püüdsin vaid kaadreid, mis õhtu eel silma paitasid. :)

 Oli tore päev...

lille-eri

Pirnipuu õis

Kevad on ilus ja värviline ...

 ja muidugi lõhnav.
Igal nädalavahetusel puhkevad õide muudkui uued ja uued õied.

Alõtsa õied

 Kui olin veidi neid õisi pildistanud ja kaamerast tulemusi vaadanud, siis mõtlesin, et nii ikka ei saa ... kõigil tuttavatel on uhked makropildid õitest, üks uhkem kui teine ja minu õied on nii tavalised ... 

 Nii jõudsingi otsusele ka ise veidi rohkem vaeva näha ja nn "kunsti" teha. Et mul makroobjektiivi ei ole, kogusin kokku oma vaherõngad, võtsin oma lamamismati ja nii ma taas sinna tänava äärde murule end kreeni viskasin ... kohalikele vaatamist kui palju ... võililled, meelespead ...

Meelespea õis

kõik sellised tavalised metsikud lilled, kuid lähedalt vaadates imeilusad...

 Püüdsin neid nii ja naamoodi kaadrisse... ja ikka ei olnud rahul, vahepeal võtsin käsile uued õied ...

 ... ning siis naasesin tagasi õite juurde, millest midagi enamat soovisin veel saada.

 Kogu selle ponnistuse järelkaja oli see, et kuulsin kuluaaridest, kuidas ma tund aega ühte võilille olin pildistanud ... ;)

 Aga et ilm oli ilus, siis miks mitte rohujuure tasandil veidi kaameraga möllata ;)

enelas